Kunagi oli põnev film nimega „Vaikne hooaeg”. See tuli meelde, kui osalesin ca kuu aega tagasi haridusfoorumi listis hoogustunud õppekavateemalisel arutelul.

Käesolevat artiklit palutigi mult aruteluga seoses. Leian, et mul pole siinkohal õigust listis väljendatud mõtteid vahetu „materjalina” kasutada, kuid olen nendest saanud alljärgnevaks inspiratsiooni ning teinud üksikuid noppeid.
Esmalt – miks õppekava teemal üldse kirjutada? Aga sellepärast, et juba aasta kestab ses asjas vaikne hooaeg. Samas näitab arutelu hariduslistis, et eri vaatevinklitest on huvi Eesti õppekavaga toimuva vastu suur. See on loomulik, kuna õppekava rolli üksikute inimeste ja kogu ühiskonna käekäigu kujundamisel ei saa alahinnata. On väidetud, et paber iseenesest ei tähenda kuigi palju ning et oleme seni saanud vanaga hakkama – saame ka edaspidi. Täitsa õige! Ent sel juhul määrame end elama ühtemoodi. Kui tunnistame, et vajame tänapäevasemat õppekava kui tosin aastat tagasi ja selle ka loome, toimub meie elus muutus. Küsimus on haridusnõudluses. Ühiskond muutub ning loomulikult teeb seda ka haridusnõudlus. Muutumise teemast rääkides armastatakse rõhutada, et elame kiiresti muutuvas maailmas. Kuidas siis seletada, et maailm muutub küll kiiresti, ent õppekavasse ei pruugi see puutuda?
„Ametlik vaikus” saabus õppekavatöösse möödunudaastase valitsuse vahetusega. Enne seda olevat, ühe listis kirjutaja väljendit kasutades, toimunud lausa õppekavaheitlused (seda kontrastsem praegune vaikus ongi). 2005–2007 koostasid paarsada töörühmades osalenud inimest REKK-i
koordineeritud õppekava korrastamise käigus kokku kolm dokumendi järjestikust tööversiooni. Viimane neist avaldati 403-leheküljelise trükisena „Riiklike õppekavade materjale” (nn valge raamat) ning saadeti 2006/2007. aastavahetuse paiku laiale aruteluringile. Ja sinna see jäigi… Tööde koordineerijatega hiljem keegi ühendust ei võtnud ja tehtu vastu mingitki huvi üles ei näidanud.

Vaikus pärast või enne tormi?
Nüüdseks on see fail eemaldatud ka REKK-i kodulehelt. Praegu arutletakse hariduslistis juba selle üle, kas õppekava kui niisugust üleüldse tarvis on, sest iga kool võiks selle ise koostada. Tehakse ka ettepanekuid võtta kasutusele hoopis mõne teise riigi õppekava. Huvitavaid ideid on mitmeid.
Kas enesele teadvustades või teadvustamata, aga inimesed on tehtut siin-seal refereerinud. Nii viitab üks autor oma 22. veebruari Õpetajate Lehe artiklis valge raamatu RÕK-i versiooni üldosa § 9 l 2 p 1-le, hari­dus­-
listis on kommenteeritud seal leiduvaid ainekavasid, dokumendi olulist põhimõtet kordab nn kolmanda õppekava § 19 l 4 jne. Ilmselt ei suu­da kõik uskuda, et tehtul polegi mingit tähendust. Ent 19. veebruari Eesti Päevaleht kirjutas: „Eile kinnitas haridus- ja tea­dusministri Tõnis Lukase juhitav õppekavanõukogu uue õppekava lähteülesanded ning otsustas alustada uue kava koostamist taas nullist.” Ilmselt küsivad paljud, miks.
Lehes viidatud õppekava lähteülesannet polnud selle artikli kirjutamise ajal keegi veel laiemalt tutvustanud. Teada on, et töö on kavandatud aastateks 2008–2011. Seega, omaaegset lööklauset parafraseerides on õpetaja meie kiiresti muutuvas maailmas veel vähemalt kolm aastat tegudega tänases, aga õppekavamõtetega üleeilses. Loodetavasti saab uut dokumenti peatselt igaüks lugeda. Iseäranis huvitav on, kas uues lähteülesandes on korratud 2005. aastal püstitatud ja aktsepteerimist leidnud seisukohti ning mida uut ja vajalikku seekordne lähteülesanne lisaks sisaldab.
Pärisin aasta algul kirjalikult, milliseid uuringuid peab HTM õppekava edasise arenduse huvides vajalikuks. 18.02. kuupäeva kandvas ministri allkirjaga vastuses öeldakse, et „selles arendusfaasis ei ole eraldiseisvate õppekavaalaste suuremahuliste uuringute tellimine päevakorras”. Tekib küsimus miks, kui niisugusest vajadusest on palju räägitud. Tõsiste ja õppekavatööks tõepoolest vajalike haridusuuringute nappus on krooniline häda ning see paneb oma pitseri edasisele ka täna! Sinna takerdub näiteks haridusnõudluse määratlemine.

Oluline on tellija tarkus
Kaldutakse uskuma, et tulemus võib kuidagi sõltuda institutsioonist, mille juures õppekava tehakse. On avaldatud arvamust, et õigeim koht selleks on mõni ülikool. See esmapilgul loogiline arusaam pole elus kinnitust leidnud, sest 2000. aastal loodigi Tartu Ülikooli juurde spetsiaalse ülesandega struktuur. See ei õigustanud lootusi. 2005. aasta suveks polnud, vaatamata vahepeal toimunud lähteülesande jõukohasemaks tegemisele, lauale panna veel midagi, ning tollane haridusminister otsustaski ülesande delegeerida REKK-ile. Minu veendumus on, et mitte see pole esmatähtis, missugune institutsioon õppekavaga tegeleb, vaid see, kuidas tellija (haridus- ja teadusministeerium) tuleb oma rolliga toime. Ka rätsepalt tellides tuleb seda õigesti teha. Üks hästituntud isik võttis senitoimunu lakooniliselt kokku, öeldes hariduslistis, et paarkümmend miljonit on huugama läinud. Jah, seni on riik olnud toimunu ja toimuva suhtes väga leebe ja heatahtlik.
Õppekava korrastati REKK-i juures tõepoolest kõrgendatud huvi foonil. Eriti aktiivsete inimeste ja rühmade lipukiri oli kaasamine. See tähendas enamikul juhtudel mitmesuguste erihuvidega arvestamise ultimatiivset nõuet. Peamiselt olid nendeks nõuded anda mõnele ainele tunde juurde või viia õppekavasse uusi aineid. Kuid kelle või mille arvelt, seda välja ei pakutud. Toda lippu pole enam aastapäevad näha olnud. Ja hea kah, sest tollane tellija hakkas kas vastutulelikkusest, hirmust või kes teab millest ajendatuna andma protsessi kestel lõpuks üksteisele vastukäivaid korraldusi.

Eeldused on olemas
Avalikult pole teatatud, kes on praegu õppekavatöö tegijad: kes sõnastasid lähteülesande ning kes täidavad tellimust. See on küllalt tähtis, kuna niisuguselgi tegevusel on käekiri. Lehtedest on olnud näiteks lugeda mõne 1996. aasta RÕK-i koostaja arvamust, et praegu kehtiv õppekava on päris hea. Viimase haridusfoorumi aegu kirjutas aga ETV24: „Kuigi riik tagab kõigile tasuta põhihariduse, jätavad paljud põhikooli pooleli ja ka järjest moodsamaks muutuvais kutseõppekeskustes pole neil noortel midagi teha.” Selle tõdemuse sõnum on sootuks erinev, kui vaatame seda läbi kehtiva õppekava või praeguse (kahjuks pigem aimatava) haridusnõudluse prisma.
Listis on avaldatud korduvalt toetust mõttele, et meil on tarvis professionaalset õppekavaarendusega tegelevat institutsiooni, mis saaks keskenduda tööle, olles kaitstud poliitiliste ning muude mõjutuste eest. Eestile ei tee au deklareerida, et meil puudub kompetentsus arendamaks oma õppekava. Mida on siis ülikoolid seni pedagoogika alal teinud, kui vastavat kompetentsust pole kujundatud? Minu meelest on praegu õppekavatöös olemas võimalused mitte alustada nullist, vaid lihtsalt minna edasi. Edu eeldused on tellija tarkus ja tema vastutustunne, tulemusele orienteeritud tegijad ning normaalsed töötingimused.
Tahan loota, et vaikne hooaeg saab läbi ning vastu võetavad otsused viivad vajalike tulemuste poole. Vaikne hooaeg on vene keelde tõlgituna muuseas mjortvõi sezon. Õnneks on eestikeelne variant ikka palju optimistlikum ja Ferdinand jääb ehk ellu.