Riik on tugev siis, kui oma­valitsusüksused on tugevad, tõdeti Eesti linnade ja valdade päevadel 27. ja 28. veebruaril Tallinnas. Ühtlasi sedastati, et riigil puudub regionaalpoliitika. Kasutusel on isegi väljend „regionaalpoliitiline kaos”.

Regionaalpoliitika – see on julgeolekupoliitika, majanduspoliitika, hariduspoliitika. Regionaalarenguga peavad tegelema kõik ministeeriumid.
Maalehest oli 28. veebruaril lugeda, et Eestist saab rääkida kui riigist, mis on „regionaalpoliitilises kaoses” – seda kontekstis, et lisaks kaupluste ja koolide kadumisele ning hõrenenud bussiliiklusele on löögi all „jälle vähemalt sada Eesti küla, kust lähiajal kaob postkontor või metskonnakeskus”. Regionaalpoliitiline kaos ei saa jääda kajastumata hariduspoliitikas, seostudes otseselt koolikorralduse ja koolivõrgustiku arenguga; koolide jätkusuutlikkuse ja haridussüsteemi suunatud rahamassi efektiivsusega; hariduse kvaliteedi, kättesaadavuse ja efektiivsusega.

Elav mõttevahetuskeskkond
Olid tihedad tööpäevad, et mitte öelda – õppepäevad omavalitsusinimestele. Kahel päeval peeti tosinas teemaplokis ligi 130 ettekannet. Tradit­sioo­niliselt olid tähtsal kohal haridus- ja koolieluküsimused, kuigi neist ei saanud loomulikult mööda ka teistes teemaplokkides, näiteks „Kinnis­varaarendus ja KOV” (koolikinnisvara arendusest ja Tallinna kogemusest), „Linnamajandus” (mängu- ja spordiväljakud; vaba aja veetmise kohad), „Ettevõtlus ja kohalik omavalitsus” (kut­seharidus), loomulikult ka „Sot-siaal­hoolekanne” (laste ja vanemate suhete regulatsioon uues perekonnaseaduses; rehabilitatsiooniteenus alaealistele õigusrikkujatele; laste ja perede tugisüsteemid ja tugiisikud).

Demograafilisest olukorrast
Hariduse teemapäeva kokkuvõtteks pani moderaator Hille Ilves kirja 12 märksõna, mida tõsiselt käsitleti:
kool – lapse jaoks, lapse heaks; koostöö lapsevanemate ja KOV-iga; rahastamismudel (koolivõrgu korrastamine); tasaarvlemine; tugispetsialist kooli; lasteaiakohtade programm (igale lapsele lasteaiakoht); lastehoiu infosüsteem; liikluskasvatus; kolmas sektor; riik ja ääremaa; läbirääkimised valitsuse ja koostöökogu vahel. Lõpetuseks soovis ta usinat projektikirjutamist – EL-i tõukefondides on veel haridustoetusteks raha.
Põhiprobleemi ja -teemat – raha, raha, raha – lahati mitmest vaatenurgast: EL-i tõukefondide võimalikud haridustoetused 2008–2013 (Margus Haidak), KOV-ide koostöö koolivõrgu planeerimisel ja rahastamismudel (Riho Raave), tasaarvlemine (Peeter Kreitzberg), üldhariduse rahastamisest (Jaak Aab), 2000 krooni ringiraha (Georg Aher).
HTM-i analüütiku Priit Laanoja prognoos oli selge: väga paljudes omavalitsustes on oodata õpilaste arvu tunduvat langust. Eliitkoolid saavad oma arvu õpilasi loomulikult ka tulevikus täis, kuid seda nende koolide arvelt, kel jätkusuutlikkusega niigi probleeme. Seega tuleb pigem analüüsida tulevikku kui keskenduda praegustele probleemidele.
Riikliku arengukava loogika peaks välistama probleemi, et raha võib minna koolidele, mis pole jätkusuutlikud niikuinii. Küsimus on, mida teha. Kolme sõnaga: halduskoostöö; ühisasutuste loomine; haldusreform.
Viimsi vallavanem Urmas Arumäe esitas intrigeeriva küsimuse, kas praegu ei teostata mitte hiilivat haldusreformi. Omavalitsuste raske finantsolukord avab võimaluse hakata valdasid liitma. Tähtsustama on hakatud mitte seda, kas KOV suudab oma jooksvaid kohustusi täita, vaid kas finantsnäitajad vastavad seadusetähele. Hiiliva haldusreformi temaatika tõstatas ka Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen.
Loomulikult väheneb õppijate arv ka kutseõppeasutustes, lähema nelja-viie aasta jooksul 5000 võrra, praegu on neid ca 27 000. Kutseharidust aga on ettevõtlusele vaja nagu õhku –
see oli Võrumaa kutsehariduskeskuse direktori Tanel Linnuse sõnum. Haridus on tema järgi tervik. Ei saa enam lahku lüüa, et üldharidus, kutseharidus, akadeemiline haridus. Kokkusulamine võimaldab ressursse paremini kasutada. Koguressurss aga, nii vaimne kui ka materiaalne, peab olema piirkondliku arengu käsutuses.
Peeter Kreitzberg käsitles omavalitsustevahelist tasaarvlemist. Kuivõrd kool on kohustatud tagama õppimisvõimalused igale oma teeninduspiirkonnas elavale koolikohustuslikule lapsele, peab KOV olema valmis järgima kaht vastandlikku tendentsi: et kõigile lastele oleks tagatud õppimisvõimalus ja et lapsed jooksevad laiali.

Tasaarvlemine
Tasaarvlemine pole majanduslikult põhjendatud ja suurendab haridusvõimaluste ebavõrdsust – linnad saavad raha juurde. Kõige suuremad kaotajad on maakooli alles jäänud õpilased. Tuleks arvestada ka kaotajaid, mitte ainult võitjaid. Tasaarveldussüsteem pole koolivõrgu korrastamise vahend, kuid seda võiks rakendada vabatahtlikult. Mõningatel juhtudel oleks mõistlik kokku leppida, sõlmides lepingu. Esikohal peab olema hariduse kvaliteet. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on luua õpikeskkond, millest lapsed ei läheks liikuma. Kui maakooli säilitamist ei võeta tõsiselt, otsustavad lapsevanemad kooli saatuse. Lapsevanema valikuõigus on põhiseaduslik õigus.
Aga milles on süüdi koolid, kes ennast arendanud, kuhu lapsed tulevad õppima, aga raha ei käi kaasas, küsis Jaak Aab. Vabatahtlikkus oleks tema sõnul tõesti üks võimalus. Kuid tasaarveldamist ei saa lihtsalt niisama kohe kaotada.

Kool – ainus kodu?
Teema „Kool kui sotsiaalasutus” avas HTM-i üldharidusosakonna peaekspert Merike Mändla, sedastades, et alati ei kehti ütlemine „kool on teine kodu”. On lapsi, kellele kool on ainsaks koduks. Veerand Eesti lastest maadleb vaesusega. 1. klassi õpilaste põhiprobleeme on vanemate hoolimatus, oskamatus, alkoholism; üksikema toimetulematus ja liigne hõivatus. Üllatas asjaolu, et Eestis on umbes 200 kooli, kus pole ühtki tugispetsialisti – 70% algkoolidest ja 51% põhikoolidest.

Riik kui kooliklass
„Riik nagu klass” oli TÜ Narva kolledži avaliku halduse assistendi, kohaliku omavalitsuse korralduse õppekava programmijuhi Aet Kiisla arutlusteema. On tublisid, keskmisi ja nõrgemaid õppureid; on arenenumaid ja mahajäänud piirkondi. Et klass tervikuna areneks, tuleb tegelda kõigi gruppidega. Tublisid innustada lisakoormust kandma, keskmisi paremale järjele upitada, nõrgemaid tagant tõugata. Toimib pitsataignaefekt: ühe sõrmega ei saa tainast toetada, vajub läbi, viie sõrmega on see juba võimalik. Toetuspunkte on rohkem vaja. Tuleb ka tagant tõugata, mitte ainult eestpoolt vedada.
Suur riik ja suur laev samuti kui suur klass ei lähe kergelt liikuma; neile pole kuigi lihtne uut suunda anda. Väikese riigi, väikese klassi puhul on omakorda kerge tekkima konnatiigi efekt – uusi ideid oleks hädasti vaja. Eesti tundub olevat tohutu suur riik, sest äärealad on meil täiesti olemas. Ka suures klassis kipuvad taganurgas tekkima oma äärealad.
Tõsi on, et riik ja riigi juhtimine sarnanevad klassi juhtimisega: kool on lapse, mitte laps kooli jaoks; riik on inimese, mitte inimene riigi jaoks.

Suurt huvi äratas Mehis Pärna (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus) ja Hei­di Uustalu (Kiviõli 1. KK direktor) ette­kanne ettevõtlikkusõppest, selle rakendamise kogemustest ja ilmnenud probleemidest (vt lk 2). Ettevõtlikkusõpe pole ei majandus- ega ettevõtlusõpe, vaid ettevõtliku inimese õpetamine/kasvatamine.