Kui mina olin veel väikene mees

Keel tuli hoida hammaste taga

Kiidjärve mõisapark, suvi 1949. See pole võidujooks ega põgenemine jälitajate eest. Poisike püüab kõigest väest kenasti pildile jääda.
Mäletan, et jooksma pidi mitu kor­da, sest pildistaja oli päris algaja. Innustunult kippus mul keel alati hammaste vahel ripakile, mistõttu ka tihti keelde hammustasin. Sain siis ikka ema käest tõrelda.
Keele hammaste taga hoidmiseks olid aga täiskasvanutel oma põhjused. Kevadel oli olnud märtsiküüditamine ja karta võis kõike. Kiidjärve rahvas oli aetud kolhoosi, millele pandi kum­maline nimi: EK(b)P V Kongressi nimeline… Varsti peeti uus kongress ja kolhoosi nimigi muutus: EK(b)P VI Kongressi nimeline… Nii see tuulelipp keerles, kuni hirmust lahti saadi.
Jooksjast tähtsam ongi see, mida pildil pole. Vanaisast, põlisest Kiidjärve möldrist tehti kolhoosi aidamees. Oli aeg, mil salved ei saanud kunagi täis ja heinaküünidki tühjenesid kiiresti. Mäletan, kuidas kogu perega haavavitstest vihtu tegime, et loomadele mi­dagi ette oleks anda. Kolhoosi kontoriruum oli aga alati puskarivingune, sest linnamehest esimehele oli sellest saanud lemmikjook. Ja puskarit sealkandis osati ajada!
Jooksjal on puhtad riided: sitspüksid, valge pluus ja sokid – ju on rahvamajas simman tulekul või hoopis külarahva näitemäng, et laps korralikult riide pandud. Seal ma siis lippasin lapsepõlves ringi, oma armsas maa­kodus… 59 aastat tagasi.

Mati Talvik