Kirjad

Ühismälust ja ühistundest
Seisime 23. augustil 1989. aastal koos teiste Põlvamaa inimestega Viljandi ja Karksi-Nuia vahel Balti ketis. Tunded, mis kätest kinni hoidvate inimeste hinge valdasid, on aegumatud ja ilmselt sarnased. Läks veel aasta ja paar kuud, kui ENSV piirile loodi „majanduspiir”. 1993. aastal toimus esimene Seto kongress pärast sõda ja okupatsiooni (kokku kolmas kongress). Juba noil aegadel võis märgata, kuidas hakati looma erinevaid suundi eestlaste mällu ja suhtumisse.
Alates 1994. aasta augustist, mil pildistasin Orava jaamas lahkuvaid Vene sõjaväeešelone, ja 1997. aasta sügisest, mil lepiti kokku ENSV piiri põlistamises, hakkas meedias levima arvamus, et meile ei olegi vaja väikest venelasi täis Petserimaad. Et meile on iga hinna eest vaja NATO-t ja Euroopa Liitu. Sellest, et Petserimaal on EV mittekodanikest venelasi vaid Lasnamäe viie maja jagu, ei räägitud ega räägi praegugi keegi. „Teisel pool piiri ei ole praeguseks jäänud vist kedagi, kes veel midagi loodaks. Kes pakib asju, et igaveseks siiapoole ümber asuda...” nii kirjutas „kelamlane” Jüri Adams IV Seto kongressil (1996) levitatud kirjas.
Kas Petserimaa eestlaste 74 põlisküla ning 12 kalmistut on ikka asjad? Veel nüüdki, kaksteist aastat hiljem elab Petserimaal üle 7000 Eesti Vabariigi kodaniku, kes loodavad. Rääkimata tuhandetest, kes küll siinpool piiri, aga südamega ikka sünnikodus. 2005. aasta Eesti Kongressi 15. aastapäeva konverentsil ei maininud ükski registreeritud esineja oma kõnes Tartu rahu reedetud alasid. Ometi oli Eesti Kongress see, kes lubas taastada Eesti Vabariigi de jure.
Läinud aasta detsembris tähistas Seto Selts Obinitsas oma 20. aastapäeva. Aastapäevapeol kõneles riigikogu liige Trivimi Velliste muinsuskaitseliikumisest ja ühismälust. Petseri linnas loodud Seto Seltsi aastapäeval rääkis isamaaliitlasest poliitik meie ühtsest mälust, ent hoidus märkimast, mis on nüüdseks saanud Setomaast, Petserist ja kuidas sobitada see eilne ja tänane ülekohus ühismällu.
Tuleb välja, et tallinlase mälu ning võrulase või petserlase mälu vahele ei saa võrdusmärki tõmmata. Ei ole meil enam ühismälu! Kui paljud eesti rahvast üldse teavad, mida tähendab uus piirileping? Kui paljud teavad, et senini ju tühistamata Tartu rahulepingu järgsetelt aladelt ära tulema sunnitud EV kodanikud ei saa Eesti Vabariigis tööpensioni?
Kui praegune või endine poliitik kõneleb taasiseseisvumise aegsest julgusest, tahan ikka vahele hüüatada: kus on see julgus praegu? Miks meil ei ole enam julgust võidelda õigluse ja oma riigi eest?
On inimesi, kes kordavad üht kulunud ütlemist: püüdkem muuta seda, mida muuta saab, ja leppida asjadega, mida muuta ei saa. Aga kus on piir muutmise ja mitte­muutmise vahel? Kõike saab muuta, kui on vaid tahtmist. See käib nii Eesti territoriaalse terviklikkuse kui ka üks­teisesse suhtumise kohta.
Kuidas saame ehitada üles õnnelikku ühiskodu, kui meil puudub nii ühismälu kui ka ühine Eestimaa-tunne? Ja teadmised Eestist. Meedias ei peeta kõneväärseks fakti, et näiteks Obinitsa kanti pole noorperel mõtet jääda või sinna kolida, sest Obinitsas kaotatakse ära 115 aastat järjepidevalt ja lasterikkalt töötanud kool.
Eestil on olnud palju raskemaid aegu kui nüüd. Aga eluterve suhtumine oma rahvasse ja riiki – see ühismälu, ühine püüdlus ja kaastunne teiste vastu – aitas meil ellu jääda. Oluline on, et nii õpetajatele kui ka teistele Eesti elanikele läheksid korda hingelised väärtused – inimlikud tunded ja suhted. Kuivõrd aga hindab neid tänapäeva ühiskond?

Ilmar Vananurm, Seto kongressi vanemate kogu liige