Repliik

Mõni nädal tagasi sain e-postiga korraga kaks ahelkirja. Üks oli „hiina kiri rahast”, mis lubas küllust ja ähvardas vaesusega, kui ma seda edasi ei saada. Kiri olevat maailmale mitu ringi peale teinud. Tõepoolest, olin seda juba aastaid tagasi näinud. Teises kirjas oli üheksa ühtmoodi inglipilti, tekst, mis midagi lubas, ja käsk kõik see kiiresti (vist üheksa minutiga) üheksale inimesele saata. Kumbagi neist ei saatnud ma edasi, sest mulle ei meeldinud ähvardused. Ja miks peaksingi e-posti ja inimeste hingemaailma risustama?
Nüüd sain aga jälle külluseteemalise ahelkirja, mis algas kurjakuulutavalt: „Kui te eemaldate selle kirja peale läbi lugemist, ilma et edasi saadaks, veedate terve ülejäänud elu vaesuses!” Järgnes rodu dollarimärke, käsk tingimata lõpuni lugeda ja hästi palju eri väärtuses dollarikupüüre. Kiri sisaldas ka „väärtuslikke” õpetusi, kuidas raha enda juurde meelitada. Näiteks palgapäeval ei tohtivat raisata mitte sentigi, sest palk peab ööbima kodus. Ju ei kanta seal, kust kiri alguse sai, palgaraha panka üle.
Raha ei saavatki olema, kui toas vilistatakse ja toidupuru pühitakse laualt käega. Aga kui ma elan laulusõnade „käib töö ja vile koos” järgi? Naabrile ei tohtivat laenata leiba ja soola: küllus kolib tema juurde. Et rikkus majja tekiks, tuleb hari panna seisma käepideme peale püsti. Aga kui mul on kodus hoopis tolmuimeja?
Palgakõrgendust olevat soovitav küsida kolmapäeval. Laenata ei tohiks esmaspäeval ja teisipäeval, võlga ei tagastata reedel. Võlgadega kästakse tegelda ainult hommikuti. Raha soovitatakse mitte võtta, vaid anda laenuks: sellega programmeeritavat raha enda juurde tulema.
Rahateemalise folkloori sõpradele võib see kõik huvitav olla, rahaenergia mõjude tundmaõppijaile ka. Äärmiselt halvasti mõjuvad aga käsud saata kiri oma sõpradele-tuttavatele ja mitmekordsed ähvardused, et kui seda ei tehta, veedetakse kogu elu vaesuses. Kalkulatsioon on täpne: saadad kirja ühele sõbrale – saad raha aasta pärast, kolmele – poole aasta pärast jne, lõpetades sellega, et kui saata 15 sõbrale, siis päeva, ja kui 21 sõbrale, siis kolme tunni pärast.
Mulle ei meeldi kujutluspilt, kuidas mu 21 sõpra palehigis otsivad, kellele kiri edasi saata, ja muretsevad, et ega see viirust sisalda. Kuigi tean, et minu sõbrad kasutavad ahelkirjade puhul kohe Delete-klahvi, ei saa minust nende edasisaatjat. Sellised kirjad tekitavad saajas alati ebameeldivustunde. Kui ei saada, ähvardatakse sind, kui saadad, tekitad teistele sama efekti. Kummalisel kombel on nii saatjate kui ka adres­saatide hulgas õpetajaidki.
Mina ignoreerin nii tigu- kui e-postiga tulnud ahelkirju. Häid soove saab inimestele edastada ka teisiti, hirmutavaid kirju kasutamata.