Nii palju vaatamist

Eesti Lastekirjanduse Keskuse uues kodus Tallinnas Pikk 73 on palju ruumi kunstile. Kuidas siin raamatute käsi käib, sellest on mitmel pool kirjutatud, seekord aga tutvustas Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert Viive Noor mulle, mida põnevat kunstisõber praegu ja tulevikus näha saab.

Alustasime Edgar Valteri galeriist. Kunstniku pere annetas lastekirjanduse keskusele üle 2000 illustratsiooni. Pidevalt eksponeeritakse eriti hästi õnnestunud pilte raamatust „Kullast vilepill”, mis Viive Noore sõnul meie illustratsioonide kullafondi kuuluvad. Seina ääres vitriinides on samuti näha nii pilte kui ka raamatuid. Vitriinid ise tuleb tulevikus vist välja vahetada –
lühemate külaliste ninaotsad ei ulatu hästi üle nende ääre.
Valteri galerii väljapanekuid on kavas vahetada üks kuni kaks korda aastas, et siin jõuaksid käia mitte ainult tallinlased, vaid ka kaugemate paikade elanikud.
Teisele korrusele viiva trepi kõrval seinal ja trepimademel on Trepigalerii. Siia mahub välja panna kuni 20 illustratsiooni – päris korraliku näituse mõõt. Kui Illustratsioonigaleriis on mingi tähtpäeva- või külalisnäitus, siis Trepigaleriis on alati üleval mõne eesti kunstniku pildid, et majas oleks kogu aeg näha eesti illustratsiooni.

Kõik tahavad nüüd oma taburetti
Teisel korrusel on lastekirjanduse varakamber, kus väljas eesti lasteraamatud läbi aegade. Kunsti poole pealt on varakambris aga lastekirjanduse keskuse vahvad taburetid. Viive Noor naerab, et alguses pidasid kunstnikud palvet taburet kujundada pehmelt öeldes jaburaks. Seda enam, et raamatukunstnikud on ju enamasti ainult paberil pilte teinud, puidu värvimine oli võõras. Mõni kunstnik hoidis taburetti oma käes üle kahe aasta, enne kui „vaim peale tuli”. Esimeste seas tõid kaunite piltidega istmed tagasi Silvi Väljal ja Ülle Meister. Siis selgus tõsiasi, et alguses tõepoolest istmeteks mõeldud taburette istumisega kulutada ei raatsita – need olid nii ilusad. Nüüd on neist taburetiridadest saanud omaette väljapanek. Paljusid, kes taburetti värvida ei osanud, juhendas Piret Mildeberg, kes on oma töödes väga nupukas. Nii mõnigi keskuse külastaja on tundnud huvi, kas ka enda koju on võimalik kunstnikelt niisugune dekoratiivne tool tellida.
Taburetiprojekt ei lõpegi ära, ütleb Viive Noor. Nüüd tahavad kõik illustraatorid oma tooli maalida.
Veel on varakambri ühes vitriinis nukud, mis kunstnikud on valmistanud raamatukangelaste järgi. Nuku­kunstnikud soovitas Tartu Mängu­asja­muuseum. Tulemus on huvitav, sest lapsed mõistatavad usinasti, missugust tegelast nukk kujutab. Rahvuseepose Lindat on küll kaupmeheemandaks peetud, aga lustakas nukk on temagi.

Läänemere ääres ainulaadne
Edasi tuleb ilus suur ja Viive Noore sõnul eriti tähtis ruum – rõdusaalis paiknev Illustratsioonigalerii. Ta ütleb: „Minu teada ei ole Läänemere ääres kellelgi peale Saksamaa sellist galeriid. Münchenis on ainuke suur galerii, Helsingis aga kasutatakse väljapanekuteks illustraatorite liidu tööruume. Kui soome kunstnikud keskusel mullu oktoobris külas käies kujunevaid galeriipindu nägid, olnud nad lausa kadedad. Siis lepitigi kokku, et tänavune jõulunäitus tuleb soome kunstnikelt.
Praegu on Illustratsioonigaleriis, Trepigaleriis ja luugisaalis Eesti illustraatorite kingitus Eesti Lastekirjanduse Keskusele – näitus „Sõbrakäega loodud”. See on avatud 14. märtsini.
Viive Noor ütleb, et iga kuu vahetatakse nii Trepigaleriis kui ka Illustratsiooni­galeriis näitusi. Kujundatakse oma tra­ditsioone. Kunagi olid Tallinna Kunsti­hoones ja kunstielus väga popu­laarsed kevad- ja sügisnäitused. Illustratsiooni­galerii hakkab korraldama eesti kunstnike kevadnäitusi eelmisel aastal valminud töödest. Sel aastal erandina võivad väljas olla ka varasemad tööd, aga tulevikus on need ikkagi ülevaade läinud aasta loomingust.
Teiseks traditsiooniks kujuneb jõulunäitus, mis on väljas detsembri algusest jaanuari lõpuni, et jällegi ka kaugematest kantidest jõuaksid nii lapsed kui täiskasvanud seda vaatama. Tänavune jõulunäitus on niisiis soomlastelt, tulevikus pannakse välja eesti kunstnike töid koos partneritega välismaalt.

Kõik näitused on tasuta
Viive Noor ütleb, et plaane on isegi juba 2011. aastaks. 2009 on päris kinni, 2010. aastaks veel mõni soovija mahub. Uus galerii annab võimaluse kenasti tähistada raamatukunstnike tähtpäevi. Sel aastal on Vive Tolli 80. juubelisünnipäevaga seoses juulis tema suur illustratsioonide näitus. Väiksemaid tähtpäevi tähistavad Ülle Meistri (60), Regina Lukk-Toompere (55), Aleksei Kornilovi (55), Sveta Aleksejeva (40), Juss Piho (40) jt näitused.
Trepigaleriis on tulekul Urmas Viigi, Katrin Ehrlichi, Anne ja Ülo Pikkovi väljapanekud.
Loetelu kõigest, mis kavas, kujuneks väga pikaks. Viive Noor rõhutab, et siin ei ole pelgalt lasteraamatute illustratsioonide galerii, vaid Illustratsioonigalerii laiemas mõttes.
Väga tähtis on, et kõik näitused on tasuta. Tallinna vanalinna käidav koht lausa nõuab, et nii oma inimesed kui ka turistid saaksid tasuta tutvuda kõrgel tasemel professionaalse kunstiga.
Kui põnevamatest asjadest veel rääkida, siis 2009. aasta juunis on tulekul kunstiteadlase Mai Levini korraldatud näitus Kumu kogudes olevatest Ernst Kollomi illustratsioonidest. Tema puulõiked on ju väga tuntud.
Et Eestis on au sees olnud eksliibrised, on kavas korraldada eksliibriste näitus.
2010. aastal on tulekul maiuspala koomiksisõpradele. Joonas ja Elina Sildre on praegu noorte hulgas tuntud koomiksitegijad, nemad kureerivadki suurt koomiksinäitust praegusaja huvitavamatest töödest. Kui muidu on teismelised lasteraamatutest ehk juba võõrdumas, siis koomiksimaailm meelitab tõenäoliselt ka neid keskusesse vaatama.
Kavandatud välisnäitustest on juttu kõrvalveerus. Lisaks on 2009. aastal kavas Tallinna illustratsioonitriennaaliga seotud väljapanek. Tulevikus ehk õnnestub Ungari Instituudi abil tuua kohale ka Ungari illustratsiooninäitus. Kunstnikega loodi sidemed Bologna lasteraamatumessil. Mida kaugem riik, seda keerulisem on pilte kohale toimetada. Et Soome, Läti ja Leedu asuvad siinsamas lähedal, on nendega lihtsam.

Väike, aga tubli
Eesti illustraatorite üldiseloomustuseks ütleb Viive Noor, et nende tööd äratavad rahvusvahelistel messidel ja näitustel alati suurt tähelepanu ning tekitavad üllatust. Kusjuures keegi ei kujutle, et Eesti on tegelikult nii väike. Kui ta käis koos Piret Mildebergiga Poolas Gdanskis kahepäevasel illustraatorite kohtumisel, küsitud talt, mis on meie lasteraamatute keskmine tiraaž. Ta vastanud, et tuhat. Poolakad kiidelnud siis, et neil on kaks tuhat. Aga kui asja hakati vaatama suhtes rahvaarvuga, olid poolakad tõeliselt üllatunud, et nii väikese rahvaarvuga riigis nii suur trükiarv on. Vapustatud on oldud ka piltidest, et leidub nii palju häid omanäolisi kunstnikke.
Aga läheme korraks veel rõdusaali tagasi. Lükandustega saab seda veel suuremaks teha ja samas kõrval paikneva luugisaaliga ühendada. Nii on üritustel rohkem ruumi. Luugisaali teevad hubaseks ja värvikaks Jüri Mildebergi maalitud aknaluugid, mida raske sõnul kirjeldada. Neid lausa peab igaüks oma silmaga nägema. Ning kui luugisaalist keerdtreppi mööda pööningule ronida, satub Piret Mildebergi kujundatud oi-kui-põnevasse maailma, kus lisaks Nukitsamehe tegelastest hampelmannidele seina peal ka patroon-ilvesed istuvad ning igasuguseid muidki loomi ja putukaid maalitud on.