c   

Mõte

Silmapilguga ei muutu miski. Kümne aasta pärast on eesti inimene peaaegu seesama, kes praegu või saja aasta eest.

Kümne aastaga muutub vähemasti näiliselt väga palju ühe inimese elus, ühiskonna elus aga mitte märkimisväärselt. Muidugi, meil on ajaloost alati võtta näiteid pöördeliste hetkede kohta, kui muutus korraga kõik. Meie, 2008. aasta eestlased, mäletame oma viimast pöördehetke ja mütologiseerime seda jõudumööda.
Kuna meie elus on suur vapustus korra toimunud, peame võimalikuks selle kordumist. Ühesõnaga, meil on pidev ohutunne, mida hoiab elus ja võimendab vahetu mälestus viimasest maailmasõjast – korra on meilt iseseisvus võetud, miks ei või see siis jälle juhtuda?! Nii kinnitamegi üksteisele iga päev, et oleme valvel, ei unusta hetkekski, et iseseisvus on meie kõige kallim vara, mille kaitseks tuleb teha… oi, kui palju. Näiteks ületunde tööl, pidada lisakohta, koguda pensionisambaid…
Raske on ette kujutada mõnd inglast sama murelikult oma riigi ja kultuuri turvalisuse pärast pingutamas. Sest omariikluse olemasolu on nii kaua enesestmõistetav olnud, et seda võib kahtluse alla seada ainult püstihull. Veel raskem on tema pähe pressida mõtet, justkui võiks iga hetk suurelt maalt mõni normannide vallutusretk alata, tagajärjeks saare senistele asukatele võõra keele ja võõraste kommete pealesurumine. Inimese põhiõiguste juriidiline juur sirutub selles saareriigis 800 aasta taha, „Magna Carta Liberatumini”. See on distants, mille kohta öelda, et „kõige vanemad elanikudki ei mäleta”, oleks selgelt pisendav. Eesti kodanike hulgas aga on veel nii mõnigi, kes sündinud ammu enne iseseisvust ja kes tsaariajastki üht-teist mäletab. Nemad on meie aegade ja olude heitlikkuse füüsiline kehastus. Kui nad kaovad, ning nende järel kunagi ka iseseisvusaja lapsed, ehk siis kaob ka uute sugupõlvede otseside kaotushirmuga.

Väärtushinnangud ei muutu
Sada aastat tähendab kolme inimpõlve elu. Praegu oma elutee lõpul olijate vanemad olid Jaan Tõnissoni ning vanavanemad Jakob Hurda sünniaastakäikude naised-mehed. See on distants, mis püsivate peresuhete puhul on suguvõsa pärimuses üsna selgelt nähtav-tuntav-teatav. Kel oma vanavanemate vanavanemate lood pärimusest võtta, on küllap jõudnud järelduseni, et väliskeskkond on küll palju muutunud, kuid inimeste argipäev, mõttemaailm ja väärtushinnangud õige vähe. Kõik on ikka seesama, eriti need „põletavad päevaprobleemid”. Kes ei usu, võtku aga ette tubli Äksi pastori Otto Wilhelm Masingu Maarahva Nädalaleht aastatest 1821–1825 (www.dea.nlib.ee).
Masing õpetab ajalehes inimesi oma jalgade eest paremini hoolt kand­ma. Uude kirjaviisi panduna käib see nii: „Kui varbavahed, kaenlaalused ehk muud kohad inimesel suisel ajal hauduvad, siis tuleb seda tema enese ihuharimise hooletuse süüks anda. Inimene higitseb suisel ajal palju; higi on soolane ja kibe ja kui inimene ennast ei loputa ega pese, siis sööb higi kibedus varbavahed, kaenlaalused ja muud kohad, kus ihu liha ihu liha külge käib, katki, ja teeb suurt vaeva ja mõnikord veel mädahaavu. Et seda keelda, pesku inimene iga õhtu oma varbavahed, oma kaenlaalused ja muid niisuguseid kohti, puhta külma veega: siis temal haudumise pärast ei ilmaski vaeva ei saa olema. Nõnda tehku ka need, kes virtsa ehk mage vee sees käivad, oma jalgadega; siis ei söö virtsa- ega magevesi nende jalad katki; ega ole neil tarvis, tervise suureks kahjuks, oma jalgu tõrvaga määrida, kuidas need Tartumaal teevad, kes sooheinamaadel heina käivad tegemas” (nr 13, 1821).

Saja aasta pärast samamoodi
Hoolimata teaduse ja tehnika pöörasest arengust ja rahva kooliharidusega mõõdetava haridustaseme tohutust tõusust, higistavad eestlaste jalad endistviisi edasi ning nii terviseajakirjadest kui ka reklaamikanalitest saame iga päev näpunäiteid ja ostusoovitusi selleks, et jalanahk terve ja korras püsiks. Tartumaa heinalised enam ehk küll jalgu tõrvaga veekindlaks ei määri. Ja eks külma vee asemelgi soovitatakse pahatihti hoopis pritsitavaid kemikaale.
Kuid hüppame ajas paar põlvkonda edasi. Ado Grenzsteini ajaleht Olevik avaldas 1891. aastal läbi mitme numbri jooksva valgustava käsitluse „Inimese ilust” (nr 2–5, 1891), kus muuseas öeldud: „Siiski võib iga rahva suguharu sellest ühe üleüldise kirjelduse anda, mida tema ilu eeskujuks seab. Meie võtame siin Kaukasia rahvasugu ilu eeskuju kirjelduse ülesse, mis küll ka eestlasele kõige enam meeldib. /- - -/
Kaukaslased nõuavad nüüd ilusalt näolt, et terve pale ei pikaks venitud ega liiga ümmarguseks kokku rusutud ei ole, vaid et ta mahedaste pikergune on. Ots peab prii ja kummis olema, silmad vabalt ja kaaluõigelt seisma, mitte viltu olema, nagu Mongoli sugul. Kulmukarvad peavad maheda looga tegema. Nina olgu õige ehk veidi kummis, aga mitte lohus ega laiaks vaotatud. (Eesti ilusad ninad on enamiste ikka lohus. Weizenbergi Linda.) Põsed peavad põsenuka luu ja lõualuu vahel oleva lohu maheda rõunaga täis täitma.” Jne.
Pole raske ette kujutada, mismoodi Oleviku lugejad selle retsepti järgi kodus peegli ees oma kulmukarva-looka välja arvutasid ja nina kumerust uurisid, nii nagu seda arvatavasti teevad tänapäevani toonaste kenade inimeste järeltulijad, kes ammutavad selleks vajalikku teavet kümnetest iluajakirjadest. Parimatel õnnestub saada ilufirma esitlusel isegi praktilist kogemust ning näha Carmen Kassi enda ripsmeid.
Mida ma nende näidetega öelda tahan? Eks ikka seda, et kümne aasta pärast, kui Eesti Vabariik saab saja-aastaseks, on elu enam-vähem samasugune nagu praegu. Kellel on pisut rohkem raha, kellel vähem, kellel rohkem aru peas, kellel vähem. Aga kodanikkonna absoluutsel enamusel lähevad suisel ajal ikka varbavahed higiseks ja pisut väiksem osa ei ole täiesti rahul oma ninakujuga. Kui me nende asjade pärast üksteist avalikult lakkamatult ei sõima, siis meil ongi üks mõnus, sees elamist väärt riik.