Selle aasta detsembris on taas plaanis välja anda ajakirja Haridus eelretsenseeritav eri­number – järjekorras juba teine.

Jätkuvalt on erinumbri eesmärgid Eesti kasvatusteaduste tugevam sidumine erialase praktikaga, hariduse eri valdkondade uurijate tihedam omavaheline lävimine ning kasvatusteaduste taseme ja rakendusväärtuse tõstmine, samuti maine parandamine.
Läinudaastases erinumbris ilmus kümme artiklit kokku 20 autorilt. Iga artiklit oli eelnevalt retsenseerinud kaks retsensenti, kellele autori isikut ei avalikustatud. Tegemist on kõigis teadusvaldkondades rahvusvaheliselt tunnustatud retsenseerimisprotseduuri reeglitega.
Teemade spekter oli lai. Esindatud olid haridusfilosoofilised, pedagoogika ajalugu, õppekava, ainedidaktikat ning kutse- ja eripedagoo­gikat käsitlevad teemad, samuti raken­dusuuringud õpetaja ja õpilaste suhetest ning koolikohustuse mittetäitmisest.
Mitme artikli põhi- või kaasautorid olid tegevõpetajad. On hea meel, et üldiselt teadustes rakendatav retsenseerimisprotseduur ei heidutanud neid kirjutamast. Eelretsenseeritava erinumbri üks idee ongi olla kommunikatsioonikanal, milles teoreetikute ja praktikute, õpilaste ja õpetajate ning muudel tasanditel eristuvate hari­duse huvigruppide panus on võimalikult tasakaalus.

Rahvusvaheline kolleegium
Toimetusele laekus 13 artiklit. Neist üks jäi pärast negatiivse retsensiooni saamist avaldamata. Teisel juhul otsustas toimetus artiklit puuduliku taseme tõttu retsenseerimiseks mitte esitada. Kolmandal juhul jättis autor toimetusele esitamata retsenseerimisjärgse parandatud versiooni.
Võrreldes eelmise aastaga on olulise muudatusena plaanis luua erinumb­rile rahvusvaheline toimetuskolleegium, mis peaks tõstma väljaande usaldusväärtust ning pikemas perspektiivis ka staatust. Teadusmaailmas aktsepteeritava ametliku staatuse taotlemine eelretsenseeritavale erinumbrile on pikk protsess, millele küll suund võetud, mis aga sõltub mitmest väljaandmisega seotud asjaolust, sh ilmumise regulaarsusest.

Mõned järeldused
Eelmine erinumber ning eriti selle retsenseerimis- ja toimetamisprotsess võimaldab teha mõningaid ettevaatlikke, aga põhimõttelisi järeldusi meie kasvatusteadustes toimuva kohta.
Võrreldes paljude teiste teadustega kannatavad Eesti kasvatusteadused ning nende raames tehtavad uuringud tugeva alafinantseerimise all. Eriti akuutseks on teema muutunud pärast 2008. aasta sihtfinantseeritavate teadusteemade kinnitamist, milles Eesti hariduspraktikale keskendunud rakendusuuringutele kohta ei leidunud.
Torkab aga silma, et Eesti kasvatus­teadlaste kommuuni liikmed ise on üksteise tegemiste suhtes samuti üsna kriitilised. Mitme artikli puhul pidas üks retsensentidest seda avaldamiskõlbmatuks (seejuures oli teise retsensendi hinnang samale artiklile täiesti positiivne). Selles olukorras tuli toimetusel – mõnel juhul kolmanda retsensendi abiga – ise vastu võtta avaldamisotsus. Oluliseks, ehkki mitte ainumääravaks kaalutluseks sai seejuures võimalikult moonutamata pildi edasiandmine meie uurijate hetkeproduktsioonist ja tasemest. Toimetusel tuli balansseerida hapral piiril, otsustades, mil määral on avaldatud artikkel autori enda, mil määral aga ajakirja erinumbri visiitkaart.
Eelretsenseeritav ajakirjanumber on kasvatusteadlastele ja teistele haridus­uuringutes kaasalööjatele omamoodi peeglissevaatamise koht. Sõltumata sellest, kas ja kuivõrd on Eesti kasvatusteaduste madala maine taga objektiivsed ühiskondlikud või teaduspoliitilised tegurid, tuleb paratamatult tegelda ka sisekaemusega. Miks peaksid teiste teadusvaldkondade esindajad meid aktsepteerima, kui me ei suuda oma teemapüstituses, eesmärkides ja sõnastuses kaugeltki alati olla arusaadavad üksteiselegi?
Samas on ilmselgelt arenguruumi ka retsenseerimiskultuuril. Ühe väikese teadlaskommuni piires ei arene see lahus üldisest kirjutamiskultuurist. Üksikutel juhtudel oli ka eelmise erinumbri puhul artikli autor ise palutud retsensendiks mõnele teisele artiklile, ehkki vältisime vastastikust retsenseerimist teadlikult. Kohati retsenseerimisel ilmnevast süvenematusest ja ühekülgsusest ülesaamine kuulub samuti erinumbri arendamise edasiste ülesannete hulka.

Ettepoole vaadates
Tahan tänada kõiki esimese erinumbri ilmumisele kaasa aidanuid. Mitmes mõttes nõudis see kaastöö autoritelt teatavat julgust. Saada retsensioon kaasmaalaselt on meie väikeses keeleruumis ilmselt midagi muud kui saada tagasisidet anonüümsest ja piirideta rahvusvahelisest kogukonnast. Teadmata oli teiste potentsiaalsete autorite tase, sissetöötamata – ehkki juhisega reglementeeritud – olid retsenseerimisstandardid. Seda hinnatavam oli autorite otsus oma panus anda. Hea meel on sellegi üle, et juba on korduvalt küsitud uue erinumbri ilmumise aja ja asjaolude kohta.
Tänavuse erinumbri artiklite esita­mise tähtaeg on 30. ap­rill. Vormis­tus­nõuded ja muu info ilmub lähiajal Õpe­tajate Lehe Interneti-leheküljel. Eel­retsenseeritav Haridus ootab kaastöid.