Tallinna Ülikoolis töötab 2007. aasta sügisest lastehoiutuba, kuhu toovad lapsi hoiule nii üliõpilased kui ka töötajad. Eelmisel neljapäeval oli ülikoolis paneeldiskussioon, kus arutati üliõpilase kui lapsevanema võimalusi.

TLÜ keelemajas asuv lastehoiutuba avati Helsingi Ülikooli analoogi eeskujul. Algatajad olid TLÜ lastega üliõpilased. Pöörduti üliõpilaskondade esinduse poole, saadi sealt tuge ja 2006. aastal asuti tegutsema. Ruumi leidmine ja sisustamine võttis aega, kuid 2007. aasta sügiseks oli kõik korras.
Juta Männisalu, lastehoiutoa asutaja: „Aastast 2001 on lastehoiutoa vajalikkusest räägitud ja nüüd, seitse aastat hiljem, ongi see olemas. Pole küll ideaalne, näiteks puudub WC, kuid siiski võime rääkida sellest kui tublist kodanikualgatusest. Sama mõte on liikvel ka Tartu Üli­koolis, kuid seal on raskem sobivat ruumi leida, sest õppehooned asuvad üle linna laiali. Aga esimene kogemus on ka Tartus olemas: ööraamatu­kogu ajal oli sealgi lastehoiutuba. Ka Tallinna Majanduskoolil on selline tuba, kuid erinevalt meist on neil see kasutajatele tasuline.

Vabatahtlike abiga
Kuskilt võiks meiegi lastehoiutoale raha tulla, et üks inimene saaks püsivalt palgal olla, projekte kirjutada ning asja arendada. TLÜ juhtkond on lastehoiutuba toetanud, kuid see ei tohi olla TLÜ püsikulu, sest ülikooli ülesanne on õpetamine, mitte laste­hoid. Seaduse järgi peaks toetaja olema linn, kuid esialgu tundub olevat veel vara linnavalitsuse poole pöörduda – vaja on end tõestada. Praegu on meil annetuste kast. Peamiselt on annetatud mänguasju, neid on juba liigagi palju.”
Lapsi hoiavad TLÜ lastehoiutoas vabatahtlikud, eri erialade üliõpilased. Mõni saab käia nädalas kümme tundi, mõni vaid korra kuus. Peamiselt on tegemist haldusjuhtimise ja filoloogia­tudengitega, kuid on ka klassiõpetajaid. Alushariduse osakonnast pole seni olnud kedagi, sest see tuba ei anna praktikapunkte, ei vea vaatluspraktikatki välja. Ka Tallinna Pedagoogilise Seminari omad ei ole huvitatud, ne­mad täidavad FIE-nõuded ja pärast seda vabatahtlikuks ei kipu, mis on samuti mõistetav. Kokku on lastehoiutoal üle 20 vabatahtliku, hoiutoa kasutajaid on aga 60 ringis, neist ligi pooled TLÜ töötajad. Internetis pannakse kirja, kes ja millal soovib last hoiule tuua, ja selgitatakse välja, kes vabatahtlikest sel ajal vaba on. Vähemalt kuu aega ette peab kõik paigas olema. Helsingi Ülikoolis on lastehoiutuppa veel pikemad järjekorrad.

Arutelu
Rahvastikuministri nõunik Mare Ainsaar kiitis lastehoiutoa asutajaid ja ka üliõpilasi, kes on söandanud õpingute ajal lapse sünnitada. Uuringud näitavad, et need, kellel lapsi ei ole, peavad õpingute ajal lapse kasvatamist raskemaks kui need, kel laps olemas. Mare Ainsaar ütles, et noorus on väga intensiivne aeg: ühel ja samal ajal õpitakse, töötatakse, leitakse partner, sünnitatakse lapsed – maksimaalselt kümne aasta jooksul. Aga ongi õige teha kõike korraga, mitte jupphaaval ja pikki pause pidades.
Seaduse järgi vastutab lapsehoiuteenuse eest kohalik omavalitsus, aga mõnelgi omavalitsustel pole olnud selleks piisavalt raha. Teravam on probleem just Tartus ja Tallinnas, kus ei jätku lasteaiakohti. Mullu võeti vastu riiklik programm, millega tahetakse tagada igale lapsele lasteaiakoht. Sündimus kasvab ning riik annab omavalitsustele raha rajada järgnevate aastate jooksul 3500 uut lasteaiakohta.
Ka üliõpilastega pole kõik selge. Kas kõik lapsetoetused peaksid olema seotud varasema tööpanusega või oleks õigem haakida need palgast lahti? Üks võimalus on võrdsustada õppimine tööga, maksta nn tudengipalka.
Kas peamine rõhk peab olema lapse sünnitamisel? Poliitilises retoorikas eelistatakse rõhutada sünnitamise tähtsust ja usutakse, et sellest piisab.
Külle Kadarik sotsiaalministeeriumi perepoliitika osakonnast märkis, et Eesti tööandjad ei armasta veel väikeste lastega töötajaid, kuid Euroopa teistes maades neid hinnatakse, sest lastega töötajad ei karda kohustusi ja vastutust ning oskavad aega planeerida. Lastega üliõpilane on ilmselt samuti kohuse- ja vastutustundlikum kui see, kes ainult õpib.
Sotsiaalministeeriumis on hakatud tegema sotsiaalse arengu kava aastateks 2010–2015. Seni on riiklik poliitika keskendunud sellele, et sünniks palju lapsi. Lapse sünnist kuni poolteise aastaseks saamiseni on rahatoetus hea, seejärel tuleb tohutu langus. Kolmeaastase lapse toetus on 300 krooni kuus. Kas toetust tuleks tõsta või oleks õigem pakkuda lastele rohkem tasuta teenuseid: huviringe, koolitoitu, lapsehoidu? Võib-olla tuleks muuta ka ülikoolis õppimine paindlikumaks? Juba praegu saab õppida ka avatud ülikoolis, osalise ajaga, lapsehoiutuba muudab asjad lihtsamaks.

Laps võtab ja annab energiat
Ei ole poliitikat, mis kõigile meeldiks. Seepärast on vaja pakkuda valikuvõimalusi. Peab olema võimalus lastega kodus olla, aga kiiresti tööle minna, osalise või täisajaga. Tööandjatele tuleb avalikus diskussioonis asju selgitada. Kui lapsega tudeng lõpetab ülikooli, on ta lapsevanem edasi ja ka siis sobib talle osaline tööaeg. Nüüd võib jääda ka isa pärast lapse sündi kaheks nädalaks koju, saades keskmist töötasu.
Sotsiaalministeerium kavatseb te­-gelda vane­maharidusega ning teha ka isade foorumi. Lapse­va­ne­mad vajavad koolitust ja nõustamist.
Praegu viiakse läbi vanemahüvitise uuringut, et saada teada, kuivõrd on see ootustele vastanud. Poliitikud räägivad juba ammu, et on vastanud kõikidele ootustele. Aga tegelikult?
Arutelu korraldajad lugesid rahvale ette ka Eesti Kunstiakadeemia doktorandi Liisa Pakosta seisukohad ülikooli ajal lapse kasvatamise kohta. Liisa Pakosta julgustas üliõpilasi lapsi saama. Laps võtab palju energiat, kuid annab rohkem tagasi, oli tema seisukoht. Laps ei sega karjääritegemist, küll aga muudab vanemate iseloomu pehmemaks, annab juurde kannatlikkust, empaatiavõimet. Liisa Pakosta rõhutas, et ülikool peab oma tööd korraldama lastega üliõpilaste järgi: seminarid ei tohi olla siis, kui lasteaed on juba kinni; õpikuid peab raamatukogu laenutama ka koju. Pakosta viitas uuringutele, mille järgi on õppivate ja töötavate emade lapsed õnnelikumad kui kodus isuvate omad, ja soovitas emadel tööturul ja õpingutes osaleda.