TÜ matemaatika-informaatikateaduskond ja Eesti Matemaatika Selts annavad igal aastal välja professor Gerhard Rägo mälestusmedaleid neile, kel on silmapaistvaid teeneid eesti koolimatemaatika edendamisel. 2007. a oli üks selle autasu saajatest Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi matemaatikaõpetaja Helen Kaasik.

Helen Kaasik ütleb, et pidas küll juba keskkoolipäevil matemaatikat üheks võimalikuks tulevikuvalikuks, aga samavõrd meeldisid ka näiteks ajalugu ja kirjandus. Kui kehalise kasvatuse õpetajaks hakkamise mõttest pani sporditüdruku loobuma kujutluspilt endast viiekümnese ja tüsedana õpilastele staadionil jooksusamme ette näitamas, siis kirjanduse jättis kõrvale kartus, et liiga raske oleks õpetamise kõrvalt kursis olla kõigi oluliste teostega, mida aina juurde ilmub. „Matemaatika on mulle alati meeldinud juba sellepärast, et seal on nii mõnus otsida ülesannete erinevate lahenduste seast seda kõige ilusamat.”

Austab oma ja teisi erialasid
Helen Kaasik pole kunagi aru saanud õpetajatest, kes lasevad välja paista, et õpetatav aine neid endidki nii väga ei huvita. „Õpetaja peab oma ainet austama. Muidugi mitte ainult ainet, vaid ka inimesi ümberringi, oma õpilasi ja teisi õpetajaid. Tartu täppisteaduste kool tegi hiljaaegu uurimuse, kus olümpiaadidel osalenud õpilastelt küsiti, kes või mis on kõige rohkem mõjutanud neid vastava ainega tegelema. Selgus, et õpetaja edestas tunduvalt kõiki teisi vastuse­variante. Sama on öelnud ka minu õpilased: võib-olla mõni üksik hakkab ise õpetajast sõltumatult mingi aine vastu huvi tundma, enamasti sõltub huvi siiski õpetajast.”
Helen Kaasik on juba üle kümne aasta õpetanud matemaatikat korraga kahes Tallinna kesklinna koolis. Reaalkoolist, kus Helen ka ise õppis, pole ta kunagi päriselt lahkuda raatsinud, aga samas oli tahtmine end ka kusagil mujal proovida. „Minu jaoks oli VHG tohutult hea variant: matemaatikat, kus iga klassi tunnid peavad olema vähemalt kolmel päeval nädalas, pole võimalik õpetada üksteisest kaugel asuvates koolides. Praegu jõuan vahetunniga ühest majast teise.
Kui võrrelda õpilasi, mitte nende matemaatika keskmisi hindeid, siis võin kinnitada, et noored on mõlemas koolis ühesugused. Loomulikult on erinevusi koolide rõhuasetustes. Olekski imelik, kui reaalkool ei asetaks pearõhku reaalainetele, vaid näiteks näitlemisele. Samas juhendavad VHG-s teatri-, keele- ja kunstiharu heas mõttes oma ala fanaatikud. Just VHG-s on mul olnud võimalik tegelda hoopis matemaatikakaugete asjadega, näiteks osaleda lavakõne kursustel.
Mu enda lapsed, kellest üks on reaalkooli lõpetanud ja teine lõpetamas, on alates esimesest klassist käinud vanalinna muusikakoolis ja jätkavad seal endiselt kooris ning ansamblis.”

Kõigeks ja mitte millekski
Viimasel ajal taas palju kõneainet pakkunud matemaatika riigieksamitest arvab Helen Kaasik: „Kui täpselt ühesuguse eksami teeb nii see, kes elus vajab matemaatikat võib-olla nii palju, et teab umbkaudu, mis on mingi mõiste taga, kui ka see, kes tahab edasi õppida matemaatikat ja saada kõrgkooli õppejõuks või teadlaseks, siis esimene peab pabistama, kas ta üldse läbi saab, teisel pole aga mingit võimalust oma tõelisi võimeid näidata. Rahul pole lõppkokkuvõttes kumbki.
Kui põhjalikumaid matemaatikateadmisi eeldavatel erialadel oleks eraldi sisseastumiseksamid, võiks lõpueksamile valida ainult teatud teemad, millega siis ka need, kes õpivad matemaatikat kolm tundi nädalas, jõuaksid põhjalikumalt tegelda. Ka ajaloos ei võeta ju riigieksamile kõiki kooliaja jooksul õpitud teemasid. Nii saavutaksime rohkem kui praegu, mil nõrgemad, kes eksamit ei vali, tegelikult ka ei õpi midagi.”

Tunnis ja kodus
Helen Kaasik on veendunud, et suurema osa tööst peaks õpilane ära tegema tunnis. „Matemaatikat polegi väga paljud võimelised iseseisvalt omandama. On väga tähtis, et õpilane ei tunneks, nagu viibiks ta koolis ilmaasjata, ja hiljem peab tühjaks jäänud tundi justkui kompenseerima mahukas kodutöö. Austagem õpilase aega, mis on ju ka meie enda aeg.
Ma pole isegi põhikoolis kunagi kontrollinud, kas kõigil on kodused ülesanded tehtud. Ja pole neid ka kunagi hinnanud. Mingil ajal on sellele vaatamata kõik õppima hakanud, sest nad on aru saanud, et kodused ülesanded pole vajalikud mitte õpetajale näitamiseks, vaid selleks, et asi selgeks saada.”
Üks huvitav mõte on Helen Kaasikul veel. Õpetajad võiks vahel proovida õpetada mõnd oma valdkonnast hoopis kauget ainet. Tema enda filoloogist abikaasa, kes olude sunnil viiendas klassis ajutiselt matemaatikat andma pidi, hakkas nii sellesse ainesse sootuks teistmoodi suhtuma…