Tööjõu tootlikkus jääb Eestis kõigis majandusharudes väga palju maha Euroopa Liidu kõrgemalt arenenud liikmesriikide tasemest ning ületab ainult Läti ja Leedu vastavaid näitajaid.

Portugaliga võrreldes on Eesti kõige lähemale jõudnud kinnisvara ja äriteenuste tootlikkuses (80%), ülejäänud majandusharudes on saavutatud ca 40–60% Portugali tootlikkusest.Äriteenuste valdkonnas on Eestis tootlikkus vaid 21% Iirimaa ja Taani ning 30% Soome tasemest. Meie ettevõtete ekspordile orienteeritus on madal.
Tegevusalade lõikes on tootlikkuse mahajäämus kõige suurem töötlevas ja hankivas tööstuses, energeetikas ja ehituses, kus see moodustab vaid 7–18% Euroopa Liidu kõrgema tulutasemega liikmesmaade tasemest.
Madal tootlikkus töötlevas tööstuses hakkab Eesti edasist majandusarengut pidurdama. Muu maailma, nt Kagu-Aasia riikide senine kogemus näitab, et kõrgele tulutasemele on jõutud läbi staadiumi, kus töötlev tööstus muutub kõrge tootlikkusega sektoriks ja töötab tihedasti koos teadmusmahukate teenuste pakkujatega.

Ebasoodne harustruktuur
Madal tootlikkus on suuresti seotud Eesti majanduse ebasoodsa struktuuriga. Kui võrrelda näiteks Eesti ja Taani tööhõive struktuuri, torkab silma, et Eestis on hõive enam koondunud tegevusaladesse, kus mahajäämus Taani tootlikkusest on suhteliselt suurem.
Töötlevas tööstuses on Eesti tööhõi­ves suhteliselt suure osatähtsusega need tööstusharud, mille tootlikkus on Taanis suhteliselt väike. Näiteks on Eestis rõivatööstuse osa hõives üle küm­ne korra ja tekstiilitööstuses viis korda suurem kui Taanis. Samas on Taanis kõrge tootlikkusega tööstusharudes (masinaehitus, täppisriistade tootmine, keemiatööstus) töötajate osakaal koguhõivest palju suurem kui Eestis.
Ka teiste EL-15 riikidega võrreldes on Eestis väga suur osatähtsus õmblus-, tekstiili-, naha- ja jalatsi- ning mööblitööstuses töötajatel.
Kui eeldada, et Eesti töötleva tööstuse kõigis harudes saavutatakse EL-i arenenumate riikide tootlikkus, kuid töötajate jaotus tööstusharude vahel ei muutu, saavutaks Eesti tootlikkus ainult 56% Iirimaa, 78% Saksamaa, 80% Soome ja 90% Taani tasemest. Jääksime tootlikkuselt selgelt alla ka Tšehhile ja Poolale, küündides vaid 86 ja 87%-ni nende riikide keskmisest.
Kindlasti on Eestil kui väikeriigil lisaks töötlevale tööstusele vaja senisest hoopis suuremat tähelepanu pöörata välisturgudele suunatud teadmusmahukate ja kõrge tootlikkusega teenuste arendamisele (tarkvara loomine, tervishoiuteenused, loomemajandus, finantsteenused jne). Ei saa loota, et lihtne teenusmajandus viib Eesti järele arenenud tööstusriikidele. Lahenduseks ei saa olla idee suunata suur osa elanikkonnast pakkuma madala lisandväärtusega teenu­seid (hotellindus, toitlustus, kaubandus jne), omamata selle kõrval kõrge tootlikkusega töötlevat tööstust ja välisturgudele orienteeritud teadmusmahukaid teenuseid pakkuvaid sektoreid.

Tootlikkuse kasvu võimalused
Tootlikkuse tõstmise esmavahend on investeeringud. Kuigi investeeringud materiaalsesse põhivarasse on Eesti töötlevas tööstuses aastatel 1995--2005 viiekordistunud, jääb nende maht ühe töötaja kohta ikkagi oluliselt maha kõigist EL-15 riikidest: põhivara ühe töötaja kohta moodustas 2004. a Eestis ainult 22% eurotsooni keskmisest ning oli madalam ka Sloveenia, Slovakkia, Ungari, Tšehhi ja Poola näitajatest.
Võrreldes töötleva tööstuse keskmi­sega, investeeriti meil vä­hem toiduainete ja jookide ning rõivatootmisesse, nahatöötlemisse, keemiatööstusesse, ehitusmaterjali­de ning mööbli tootmisesse. Toiduaine­te­tööstus on vajalikud investeeringud teinud, kuid ka teistes töömahukates tööstusharudes tuleb paratamatult suurendada investeeringuid põhivarasse, et tagada säilivate töökohtade konkurentsivõime.
Tootlikkuse tõstmise teine oluline tegur on ettevõtete innovaatilisus – võime läbi viia nii toote- ja teenuseinnovatsioone, tehnoloogiliste protsesside uuendusi kui ka mittetehnoloogilisi ümberkorraldusi (turundus- ja organisatsioonilised innovatsioonid).
Praeguses Eestis ilmnevad ettevõtete innovatsioonistrateegiates paraku suured erinevused ja probleemid, millest nimetan siinkohal vaid mõned.
     Kodumaisel kapitalil põhinevate ettevõtete kulutused innovatsioonile, sh uurimis- ja arendustegevusele, on väliskapitaliga ettevõtete omadega võrreldes väikesed.
     Tööjõu tootlikkuse kasv on ol-nud kiireim kodumaisele turule orien­teeritud sektorites, sõltumata nende innovaatilisusest. Seega ei ole lähiminevikus innovaatilisus sageli olnud haru konkurentsivõime põhitegur.
     Eksportivad harud on suhteli­selt madalama tootlikkuse ning selle aeglase kasvuga, mis peegeldab nii turgude staatilisust kui ka ekspordi suunatust allhankele või odavamatele toodetele. Samas on kulutused innovatsioonile neis sektorites suuremad, võrreldes koduturule orienteeritud harudega.

Sõlmprobleemid
Eesti majandusarengu sõlmprobleemid, mille lahendamine sõltub nii ettevõtjate kui ka riikliku tugisüsteemi adekvaatsest ja oskuslikust tegevusest, on järgmised.
     Kriitilise tähtsusega on tootlikkuse kasv töötlevas tööstuses, sest seal kõrge tootlikkuse saavutamine võimaldab hiljem liikuda ka teadmusmahukate teenuste pakkumisele.
     Kõrge tootlikkuse saavutamine töötlevas tööstuses eeldab struktuurseid muutusi. Eestis on hulk probleemseid harusid – eelkõige tekstiili-, naha- ja rõivatööstus –, mille mahud tõmbuvad tulevikus oluliselt kokku.