Et kirjanikud vaevavad aeg-ajalt oma pead igasuguste eksistentsiaalsete küsimustega, on mullegi pakkunud huvi teema, miks kurjus on nii laialt levinud. Mulle tundub, et pahatihti on kurja juur stereotüüpne mõtlemine.

Luuletaja ja esseist Jossif Brodski leiab, et inimesele kui ratsionaalsele olendile on omane valida kergemaid teguviise, ning teha kurja on märksa kergem, kui teha head.
Küsimusele, misk kurjus levib, on võimalik vastata mitmeti, sõltub vastajast. Kõige põhjalikuma vastuse peaks andma religioon.
Vahel valib õpetajagi endale mingite parameetrite järgi lemmikõpilased ning endale loodud stereotüüp hakkab nende kohta toimima ka hindamisel: nelja asemel pannak­se viis miinusega ning kahe panemise asemel antakse „tublile” õpilasele võimalus vastata järgmises tunnis. Mina olin ka mõne õpetaja lemmikõpilane.
Raskem on õpilastel, kes n-ö ei ole osutunud valituiks ning kelle kohta on õpetajal negatiivne eelarvamus. Isegi kui nad vastavad hästi, saavad nad palli võrra madalama hinde. Ka mina olin mõne õpetaja silmis hädavares.
Ebameeldiv on, kui eelarvamused on tekkinud rahvuslikul pinnal ning sellest kujundatakse stereotüüpne mõtlemine kogu rahvuse suhtes. Millist semantikat kannab näiteks Ida-Virumaa piirkond? See peaks tähistama Eesti (loe: Viru) idaosa, praktikas on aga sellel kaunil maalapil hoopis teine tähendus – põhiliselt venelastega asustatud probleemne ala. Kuigi on selge, et probleeme ei tekita mitte teine kultuur, vaid kultuuritus. Ning kultuurseid ja ebakultuurseid inimesi leiab arvatavasti iga rahva seas.

Üliinimesed kooliprogrammis
Stereotüüpselt mõeldakse vahel ka olude sunnil. Näiteks esitab kooliprogramm kuulsaid teadlasi ja kirjanikke tahes-tahtmata üliinimestena: nad on avastanud fundamentaalseid seaduspärasusi või kirjutanud surematuid teoseid. „Need inimesed kindlasti ei söönud ega maganud korralikult, vaid olid hõivatud oma töödega,” võivad mõelda õpilased. Ja alles pärast kooli loeb endine koolilaps mõnda lihtinimlikku seika kanoonilise autori elust ning näeb temaski inimest.
Kooliprogramm ei jõua näidata matemaatikute isikuomadusi, muidu jääks mõni tähtis valem kahe silma vahele. Õpikute koostajatel tuleb infot selekteerida, et noored saaksid laialdased teadmised ning ettevalmistuse täiskasvanueluks. Siin ilmnebki teadusloo õpetamise üks olulisemaid vastuolusid: neutraalne lähenemine teatud mõttes romantiseerib tähtsate mõtlejate elusid.

Vene noortele vähe tähelepanu
Kooliõpik annab infot, mis sinna eelnevalt kirjutati. Meediasõnumit aga kujundatakse tänapäeval lausa online-režiimis, ning meeduiasõnum omakorda kujundab ühiskonda.
Lugedes eestikeelseid päevalehti, võib märgata, et nende üks suund on ulatada abikäsi noortele andekatele loojatele. Palju tähelepanu on pälvinud näiteks Kristiina Ehini, Sass Henno, Chalice’i looming. Samas saab eesti lugeja väga vähe või ei saagi teada nende vene rahvusest kaaslastest, kes debüteerisid samuti uue aasta­tuhande esimesel kümnendil.
Üks minu eestivenelasest tuttav ütles väikse huumoriga, et nii peabki olema, kuid tal on kahju, et ta ise ei kuulu rahvusenamusse.

Eestivene kultuur väärib tutvumist
Levinud praktikat võib lammutada saavutus, mida pole võimalik eirata. Maailmarekord, olümpiamedal… Siis pole vahet, mis rahvusest on atleet, tema võõras nimi muutub kiiresti suupäraseks.
Samas testivad just humanitaaralad inimese võimekust mõelda loovalt, stereotüüpideta. Kirjandus on siinjuures üks olulisemaid aineid, sest võimaldab näha kirjutaja sisemaailma ning hinnata autori arusaama elust. Erineva taustaga inimesed näevad asju erinevalt.
Teatmeteos ütleb, et stereotüüpne mõtlemine on seotud jäikade ja piiratud kategooriatega. Kas arvestada muulaste arvamiste ja saavutustega või mitte, seda võib igaüks arutada nii personaalsel kui ka ühiskondlikul tasandil.
Mõelda vaid, kui oluliseks on eesti kultuuriloos saanud võrukeelne liikumine, millel on muidugi pikad traditsioonid. Ka eestivene kultuur ei sündinud eile, vaid enne Teist maailmasõda, isegi enne Eesti Vabariiki –
kui võtta arvesse Peipsi-äärsete elanike lävimist põlisrahvaga. Ning seda käsitlevad põhjalikud monograafiad (nt prof Issakovi omad). Uus eestivene kirjandus väärtustab oma eelkäija printsiipe: eestivene kirjanikud on kursis Eestis toimuvaga ning tõlgivad vene keelde eestikeelset uudiskirjandust.
Midagi sarnast on teinud ka ajakiri Vikerkaar, mis on läbi aegade üritanud pakkuda oma lugejatele originaalset, mitmekesist, stereotüüpideta mõtlemist. 2003. aastast paneb ajakiri igal aastal kokku ühe erinumbri eestivene kirjandusest, justkui näitamaks, et see on osa Eesti ühisest kultuuri­ruumist. Läinud aastatega on eesti keelde tõlgitud ja avaldatud ligi 20 eestivene autori teost.
Usun, et nendest töödest võib teha korraliku ülevaate, mida saab kasutada fakultatiivselt gümnaasiumis või ülikoolis. Järjekordne selleteemaline number peaks ilmuma tänavu kevadel.

Üks ärgu välistagu teist
Loov mõtlemine on väljakutse, kuna eeldab lisapingutust ja -aega. Ste­reotüüpne mõtlemine on hea, kui selle maatriksit täiendatakse pidevalt aktuaalse ja objektiivse infoga. Eks nende kaht tüüpi mõtlemisega ole nagu hariduse ja haritusega: mõlemad on head, kui ei välista teineteist.