|
ÕpL
Üldharidus
|
Lembit Jakobson,
Ene Pajula |
|
|
Pangodis tehti filmi
Meie kool on Comeniuse projekti raames sõprussidemetes koolidega Hispaaniast, Ðotimaalt, Soomest ja Islandilt. Projekti eesmärk on tutvustada üksteisele oma maa rahvaste kombeid ja tavasid. Kuna selle aasta teema on eri maade jõulukombed, otsustasime sõpruskoolidele kinkida videomaterjali eesti jõuludest. Alustasime Tahma-Tooma päevaga ning lõpetasime kuuse väljaviimisega koolimajast pärast kolmekuningapäeva.
Filmivõtted kestsid terve detsembri ja jaanuari. Kord ei olnud lund, kord ei saanud tegelased Tahma-Toomas ja Jõuluvana kohale tulla. Veebruari alguseks olid kõik võtted siiski tehtud ning algas kõige põnevam osa: montaaþ ja muusika lisamine.
Laura Sööt (3. kl): „Minu isa Tarvo mängis Jõuluvana, mina ise aga olin filmis talulaps. Kudusin oma õe Sillega kassikangast, kraamisime tube ja nühkisime potte tuhaga tahmast puhtaks. Eriti meeldis mulle pärast filmimist kaamerast vaadata, kuidas mul mängimine välja tuli.
Meie filmis on ka päris näitleja. Tema nimi on Maarja Jakobson. Tema mängis meie ema. Katriin mängis Tahma-Toomast.”
Katriin Sild (2. kl): „Minu järgi tehti nukk, kuid temal ei määritud nägu tahmaseks nagu mul. Nukk oli tehtud riidest ning selle valmistajateks meie kooli lapsed. Mulle meeldis kõige rohkem Tahma-Tooma nuku valmistamine ja pärast sellesama Tooma mängimine. Tore oli ka see, et filmi lõpus kutsus Jõuluvana Tahma-Tooma endaga Jõulumaale kaasa.”
Näitleja Maarja Jakobson: „Mul polnud tarvis tüdrukutele midagi õpetada. Nad oskasid kõike ise. Panid ise tähele, millal süttis kaameras punane tuluke ja millal alustada tuli, olid väga tublid.”
Pärast ingliskeelsete subtiitrite lisamist rändab DVD-plaat posti abil igale partnermaale.
Lembit Jakobson Kodumaa auks ja kiituseks,
Ernst Enno mälestuseks
Äsja Haapsalus lõppenud Ernst Enno nimeline koolinoorte omaloomingu- ja etlusvõistlus oli järjekorras kuueteistkümnes ega näidanud mingeid kulumise märke. Kolme vanuserühma jaotatud osavõtjaid oli kokku 97.
Seekordsel võistlusel „Kodust kodumaani” pidid 1.–6. klassi õpilased esitama teemakohase omaloomingulise luuletuse, 7.–9. klassilt oodati Runnelit ja 10.–12. klassilt eesti autorite loomingut.
„Tase oli kõrge,” kommenteeris võistluse korraldusmeeskonna juht, Lääne maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja asetäitja Helge Ehrpais. Asi oli isegi nii hea, et þürii pidi võistluse käigus aukirju ja -hindu juurde tellima.
Rohkem võinuks olla kuulda tänapäevast luulet, arvas Helge Ehrpais. „Arutasime, miks ikka Koidula, Haava ja Liiv, miks mitte Chalice või keegi teine temataoline. Mulle jäi meelde Taebla Gümnaasiumi õpilane Margus Kägu, kes luges Kalev Keskküla luuletust „Vabariigi õnn”. Oli päris värskendav.”
Kuidas määrata omaloominguliste luuletuste ja nende esitajate paremust? Kaalu, stopperit või sentimeetripaela ju kasutada ei saa. Nii tunnistati 1.–3. klassi õpilaste hulgast viis n-ö parimaks ja veel neli märgiti ära, 7.–9. klassi õpilastest saidid esikoha seitse ja kolm märgiti ära, gümnaasiumiastmes oli parimaid neli ja kaks märgiti ära. Siiski oli þüriiliikmete üksmeelne arvamus, et Haapsalu Linna Algkooli 5. klassi õpilase Eva-Maria Brocki esinemine oli mõjuvam kui kellelgi teisel. Tema valiti oma luuletust esitama ka 24. veebruaril Haapsalu vabadussamba juures toimuvale mälestusmiitingule. Siinkohal tema luuletus.
Kasvamine
Ta on väike maalapp,
mitte keegi ei pane teda tähele,
ta lihtsalt vaatab
seda sõnelemist ja kaklemist pealt.
Ta on nagu väike laps,
kes vaatab pealt,
kuidas ema ja isa tülitsevad.
See väike laps tahab väga saada tugevaks,
ta tahab saada julgeks,
ta tahab saada iseseisvaks.
Ta teab, et ta ei saa selleks enne,
kui pole selle poole püüelnud.
Ta teab, et ei saa selleks enne,
kui pole suureks kasvanud.
Lähevad mööda aastad,
see väike laps
on saanud suureks ja tugevaks,
sest nüüd on tal vastutus,
vastutus, olla iseseisev riik.
Ernst Enno nimeline omaloomingu- ja etlusvõistlus sai Läänemaal alguse 1993. a. On ju Ernst Enno üks väheseid Läänemaalt pärit luuleklassikuid. Võistlus võinuks käivituda varemgi, aga nõukogude ajal oli Ernst Enno kirjanik, kes parema meelega oleks täiesti maha vaikitud. Tänapäeval on tema nimi ja looming aidanud luule ja loomise juurde tuua paljusid Läänemaa noori.
Ene Pajula
|
