Ei ole vaja olla eriti tähelepanelik ega pedagoogilises teoorias õpetatud, et märgata, kuivõrd üle jõu käib õpilastele praegune õppekava ja selle korraldus koolides.

Igal õpilasel on suurem või väiksem huvi teadmiste vastu. Päris korda läheb kooliskäimine aga ainult väga tublidel, tervetel ja vastupidavatel noortel. Õpilasekeskne õppetöö oli kunagi loosung, sellest on vaid räbalad järele jäänud.

Mis meil on?
Tänapäeva koolis on õpilase tööpäev pikem kui kaheksa tundi. Alles hiljuti lasti gümnaasiumi nädala tunnikoormuse ülemine piir päris vabaks. Kellele see vajalik oli? Nendele, kes tahavad piire ületada, mitmesuguseid valikaineid oma kooli õppeharudele lisada ja teinekord ka mõnele õpetajale koormust leida. Koolid patustavad ka omanäolisuse nimel. Kõik on võimalik olukorras, kus ühe haridusasutuse olukord ja probleemid munitsipaaltasandist kaugemale ei jõua. Tekib suletud ring, kus kõik tunnevad kõiki ja keegi teise tegevusvaldkonda ei sekku. Et alati pole munitsipaaltasandil võttagi asjatundlikku haridusspetsialisti, see ei tule kõneks: kes siis oma saamatust ikka tunnistada oskab.
Meil on palju alternatiivseid õpikuid, mis on nii- ja naasuguste õppekavade alusel koostatud, iga teema jaoks leiad head materjali ise õpikust. Leidub ka õpikuid, kus pool materjalist on täiesti õppekavaväline, ilmselt kellegi teadustöö osa, mis oli kindlasti vaja kaante vahele suruda. Õpikumajanduses on alternatiivsus ulatanud käe anarhiale.
Õpilased leiavad raskest koolielust siiski väljapääsu või ütleb nende tervis üles. Praegused õpilased on haigemad kui aastate eest, diagnoosid on ehmatavad, psühholoogi ja psühhiaatri konsultatsioonid tavaliseks saanud. Kavalamatele on manipulatsioon kriitilises olukorras parim abiline. Puu­du­mise peitusemängu mängivad kaa­sa kodud ja perearstid. Tallinna ja Har­ju­maa arstide otsus puudumistõen­deid mitte välja kirjutada ongi sündi­nud sellest, et arstid on sattunud hädasolijate simulantide mänguveskisse.
Niisama näiline on hindamisjuhend, kuhu on kodeeritud mitteõppimine, st järelevastamine. See tobedus sai alguse 1970. aastatel, kui kehtestati kohustuslik keskharidus, ja kestab praeguseni. Praegune hindamisjuhend eeldab mitteõigeaegset vastamist ja õpetab nii õpilastele kui ka õpetajatele kahepalgelisust – ja siis imestame, kuidas meie eetiliselt nihkes ühiskond end loonud on. Spikerdamine kui akadeemiline vargus on rahvusli­kuks kogemuseks saanud, seda tarkust võib koguda nagu rahvaluulet mitmest põlvkonnast korraga.

Mida peaksime tegema?
Koolis tuleb kõigepealt vabaneda näi­li­susest ja alternatiivsest laialivalguvu­sest, õppetöö olgu enam-vähem jõukohane. Õppekava ja selle juurde kuu­luvad rakendusjuhendid peaksid sellele aluse panema. Loodav õppekava peaks jääma ühtluskooli riiklikuks õppekavaks, mis oleks ühtne aluspõhi kõigi jaoks. Aeg pole veel küps paljudeks alternatiivkavadeks või täiesti kooli enda õppekavadeks. Esiteks pole koolidel ja kohalikel omavalitsustel pedagoogilise mõtte piisavat haaret, mis on vajalik optimaalse õppekava koostamiseks. Nii väikses riigis nagu Eesti peab maksma kollektiivne pedagoogiline teadvus. Vägivaldselt ja hoolimatult haridusparadigmat muutma hakates jõuame lõpuks päris kuristiku servale. Gümnaasium peab olema riikliku alluvusega, siis on ühtlustamine lihtsam.
Õppekava üldosa peab fikseerima õpilase optimaalse nädalakoormuse, mis ei tohi ületada 25 tundi põhikoolis ja 30 tundi gümnaasiumis, sest õpilasel on ka tunniväline enesearenduslik elu elada. Rõhk tuleb panna põhiainetele. Valikaineid võib vaid õpilase vabal soovil juurde võtta. Selles sõlmpunktis tõlgendatakse praegust õppekava vildakalt. Ja see on üldine. On õppeaineid (terviseõpetus, perekonnaõpetus ja teisigi), mis võiksid olla bioloogia, ühiskonnaõpetuse või mõne muu õppeaine alapeatükid.
Niisama tähtis on õpilaste arvu vähendamine klassides. Ka gümnaasiumiklassides ei tohiks klassis olla üle 24 õpilase, veel parem, kui oleks 14, kuigi see jääb vist ainult unistuseks. Praegune koolitund on kooli mängimine, näiline tegevus, kus õpetaja ei ulatu tunni jooksul oma õpilasega suhtlemagi.
Õppekirjandus vajab korrastamist ja kui tuleb uus õppekava, pole mõtet seda enne lendu lasta, kui õppevara pole järele jõudnud. Teadupärast puudub Eestis õppekirjandusega tegelev instants, siin mängib rolli pigem kirjastustevaheline võistlus ja ärivajadus. Ei tea, kui raske oleks koondada oskajad õpikuautorid ja luua hea õpik ühistööna? Praegu sellel tegevusalal nõuandjaid ega koolitusi ei ole, on vaid tingimuste esitajad, ja oleks needki praktilise pedagoogilise töö asjatundjad!

Kes peaks tegema?
Olgu selle instantsi nimi õppekava instituut või midagi muud, ühendama peaks ta nii TLÜ kui ka TÜ akadeemilise pagasi ning silmapaistva praktilise kogemusega õpetajad. Teadlased otsustavad, missugusel õppekavateoorial uus dokument põhineb või missuguse riigi õppekavast eeskuju võtta, kuid kõigepealt on vaja Eesti olukorda hinnata ja siis minna paindlikult edasi oma pedagoogilise traditsiooni baasil, lõhkumata koolitüüpe ja klassi­tasandit, nagu mõni novaator on juba kuulutanud. Huupi haaramise kogemus meil juba on: teeme nagu Soomes, nagu Saares, lõpuks oleme oma lõhkise küna juures tagasi. Eesti peab looma oma õppekava, teadlased peavad respekteerima praktikute nõuandeid, seejärel tuleb uut tarkust ellu viies ka katsetada, enne kui õppekava töösse läheb.
Nimetatud instantsi tegevusalad peaksid olema õppekava, õppekirjandus ja õpetajate täiendusõpe, et tekiks ühtne süsteem ja kindel kants, kes võtab vastutuse ja suudab vastutada. Pole mõtet minna edasi nii nagu viimasel viiel aastal, kui õppekava tegemine oli ehitatud üles konkursi ja konkurentsi najal, mille dikteerib parajasti võimul olev poliitiline eliit. Eestlasele tähendab konkurents pigem teisele jala taha panemist kui väärikat koostööoskust.
Ja kui see mõeldav instants peaks loodama, on oluline, et tegijad oleksid asjatundjad, kes on kompetentsuse hierarhia kõik astmed läbinud – põhimõttel õpipoisist meistriks. Vaadakem endi ümber: kui paljud eri tasandi haridusjuhid, ministeeriumi ja REKK-i töötajad on pikemat aega koolis töötanud? Ei saa olla õpiku või õppekava koostaja või selle üle otsustajagi, kui endal pole samas kooliastmes tulemuslikku töökogemust.

Kuidas ei peaks tegema
Ei peaks tegema nii, nagu juhtus peaaegu kolm aastat tagasi, kui seoses ministri ootamatu vahetumisega paisati segi TÜ õppekava arenduskeskuse tegevus. Kuni meie hariduselus vahetub suure otsustamisõigusega juhte ja ministreid iga lühikese aja tagant, ei ole eesti koolil stabiliseerumist loota. Need mehed, kes REKK-is õppekavade tegemise lahkelt üle võtsid, on REKK-i
tolmu jalgadelt pühkinud ja uusi väljakutseid otsimas, kiiruga trükki antud suur lõpetamata õppekavadega raamat rändab aga mööda Eestimaad. Töörühmadele anti oma igapäevatöö kõrvalt ainekava väljatöötamiseks aega vaevalt kolm-neli kuud, nii lühikese ajaga midagi põhjalikku sündida ei saanudki. Miljonid olid mängus.
Sattusin sellesse õppekavade segadikku aastatel 2005 kuni 2007 ka ise, olen olnud nii TÜ kui ka REKK-i eesti keele ja kirjanduse töörühmas.
2005. a suvel oli üllatus suur – minister viib õppekava koostamise REKK-i üle. Päris sisukaks kujunenud poolik tööversioon TÜ juures jäi sinnapaika. REKK koostas oma meeskonna ja sügisel paluti mul mitteametlikult liituda REKK-i töörühmaga. See jäi ära, sest TÜ volitusi polnud.

Jõuludeks oli selge, et TÜ ja REKK-i
töörühmad ühendatakse. Aine­nõu­ko­gu oli analüüsinud REKK-i töörühmas valminud ainekava ja teinud uusi ettekirjutusi, kusjuures need olid asjatundlikelt TLÜ ja TÜ õppejõududelt. Põhituumikult endise REKK-i töörühma koosseis neid ettepanekuid põhikooli osas kuulda ei võtnud. Tartu töörühma ettepanekud jäeti protokollimata. REKK-i töörühmas ei olnud keegi kuulnudki õppekava koostamise teoreetilisest alusest, mis TÜ töörühmal olemas oli ja mis tuli töö käigus ka tegijatel omandada. Ettepanekule kaasata keele- ja kirjandusteadlasi töö­rühma juht ei reageerinud. Kui aus olla, siis TÜ ja REKK-i ühendatud töörühma tegevus põhikooli eesti keele ja kirjanduse ainekava osas ühise töö vilja ei kandnud.
2007. a algul viimasele analüüsile läinud põhikooli eesti keele ainekava (REKK-i koosseis) kohta tegid kolm akadeemilist eksperti (loe K. Kerge analüüse, ÕpL, 9.02.07 ja 23.02.07) taas kord samad ettepanekud. TÜ täiendatud töörühma baasil sündinud ainekava sai ainenõukogult hea hinnangu ja soovituse just selle kava baasil tööd jätkata. Kui pöördusime selles küsimuses Sulev Valdmaa poole, saime vastuseks, et separaatkavasid nad ei analüüsi.
Nii see õukondlik ring sulgus ja viimase ajani kestis suur vaikus. Aeg ja raha maha visatud.