Kunagi ei ole veel nii olnud

Vägisi kipud mõtlema, et elus toimub kõik järjestikku. Just nagu ajalooraamatust lugedes, et mis eespool kirjas, see oli varem. Kuni ühel heal päeval jääd äkki mõtlema, et Tšingis-khaan, Šotha Rusthaveli ja Lembitu olid enam-vähem üheaegsed mehed.
Koolielus juhtub ka igasuguseid imelisi, et mitte öelda imelikke asju korraga. Minister Tõnis Lukas rääkis äsja Pärnus Eesti koolijuhtide aastakonverentsil koolirahvast kui meie aja südametunnistusega tippjuhtidest, aadete ja vaadetega inimestest, kes omakandi ja terve riigi edendamisel senisest enam kaasa rääkima hakkavad. Mõne päeva pärast lugesime lehest, et Murru vanglas tabati õpetaja, koolikoti põhjas vanglates keelatud esemed, neid lausa hulgi, ja mis kõige hullem – ka narkootilist ainet. Meil ei ole nüüd enam nn vanglakoole, tavakoolide õpetajad teevad vanglates lisatööd. Niisiis on tegemist lihtsalt õpetajaga, kes sellisel moel eeldatavasti raha teenis. Nende ridade kirjutamise ajaks ei olnud õpetaja ega tema kool veel juhtunut kõneaineks võtnud. Paar nädalat tagasi lugesin ühest Eesti lehest muret, et narkoennetustöö on mõne aasta tagusega võrreldes aktiivsust kaotamas. Ühed ei enneta, teised edendavad. Ehk võib ka selle kohta öelda, et elu ei salli tühja kohta.
Üks „tühi koht” on veel see, et õpetaja on koolis üpris üksi jäänud, pole kaitstud ropendavate, vägivallat­sevate laste ega nende vanemate eest. Haridusministeeriumis tegutseb töörühm, kes hätta jäänud õpetajatele uusimate meetmete kohta käsiraamatut koostab. Vähemalt ühest jõuvõttest rääkis Pärnus ka minister Lukas: „Teen omavalitsustele ettepaneku anda koolidirektoritele seadusest tu­lenev kohtuvälise menetleja staatus, mille alusel saaksid nad kohapeal otsustada kas suulise hoiatuse, rahatrahvi või hoiatustrahvi määramise õpilastele või teistele kooli territooriumil viibijatele avaliku korra rikkumise eest. Kahtlemata aitab see taltsutada õpilasi, kes lärmavad, kasutavad ebasündsaid väljendeid või tülitavad pahatahtlikult õpetajaid ja kaasõpilasi või näiteks suitsetavad kooli territooriumil.”
Pöördusin mõne koolijuhi poole palvega kavandatavat kommenteerida. Kõik ütlesid, et asi on mitme otsaga. Üks, kes on ka omavalitsust juhtinud, küsis vastu: „Kas meil siis tõesti muud enam üle pole jäänud?” Ühel koolijuhil tuli meelde, et kunagi oli direktoritel see õigus.
Toimetuse palvel teatas ministeeriumi kommunikatsiooni büroo, et tegemist on sättega „Väärteo menetlu­se seadustikust” (https://www.riigitea taja.ee/ert/act.jsp?id=12906926). Selles seaduses on mõiste „kohtuväline menetleja”, kelle hulka kuuluvad linna- või vallavalitsused. Valla- või linnavalitsus määrab ise ametnike ringi, kes võivad väärtegusid menetleda ehk siis inimesi korrale kutsuda ja ka väiksemaid karistusi määrata. Kuna munitsipaalkoolide direktorid on paika pannud omavalitsuse volikogu, on nad valla- või linnaametnikud ning volikogu võib anda direktoritele kohtuvälise menetleja staatuse.
Hea on see, et nii võib, aga ei pea.
Kui septembris Järvamaal Peetril koolirahva foorum maha peeti, rõhutasid kokkutulnud, et me ei peaks koolikorraldust reguleerima seadusepügalatega, mis kohustavad omavalitsusi ja koole seda või teist tegema, on vaja seadusi, mis vajaduse korral võimaldavad nii või teisiti toimida.
See oli septembris, nüüd oleme märtsi keskpaika jõudnud. Märtsis ei ole ju veel õieti midagi möödas, pea kõik on alles ees ja tuleb kindlasti. Ei ole kunagi nii olnud, et rohi ei oleks tärganud või puud lehte läinud.

Virve Liivanõmm