„Eestlastel on alati õigus, ka siis, kui ei ole” 

„Eestlastel on alati õigus, ka siis, kui ei ole,” õpetas noorukest Jelena Skulskajat eestlaste keskel elama tema isa, kirjanik Grigori Skulski. Tüdruk oli juba eesti lasteaias käies taibanud, et tema on nagu keegi teine. „Ja olengi, las igaüks jääb iseendaks, räägib ja kirjutab keeles, mida ta kõige paremini oskab,” ütleb sündimisest saadik Eestis elav vene luuletaja ja prosaist Jelena Skulskaja.

„Igaüks, kes elab nagu mina – ja minusuguseid on maailmas palju –, peab kindlasti selgeks mõtlema, kus ta siis nüüd on ja kes ta seal õieti on. Mina olen vere poolest juut, keele ja kultuuri järgi venelane.”
Nagu Hando Runnel kirjutas, et „loomuldasa luuletaja, elukutselt eestlane”.
„Ja mina olen elukutselt venelane, sest minu kasvulava on olnud vene kultuur. Isa tegi mulle otsesõnu selgeks, et meie oleme siia tulnud ja oleme siin mõnes mõttes võõrad. Mu vanemad tulid Eestisse pärast sõda Ukrainast, mina olen Tallinnas sündinud, aga kui isa sõnu kasutada, ka võõraks jäänud.
Kui ma juba luuletusi kirjutasin, ütles isa, et mul on nüüd kaks võimalust: olla esimene Tallinna vene luuletajate noortesektsioonis, kuhu kuulus viis inimest, või olla lihtsalt üks vene luuletaja. Elangi nii, et püüan ikka olla vene kirjanik ja vene kirjanduse kui terviku jaoks ei ole kuigi oluline, kas kirjutaja elab Tallinnas, Riias, Amsterdamis või kus iganes. Nii on mulle väga tähtis, et kõik minu asjad ilmuksid ilmtingimata Piiteris ja Moskvas.”

Omadele võõras, võõrastele oma
„Praktikas näeb see välja nii, et kogu mu luule ja proosa on avaldatud Venemaa nimekates kirjandusajakirjades, raamatutena aga Eestis. Ja siinjuures on Eesti Kultuurkapital mind alati toetanud. Ka Eesti Kirjanike Liit, kuhu kuulun, on mind läbi elu, iseäranis mu kirjaniku­tee algaastatel, aidanud rohkem kui keegi teine.
NSV Liidu Kirjanike Liidu kongressidele tavatseti kutsuda ikka eesti keeles kirjutavaid inimesi, aga meie liit, Jaak Jõerüüt näiteks, seisis hea selle eest, et mina sain ka kaasa. Kuigi 1979. aastal öeldi Moskvast otse, et see Skulskaja istugu kodus. Tal on vedanud, et ta Eestis elab. Moskvas ei avaldaks teda keegi ja teil seal ei maksa ka seda teha. Eesti Raamatu peatoimetaja Aksel Tamm andis järjest välja kolm minu luulekogu ja pidi Mosk-vast selleks luba taotlema. Kõigil kolmel korral oli vastus kategooriline ei, aga raamatud trükiti siiski. Mul on ilmunud kokku kümme raamatut ja ainult üks neist Moskvas, ülejäänud siin. Neist kaks on eesti keelde tõlgitud: „Vene rulett” ja „Siil udus”.”
Sa oled ehk läbi Eesti ajaloo ainuke inimene, kes on siinmail teist põlve vene kirjanik.
„Võib-olla tõesti. Ja isa oli mulle suuresti abiks. 1991. aastal, kui Eesti iseseisvus, oli mul valida, kas minust saab Vene Föderatsiooni või Eesti kirjanike liidu liige. Mina valisin Eesti, kuigi mõlemad kutsusid endi hulka ja mina ei ole eesti kirjanik.
Minu jaoks on naljakas ja isegi vastik, kui siinsed venelased räägivad, et nemad on nüüd eestlased ja hakkavad Eestile head tegema. No ei ole nad eestlased. Ma töötan siin oma kolleegide eesti kirjanike keskel ja kui ma nii hästi kirjutan, et seda ka Piiteris ja Moskvas avaldatakse, on kõik korras.”
Kui meil jõulude ajal rahvusraamatukogus kõik kirjastused korraga soodsalt oma raamatuid müüvad, mida on meeletult palju, siis mõtlen alati, et kes küll kõik need läbi loeb, sest lugeda ei suuda ju keegi muu kui eestlane. Aga küllap loetakse, muidu ei trükitaks. Mida tead sa Jelena Skulskaja lugejatest?
„Tean õige vähe. Mul on siin üks venelannast agent Nelli Vendik, kes levitab mu raamatuid. Ta ise helistas mulle kord ja ütles, et talle minu kirjutatu meeldib ja ta tahab tasuta minu agendiks hakata. Hiljuti teatas, et kuskil Venemaal müüdi jälle sada raamatut. Tallinnas on 250–300 inimest, kellest tean, et nad ostavad kõi­ke, mida ma avaldan. Venemaal on ka väga kuulsate poeetide raamatu­te tiraažid 500 ek-
semplari. Minu tiraaž on tavaliselt 1000, pooled jätan endale, et neid loomingulistel õh­tutel tutvustada. Mõned lugejad helistavad mulle koju, räägivad, mida nad nimelt lugesid, ja pärivad, miks ma kirjutan nii, nagu kirjutan.
Hiljuti kutsus mind külla Haapsalu linnaraamatukogu ja palus kaasa võtta mõned oma raamatud, mida neil ei olnud. Kutsuja küsis veel, kas olen ka siis nõus vestlema, kui koguneb väga vähe lugejaid, näiteks kolm. Meenutasin, et Aleksandr Blok pidas oma loenguid isegi kahele kuulajale ja et küll mina ka hakkama saan. Kogunes 70, paljud neist eestlased, KesKusi lugejad. Tahtsid teada, kes ma olen ja mida veel kirjutan. Palju küsimusi oli ka vene kultuuri ja kirjanduse kohta üldse.”
Sellest sa ju KesKusis kirjutadki. Sind lugedes olen mõelnud, et sa oled ehk ainuke, kes regulaarselt kirjutab vene vaimuelust, mitte pelgalt Kremliga seonduvast.
„Algul meenutasin seal rohkem 19. sajandit ja see meeldis lugejatele, sest oli ehk koolikirjandusest tuttav. Tänapäeva ei võtnud lugejad sama üksmeelselt vastu, sest noorem Venemaa, uued nimed ei tule siinmail enam üldse tuttavad ette ning olen aru saanud, et pean Venemaa praegust tausta rohkem lahti seletama. Tean Venemaa elust üs-na palju, sest viibin seal poolteist kuud aastas. Aga telefonitsi ja meilitsi suhtlen Vene-maaga lausa iga päev. Minu tütar Marina Skulskaja elab Peterburis, õpetab ülikoolis kostüümi ajalugu, on Peterburis parim moe ajaloost, hetkemoest kirjutav ajakirjanik.
Mul on Moskvas sõber, kes ostab neli korda aastas kokku kõik uued vene filmid ja mina käin neil rongi peal vastas. Nii näen need kõik vast esimesena Eestis ära.
Siinses venekeelses pressis kirjutan eesti kirjandusest, venekeelses Postimehes on mul rubriik „Uus raamat”, kus kord nädalas retsenseerin Venemaal ilmuvat nüüdiskirjandust.
Ajalehes Den za Dnjom arvustan tihti eesti teatrit, Vene Teatrist ma kirjutada ei saa, sest töötan seal kirjandustoimetajana. Oma teatrist räägin eratelekanalis Orsent ja tean, et mul on seal ka eesti vaatajaid. ”

Venemaa kolm kirjandust
„Hiljuti hakkas vene keeles ilmuma uus ajakiri Ledi, kuhu kirjutan esseesid, lahkan tänapäeva inimeste omavahelisi suhteid klassikalist luulet appi võttes.”
Venelased ise on avaldanud arvamust, et nad on nüüd, Putini-Venemaal surutise all elades jälle sadulas, sest dissidentlus on neile aastakümneid tervendavalt mõjunud, Nõukogude Liidus elanud inimesed on omandanud harvaesineva oskuse end just kunstis ja kirjanduses välja elada, suurteoseid luua. Keelatud vili on magus. Kuidas siis loovintelligents Venemaal praegu elab ja mida nende loomingust arvata?
„Õitsev aeg praegu vene kirjanduses küll ei ole, sest ühtki tõeliselt suurt nime ei ole iseseisvuse ajal juurde tulnud. Elu on nii palju muutunud, et kirjanikud ei tea veel, kuidas seda peegeldada. Keegi ei ole selle peale tulnud, mis nurga alt seda teha. Võib-olla see inimene ei elagi Venemaal, elab näiteks hoopis Kanadas, ise vene kirjanik.
Praegu eksisteerib Venemaal kolm kirjandust, kirjanikkonda. Nad ei ole omavahel tuttavadki. Ühed on need, keda avaldatakse tühise raha eest või üldse rahata endisaegsetes paksudes ajakirjades, nagu Novõi Mir, Inostrannaja Literatura, Druž­ba Narodov, Zvez­da, Znamja (neis trükitakse ka Jelena Skulskaja kirjutatut – V. L.), kus istuvad intelligentsed vanemad inimesed, kes avaldavad ainult head kirjan­dust. Kommerts seal läbi ei lähe. Hinnas on ikka Hesse, Kafka või Musil. Õhkkond on neis toimetustes haruldane, jutud lõputud, aga väärikad. Kirjandus on nende jaoks kõige tähtsam ja ainult sellest me räägimegi. Keegi ei sega meid, see on see ainuke vabadus ja ka oht on ainuke – nii võib nälga surra.
Teine rühm kirjarahvast on enamasti naised, kelle krimilugusid ostetakse miljonite kaupa. Näiteks endine miilitsapolkovnik Aleksandra Marinina, Ljudmila Ulitskaja või Boris Akunin. Nemad on minu jaoks poolkirjanikud. Mina paneksin neist esikohale Vladimir Sorokini.
Kolmas grupp on inimesed, kes oskavad kirjandusmaailmas n-ö õigesti käituda. Nad näitavad end iga päev televiisoris. Keegi neid ei loe, aga kõik teavad, et nad on olemas ja just nagu väga head kirjanikud. Näiteks Dmitri Bõkov, keda ma iga päev ekraanil näen ja kes on saanud kõik preemiad, mis Venemaal kirjanikele antakse. Proovisin Bõkovit lugeda, see osutus võimatuks. Kuigi eks nemadki on omamoodi andekad.”
Eestis on nüüd moes kurta, et eestlased ja venelased elavad siin üksteisest päris eraldi, kumbki omas mahlas ja oh kui kahju, et see nii on. Sinu näitel seda lahusust nagu ei tähelda.
„Kumbki elabki oma elu ja mina mõtlen, et nii ehk ongi õige. Minu põlvkonnal ei olnudki valikut, igaüks oli see, kes ta oli. Nüüdsetel noortel on uued võimalused, nad ei pea end ainult ühele või teisele poole arvama, nad on Euroopa inimesed. See omaette olemine on sõja järel sündinute probleem, mis nüüd laheneb iseenesest.”
Kakskeelne mitte-eestlane on meil senini haruldus ja poliitikas nii taganõutav. Kuidas see juhtus, et sina ei ole mõne erakonna liige?
„Mind ei ole keegi kuskile kutsunudki. Ja jumal tänatud.

Vanadest kommunistidest ja vabadusest
Küll aga küsisin kord kolleeg Enn Vetemaa käest, miks tema kodus istub, kui teised kolleegid on ammu Toompeal. Vetemaa ütles, et kui see kõik algas, käis tal ka peast läbi mõte kuskile minna. Aga enne minekut astunud ta peegli ette, kust vaadanud talle vastu vana kommunist Vetemaa. „Istu maha ja katsu parem mõni romaan kirjutada!” öelnud Vetemaa endale. Ta leidis, et temal ei ole sisemist õigust vabadusest karjuma minna. Tema viimase väga hea romaani „Vaba vaimu vennaskond” kangelasele ongi kõik vaimud, kes ette tulevad, head.
Mina ei taha endiste kommunistide kohta mi-dagi halba ütelda, aga kui nad räägivad, et unistasid terve elu vabadu-sest, siis ma neid ei usu. Olgu vait ja kirjutagu pa-rem midagi! Ka Jaan Kross rääkis mulle kord, et te-ma ei nõustunud presidendikandidaadiks hakkama just sellepärast, et oleks pidanud siis loomingu sinnapaika jätma.
Mina ei ole uue aja tulles õnneks pidanud midagi ümber mõtlema või teisiti tegema. Komparteisse ei ole ma kuulunud, kuigi pakuti, et saan ajalehes kultuuriosakonna juhatajaks, kui
astun. Olin siis 25-aastane, tahtsin kangesti osakonda juhtida, aga ei astunud siis ega ole kusagile astunud nüüdki. Teen oma tööd ikka edasi. Ja mulle on oluline, et siin säiliks ka vene kultuur, aga mitte üks sodi-podi, kus kõik on segamini. Ainult Frankensteinid võivad sellest sündida.”