Vaidluste aeg on läbi: kakskeelne õpe tuleb

 

Raivo Juurak

Repliik

Sel kevadel korraldavad Gustav Adolfi Gümnaasium, Tallinna Inglise Kolledž ja Tallinna Reaalkool 10. klas­si sisseastumiseks esimest korda ühiskatsed. Loodetakse, et see hoiab kokku õpilaste aega ja energiat ning vähendab emotsionaalset pinget. Ühe testiga saab kandideerida korraga kolme Tallinna kesklinna kooli.
Ühiselt koostatakse sisseastumistestid, korraldatakse katsed ning parandatakse tööd. Katsetele registreerumiseks ja tulemuste teadasaamiseks on loodud spetsiaalne infosüsteem. See genereerib igale õpilasele personaalse koodi, milles on muuhulgas märgitud testide sooritamise koht, hiljem saab igaüks samas teada ka praktiliste tööde tulemused ning vestlustele kutsumise aja. Vestlused toimuvad aprillis kolmes voorus vastavalt õpilaste koolieelistustele.
Õigupoolest plaaniti ühiseid katseid juba mullu, aga kokkuleppele jõudmine ja kõiki rahuldavate katsete väljatöötamine võttis parasjagu aega. Kompromissid ei tulnud lihtsalt. Ja kui uurida täpsemat teavet koolide kodulehelt, siis saab selgeks, et katsed on küll ühised, lõplikud eelistused teeb iga kool aga ikka oma põhimõtete järgi, korrutades testi-
tulemusi kõige erinevamate koefit­sientidega ja seades lisatingimusi vestlusvooruks. (Lammaste toomist
koolidirektorile, nagu hiljuti Saare­maal, nende hulgas silma ei hakanud. Ju siis ikka kõik tõsiselt mõeldud.)
Iga-aastane testipäevade kooskõlastamine oli kahtlemata üks põhjusi, mis koole ühiseid katseid proovima pani. Küllap oli toimumisaja väljahõikamine ka signaal ülejäänutele: tehke oma katsed mõnel muul päeval.
Neljatunnine maraton läbi nelja õppeaine ja nn üldvõimekuse testi, millele GAG-i prantsuse keele õppesuunale kandideerijate jaoks lisandub veel 45 minutit prantsuse keelt, on paras pingutus. Kas väiksem, kui kolmes koolis eri päevadel osaliselt eri ainetes erinevaid töid sooritada? Karta on, et hoopiski suurem, vähemalt neile, kes kolmest kokkuleppe sõlminud koolist vaid ühte kandideerida oleks soovinud, peale selle aga veel mõnd teist kooli ihaldusväärseks peavad. Samas aitab see loodetavasti kiirendada otsuste langetamist ühe või teise kooli kasuks ja vähendada segadust.
Muidugi ei selgu ettevõtmise tegelikud plussid ja miinused ning see, kas kolme kooli ühiskatsed tulid, et jääda, enne uute gümnaasiumiklasside lõplikku komplekteerimist. Mida muud kui jõudu seniks kõigile põhikooli lõpu poole rühkijatele, kolme kooli katsejänestele sealhulgas. Et minagi juhtun õpetama ühe kooli
9. klassis seda ainet, mille testi koostavad naaberkooli õpetajad, on esialgu ikka natuke kõhe tunne ka…

Uusimmigrantide lapsed Eesti koolides

Üha enam on juhtumeid, mil Eestis asuvad õppima äsja välismaalt saabunud lapsed ja noored – nii eesti päritolu kui ka teiste rahvuste esindajaid. Ja nad ei pruugi saabuda õppeaasta alguses. Eesti hariduse infosüsteemi andmetel õpib sel õppeaastal Eesti koolides 126 uusimmigrantide last.
 
Paljudel Eesti koolides töötavatel õpetajatel ja koolijuhtidel on üsna pikaajaline kogemus töötamisel õppekeelest erineva ema- või kodukeelega lastega. Enamasti on sel juhul tegemist vene emakeelega õpilastega, kes moodustavadki praegu suure enamuse sellest sihtrühmast. Ka meie seadused on tasapisi täienenud, et sellele õpilasgrupile tuge pakkuda.

Teemat ei peeta aktuaalseks
2006. a HTM-i initsiatiivil ning Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse organiseerimisel läbi viidud uuringu (Liis Kasemets, „Uus­immigrandid Eesti haridusasutustes”, MEIS, 2007) tulemustest ilmneb, et uusimmigrantide laste haridussüstee­mi vastuvõtmise teemat ei hinda omavalitsused, maavalitsused ja hari­dusasutused kuigi aktuaalseks. Maavalitsustest ei pidanud ükski vastanu teemat oluliseks. Suurimad probleemid valmisoleku parandamisel on ametnike ja koolitöötajate hinnangul koolipersonali teadmiste ja oskuste, õppevahendite ning raha nappus. Väikeste omavalitsuste puhul kerkis probleemina esile ka kohalike elanike vastuseis.

Muudatused õigusaktides
Missugust tuge on meil võimalik õpetajatele ja koolijuhtidele pakkuda, et nad saaksid tagada võimalikult toetava õpikeskkonna välismaalt saabunud, õppekeele ebapiisava või olematu oskuse ja erineva kultuuritaustaga õpilastele? Esmalt sellest, missugused võimalused on loodud õiguslikult.
Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava järgi on õpilastel, kelle emakeel erineb kooli õppekeelest, õigus õppida emakeelt vähemalt kaks tundi nädalas. Juhul kui õpilase emakeel on koolis õpetatav võõrkeel, on õpilasel õigus valida see A-võõrkeeleks. Kool on kohustatud õpetama õpilaste emakeelt, kui soovi on avaldanud enam kui kümme õpilast.
Kui tegemist ei ole A- või B-võõrkeelega, pole selle õiguse-kohustuse rakendamine lihtne. Nende tundide läbiviimist ei rahastata täiendavalt, tegemist on valikainete arvelt õpetatava ainega. Probleemiks võib olla tunniplaani koostamine, sest rühmas on tavaliselt eri vanuses õpilased. Raskusi on olnud õpetaja leidmisega, sest ei piisa ainult keeleoskusest, õpetaja peab vastama ka kvalifikatsiooninõuetele, lisaks võib probleemiks saada väike tunnikoormus. Riigi ja omavalitsuse toel on meil siiski mõned emakeeleõppe kogemused, mis võiksid teisigi selle korraldamisel julgustada. REKK-i koduleheküljel on kättesaadav ka näidisainekava. Arvestades tundide arvu ja näidisainekava, võib öelda, et õppe eesmärk ei ole kindlasti sellisel tasemel keele omandamine, nagu see on emakeelses õppes, vaid keeleoskuse säilitamise toetamine.
Lisaks võib välisriigist tulnu õppida B-võõrkeelena koolis mitte õpetatavat keelt, kui kool koostab vastava ainekava ja tagab õppimiseks vajalikud tingimused. Selgi juhul tuleb lähtuda emakeele näidisainekavast. Välisriigist saabuvatele õpilastele on sätestatud ka võimalus õppida eesti keelt teise keelena ning sooritada põhikooli lõpus vastav eksam. Eksamivalikust teavitab koolijuht REKK-i eksamiosakonda. Seda võimalust on meie koolid ja välismaalt saabunud õpilased kasutanud.
Põhikooli lõpetamisel saab mate­-maa­­tikaeksami valida eesti- või venekeelsena. Eksami­ülesannetest (keeleliselt) arusaamise on koolid probleemina tõstatanud, kuid siin ei ole me veel lahendusteni jõudnud. Kindlasti ei hakata eksamimaterjale tõlkima kõigisse keeltesse, mida õpilased ema­keelena räägivad. Siiski on hindamisel võimalik keeleoskusega arvestada: lõpueksamikomisjoni põhjendatud otsusel on lubatud ühtlustatud küsimustega eksami töid hinnata hindega „3” alates 35% punktide arvust õpilastel, kelle kodune keel erineb kooli õppekeelest ja kes on Eestis alaliselt elanud vähem kui kolm aastat.
Koolijuhid ja õpetajad, kes on süü­vinud koolide uude rahastamismudelisse, kindlasti juba teavad, et seal on arvestatud ka välismaalt saabuvate õpilastega. Eesti õppekeelega või keelekümblusklassides õppivatel välismaalt saabunutel rahastatakse täiendavalt neli lisatundi. Eelkõige on need mõeldud täiendavaks eesti keele õppeks.

Koolitus ja õppematerjalid
Riigi initsiatiivil ja rahatoel on välja töötatud ja läbi viidud õpetajate täienduskoolitusi alates 2003. aastast. Sooviga sellist kursust tellida või selles osaleda võib pöörduda Tallinna Ülikooli avatud ülikooli ning Tartu Ülikooli eesti keele ja üldkeeleteaduse instituudi (viimane väljatöötatud kursus oli mõeldud eesti keele kui emakeele õpetajatele) ja Tartu Ülikooli haridusteaduskonna täienduskoolituskeskuse poole.
Ülle Rannuti kirjutatud käsiraamatust „Uusimmigrandid meie ühiskonnas ja haridussüsteemis. Astu sisse!” leiab nõu ja soovitusi kultuurierinevuste arvestamisel. Ka on koostatud eesti keele õppematerjal välismaalt saabunud teismeealistele: Ülle Rannut, Mart Rannut, Hiie Asser, Maire Küppar, „Astu sisse! Uusimmigrantide ettevalmistus eesti keeles õppimiseks. Õpilase tööraamat” (HTM, 2004), mille juurde kuulub ka õpetajaraamat.
Välismaalt saabunud lapse teadmiste ja oskuste hindamise võimalusi, arvestades, et nende vähene keeleoskus piirab keeleliselt olemasolevate hindamisvahendite kasutamist, leiab REKK-i välja antud „Abiks õpetajale” raamatusarjast „Õpitulemuste kontroll ja hindamine koolis” (2006). Selle aasta teises pooles avaneb meil võimalus kasutada ka Euroopa Integratsioonifondi raha. Samuti sisaldab uusimmigrantide laste haridusega seotud tegevust lõimumiskava aastateks 2008–2013 – planeeritud on õpetajate koolitus, õppematerjalide ettevalmistus, uuringud jms.
Koolide hinnangul on kõige kasulikum kogemuste vahetamine ja teiste õppekorraldusega tutvumine. Seni on selline õpimeetod toiminud. Tallinna Lilleküla ja Tartu Kivilinna gümnaasiu­mi juhid ning õpetajad on alati olnud valmis oma kogemusi jagama, rääkima läbielatud probleemidest ja lahenduste otsimise perioodist.

Tublimaid noori korvpallitreenereid ootab stipendium

Mida arvate spordi kasvatusmõjust?

RAIVO TAMM, Imavere Põhikooli direktor:
„Mõju on kindlasti olemas. Kui korralikult treeningutel käies tulemused paranema hakkavad, annab see eneseusku. Mäletan, et sain Tõrva Keskkoolis õppides ühel sügisel keskmaajooksus „kolme”. Siis hakkasin treenima. Kevadeks oli mul ühe kilomeetri jooksu tulemus paranenud tervelt 45 sekundit. See oli suur üllatus, mis tõstis moraali. Märkisin isegi klassipäevikusse igal aastal oma tulemused üles ja vaatasin vahel vanematest päevikutest, kuidas tulemused edenenud olid.
Aga käisin ka neli korda nädalas harjutamas. Kui teised ei saanud tulla, tegin üksinda pikamaajooksu. See oligi põhjus, miks edasiminek oli kiire. Oma õpilastele olen rääkinud, et treenida tuleb vähemalt kolm korda nädalas, siis hakkavad tulemused kiiresti paranema ja tekib rõõm edasiminekust. Oma arengu nägemine on suure kasvatusliku väärtusega.
Spordis kasvatab muidugi ka treeneri kuju, eriti siis, kui tegeldakse ühe kindla alaga ja ollakse kaua ühe treeneri käe all. Näiteks suusatamises on nii. Aga mulle meeldisid paljud spordialad – kergejõustik, suusatamine, orienteerumine – ja mul ühegi treeneriga püsivamat kontakti ei tekkinud. Enamasti andsid trenni meie oma kooli õpetajad, mulle jäidki nad pigem õpetajateks kui treeneriteks.
Ei saa unustada ka vanade roomlaste mõttetera „Mens sana i corpore sano”. Terve vaim peaks olema terves kehas. See keha ja vaimu tasakaalu küsimus on filosoofiline. Koolipõlves oli mul tihti bronhiit. Usun, et sain just tänu spordile sellest hädast lahti. Olen tasakaalu põhimõttest lähtunud ka hiljem. Tallinna Pedagoogikaülikoolis õppides käisin jooksmas Pirita tee ääres. Sel nädalalgi olen käinud ujumas ja jõusaalis.”

MATI HEIDMETS, TLÜ professor:
„Sport õpetab kontsentreeruma, oma tähelepanu fokuseerima. Seatakse mingi siht ja eesmärk ning hakatakse siis selle nimel toimetama. Siht ja eesmärk on kasvatuses väga olulised.
Minul on trennis käimistest positiivsed mälestused. Usun aga, et nendel poistel, kellel oli koolis muidu probleeme, on mälestused trennis käimisest veel paremadki, sest platsil said nad ennast välja elada. Sellistele poistele on treenerid tähtsamad tegelased kui õpetajad. Pärnus, kus ma keskkoolis käisin, oli meil kaks väga head treenerit: Ando Palginõmm ja Tõnis Lukk. Mõlemad sümpaatsed ja tublid tegijad, õpilastele olulised inimesed.
Eriti tugev kasvatusmõju peaks olema meeskonnaaladel, nagu korvpall ja muud pallimängud. Minu ala oli siiski kaugus- ja kolmikhüpe. Meil olid Pärnus kogu aeg võistlused – linna omad, piirkondlikud, kus Pär­nu võistles Raplaga jne. See tekitas ka meeskonnatunde. Ikka mõtlesid, et oma kool ja linn võiks võita.”

HENDRIK AGUR, Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor:
„Kõige suurem kasvatusmõju on meeskondlikel spordialadel. Koolipõlves mängisin korvpalli. Treeneriks oli meie kooli kehalise kasvatuse õpetaja Rugo Kõverjalg, kes oskas poisse hästi innustada. Tulemused polnud just hiilgavad, jäime kohalikeks tegijateks, aga korvpallimäng andis kollekiivi- ja meeskonnatunnetust.
Kõige rohkem tegelesin kooli ajal suusatamisega. Ametlikku treenerit mul ei olnud, innustajaks oli meie perega samas majas elav perekond Palo, kellel oli minuvanune poeg. Ilmar Palo oli alpinist ja kirglik suusataja. Tegin selle perega pikki suusaretki kaasa. Nende aktiivsus avaldas mulle ülisuurt mõju.
Üksvahe käisin ka kergejõustikutreeningutel. Kuulitõuge oli minu üks alasid. Mind juhendas Tiit Aru, kes on Viljandis tänaseni lugupeetud treener. Ta oli väga range ja nõudlik. Rugo Kõverjalg ja Tiit Aru olid mõlemad poistele head eeskujud nii treenerite kui ka inimestena. Treeneri eeskuju on ka kasvatusmõjuga. Õpilasena me seda endale eriti ei teadvusta, alles hiljem saame aru, et mõni inimene on meid mõjutanud.”

VILJAR ARO, Saaremaa Ühisgümnaasiumi direktor:
„Sport õpetab aega planeerima, ennast ületama. Neid oskusi on vaja ka õppimisel ja tublid sportlased õpivadki tihti paremini kui need, kes sporti ei tee. Sport õpetab oma kaaslastega väljaspool klassiruumi suhtlema.
Umbes samasugune mõju on muusikaõpingutel. Laste­muusika­koolis peab samuti oskama endale realistlikke eesmärke seada, nende saavutamise ajakava koostada. Laps peab suutma harjutada üksinda, aga orkestrimängus ka teisega koos, oma ego mingil määral maha surudes.
Kutsun koole ja lapsevanemaid üles vaatama, et lapsed ka pärast klassitunde millegi tõsisega tegeleksid.”

Koolikiusamine ei ole kooli süü

Viimasel ajal räägitakse ja kirjutatakse palju koolivägivallast, kaante vahele on jõudnud esimesed uurimu­sed, ridamisi korraldatakse selleteemalisi konverentse. Sellelgi reedel leiab Tallinna Ülikoolis aset Põhjala foorumi seminar „Koolikiusamine – kool, kodu, Internet”.
Kõigeks selleks on enam kui küll põhjust. Uurimuste järgi on koolivägivalla, sh jõhkra peksmise juhtu­mid sagenenud. Alles eelmisel nädalal sattus haiglasse Tabasalu Gümnaasiumi 8. klassi tüdruk, kes oli kolme kooli­kaaslase julma rünnaku ohvriks langenud. Haiglaravi vajas ka üks kahest omavahel kakelnud Paide Kutsekooli noormehest.
Koolile on tõsise kehavigastusega lõppenud vägivallajuhtum alati šokk. Õpetajad elavad seda valuliselt üle, mõeldes, kas ja kuidas oleksid nad saanud halvimat ära hoida. Juhtunu jõudmine laiema avalikkuse ette, millega enamasti kaasneb kooli häbimärgistamine, ei aita probleemi lahendada, ärgitab üksnes õppeasutuse prestiiži nimel selliseid juhtumeid varjama.
Kõigepealt tuleb mõista, et koolikiusamine ei ole ühe­gi kooli süü, see on sotsiaalne probleem, millega tuleb tegelda nii ühiskonna, kooli kui ka indiviidi tasandil, nagu rõhutati eespool nimetatud foorumil. Kool saab täita vaid oma ülesandeid, mitte ühiskonna ja pere omi. Kui viimased oma kohustused täitmata jätavad, ei ole õppeasutusel võimalik võtta neid enda kanda – see käiks talle üle jõu.
Millegipärast oodatakse õpeta­jalt, et ta vägivalda juba eos märkaks, samas kui vanem saab oma lapse kiusaja või kiusa­tava rollist teada alles aja­nihkega.
Aga kui probleem on lõpuks siiski teadvustatud, ei tohiks selle lahendamist edasi lükata lootuses, et aeg asjad paika paneb – paneb küll, aga mitte nii, nagu meile meeldib. Kuidas seda teha, kas piisab õpetaja ja kodu koostööst või tuleks kaasata psühholoog, sotsiaaltöötaja, politseinik või keegi muu, sõltub konkreetsest juhtumist. Igal juhul on vaja koos tegutseda. Õpetaja või lapsevanem üksinda võitlust koolivägivallaga ei võida.
Koostöö eeldab usaldust, aga just sellest jääb tihti vajaka. Õpetaja süüdistab probleemis kodu ega looda ­vägivallatseja emast endale abilist leida. Lapsevanem, kelle last kiusa­takse, ei söanda õpetaja jutule minna, kartuses asja hullemaks ajada. Usal­dust õpetaja vastu vähendab ka meedias loodud negatiivne kuvand. Et tagamaade analüüsiks ei jätku enamasti aega, ei saa lugeja teada põhjust, miks õpetaja taunitavalt käitus. Kui ka süüdistustest ja kartustest üle saadakse, jääb ikkagi veel üks suur takistus – ajanappus. Kust leida aega, et vanemaga asja süvitsi arutada ja koos lahendusi otsida? Liiati kui tegemist on probleemiga, millele lihtsat lahendust pole.
Halvimal juhul, kui olukord on üle pea kasvanud ja oma karistama­tust tunnetav vägivallatseja kodu ja kooli mõjuväljast välja kasvanud, jääb loota veel vaid ühiskonnale. Konk­reetsemalt valitsusele, kes seadustega suurendaks õpetaja õigusi, andes tema käsutusse rohkem mõju­tusvahendeid, rahastaks käitumishälvikutele sobivat õppevormi, toetaks senisest enam nn raskeid peresid.

Sirje Tohver

Ministeeriumis

4. veebruaril allkirjastasid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann Tartus koostöölepingu, mille kohaselt toetatakse sel aastal õppursportlasi ja nende treenereid kokku 9,15 miljoni krooniga. Toetus on mõeldud olümpiakomiteele õppursportlaste kompleksse spordikoolituse tagamiseks, tippsportlaste õppetöö toetamiseks kõrg- või kutsehariduse omandamisel, treenerite kutsekvalifikatsioonisüsteemi rakendamiseks ning treenerite täienduskoolituse ning elukestva õppe edendamiseks. 6. veebruaril osales minister Tõnis Lukas Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis projekti „Tagasi kooli” ümarlaual, kus projekti raames koolitunde andmas käinud tuntud inimesed arutlesid selle üle, kuidas õpetajaid tunnustada ja noori õpetajaameti juurde tuua. Ümarlaual osalesid Aarne Saluveer, Aavo Kokk, Artur Taevere, David Vseviov, Ivari Padar, Marek Strandberg, Markko Karu, Mart Laar, Peep Mühls, Rein Leipalu, Tiiu Allikvee, Urmas Kaarlep, Alar Karis jt. 6. veebruaril tutvustati HTM-i Tallinna esinduses pressikonverentsil 23.–27. juunini Tallinnas toimuvaid Euroopa ülikoolide meistrivõistlusi väitluses. Tegemist on kuni 600 osalejaga üritusega, mis toob kokku Euroopa andekaimad tudengid väitlema ühiskondlikult olulistel teemadel. Ürituse patroon on Tõnis Lukas. Pressikonverentsil osalesid ürituse peakorraldaja Helina Loor, ürituse peakohtunik Neill Harvey-Smith ja Euroopa meister väitluses Uve Poom. 6. veebruaril toimusid Tallin-nas rahvusraamatukogus ning 7. veebruaril Haapsalus Promenaadi hotellis hariduse koostööprogrammi „Nord­plus” infopäevad. Sama leiab aset 8. veebruaril kell 11 Tartus Athena kes­-
kuses. „Nordplusi” eesmärk on tugevdada ja arendada hariduskoostööd. Programm toetab õpirännet, projekte ja võrgustikke ning on suunatud hariduse ja elukestva õppega seotud asutustele ja organisatsioonidele nii üld-, kutse-, kõrg- kui ka täiskasvanuhariduses. Infopäevad korraldasid HTM, Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis ja sihtasutus Archimedes. 7. veebruaril osales minister Tõnis Lukas TLÜ-s fooru­mil „Koo­likiusamine – kool, kodu, Internet”. 8. veebruaril on minister Tõ­nis Lukas Ida-Virumaal. Ta kohtub Ida-Viru maavanema ning maavalit­suse haridus- ja kultuuriosakonna juhatajaga, külastab Kohtla-Järve Jär­ve Gümnaasiumi, Narva-Jõesuu Kesk­koo­li, Jõhvi Gümnaasiumi ja Ida-Virumaa Kutsehariduskeskust.

Sõnumid

Tänavused riigieksamid on valitud
2008. a riigieksamitele registreeriti esialgsetel andmetel 20 662 gümnaasiumi, 1975 kutseõppeasutuse õpilast ning 847 gümnaasiumi varemlõpetanut.
Gümnaasiumi lõpetamiseks peavad õpilased sooritama vähemalt kolm riigieksamit. Kõigile gümnaasiumilõpetajatele on kirjand kohustuslik riigieksam, eesti keele riigieksamile on registreeritud 10 072 eksaminandi ja vene keele riigieksamile 3122 eksaminandi. Eelistatumate valikutena võib nimetada inglise keele (9340), geograafia (7635) ja ühiskonnaõpetuse (5831) eksamit. Ainetes, kus gümnaasiumiastme kohustuslikud kursused on läbitud, saab riigieksamit teha ka enne lõpuklassi, sellest on tingitud näiteks geograafia eksami valiku rohkus.
Eesti keel teise keelena on kohustuslik eksam vene või muu õppekeelega koolides ning kutseõppeasutuses põhikooli baasil õppivatele vene õppekeelega gruppide õpilastele. Sellele riigieksamile registreeriti 4388 eksaminandi.
Eksamivalikute täpsemad andmed
leiab Riikliku Eksami ja Kvalifi­katsioo­nikeskuse kodulehelt www.ekk.edu.ee.
Madli Leikop,REKK-i infojuht

Eksamikirjandi esmaabi
Emakeeleõpetajate tungival soovil korraldavad Tartu Ülikool, haridus- ja teadusministeerium ning Eesti Keele Instituut piirkondlikud kirjandieelsed konsultatsioonid õpetajatele.
3. märtsil Tallinnas (Tartu Ülikooli esinduses Teatri väljak 3, aud 311; sisse­pääs Rävala 10);
4. märtsil Pärnus (Pärnu kolledžis Ringi 35, aud 208);
6. märtsil Tartus (TÜ filosoofiatea­duskonna õppehoone Lossi 3, aud 327).
Konsultatsioonid algavad kell 11.
„Es­maabi” annavad Märt Hennoste, Pee­ter Päll, Sirje Mäearu ja Tiina Leemets. Käsitletakse eksamikorda ja õigekirja ning vastatakse küsimustele.
Osavõtuks palun registreeruda 25. veebruariks tel 737 5561 või e-aadressil helve.raik@ut.ee. Eelregistreerumine on vajalik kohvipauside korraldamiseks ja jagatavate materjalide paljundamiseks. Eksamikirjandi esmaabi on õpetajale tasuta.
Riina Reinthal, HTM-i keeleosakonna peaekspert

Koolituskoha baasmaksumus ja riigikoolide õpetajate palgad kasvavad
Valitsus kehtestas kutseõppeasutuste koolituskoha baasmaksumuseks 21 150 krooni, mis on 17,5% suurem kui eelmisel aastal, baasmaksumuses sisalduv pedagoogide personalikulu kasvab 22% võrra. Ka riigikoolide õpetajate palkade alammäärad tõusevad 22%.
Hariduslike erivajadustega õpilaste kutseõppe korraldamisel korrigeeritakse baasmaksumust koefitsiendiga 1,5, mil­lega tõuseb baasmaksumus 31 725 kroonini. Riigikoolide pedagoogide palkade uued alammäärad on järgmised: noorempedagoogil 9516, pedagoogil 10 077,
vanempedagoogil 11 517 ning pedagoogil-metoodikul 13 908 krooni.
Erivajadusega (keha-, kõne-, meele- ja vaimupuuetega) õpilaste koolides on pedagoogi kuupalga alammäärad 10%
võrra kõrgemad. Erivajadustega õpilaste koolides on noorempedagoogi palga alammäär 10 468, pedagoogil 11 085, vanempedagoogil 12 669 ning pedagoogil-metoodikul 15 299 krooni.
Kasvatuse eritingimusi vajavate ning psüühikahäiretega õpilaste koolide pedagoogide kuupalga alammäärad on kehtestatud 25% kõrgemad teiste pedagoogide palga alammääradest. Nendes koolides on õpetajate palkade alammäärad järgmised: noorempedagoogil 11 895, pedagoogil 12 596, vanempedagoogil 14 396 ja pedagoogil-metoodikul 17 385 krooni.
Tarmu Kurm, HTM-i kommunikatsioonibüroo juhataja

Folklooriga mihklipäevast jõuludeni
Folkloori kaudu õpivad lapsed õigesti suhtuma elus ja eluta loodusesse, sest just folklooris väljendub rahva suhtumine elunähtustesse. Sellel õppeaastal oleme Padise Valla Lasteaias sidunud tegevuse pärimuskultuuriga.
Rahvakalendri tähtpäevi tähistades õpetame lastele rahvaluulevorme. Mihkli­päeva peol laulsime regilaulu „Päevak…” ja ahellaulu „Sõmeralt sain sõrmikuile” ning mängisime näpumänge. Üritusel „Saagid salve” kinnistasid lapsed mõistatuste abil teadmisi põllukultuuridest.
Esimene tutvus Eesti vana aja elu­ga toimus pärast mihklipäeva Eesti Vaba­õhumuuseumis. Vanas rehielamus said lapsed näha, kuidas köeti korstnata taluhoonet, muuseumipedagoogi korraldatud viljakoristusmängus proovida kootidega rehepeksu. Pärast viljaterade tuulutamist võis iga laps käsikiviga terasid jahvatada. Rehepeksu ja käsikiviga jahvatamist meenutasid lapsed hiljem korduvalt. Lasteaias kinnistasime teadmisi viljadest ning küpsetasime kakukesi jahusegudest.
Mardi- ja kadripäeval maskeerisime en­nast santideks ja õppisime selgeks sanditamise kombestiku. Õpitud kom­bestikus olid „Sisselaskmise laul”, „Teretuslaul”, „Õnnesoovimine”, las­te luge­­mise katsumine, laulumäng „1, 2, 3, 4, 5, 6, 7”, kandlelugu ja „Tänulaul”. Kadripäeval mängisime ka voor- ja sõõrmänge.
Jõuluõhtuks valmistudes kaunistasime ruumid pilliroost jõulukrässudega ning õlgedest ja taimedest jõulukroonidega. Jõulupuu kaunistamiseks meisterdasime lõnganukke ning õlekõrte abil tähekesi, veeretasime väikeseid villapalle ja lõngapunutisi. Jõuluõhtul ehtisid puid ka omaküpsetatud piparkoogid.
Jõuluõhtuks valmistasid õpetajad lastele linased kleidid ja särgid. Lapsed punusid ise lõngast vööd. Kõik (ka õpetajad) olid rõivastatud linastesse rõivastesse, valgete põllede ja rättidega. Väiksema rühma lapsed said selga Muhu rahvariided.
Saal oli kujundatud taretoana, mille ühes seinas oli eelmise sajandi algusest pärit saanitekk, maas suur lõngakorv, savikausid ja rahvakannel ning valgustiteks laternad ja küünlad. Lapsed saabusid teel käimise lauluga „Tee ilu”.
Mudilased lugesid rahvaluulest pärit lõputa salmi „Pime on ju”, mille järel jõudis pidulikult lauale jõuluorikas. Laud kaeti vanaaegsete savist kruuside, kausside ja piimakannuga. Peretuba täitsid hapukapsa ja verivorsti lõhnad. Ka äsja ahjust tulnud rukkileib andis head taluhõngu ja maitses lastele väga.
Üheks rahvakombeks jõuluõhtul oli näo pesemine värske kaevuveega, kuhu laps oli enne hõbemündi poetanud. Tegevust saatis väikekandlel mängitud „Targa rehealune”.
Rivimänguna mängiti „Hanemängu”. „Lambamängus” laulis karjane oma tallekestele pikka regilaulu ja hunt püüdis lambukesi. Dialoogi ja rahvalaulu sai kasutada ka „Laeva ostmise” mängus. Kehalisi oskusi prooviti looga alt läbi pugedes. Peo lõpetas paaristants „Kupparimoori”. Peo viisid läbi perenaine ja peremees.
Rahvalauludes ja -värssides korduvad read jäävad lastele lihtsalt meelde. Need korrigeerivad ja arendavad kõnet, mälu ja rütmitaju, annavad esinemisjulgust. Rahvamängud õpetavad suhtlema, arendavad loovust ja füüsist. Folklooris on peidus elu põhitõed ja elamistarkused. Rahvaluule annab infoajastule uue dimensiooni, võimaldab tunnetada ruumi ja aega, kust oleme tulnud. Rahvapärimuse õpetamine on kui emotsionaalne toitmine ning identiteedile aluse loomine, et inimesel oleks tänu oma esiisade tarkusele kaks jalga maas.
Ilo Treiman, Helle Suurlaht, Padise Valla Lasteaed  

Tammsaaret lugemas
Albu vallas välja kuulutatud Tammsaare aasta raames toimus Albu Põhikoolis viies üleriigiline Tammsaare loomingu võistulugemine 5.–12. klassi õpilastele.
Samas kirjutati alla koostöölepingule Albu vallavalitsuse, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ning SA A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel vahel.
Võistulugemisel astus üles 56 õpilast 28 koolist. Žüriid juhtis näitleja, Andres Särevi muuseumi töötaja Iivi Lepik.
5.–7. ja 8.-9. klassi õpilastest said esikohad Sabine Liias ja Katriin Altement Kambja Põhikoolist (juhendaja Tiina Tiideberg) ning 10.–12. klassi õpilastest Kaire Olesk Tartu Tamme Gümnaasiumist (Piibe Leiger). Üritust toetasid Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuurkapitali Järva ekspertgrupp, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Hasartmängumaksu Sihtkapital, SA A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel.
Enda Trubok, Albu Põhikooli emakeeleõpetaja, projektijuht

Minu 110. sünnipäev
Ärkan sellel veebruarihommikul nagu tavaliselt. Ringutan ja vaatan veidi uniselt kooli jõudvaid poisse ja tüdrukuid. Täna tundub midagi teisiti. Mis küll? Kõik sagivad ja on väga pidulikud. Kuulda on juba koori harjutamist lauluklassis. Mis päev täna on?
Õige, täna on ju minu sünnipäev, lausa juubel! Kuidas see mul meelest läks? Saan ju 110- aastaseks. Olen nii vana, et kõik ei seisa enam meeles. Olen nii kaua kool olnud. Oma nime sain koolidirektor Jakob Westholmi järgi. Kui palju lapsi siin on targaks saanud! Alguses ainult poisid, hiljem tüdrukud ka.
Lapsed on mind ikka noorena hoidnud. Rõõmsaks teeb, et minu sünnipäeva meeles peetakse ja ka endised õpilased mind vaatama tulevad. Tänane päev tuleb väga ilus, mulle lauldakse ja loetakse luuletusi, korraldatakse suur pidu.
Suur tänu teile kõigile!
Kert Nuka, 3.a klass

Kooli suurim väärtus on inimesed
Mõista, mõista, mis see on – väike, armas ja hele, täis laste rõõmsaid hääli. See on Luise tänava koolimaja, kus juba neljandat aastat mõnusasti omaette ja hommikuses vahetuses õpib Westholmi Gümnaasiumi 317 algklassiõpilast. Meil on palju toredaid traditsioone: sügiskompositsioonide konkurss, advendihommikud, emakeelenädal, mänguline inglise keele päev, kus tunnustatakse parimaid ainetundjaid. Üheskoos tähistame rahvakalendri tähtpäevi, vaheldust pakuvad stiilinädal, populaarne lauluvõistlus „WestFest”, staa­ri­jäljendamiskonkurss „Rising Star”. Lavale on jõudnud isegi lastemuusikal. Lisaks traditsioonilisele uisupäevale Premia jäähallis ja kevadisele spordipäevale oli sellel õppeaastal ka sügisjooksu päev.
Kooli aineolümpiaadidel on arvukalt osalejaid. 4.–5. muu­si­ka­­klasside õpilased esinesid möö­dunud kevadel Türgis rahvus­vahelisel laste päeval ja inglise keele klasside õpilastel seisab kevadvahe­ajal ees kultuurireis Londo­nisse. Aktiivselt võetakse osa projektidest „Ole normaalne”, „Mi-
nu koolitee”. Käisime Comenius-projekti ettevalmistaval kohtumisel Türgis, sealne koolielu oli eksootili­ne ja põnev. Liitusime projektiga „Ei
koolikiusamisele Tallinna koolides”.
Koostöös lapsevanematega, toimuvad arenguvestlused, ühisüritused, perepäev. Tulemuslikud on väikesed vestlusringid. Lapsevanemate esindajatest moodustatud hoolekogu toetusgrupp ütleb sõna sekka paljude koolielu küsimuste lahendamisel. Klassiõpetajate eestvedamisel töötati välja uus koolivorm.
Meie kooli suurim väärtus on inimesed. Meeldivas ja pingevabas tööõhkkonnas arvestatakse üksteisega, iga õpetaja ja õpilane lisab kooliellu oma värvikillu ja koos püüdleme läbi raskuste tähtede poole.
Kersti Uudelt, õppealajuhataja

Mälestused jäävad
Kaksteist kooliaastat on alatiseks minu südamesse ja mällu sööbinud, saanud osaks minust. Ma ei loobuks neist mingi hinna eest. Mäletan esimese koolipäeva erilist lõhna, uute lakk-kingade kriuksumist ning ootusärevaid nägusid. Mäletan ka, kuidas esimeses klassis iga päev lõunaks juustusaia sõin, sest ema ei osanud midagi muud välja mõelda. Mäletan, kuidas kogema­ta oma klassivenna koolikoti ära lõhkusin. Nüüd on selle klassivenna ema minu õpetaja, kellega ma hästi läbi saan. Vahel tunnen siiski süümepiina, ehkki see juhtus 12 aastat tagasi.
Kooli koridorides jooksime ja kilju­sime, teenides sellega suurte pahaks­paneva pilgu. Meie, väikesed, nimetasime suuri ülbeteks ja üleolevateks. Nüüd olen ise „ül­be ja üleolev” suur.
Neljandal korrusel tegime filme. Siis polnud seal uhkeid keelte­klasse, oli vaid pimedus, mis meid hir­mutas, ent samas põnevust pakkus. Pidasime klassiõhtuid ning mängisime pikka nina, õhtu naelaks kujunes kaasavõetud küpsiste võrdlemine. Esinemised kooli üritustel olid meile alati väga tähtsad ja tekitasid suurt elevust. Rambi­valgusega kaasnes adrenaliin. Hea on meenutada, millega aastaid tagasi hakkama saime, ning naerda toona lahedana tundunud etteastete üle.
Mäletan 9. klassi eksameid ja lõpetamist vanas koolimajas. Mäletan, et 10. klassis jäi minu teadmistesse haigutav tühimik, sest istusin tagapingis. Mäletan kõiki neid kordi, kui koos nalja tegime ja kõhukrampide käes vaevlesime. Mäletan tohutult palju.
Ma ei kujutaks oma elu ette West­holmi koolita, inimesteta, kellega ta mind kokku viis. See on meie kool, need on meie mälestused – ning jäävad selleks igavesti.
Kristina Piliste, 12. a klassi õpilane

Õpilased arvavad
Piia-Liis Ojasaar, 2.b klass: „Õp­pi-mine on väga tähtis tegevus. Õpetaja antud koduseid ülesandeid peab kindlasti täitma, sest nii saab õppeaine paremini selgeks. Mõni ülesanne on raskem, mõni on kergem. Mina õpin koju tulles kohe ära, sest siis on mul veel hästi meeles, mida õpetaja rääkis, ja saan õhtul sõpradega mängida. Õppima peab sellepärast, et targaks saada ja et tulevikus mitte hätta jääda. Mulle meeldib õppida.”
Caroly Leppikson, 2.b klass: „Õppida on vaja sellepärast, et olla tark. Õppima peab, sest see on hiljem väga vajalik elus. Õppida on vaja sellepärast, et olla arukas ja mõistev, et saada teada tähtsaid asju elust. Näiteks, kuidas oli elu vanasti, ning mõista, kuidas miski meie elus on alguse saanud. Õppides hoolega, mõistad paremini kogu elu ja elad õnnelikumalt.”
Johanna Allegra Eigla, 3.b klass: „Koolis võib mõnikord juhtuda naljakaid asju. Näiteks, ühel päeval oli meil sigade päev. Kõik lapsed olid maskeerunud sigadeks. Meie kõikide maskid olid toredad. Arvan, et õpetajatel oli samuti naljakas, sest nad pidid terve päeva põrsaid õpetama.”

EHL-i juhatuse arvamus töölepingu seaduse eelnõu koht

Koolitussüsteem ja tööturu vajadused

c   

Mõte

Olin hämmingus, kui Eesti Aja-lehtede Liit valis 2007. a pressisõbraks Juhan Kiviräha ja pressivaenlaseks Andrus Ansipi.

Olgu pressivaenlase tiitliga, kuis on, muist väljaandeid valis sellesse ossa Edgar Savisaare ja mäletame ka, kuidas Rein Lang tegi TV-ekraanil kunagi pisut hambutut nalja oma värske tiitli puhul. Mullusel juhul on aga tegu millegi muuga.
Nii Kiviräha kui ka Ansipi tiitlid koonduvad ainult ühe sündmuse – aprillimäratsemise – konteksti. Aja­lehe­kirjanikud on oma otsuse järgi andnud asjadele tagantjärele ühemõttelise hinnangu – pronksmees pidanuks jääma Tõnismäele, Ansip ja valitsus kasutasid seda kurikavalalt ära oma rahvusliku reitingu kergitamiseks. Sedasama ütlesid juba enne aprillisündmusi ka TLÜ sotsiaalteadlased ja Keskerakond, ning tänitamist oli pärast seda veel oi kui palju. Niisiis on Eesti Ajalehtede Liit pannud end ka erakondlikult ja poliitiliselt paika.
Kuigi pressisõbra ja -vaenlase tiitleid ei saa pidada auhindadeks, on nad seda mingil määral siiski. Mulle tõi see meelde, et olen ju isegi pälvinud päris mitmel puhul ajakirjandusväljaannete aastaauhindu ja mõni neist on sattunud ka omapärasesse konteksti. Lubatagu seega paar memuaari.

Auhinnast laiemalt
1975. aastal andis ajaleht Sirp ja Vasar mulle ühe arvustuse eest aastapreemia. Olin just ülikooli lõpetamas, marssisin esimesel jõulupühal eesti keele kateedrisse tegema teadusliku kommunismi riigieksamit (mul oli eriplaani järgi pikem õppekava), aga selleks ajaks oli juba tühistatud mu suunamine aspirantuuri ja ega ma sellest punasest eksamist seetõttu ka midagi head lootnud. Aga võta nä-pust – õppejõud ostsid ülikooli kella alt värske Sirbi ja, nähes seal minu portreed, olid eksamil üllatavalt lahked. Sain vist hea hinde.
Teine meeldejäävus on seotud perestroikaajaga. Kuigi ma polnud ajakirjanik, vaid Keele ja Kirjanduse kriitikatoimetaja, andis (vist 1987) ENSV Ajakirjanike Liit mulle 2–3 ar­tik­li põhjal ajakirjanduse aastapreemia. Ka see oli ju kallutatud auhind, sest oli veel n-ö punane aeg. Aga ka ajakirjanike liit oli otsustanud asuda uuendustuulde. Mis seal ikka.
Tahan sellega öelda, et igasugu auhinnad ja esiletõstmised on alati kontekstuaalsed, seotud laiema olukorraga. Või kui nad seda ei olegi, tekitavad ise omapäraseid kontekste – inimesed võtavad asja tõsiselt, tehakse oletusi ja järeldusi.
Tänases päevas on mul igatahes ebamugav tunne, et kõik mullused asjad ja arvamused paigutatakse nonde aprillisündmuste foonile. Mui­dugi, need sündmused olid desintegraatorite võit integraatorite üle ehk siis integratsioonimulli purunemine nii rahva kui ka ideoloogide jaoks.

Integratsiooni pole toimunud
Vaatamata tohutule kulutatud rahasummale ja trükimusta ning õhu erutamisele, pole 15 aasta jooksul mingit märkimisväärset lõimumist toimunudki. Ja rahvas arvab suures osas sedasama, erinevalt igasugu poliitikutest ja teoreetikutest – seda on näha arvamusküsitlustest. Aga arvamusküsitlused andsid Tõnismäe pronksmehe asjus toetuse Ansipi valitsusele. Keda siis selles valguses esindavad Eesti Ajalehtede Liit ja mõned kolumnistid EE-s, EPL-is, TLÜ-s ja mujal?
Olen seitsmendat aastat tööl Tõnis­mäel ja pronksmehe kunagise eluoluga igapäevaselt kursis, lausa aknast välja vaadates või väljas sigaretti tõmmates. Ei mingi osa eestlasi ega EV valitsused saanud kuidagi mõjutada sündmusi, mis siin aasta-aastalt arenesid. Kunagistest veteranide kokkusaamistest 1990. aastail Vene võidupühal 9. mail oli juba ammu saanud EV iseseisvuse vastane meeleavaldus, milles osalema värvati juba lasteaedu ja algklassiõpilasi – ikka õpetajamammi, nelgikimp peos, eesotsas ja lapsed riburada sabas. Tõnismäel polnud paaril viimasel aastal tõenäoliselt üle kümne sõjaveterani, sest seda ei luba bioloogiline reaalsus – ka 16-aastaselt sõja lõpus rindele sattunud pidid kõik olema vähemalt tugevasti üle 80. Seega olid Tõnismäe mundri- ja ordenikandjad valdavalt Vene erusõjaväelased ning nende sugulased, poolehoidajad ja muu interrinde tuumik.

Õilis ärapanemine
Riigivastasuse sümboliks kujunenud pronksmees tuli seega minema viia. Kas Kiviräha kiitjad ja Ansipi kirujad võtavad nüüd ise eesti ja vene koolilapsed sappa ja lähevad monumendi endisesse paika nõukamonumenti leinama nagu našistid? Ei usu.
Aga hull on just see, et toimibki mingi nõme variserlus. Ajakirjanikud käituvad oma hinnangutes üsna sageli nagu etteantud opositsionäärid – tehku valitsus mida tahes, aus ajakirjanik on see, kes valitsusega nõus ei ole. Eeskujuks on neile muidugi see Ameerikas üsna ära nälginud filmimees Michael Moore, kes igal võimalikul juhul iga võimalikku USA valitsust oma dokfilmides sõimab, aga Castrole usalduslikult külje alla poeb. Filmirahvas on teda kõrgelt auhinnanud, aga esteetlik filmirahvas peab lugu ka Riefenstahlist, Eisensteinist, Vertovist ja teistest poliitilistest või­mu­klakööridest, paljalt tehnilise imetluse tõttu. Ei vaidle kunstivõtete hindamisele vastu, aga mida arvata mainitud tüüpide filmide sisu kohta? Kas seda nagu ei tohigi hinnata? Igatahes Evi Arujärv ja muud esteedid on vist veendumusel – kui kunstiinimene, siis peabki lausa looduspäraselt olema punane. Kultuurilugu nende veendumust õnneks siiski sajaprotsendiliselt ei toeta.
Juhan Kivirähk on asjalik sotsioloog ja kommenteerib lehtedes uurimistulemusi üsna sageli. Mulle meeldib ka, kui ta lisab sinna pisukese oma arvamuse. Aga selle arvamuse välja noppimine muude subjektiivse­te kolumnite hulgast kui „pressisõb­ralikkus” paneb järeldama juba eespool öeldut – ajakirjanikele on peamiselt oluline see, kui keegi valitsusele või poliitikule n-ö ära paneb. Mu meelest on see lapsik ja äärmiselt nõrk põhjendus.

Kirjad

Edukat kooli ootab sulgemine

2009. aasta kevadel ootab Keila SOS küla juurde kuuluvat kooli sulgemine, sest koolil ei jätku raha erivajadus­tega laste õpetamiseks ja omanik ? SOS Lasteküla Eesti Ühing ? ei soovi enam koolipidamisele peale maksta.
Meie kool võttis esimesed erivajadustega lapsed vastu seitse aastat tagasi. Sellega seoses läbis põhjaliku koolituse nii meie kooli kui ka laste­aia personal (meil on lasteaed-algkool). Uut õppida oli palju, kuid meid innustas erivajadustega laste vanemate rõõm, et nende laps sai ennast kodulähedases tavakoolis hästi tunda ega pidanud pikaks nädalaks kodust eemale erikooli minema.
Praegu on meie kooli 53 õpilasest üheksal raske või sügav puue. Peale selle muude eripäradega lapsed, kel diagnoos puudub. Lapsi, kes ei vaja õpetaja, logopeedi ega psühholoogi abi, on õpilaste seas 36%.
Õpetajale tähendab erivajadusega laps klassis muidugi lisakoormust. Talle peab andma individuaalseid selgitusi, spetsiaalseid ülesandeid koostama, rakendama aeg-ajalt individuaalset õppekava. Õpetaja peab oskama arvestada lapse tervisliku seisundiga (allergia, liikumispuue, erutuvus, veresuhkru tase, langetõve oht jms). Tähtis on kujundada teistes lastes abivajajasse heasoovlik suhtumine.
Meie koolis toetab õpetajaid selles raskes töös kaks abiõpetajat, kes on erivajadustega laste kõige lähedasemad tugiisikud. Töötavad ka parandusõpperühmad ja logopeed, tervishoiutöötaja, psühholoog.
Õpet meie koolis iseloomustavad järgmised märksõnad.
     Rühmatöö. Erineva jõudlusega lapsed töötavad ühistes rühmades, lahendades erinevaid ülesandeid. Ak-tiivsemad innustavad ja abistavad aeglasemaid. Mõnikord võib ülesande la-hendamisega üllatada just „nõrguke”.
     Moodul- ehk teemaõpe. Ühele teemale keskendutakse pikemaks ajaks ? nii on koolipäev terviklikum.
     Paindlik tempo. Õpilased lõpe-tavad oma ülesanded eri ajal ja asuvad kohe uute kallale.
     Individuaalõpe. Vahel töötab abiõpetaja osa õpilastega teises ruumis.
     Koostöö. Klassiõpetaja, abiõpetaja, parandusõppe õpetaja, logopeed ja psühholoog planeerivad tegevust ühiselt ja toetavad üksteist töös.
     Tihe koostöö lapsevanematega.
Mõned näiteid kooli argipäevast.
     Kaks vahvat poissi lõpetasid meie kooli 4. klassi ja tahtsid minna mõnda Keila kooli edasi õppima. Paraku tulid nad varsti meie kooli tagasi. Üks sellepärast, et ratastel pole võimalik ühtegi Keila kooli siseneda, aga tema liikus rataste abil. Teine tundis end suure kooli rahvamassis ebakindlalt. Nii tegime omavalitsuse toel oma koolile ainult kahe õpilasega viienda klassi. Nende klassiruum on raamatukogunurk, kus nad oma õpetaja abiga omandavad nüüd juba 6. klassi matemaatikat, vene keelt ja muud tarkust. Osa aineid, nagu kunsti­õpetus ja kehaline kasvatus, on neil koos neljanda klassiga.
     Üks meie uus õpilane vihkas muusikatunde nii, et ei tahtnud muusikaõpetajaga rääkidagi. Koostasime talle muusikas individuaalse õppkava ja õpetama hakkas teda klassijuhataja. Noodid said selgeks, mõni viisike jäi pähegi. Järgmisel veerandil oli õpilane nõus muusikat õppima koos teistega. Psühholoog aitas ka!
     Ühel meie esimese klassi õpilasel avastati diabeet. See oli ehmatus nii meile kui ka lapse perele. Koostöös vanematega saime lapse toidukorrad paika. Õpetaja jälgib lapse tervislikku seisundit, toetab teda. Privaatses ruumis saab laps end süstida.
     Lasteaiast tuli meie kooli poiss,kes liigub ratastoolis. Ta ei ulata nagini, ei saa maast esemeid kätte, tal on raske asju kotti panna ja sealt välja võtta. Ta ei saanud kirjutada, sest ratastoolis on põlved nii kõrgel, et lähevad vastu lauda ja käed ei ulatu enam lauale. Kõik sai peagi korda – lauaplaat ehitati ümber ja teda abistab õpetaja Sirje, kes oli lasteaias ta eriõpetaja.
     Lapsevanemate koosolekul selgitas üks vanem avameelselt oma lapse eripära ja selle tagamaid. Avameelsus leiab ikka mõistmist. Probleemist, millest oleks võinud saada tõrjumise põhjus, saadi aru. Vanemad selgitasid klassikaaslase probleemi ka oma lastele.
Meie kool on kujunenud heaks näiteks kaasavast koolist, mida Eestis on juba aastaid propageeritud. Paraku ootab meid ees ikkagi sulgemine. Põhjus on rahanappus. Erispetsialistide palkamiseks ei jätku enam raha. Kui õpetajad on riigi palgal, siis lisapersonal sõltub omanikust ehk SOS Lasteküla Eesti Ühingust. Omanik on oma koolile peale maksnud, kuid ei suuda teha seda igavesti. Ka ei ole võimalik õppemaksu tõsta üleloomulikult kõrgeks. Vastupidi, erivajadustega lastega peredele oleme rakendanud õppemaksusoodustust või koguni -vabastust, kuna pere väljaminekud on seoses ravimite ja meditsiinitarvikutega niigi suured.
Riik on jätnud meie viimaste aastate lisarahataotlused rahuldamata. Omavalitsusi ei kohusta seadus erakoole toetama. Kuigi nad seda teevad, ei kata
ka nende toetus meie õpilaskoha maksumust. Koolide uue rahastamiskava järgi on lisasummad erivajadustega lastele ette nähtud vaid erikoolides ja eriklassides.
Nii olemegi fakti ees, et omaniku otsusega pannakse meie hästi töötav kool 2009. aasta kevadel kinni.
 

Kaja Olenko, Keila SOS Hermann Gmeineri Kooli direktor

Kui mina olin veel väikene mees

Eakaaslane Topsi ja bokseripoiss Tommi

Kasse on meie peres kogu aeg olnud. Küll mustvalgeid valgete sokkide ja maniskiga, küll neid Eesti tavalisi tiigrihalle. Vahest kõigi aegade suurimaks lemmikuks aga täiesti süsimust pöörase iseloomuga uhke karvaga hiirekuningas, kes ise pidas ennast ilmselt hoopis suuremaks loomaks.
Ja kuigi kõik minu pere kassid on ka suured sõbrad olnud, on lapsepõlvemälestustes eriline koht ikkagi koeral. Aga koeri on olnud vaid kaks. Pruun pikakarvaline, ilmselt Saksa linnukoera sugemetega Topsi elas Viru-Kabalas Miila külas vanaema juures. Mulle tundub, et Topsi oli minu jaoks päris lapsehoidja eest – ega ta minust kaugele kunagi jäänud. Nii me siis avastasime maid ja metsi – ühevanused, nagu me olime. Topsi oli muidugi ammu täismees koerte maailmas, kui mina polnud veel kooligi saanud. Lapsepõlve koduloomad on kõik teatavasti kõige ilusamad, kõige targemad, kõige armsamad.
Aga kuidas mitte Topsit imetleda, kui alati oli ta kilomeeter maad eemal metsa taga kopli mulgu juures meid isaga vastu võtmas. Nädala lõpul sõitsime sageli Rakverest veidi enam kui paarikümne kilomeetri kaugusele vanaema juurde. Ta oli üksi jäänud. Vanaisa, tubli töömees ja jõujuurikas, sai mind veel ära näha, oleme isegi paari pildi peal koos, aga minu aastast sünnipäeva tema silmad kahjuks enam ei näinud. Topsi püsis kogu nädala kodutalu piires. Ja ükskõik, kas tulime hobusega või hiljem juba Moskvitš 401-ga, ei maganud Topsi meie tulekut maha. Vanaemagi ei teadnud, kas oleme tulekul või mitte – telefonisidet sinnakanti ju ei olnud...
Ja kui ühel hilissügisesel päeval pärast kooli isa töö juures haiglas teada sain, et Topsit enam ei ole… oli see väikese mehe esimene suurem vapustus. Pole vist vaja lisadagi, et kümneaastasel poisil polnud jõudu pisaraid tagasi hoida. Eriti kui lugu klaarima hakkas. Topsi oli maja ees väljas olnud, aga öö hakul ulguma hakanud ja sissesaamist nõudnud. Vanaema kartis hunte, keda sel ajal küllalt palju ringi liikus, ja ust ta lahti ei teinudki. Hommikul polnud aga enam kedagi tuppa kutsuda... hundid. Suhetele vanaemaga jättis see aastateks oma jälje.
Kui mu isa 60-aastaseks sai, õnnestus mul ülikoolisõprade kaudu leida üks vahva bokseripoiss, kelle nimeks sai Tommi. Ta oli väärikast sugupuust – olümpiavõitja Jaan Taltsile pulmadeks kingitud bokseri poeg. Temperamentne, väsimatu, aus – oli ta ustavaks sõbraks nii isale, mulle kui ka juba minu pojale. Vaid kahe-kolme-nelja-aastasele Meemele kuulus privileeg mängida koos Tommiga tema suures puuris. Millegipärast olid Tommi suhted jahedavõitu vaid selleks ajaks juba meie juurde linna kolinud vanaemaga...
Tommigi elas kümne ja poole aastaseks. Aga ei jäänud ta mitte hundikarja kätte, vaid kustus vaikselt kodus, oma sõprade juures. Tema aeg sai täis.

Lembitu Kuuse


 

Vaja on tohutut vaimujõudu

Õpetajate mainest räägitakse palju, eriti nüüd, mil selle ametikoha täitjaid napib. Olukord on kaugel sellest, et koolidesse asuksid tööle oma eriala parimad spetsialistid ning missioonitundega koolmeistrid.

Olen kuulnud kibedaid tõdemusi: õpetajalt oodatakse missioonitunnet, sest kui on missioon, poleks nagu palka vajagi – piisab armastusest oma töö vastu. Teisalt on jõutud äärmusliku üldistuseni: kes meist usaldaks oma lapsed toimetulekuraskustega inimese kätte? Kooliõpetaja oma väikese palgaga on just säärane. Kuis saame oodata, et püüdes iseendaga hakkama saada, oleks ta mõistev, kaastundlik, abivalmis, sõnaga – inimlik. Et olukord on üsna täbar, püütakse noori mitmete programmide ja toetuste abil koolidesse meelitada. Kui palju selline poliitika olukorda lahendab, näitab aeg.
Kindlasti mõjutab ametivalikut palk. Heal spetsialistil on rohkem valikuvõimalusi. Väike palk võib olla üks põhjus, miks kooliõpetaja ameti kasuks ei otsustata.

Rahaga prestiiži ei osta
Ühtset lahendust pole, toetused ja palgatõus aitavad küll olukorda leevendada, kuid raha eest prestiiži ei osta. Ka kiidetud ja kirutud missiooni ei saa raha eest.
Ambitsioonika ja võimeka inimese ametivalikut suunab professiooni mainekus. Kui kõik, ajakirjanikud ees, tavainimesed järel, räägivad õpetajate möödalaskmistest, kas siis kehtib veel vanasõna „amet meest ei riku”? Liiati on õpetajaamet närviline ning sageli ei võta õpetaja koju kaasa mitte üksi vihikutevirnu, vaid ka suhtumise, et peab kõiki suunama ja juhendama.
Üks mu sõber ütleb selle kohta, et pedagoog pole amet, vaid diagnoos. Nn ametialase kretinismi positiivset poolt ilmestab ühe teise sõbra tõdemus, et õpetajatelt on hea midagi küsida: nad seletavad alati abival-
milt, pikalt ning arusaadavalt kõik lahti.
Õpilaste ja minu kaasüliõpilaste peamine etteheide õpetajatele on, et nad on hoolimatud ja tähelepanematud. Ka Ilmar Raagi filmis „Klass” on õpetaja kauge ja võõras, probleemid jäävad laste endi lahendada. Kas film kajastab noorte arvamust või kujun-dab seda? Ühtaegu mõlemat. Küllap tekitab võõristust ka ealine distants, mis õpetajaametiga paratamatult kaasas käib.
Õpetajaisse pole varem kunagi suhtutud sellise võitlusvalmiduse või üleolekuga nagu tänapäeval. Tõsi, õpetaja on olnud kauge ja mõistetamatu, tema vallata on olnud teadmised, mille poole õpetatavad alles püüdlevad. Ometi, ja just seepärast, on ta olnud austatud, eeskujuks seatud, hinnatud. Mis siis nüüd nii teistmoodi on?

Küüniline ühiskond
Võib-olla on see küünilise ühiskonna märk. Kummutatakse tõed, kukutatakse liidrid ja eeskujud. Püsima pole jäänud ka kõiketeadja õpetaja maine. Kõike ei saagi teada, väidab postmodernistlik teooria.
Varem oli õpetajal ainuligipääs teadmistele. Nüüd saavad teadmisi kõik, kel vähegi huvi. Igasugustes suunajates nähakse pigem takistajaid ja tüütuid vahelesegajaid.
Arusaamad inimesest on nii palju muutunud, et üks indiviid ei saagi enam teada, mida teisele tarvis on. Ei suuda seda ka kolleegiumid ega komisjonid, kes riiklikku õppekava koostavad.
Mõne kohustusliku fakti ja tegevuse mõttekust on õpetajal endalgi raske aduda. Lapsed küsivad, milleks neile see või teine. Mõnikord tekitab see ebamugavust, sest pedagoogil pole olnud aega, tahtmist või oskust kohustuslikku programmi mõtestada. Laps aga ei saa aru, et üks või teine meetod, harjutus, ülesanne aitab tugevdada tema mõtteprotsesse, suurendab sõnavara, parandab mälu jne. Õõnsalt kõlab väide, et töö on tarvis ära teha hinde pärast, tarkus pähe tuupida, sest seda läheb eksamil tarvis! Seepärast mõjuvadki koolis edastatavad tarkused sageli eluvõõra, ebavajaliku ja tüütuna ning täpselt samamoodi arvatakse ka nende edastajast.

Vaja on muutust
Õpetajate kehv maine pole tingitud üksnes pedagoogide tegevusest või tegevusetusest, vaid sellest, et traditsiooniline kool, õpetaja ja õpilase suhe on oma aja ära elanud ning vajaksid uuendamist. Sellest ei piisa, kui harjumuspärases klassiõppesüsteemis püütakse teadmiste varjus rõhuda ka väärtuste kasvatamisele. Reaalsuses näeb koolitund eri meetodite kiuste välja nii, et pingiridadest vaatavad õpetajale vastu juba ette tülpinud lapsenäod.
Lapsele omane teadmisjanu kustub millegipärast juba algkoolis, edasi üha kinnistub arusaam koolist kui orjusest. Mida muud saabki üks kohustus olla? Paradoksaalsel kombel on kõigile head sooviv süsteem, püüdlus luua demokraatlikult võrdsed tingimused viinud absurdse seisuni: soovitud üldine heaolu on jäänud vaid ihaluseks ja kõigile loodud struktuur annab häid tulemusi vähestele. Rahulolematus aina kasvab.
Kool on institutsioon ja õpetaja ametnik, sellisena ka haavatav. Asutuse esindajana on just tema see, kelle poole saab näpuga näidata ja keda tegematajätmistes süüdistada.
Mõnikord ongi põhjust seda teha, aga kas on õige üldistada?

Raske amet
Kui minu kaastudengid Tallinna Ülikooli õpetajakoolituses väidavad, et õpetajad on ükskõiksed, tunnen, kui hoolimatult nad mulle etteheiteid teevad.
Üks mu kaaslane valis aastase õpetajatöö järel ettekandja ameti. Paari grupivenna suust kuulsin praktika järel kindlat soovi õpetajaamet sinnapaika jätta. Miks siis?
Sest õpetaja olla on raske. Keeruline on täita ühtaegu avalikkuses oodatud ja eeskuju rolli, jälgida süsteemi ettekirjutusi ning püsida kursis sellega, mida lapsed tegelikult tahavad, lakkamatult innustada, olla innustunud ja püsida reipana. Selleks kõigeks on tarvis rohkem kui missioonitunnet, vaja on ka tohutut vaimujõudu.
Õpetajate maine parandamiseks peaks iga koolmeister taas kord üle vaatama oma võimed ja võimalused. Riigi, kooli ja inimese tasandil tuleks uurida, milline on 21. sajandi ühiskond ja missugune peaks olema hea uus kool.

Kodu partneriks!

Lapsevanemate ootused koolile on kõrged. Õpetajalt ei nõuta palju mitte laiskusest, vaid seetõttu, et ise ei oska. Vanemad tahavad koolile abi pakkuda, aga ei tea, kuidas.

Oma laste haridusteed kõrvalt jälgivaid vanemaid on Eestis üle 200 000.
Ühist nimetajat sellele „armeele” on asjatu otsida: on polkovniku lese tüüpe, kes tahavad pedagoogidele lak­kamatult suuniseid jagada, ja on peresid, kus ei suudeta meenutada, mitmendas klassis laps õieti juba käib. Üksikud erandid ei muuda lapsevanemate suurt huvi lapse hea ja turvalise haridustee vastu kuidagi olematuks.
Lapsevanemad, õpetajad, haridusametnikud, tööandjad ja enamasti ka lapsed ise tahavad kõik tegelikult ühte ja sedasama: et laps saaks targaks, oskajaks, õnnelikuks, suutlikuks, hoolivaks, heaks kodanikuks. Kui vaadata haridustrende maailmas, on perede kaasamine olnud koolielu korralduses vääramatult tõusev trend. Uurimused kinnitavad, et lapsevanema huvitatus õppetulemustest ja tugi lapsele sotsiaalsete kooliprobleemide lahendamisel on määrava tähtsusega. Karin Luki (TLÜ) uurimus kinnitab mitme uuringu kokkuvõttena, et lapsevanemate osaluse suurenemise ning laste moraali, hoiakute ja õpitulemuste paranemise vahel on selge positiivne seos. Ometi võime öelda, et vähemalt Eestis annab lapsevanemate osaluse kasvatamiseks veel palju ära teha.

Mineviku varjud
Nõukogude kooli üks eesmärke oli vabastada laps „kodudes veel esinevatest kodanlikest iganditest ning kasvatada teda kommunistliku töö ideaalide vaimus”. Valdav osa õpetajatest ei teinud õnneks sellisest jamast lihtsalt välja, kuid kodude sekkumine kooli tegevusse ei olnud oodatud ja lõpuks tundus nõnda ehk paljudele mugavamgi. Õpetajaks õpib inimene aastaid ja on enesestmõistetav, et lapsevanema teadmistest pedagoogiliste protsesside kohta käib koolipapade tarkus mäekõrguselt üle. Ning midagi Nõukogude koolisüsteemist lohiseb ikkagi märkamatult kaasa, segatuna hirmuga, et keegi tuleb tööd segama. Teistpidi pole ka tulevikukindlust: põlvkondade kaupa teati täpselt, milliseks eluks lapsi ette valmistada. Kui palju teame me praegu selle maailma ning nende ootuste ja ametite kohta, millega meie lapsed kohtuvad 20–30 aasta pärast?
Kui õpetajaks õppija õpib põhjalikult sedagi, kuidas eri olukordades suhelda, sh kuidas lapsevanematega hakkama saada, siis lapsevanemad on kooliga suhtlemiseks ette valmistamata. Nõnda võibki juhtuda, et kooli jõutakse siis, kui kriis juba leegitseb ja emotsioonid löövad pea kohal kokku. Ei ole käepärast abimaterjale, kuidas täpselt oma last kooliteel aidata, mida arvestada õpetajatega suhtlemisel, kuidas saada jagu keerulistest kodutöödest või mida teha, kui kodus kapis pole lapikut patareid, pirni ning elektrijuhet, et täita algkoolilapse töövihikuülesannet vooluringi kohta.

Hirmust peab üle saama
Valdav osa vanemaid (ja ka üllatavalt suur osa õpetajaid) pole kunagi süvenenud koolide rahastamismudelitesse ega oska tõesti alati kaasa rääkida teemal, kuidas saaks koos laste olukorda parandada. Kuid kõik see ei tee olematuks potentsiaali, mis lapsevanemates peitub ja mis on tänapäeva Eestis selgelt alahinnatud.
Lapsevanematega suheldes tuleb välja suur hirm, mida pered kooli ees tunnevad. Positiivne aukartus ja halvav hirm on erinevad asjad. Hirm võib seostuda enda koolimälestustega, aga ka teadmatusega, kuidas kooliga suhelda. Hirmust ja seesmistest barjääridest üle saamine ongi esimene asi, mida vanemad teha saavad.
Teiseks tasuks veidi süüvida tänapäeva Eesti koolikorraldusse ehk siis keskkonda, kuhu olete oma kõige kallima pikkadeks aastateks usaldanud. Koolirahval tasub arvestada, et lapsevanemad on ainuke hääleõiguslik ja asjast süvitsi huvitatud ühiskonnarühm, kes saab kooli aidata avaliku sektori otsuste suunamisel. Laste osatähtsus väheneb kogu Euroopas, masside demokraatia liigub lastest üha kaugemale. Kui õpetajad ja koolijuhid jäävad lastele paremate tingimuste eest võitlemisel üksi, on võitlejaid väga vähe. Kaasake lapsevanemad!
Head õpetajad teavad, kui palju aega ja energiat kulub neil ülesannete täitmiseks, mis võiksid olla kodus juba ette ära tehtud. Õigemini isegi peaksid olema. Sageli teab õpetaja lapsest rohkem kui lihane vanem, ja taas pole see midagi Eestile ainuomast. Et kasvatustööd omavahel paremini koordineerida, ongi nii Eesti kui ka rahvusvahelises praktikas edukaks osutunud õpetajale lapsevanematega suhtlusvõimaluste loomine. Kujutlege ette efekti, kui klassijuhataja saadab igal reedeõhtul kaheminutise helilõigu vanematele selle kohta, kuidas nende kullapaikesel viimased viis päeva koolis möödusid, millised olid edusammud, kus võiks veidi toetada, millistel teemadel kodus edasi arutada. Ja kui sinna juurde oleks veel pakkuda vanematele nii vajalikku koolitust, metoodilisi materjale, nõustamiskeskusi ja miks mitte ka baasettevalmistust vanemaks olemisest juba koolipingis, tekiks pedagoogidele praegusest oluliselt rohkem „abitöölisi” õppekeskkonna loomise vastutusrikkal teel.

Unustagem sildid
Haridusuurijad on ikka ja jälle leidnud, et häid õpilasi kiidetakse ja hal­bu laidetakse rohkem, „kahelisest” ei oodata palju ja korra kukkunul on väga raske tõusta, olgugi tegemist alles inimesehakatisega. Olen haridusuuringuid lugedes tähele pannud sedagi, et segamini aetakse sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning peresid rühmitatakse paari muutuja alusel. Siltidest loobumine aitaks peatada allakäigutreppidel kukkumisi ja põhjendamatut kõrgustes hõljumist.
Sildistamine on nii üldinimlik, et sellest loobumist nõuda on võimatu, kuid abi sellest oleks muidugi tohutu. Sildid on ohtlikud mis tahes üldistustena, olgu selleks näiteks pere poolt „kool on minu lapse jaoks lihtsalt liiga raske” või õpetajate poolt „mida paremat temast lootagi, ema üksinda kasvatab”. Siltidest loobumine aitaks täita suurt eesmärki: ühtki last ei jäeta maha!

On vaja tervet küla...
Olgugi et laps on vanematele kallimast kallim, vaatab pere, õieti kogu ühiskond, ootusega õpetaja poole. Vane­matelt oodatakse ema ja isa rolli täitmist nii palju, kui neil tööst vabal ajal võimalik, õpetaja aga peaks justkui täitma kõik lüngad lapse kasvamisel.
Aafrika vanasõna ütleb, et on vaja tervet küla selleks, et kasvatada üles üks laps. Veel vaid põlvkond-kaks tagasi olid laste kantseldamisel abiks alati kodus ootavad vanaisad-vanaemad, laupäeviti külas käivad onud-tädid, sööma kutsuvad naabrinaised ja too vanem mees ülejärgmisest majast, kes oskas pajukoorest pilli teha ning kellel oli alati aega lindude hingeelust rääkida. Need rollid on kõik kandunud õpetajale. Uus aeg on õpetajale lisanud vaid uusi kohustusi: õpetaja peab ennetama narkomaaniat, olema moodsa elu rollieeskuju, pakkuma tuge tänapäeva elu lahtimõtestamisel ning sotsiaalsete pingete leevendamisel. Lapsevanemad ei ole esitanud kõrgeid nõudmisi mitte seetõttu, et nad ise ei viitsiks, vaid põhjusel, et sageli nad ise ei oska. Üles kasvavad esimesed põlvkonnad, kus kogu lastekasvatamise tarkus ei lähe enam sujuvalt emalt tütrele ja isalt pojale, vaid kus kõike tuleb ise ning nullist alustada.
Oleme tagasi jutu alguses: kodud tahavad aidata, muretsevad oma laste pärast väga – ainult et sageli ei teata, kuidas oma abi õigesti pakkuda. Siin saab aidata seesama imede ime, mille teostamiseks õpetaja hommikul kooli läheb – haridus, selgitamine, mõistmine ja toe pakkumine.

Abistajaid pole soliidne unustada

Kipume unustama, et Soome vabatahtlike ja Inglise eskaadri abita poleks me Vabadussõda võitnud ega eksisteeriks praegu ka Eesti riiki. Seda ei tohiks jätta arvestamata Vabadussõja võidusamba püstitamisel. Meid päästsid viimasel hetkel saabunud Soome vabatahtlikud, kes mängisid põhirolli näiteks nii Utria dessandis kui ka Narva vabastamisel.

Veebruaris 1918 okupeerisid Saksa väed Eesti. Sõjaväelt võeti relvad, või­mut­sema hakkas Saksa sõjaväevalitsus, abiks saksa mõisnikud. Eestimaa rööviti toiduainetest ja tarbekaupadest paljaks. Päästekomitee liikmetest hukati Soomes Jüri Vilms, Konstantin Päts jõudis Saksa vangilaagrist tagasi Tallinna alles 20. novembril. Mässu­plaane sepitsesid kohalikud punased.
Compiegne’i vaherahu (11.11.1918) kohaselt tuli Saksa vägedel Balti riikidest lahkuda. Olukorra kasutas ära punane Venemaa, tühistades Bresti rahulepingu. Narva lähedale Jamburgi koondati punaväge. Eesti valmistus ennast kaitsma, moodustati operatiivstaap eesotsas polkovnik Johan Laidoneriga. Admiral Johan Pitka ja kindralmajor Ernst Põdder organiseerisid Kaitseliitu.

Oma riiki peab kaitsma
Esimene punarünnak Narvale toimus 22. novembril. Ründajatele astusid vastu Saksa väed. Järgmisel päeval moodustas Eesti Ajutine Valitsus (EAV) riigikaitse komisjoni. Vabatahtlike värbamine ebaõnnestus. 24. novembril kuulutas Viru Maavalitsus operatiivselt maakonnas välja sundmobilisatsiooni. 26. novembril vallutasid punased Pihkva.
Oli ilmne, et sõda Venemaaga ei jää tulemata. 27. novembril 1918 arutati olukorda EAV erakorralisel koosolekul. Algul nõutu vaikus, seejärel kõhklevad-kahtlevad arvamused. Nägu punane, raksatas EAV uus juht K. Päts rusikaga lauale: „Ei mingisugust kokkulepet kommunistidega! Jõuga ja relvaga vastu igaühele, kes tungib vägivallaga Eesti pinnale.” Pätsi kindlameelsus hajutas kahtlused ja üksmeelselt võeti vastu ajalooline otsus – puna-Venemaale vastu hakata. Narvas oligi juba üle 1100 eesti võitleja, neist 81 Tallinna ja 80 Narva vabatahtlikud koolipoisid. 700 saksa sõdurit ei olnud jõudnud oma 24 suurtüki ja miinipildujaga veel lahkuda.
28. novembri varahommikul ründas Nõukogude Vene 6. diviis, koosseisus ka punane Viljandi kütipolk, sõda kuulutamata Narvat. Algas Eesti Vabadussõda. Lahingud kestsid kogu päeva, kütipolk purustati. Vaenlasel õnnestus vallutada Narva-Jõesuu. Ohus olid ühendusteed tagalaga ja kaitsjad lahkusid õhtul linnast. Viimaste hulgas olid ka koolipoisid. Narva langemine oli Eestile suur sõjaline ja moraalne kaotus. Järgmisel päeval moodustati Narvas punavalitsus – Eesti Töörahva Kommuun, seesama, mille aastapäeva Vladimir Lebedev hiljuti Estonias tähistas. Kahjuks vaikis ajakirjandus sel päeval kommuuni kuritegudest eesti rahva vastu.
Valitsus kuulutas 29. novembril välja üldmobilisatsiooni. Komplekteeriti esimesed soomusrongid, relvastuseks kuulipildujad ja esimesed Soomest saadud suurtükid. 12. detsembril saabus Tallinna alla kauaoodatud Inglise eskaader, tuues ka relvastust.

Punaväed Tallinna lähistel
Punaste pealetung küll aeglustus, kuid seda peatada ei õnnestunud. Langesid Võru, Rakvere, Valga, Tartu ja Tapa, kusjuures Võru ja Valga anti ära Saksa ja punaste väeosade vahelise kokkuleppega. 17. detsembril ajasid koolipoisid Tallinnas laiali suure punameeleavalduse. 31. detsembril olid punaväed ainult ca 30 km kaugusel Tallinnast. Rinne kulges Valkla–Kehra–Paide–Aidu–Võrtsjärve–Kärstna–Karksi–Mõi­sa­küla–Ikla joonel.
Soome lehtedes ilmusid juba detsembri algul pastor Kajanderi, toimetaja Yrjö Koskelaineni ja keeleteadlase Lauri Kettuneni üleskutsed Eesti abistamiseks. Sanitaarabi organiseerisid soome naised. 18. detsembri õhtul tuldi kokku, et saata Eestisse ambulants. Eduskunna erakondade esindajatest moodustati Eesti Abistamise Peatoimkond. Algatati üleriiklik rahakorjandus. Riiklikult Soome Eestit ei abistanud, anti luba värvata lepingu alusel vabatahtlikke koos varustuse ja relvadega. 23. detsembril kohustus peatoimkond saatma kolme nädala jooksul Eestisse kaks väeüksust major Martin Ekströmi ja kolonel Hans Kalmi juhtimisel. Mõlemad olid kuulsaks saanud Soome Vabadussõjas. 26. detsembril saatis peaminister Päts leitnant Kirotariga operatiivteate Ekströmile, et kui soomlased ei tule kolme päeva jooksul, on juba hilja –
abi on vaja ka moraali tõstmiseks.

Eesti riigi päästis Soome abi
30. detsembri (teistel andmetel 31. detsembri) hommik Tallinna sadamas. Sinelite all alles erariided, astusid jäälõhkujalt Tarmo kaile 140 meest. Esimene Soome kompanii oli saabunud. Ekströmi lühike kõne. Ei ühtki hõiskamist ega elagu-hüüdu. Võib ainult aimata ootajate ja saabujate meeleliigutust.
31. detsembril lükkas Inglise valitsus pärast põhjalikku arutelu tagasi Eesti maapäeva 27. detsembril esitatud abipalve okupeerida Eesti. Inglismaa lubas küll relvi, laskemoona ja majandusabi ning laevastiku toetust, kuid maavägesid Eestisse ei saatnud, sest „ühiskondlik arvamine” oli vägede saatmise vastu.
Teade soomlaste saabumisest levis kogu rindel. Kaitsjate meeleolu tõusis. Oli ka viimane aeg. Idarindelt oli 2500 mehest ligi 1500 jalga lasknud, osalt punaste propaganda tõttu. 3. jaanuaril 1919 jõudis Tallinna järgmine kompanii. Paar päeva hiljem olid soomlased juba rindel. Peagi oli kohal kogu Ekströmi pataljon, 1157 meest. 7. jaanuaril alustati ühiselt kogu rindel üldpealetungi. Sõjategevuses toimus otsustav pööre. Tapa vabastati 9., Rakvere 12., Tartu 14., Jõhvi 17. jaanuaril. Narva vabastamiseks tehti 17. jaanuaril Utria küla ja Laagna mõi­sa juures M. Ekströmi juhtimisel nelja Soome kompanii (600 meest) ja Eesti dessantpataljoni (400) dessant. 630 punast võeti vangi. Kaks soomlaste kompaniid ründas Narva-Jõesuu ja Riigiküla piirkonnast ja vabastas
Narva 18. jaanuari pärastlõunal. Järg­misel hommikul jõudsid Narva ka Eesti väeosad.
Samal ajal Eestisse jõudnud Hans Kalmi 2294-meheline rügement Põhja Pojad saadeti Tartusse. Soomest saabus ka kindral Martin Wetzer, kes määrati lõunarinde juhatajaks. Vihased lahingud toimusid Valga ja Võru vabastamisel, vastasteks peamiselt punased läti kütid. 30. jaanuaril toimunud kuulus Paju mõisa lahing, kus langes eesti partisanide juht leitnant Julius Kuperjanov, võideti tänu Põhja Poegade I pataljoni võitlejate külmaverelisusele käsitsivõitluses lätlastega. Eestlased kaotasid 6 ohvitseri ja 68 sõdurit, soomlased 7 ohvitseri ja 74 sõdurit. Põhja Poegade II pataljon tegutses Võru suunal. Ühises võitluses vabastati Petseri 31. jaanuaril, Valga ja Võru 1. veebruaril.
Eesti sai soomlaste ja inglaste abiga vabaks. Hiljem tuli vabatahtlikke ka Rootsist ja Taanist. Mõne kuu pärast oli Eesti riik suuteline kõik punaste vallutuskatsed juba iseseisvalt tõrjuma. Nurjati Balti mõisnike unistus liita Eesti (ja Läti) Saksamaaga. Samaaegselt lahendati keerulisi majandus-, haridus- ja sotsiaalküsimusi, viidi läbi maareform.

Mäletada ajalugu
Andrus Kivirähki sõnul oskame juba suurepäraselt korraldada „lõppematut karnevaliööd”. Aga ajalugu mäletada? Vabadussõja võidusamba vaidlused on seni toimunud põhiliselt teemal „kas ristiga või ristita”, „kunst või diletantlus”. Tähelepanuta on jäänud selle informatiivne aspekt. Sammas saaks seisma otsekui seljaga tulevikku. Kas tellijad ei tunne piisavalt Vabadussõja ajalugu? Võidusammas peab andma tulevastele põlvedele rohkem sõnalis-arvulist infot, sh välisabi kohta, mis oli 2001. aastal ka president Meri soov. Väliskülalisedki peavad teadma, et abistajaid pole unustatud. Siis on meil tulevikuski moraalne õigus vajadusel abi paluda. Diskuteerigem sellelgi teemal. Pole midagi katki, kui samba avamine toimub Tartu rahu 90. aastapäeval. Kogu rahva üritus ei tohi olla väikese kildkonna „viisaastak kahe aastaga” sotsvõistluseks. Igal aastal peaks 31. detsembri hommikul helistama kirikukelli, toimuma vaikuseminut – mäle(s)tamaks Soome abi saabumist.

Riigikogul olnuks noortele õpetajatele prääniku pakkumise asemel tulusam teha haridusseadusesse muudatus, mis sätestanuks õpetajatele töökohustustega proportsionaalsed õigused.

Meie rahvakirjanik Oskar Luts on kinnistanud eesti rahva mällu ja hinge loo krutskimaiast koolipoisist Joosep Tootsist ja teda ühtejärge ahistanud koolmeistrist Julk-Jürist, kusjuures nii autori kui ka lugeja sümpaatia kaldub kahtluseta esimese poole. Küllap on suurel osal inimestest hinges mõni okas oma koolipõlvest, kus õpetaja teda tema arvates ebaõiglaselt hindas või karistas. See kõik loob ühiskonnas soodsa pinnase suhtumisele, et õpilased vaesekesed on koolis alati olnud ja on ka tänapäeval kaitsetud õpetajate väärkohtlemise eest. Tõenäoliselt võimendub see suhtumine eriti siis, kui kodus nii illikuku lapsuke oma vanematele kurdab, et üks või teine õpetaja teda koolis alahindab, nöögib või suisa mõnitab. Aeg-ajalt jõuab selline suhtumine ka avalikkuse ette ajakirjanduses ilmuva loona, kusjuures üksikjuhtumit kiputakse üldistama kogu õpetajaskonnale.

Õpetaja peegeldus meedias
Aastat kolmkümmend tagasi ilmus toonases ajalehes Rahva Hääl tuntud ajakirjaniku artikkel pealkirjaga „Lubage tülitada, õpetaja!”, milles autor heitis õpetajatele ette kõiki seitset surmapattu, sh ükskõiksust oma õpilaste suhtes, vähest erialast kompetentsust, psüühilise ja mõnikord ka füüsilise vägivalla tarvitamist jne.
Teine lugu meenub mulle kümmekonna aasta tagant, kus lugupeetud sotsioloogiaprofessor tegi Õpetajate Lehe veergudel pihuks ja põrmuks õpetajate asjatundlikkuse õpilaste hindamisel. Tema väitel ei teadvat õpetajad ka ise, mida nad hindavad, rääkimata sellise hindamise objektiivsusest, lüües sellega alles kujunemisjärgus inimese hinge ravimatuid haavu. Tundsin mõlemal korral vajadust nende lugude autoritega diskuteerida ja avada mõne nähtuse tagamaid. Minu kirjutised tookord ka avaldati. Vahepeal on hea hulk vett merre voolanud, kuid elu näitab, et aeg pole ühiskonna suhtumist kuigivõrd korrigeerinud.
Möödunud aasta lõpul ilmus Õpetajate Lehes järjepanu mitu seda teemat puudutavat kirjutist. 7. detsembril avaldatud Anne Nurmiku kirja resümeeriv lõpulause oli järgmine: „Seni, kui õpetajad-koolijuhid suhtuvad mõistvalt vägivalda, olukord ei parane.” 14. detsembri numbris kirjeldab Ilmar Raag ühiskonna suhtumist õpetajatesse nii: „Kõik, kellel on võim, omavad võimalust seda kuritarvitada. Järelikult on ka õpetaja meediapildis tihti võimu kuritarvitaja, keda ajakirjandus käsitleb samade reeglite järgi nagu korrumpeerunud ametnikke või poliitikuid.” Samas on Tuuli Laanemetsa kirjutis järjekordsest juhtumist, kus õpilase ja õpetaja konflikt päädib õpetaja süüdimõistmise ja karistamisega, seekord Pärnu Rääma Põhikoolis. Kui juba tsiteerimiseks on läinud, siis toon siinkohal ära ka selle loo autori resümee: „Kas tõesti nii tõstetakse pedagoogitöö väärtust õpetajatepuuduses ägaval Eestimaal?”

Õpetaja positiivne kuvand
Et olen ka ise vahepeal oma vahetut koolikogemust värskendanud, arvan end olevat kompetentse olukorda veel kord objektiivselt analüüsima. Alustan sellest, et piiratud ja robustse Julk-Jüri kõrvale maalis Oskar Luts ka pildi õpetaja ideaalist, kes õpilaste koerustesse mõistvalt suhtub, neid hea sõnaga julgustab ning viiulimänguga nende hingedesse ilu ja headust külvab. Sellele ideaalile pani ta nimeks õpetaja Laur. Paraku kujutatakse „Kevades” aega, kus kooliõpetaja ja kirikuõpetaja olid pea et sünonüümid ja kellelgi ei tulnud mõttessegi, et koolipoiss võiks õpetajasse lugupidamatult suhtuda ja õpetaja koolipoissi põhjuseta karistada.
Õpetaja elukutse on tänapäeval üks komplitseeritumaid. Heas õpetajas peab lisaks oma aine süvateadmistele olema paras annus näitlejat, psühholoogi, lavastajat, sotsiaaltöötajat. Mõnes aines lisanduvad neile omadustele veel erinõuded, mis eeldavad kunstniku, muusiku, varustaja vms oskusi. Nii laia võimete ampluaaga inimesed kuuluvad andekate vennaskonda. Üldjuhul on selliseid inimesi ühiskonnas vähevõitu. Möödaniku suurkuju Voldemar Panso kirjutas ühe teise omataolise nekroloogis: „And kitsi kink ja andemees on elu konterbant.” Omal ajal, kui koole oli veel vähe ja õpetajakutse ühiskonnas eriti prestiižne, jagus õpetajateks ka andemehi. Nii töötasid õpetajatena sellised tuntud kultuuritegelased, nagu Jakob Liiv, Mihkel Kampmaa, Juhan Kunder jt. Ka minul on olnud õnn õppida mõni aasta andemehe käe all. Möödunud sajandi viiekümnendate aastate keskpaiku tuli meie kooli muusikaõpetajaks Arsi Aarma, kes hiljaaegu oli tagasi pääsenud Siberist asumiselt. Me kuulasime ammulisui tema pajatusi sellest, kuidas küüditajad olid vandunud tulist kurja, kui ta ei loobunud oma otsusest isiklike asjade hulgas kaasa võtta kabinetklaver ehk pianiino, ning kuidas Siberi põlisasukad seda imeasja nähes ja klahvile vajutades heli kuuldes olid vaimustuses nagu pärismaalased ammustel aegadel valgete meeste peeglit või püssi uudistades. Ta hakkas meie koolis juhatama orkestreid ja koore, aga lisaks sellele võis väga meisterlikult ette kanda luuletusi ja sketše ning ka selles õpilasi juhendada. Meie aukartus selle erakordse inimese ees suurenes aga veelgi, kui talle külla minnes nägime tubades meisterlikke reljeefses puidu­lõiketehnikas kompositsioone. Ei mäleta, et õpilastel olnuks temaga või temal õpilastega mingeid konfliktsituatsioone. Vahemärkusena olgu öeldud, et oma hilisema tööelu sidus see andemees Tapa 1. Keskkooliga.

Karistada saab õpetaja
Eelneva näitega tahan ma illustreerida oma järgmist väidet: kui õpetaja erakordse isiksusena suudab õpilastesse sisendada aupaklikkust, ei riski ka „Tootsid kuubis” seda eirata. Paraku on tänapäeval vajadus õpetajate järele sedavõrd suur, et ühiskonnal tuleb leppida üsna tavaliste inimestega. Inimestega, kes vaimsete võimete ja isikuomaduste poolest kuuluvad Gaussi kõvera keskmisse ossa. Mõistagi pole välistatud ka mõne vähevõimeka sattumine sellesse ametisse. Samas ei tähenda see kaugeltki seda, et kõik need inimesed suhtuksid oma töösse pealiskaudselt või õpilastesse pahatahtlikult. Viimane võimalus on ju vastuolus loogikaga. Igal tänases koolis töötaval õpetajal on piisavalt palju kohustusi ja muresid, mis kumuleerudes tekitavad stressi. Konflikt õpilasega võimendab seda veelgi. Ükski mõistlik inimene ei otsi tahtlikult lisapingeid, mõne õpetaja tegevusest võib leida pigem liigset leebust või silma kinnipigistamist kui pahatahtlikku norimist õpilaste kallal. Sest räägitagu mida tahes – lõppkokkuvõttes päritakse õpilaste puudulike hinnete, põhjuseta puudumiste, suitsetamise vms väärnähtude kohta aru eelkõige õpetajalt.
Kuidas siis saavad võimalikuks need ekstsessid, mida avalikustatakse ja mida meedia omakorda võimendab? Õpetaja töösse on tänapäeval programmeeritud vastuolu suurte nõudmiste ja peaaegu olematute õiguste vahel. Nad peavad pidevalt muretsema õpilaste õpitulemuste pärast, kasutades iga minutit õppetunnist võimalikult ratsionaalselt. Nad peavad ka tunnivälisel ajal tagama kõigile õpilastele turvatunde ja kaitsma nõrgemaid agressiivsete kaasõpilaste vägivalla eest. Samas pole neile jäetud peale manitsemise ühtegi mõjuvat vahendit nende õpilaste korralekutsumiseks, kes teadlikena oma karistamatusest tahtlikult kombivad õpetaja taluvuse piire. Kui mõni erakordselt ülbe õpilane selle piiri ületab ja näiteks naisõpetajat litsiks sõimab (nagu see juhtus möödunud aastal Jüri Gümnaasiumis) või meesõpetajale „kuradi pede” ütleb (mida olen oma kõrvaga kuulnud), pole raske mõista õpetajat, kelle närvid tekkinud emotsionaalsele pingele vastu ei pea. Paraku näevad meie õigusaktid sel juhul ette õpetaja karistamist, sest konflikti provotseerinud osapool on alaealine.
Kui ma mõned aastad tagasi otsustasin uuesti koolielu seestpoolt kaeda, oli mul huvitav mõttevahetus oma garaažinaabriga, kes on rahvuselt venelane ja elukutselt ehitaja. Kuulnud, et olen uuesti õpetajana tööle asunud, ajas ta silmad suureks ja lausus siis enda arvates ülima tunnustuse: „No siis peaks sulle küll sotsialistliku töö kangelase nimetuse andma!” Praeguseid noori sotsialistliku töö kangelase nimetus ei meelita. Ka riigikogu kehtestatud stardiraha maakooli tööle asujatele võib osutuda tähtsusetuks. Viie aasta jooksul kõrgkoolis õppides ja praktikal olles koolielus toimuvat kogedes võib nii mõnelgi üliõpilasel – eelkõige noormeestel – kujuneda arusaam, et praegustes oludes on mõistlikum end koolist võimalikult kaugele hoida.

Uute inimestega kohtudes uuritakse ikka, kes ja missugust ametit peab. Minu õpetajaks olemise peale üllatutakse alati. Peamiselt seepärast, et enamiku inimeste jaoks tundub see üle jõu käiva ja lakkamatult närve sööva ametina. Suur osa mu sõprugi tunnistab, et ei peaks õpetajaametis vastu, sest see nõuab ennastületavat kannatlikkust ja rahumeelsust. Enamik leiab, et on palju muid ameteid, kus saab väiksema jõukuluga suuremat palka.
Endel Rihvk väidab, et „kui õpetaja erakordse isiksusena suudab õpilastesse sisendada aupaklikkust, ei riski ka „Tootsid kuubis” seda eirata”. Ta lisab, et kuna meil on vajadus õpetajate järele suur, tuleb koolil leppida „üsna tavaliste inimestega”. Mina selle väitega nõus ei ole. Kas kuskil on defineeritud mõiste „erakordne isiksus”? Ilmselt peab autor silmas mingi külje pealt väga andekat inimest. Harukordne võib inimene olla sotsiaalsetelt, vaimsetelt või kehalistelt oskustelt, aine valdamises. Harvadel juhtudel ka mitmes valdkonnas. Tõenäosus, et erakordseid inimesi satub õpetajatööd tegema, on sama suur kui muudes eluvaldkondades.
Noor, kes täna kooli tööle tuleb ja sinna jääb, ongi juba eriline. Miks? Sellepärast, et tänapäeva koolis käib olelusvõitlus – võitlus ellujäämise eest. Õpetaja, kes on suutnud ennast kehtestada ja oma aine teadmised-oskused õpilastele edasi anda, on väärt õpetajaks nimetamist. Tihtipeale nõuab aga õpilaste tööks ettevalmistamine suuremaid ressursse kui aine selgeks tegemine. Põhikoolis on järjest enam käitumis- ja õppimisprobleemidega lapsi, keda tuleb õppima motiveerida. Nendega tegeldes ei tohi õpetaja unustada ka stabiilselt hästi hakkama saavaid õpilasi, kes kunagi valju häälega või muul viisil eritähelepanu ei nõua. Tuleb laveerida õpilaste õppimis- ja õpetamisprobleemide vahel.
Õpetaja, kes on kooli jäänud, jätkab oma ametis mingi ebatavalise vajaduse tõttu. Raha teda ei motiveeri, paindlik tööaeg samuti mitte, järelikult peab kooli õhkkonnas olema midagi sellist, mis sunnib ennast ikka ja jälle proovile panema. Sellistes igapäevastes katsetustes väljendubki õpetaja erilisus.
Dotsent Rihvk teeb õige tähelepaneku: „Ükski mõistlik inimene ei otsi tahtlikult lisapingeid, mõne õpetaja tegevusest võib leida pigem liigset leebust või silma kinnipigistamist kui pahatahtlikku norimist õpilaste kallal.” See on tõesti nii. Õpetajagi on eelkõige inimene. Ja nagu enamik meist, soovib ka tema konflikte vältida. Iga õpilase märkus või öeldu ei väärigi reageerimist. Õpetajal tuleb teha valik, millisele provotseerimisele vastata, millisele mitte. Samas võib õpilaste tehtu või öeldu olla mõnikord nii julm, et õpetajal puuduvad meetodid sellele vastu astuda.
Üha rohkem on hakatud propageerima politsei kasutamist koolis. Tore küll, et politseid pakutakse välja kui õpetaja kaitse- või karistusvahendit, aga kui paljud inimesed kasutavad oma ametipostil või isiklikus elus politsei abi? Ainult äärmuslikel juhtudel. Seepärast püüab ka õpetaja hoiduda nii radikaalse abinõu kasutamisest. Kui tuua mängu politsei, tõestab õpetaja õpilastele, et tal polegi rohkem ressursse. Kui teised mõjutusvahendid (nt lisatöö, individuaalne õppimine, tunnist kõrvaldamine) ei aita, on viimane võimalus korrakaitselt sekkumist ja abi paluda. Meie väikses ühiskonnas tuleks arendada edasi diskussiooni, milliseid õpilaste mõjutamise vahendeid saaksid õpetajad veel kasutada.
Ilmselt ei eita keegi, et õpetaja maine ühiskonnas on langenud. Suurt osa selles mängib kindlasti lääne tarbimis- ja teeninduskultuuri pealetung, kus inimesed jagunevad teenindajateks ja teenindatavateks. Õpetajassegi on hakatud suhtuma kui teenindajasse, kellelt oodatakse igakülgselt leppimist kliendi, s.o õpilase tujude ja soovidega. Et kujunenud olukorda muuta, peaks riigikogu haridusseaduses sätestama õpetajatele töökohustustega proportsionaalsed õigused, nagu väidab Endel Rihvk.

Väimela haridusfoorumi üks huvitavamaid esinemisi oli endiste haridusministrite Jaak Aaviksoo (IRL) ja Mait Klaasseni (RE) vabas vormis dialoog, kus mõlemad nägid koolis esinevate käitumisprobleemide lahendusena senisest rangemaid karistusi, aga ka õpilaste oma kodukoha kooli külge kinnistamist. Mõlemad pooldasid ka gümnaasiumi vastuvõtukatsete kehtestamist ja põhikoolilõpetajate teatud osa seaduse alusel kutsekooli suunamist.

Praegune kaitseminister Jaak Aaviksoo ennustas, et juba lähiaastatel hakatakse Eestis haridust senisest märksa kõrgemalt väärtustama. Eesti ühiskond pöördub hariduslembuse retoorikast hariduslembuse praktikasse. Põhjus on muutuv majanduslik olukord. Eesti ei saa enam müüa oma odavat tööjõudu ja metsa, hangeldada Vene ressurssidega, ehkki oskame nii vene kui ka inglise keelt. Neil põhjustel suureneb tööpuudus juba lähema kolme aasta jooksul 10% kindlasti, aga välistatud ei ole ka 20%. Palgad kasvavad nendel, kellel on tööd ja kes tahavad õigustatult saada kõrgemat palka. Õpetajad hakkavad kõrgemat palka saama.
Jaak Aaviksoo: „See nihe ühiskonnas ei olene poliitilistest otsustest, haridusfoorumist, õpilastest ega vanematest. See on tegelik elu, mille mõjul lähevad haridus, haritus, oskused, vilumused, teadmised tahes-tahtmata hinda. Olgem ausad, need ei ole veel hinnas. Liiga lihtsalt on saadud tööd. Inimesed, kes ei suuda moodustada täislauseid, on saanud küsida 25 000 krooni palka. See aeg lõpeb ega tule enam kunagi tagasi.
Kui mul on kaks töötajat ja mõlemad nõuavad palka juurde, mõtlen kõigepealt, kas mul on üldse kahte töötajat vaja. Panen ühele 30% palka juurde ja koondan teise. Aga selleks pean olema kindel, et selle 30% eest suudab allesjäänu lisaväärtust pakkuda. Ta suudab seda, kui tal on hea haridus. See on tehnokraatlik surve, mis hariduse väärtust tõstab. Põhjamaades on haridustaseme ja sissetulekute vahel tugev korrelatsioon. See hoiab sealse haridussüsteemi käigus. Meil on see seos nõrk ja probleemid raskesti lahendatavad.”
Majanduslik olukord muutub ja me ei saa sinna midagi parata, kinnitas Aaviksoo. Saame vaid ära tunda seda, mida inglise keeles nimetatakse window of opportunities (võimaluste aken). Äärmiselt oluliseks muutub oskus oma võimalusi ära tunda, vastasel juhul võime õige asja pärast peaga vastu müüri joosta.

Karistused rangemaks
Maaülikooli rektor Mait Klaassen pakkus omalt poolt välja õpetaja kaitsetuse probleemi. Ta ütles, et mõneski klassis valitseb olukord, mille kõrval Sänna polügoon on lapsemäng. Me­toodiliste nippidega, olgu neid 100 või 200, ei ole seal võimalik enam midagi päästa. Mõne üksiku kabajantsiku pärast, kes ei arvesta millegagi, jääb ülejäänud 25–30 last õpetamata.
Klaassen tõi värvika võrdluse: „Ma ütlen loomaarsti ja bioloogina, et igasuguse issanda loomaga saab rääkida ainult selles keeles, millest ta aru saab. Nii tuleb anda ka õpetajale õigus rääkida õpilasega keeles, millest too aru saab. Räägime koolivägivallast, aga ei reageeri. Arvame, et see läheb mööda. Ei lähe.”
Aaviksoo kommenteeris irooniliselt, et Eesti valitsus tõstis vangivalvu­rite palga üle 17 000 krooni ja see peaks paljud probleemid põhikooli tundides lahendama, lisades tõsiselt, et probleem ei ole koolis, vaid ühiskonnas, mis aktsepteerib liiga palju raielaastu. Aaviksoo mõtles selle all põhikoolist väljalangenud õpilasi.

Aktsepteeritakse raielaastu
Aaviksoo: „Väljalangus oleks nagu nende laste probleem. Meie ühiskonnas puudub sidusus, mis aitaks selles näha meie probleemi. Kui põhikoolist välja langenud tulevad tänaval vastu ja küsivad meie rahakotti, muutuvad nad küll ka meie probleemiks, aga ühiskond tervikuna seda ei taju. No mis siis, kui nad ei saa hakkama? Mis see meie asi on? Saadame nad oma koolist ära, meil tulevad ju eksamid. Sellised mõtted käivad praktikas või vähemalt teoorias koolirahval peast läbi. Need mõtted peavad kaduma.”
Aaviksoo toonitas, et põhikool peab olema tugevalt väärtuspõhine, et me saaks öelda, et Eesti põhikoolist tulevad välja Eesti inimesed. See on palju tähtsam kui õppekavad ja terve hulk muid sekundaarseid küsimusi.
Klaassen nõustus, et pikas perspektiivis on Eesti ühiskond praeguse põhikooli nägu, lisades, et seni on antud õpilastele liiga palju vabadusi ja on aeg hakata neid koomale tõmbama.

Lapsed oma kodukoha kooli
Aaviksoo pakkus põhikooli probleemide üheks võimalikuks lahenduseks laste, perekondade ja kooli üksteisega tugevalt kokku sidumist, „hariduslikku sunnismaisust”. Ta pidas tähtsaks vastastikuseid sidemeid, mida ei oleks lihtne katkestada, mööndes, et praegu ei suuda meie inimesed ilmselt veel aktsepteerida, et põhikooli ei saa vabalt valida. Aga mingi kinnistamine aitaks ehk kaasa, et koolid ei saadaks oma tehniliste näitajate tõstmise nimel lapsi kergekäeliselt teise kooli, ka Puiatusse, arvas Aaviksoo.
Ta ütles, et põhiharidus peaks olema oma olemuselt kommunistlik: kommuun vastutab, et kõik tema järeltulijad saaks korraliku põhihariduse. Kass õpetab kõik oma pojad hiiri püüdma, aga meie õpetame oma lapsi turumajandusliku konkurentsi olukorras, kus ühed õpivad hiiri püüdma ja teised mitte. Kes ei õpi, need surevad ju näl­ga, tõi Aaviksoo piltliku näite.
Klaassen ei olnud „haridusliku sunnismaisuse” mõttega päri. Ta ütles, et meil on ka selliseid koole, kus ter­roriseeritakse õpetajaid, juuakse, tüdrukud hakkavad 13–14-aastaselt sünnitama. Vanemaid ei saa sundida oma lapsi sellistesse koolidesse panema.
Aaviksoo küsis vastu, mis pagana pärast me niisuguseid koole sallime. Ta pakkus selliste koolide parandamiseks välja kaks strateegilist instrumenti: inspektsiooni ja palgapoliitika, mainides riigieksameid kui inspektsiooni üht vormi. Ta leidis, et õpeta­jate palgasüsteemi tuleks oluliselt liht­sustada ja paindlikumaks muuta. Teatud mõttes võiks haridusminister kõikidele õpetajatele ise palga määrata, sest 10 000–15 000 õpetajat on vaid keskmise suurusega firma.

Seaduse sunnil kutsekooli
Ta tõi näiteks Iirimaa, kus kutseharidussüsteem on praktiliselt üksainus suur kutsekool – riiklikult moodustatud sihtasutus. Kui sihtasutuse peadirektor märkab, et kuskilt piirkonnast hakkavad õpetajad lahkuma, tõstab ta selle regiooni pedagoogide palka ja suunab sinna teiste piirkondade õpetajaid – ühe kooli piires on see suhteliselt lihtne. Taolisele süsteemile on muidugi ka palju vastuväiteid, aga mõtteeksperimendina võiks võtta selle kaalumisele, arvas Aaviksoo.
Mait Klaassen märkis, et Eesti kutseharidussüsteemis on probleemiks õpilaste nappus, sest gümnaasiumid võtavad lõviosa neist endale. „Meil on väga hästi ülesehitatud kutseharidussüsteem. Aga kes seal õpivad? Me ei saa kasutada seda süsteemi ainult ümberõppe jaoks. On vaja regulatsiooni, et kuskile panna piir. Praegu pole seda panna võimalik, sellist seadust ei ole,” ütles Klaassen.

Kükke võiks siiski lubada
Ka Aaviksoo leidis, et pärast põhikooli võiks teatud osa õpilastest disk­rimineerida. Ta möönis, et „diskrimi­neerimine” kõlab halvasti, kuid ei pruugi tähendada muud kui riiklike standardite kehtestamist gümnaasiumi pääsemiseks. Samas oli ta nõus, et seda võidakse võtta vabaduse piiramisena.
„Vabadus on tihti illusoorne,” ütles Aaviksoo. Viis aastat tagasi luges ta läbi kõikide suuremate ajalehtede kolme kuu tööpakkumised. Selgus, et tervelt 72% pakutavatest töökohta­dest eeldasid sotsiaalteaduslikku ja ainult 6% loodusteaduslikku haridust. Ühiskond ei vajanudki reaalhariduse­ga inimesi. „Kuni peafinantsistile makstakse kaks ja pool korda rohkem kui peainsenerile, seni ei ole mõtetki lapsi lolliks teha ja neid inseneriks õppima suunata,” ütles Aaviksoo.
Järgnes dialoogi küsimuste-vastuste osa. Alustuseks küsiti, missugused võiksid olla esimesed konkreetsed sammud õpilaste vabaduse piiramisel.
Mait Klaassen vastas, et eelkõige on vaja kaitsta õpetajat nende õpilaste eest, kes ei arvesta mitte millegagi: „Õpetaja peab saama õiguse anda sellistele kabajantsikutele adekvaatne vastulöök. Uskuge või mitte, aga asi läheks siis palju paremaks.”
Aaviksoo tõi piltlikke näiteid n-ö karistamatuse õhkkonnast nii kaitseväest kui ka koolist. Kui kaitseväelane teeb midagi halba, pannakse ta kätekõverdusi tegema. Nüüd on õiguskants­ler seisukohal, et see ei ole põhiseadu­sega kooskõlas. Kui Aaviksoo käis õpilasena korvpallilaagris, pandi seal millegi vastu eksinud kükke tegema. Aaviksoole endale määras treener ükskord 5000 kükki õunaraksus käimise pärast. Nüüd on kükid põhiseaduse­ga vastuolus. Õunaraksus käimine ei ole, aga kükid on, ütles Aaviksoo.
„Loomulikult ei tohi lapsi peksta, aga teatud sotsiaalselt aktsepteeritud võtted, mis ei alanda inimväärikust ega kahjusta vaimset ja füüsilist tervist, võiksid olla lubatud,” arutles ta.
Vabadusega on Aaviksoo sõnul Ees­tis üldse keerulised lood, sest okupatsiooniaja paljude piirangute alt vabanenud rahva arusaamine vabadusest on ülepingutatud. Näiteks oleks vaja elukoha registreerimist ehk sissekirjutust, sest sellest sõltub hulk hariduspoliitika küsimusi, sh koolikohustuse täitmise jälgimine. Aga meil on veel liiga hästi meeles nõukogude propiska, mis oli selgelt repressiivinstrument. Kellel sissekirjutust ei olnud, selle võis isegi arreteerida. Sellepärast peetakse elukoha registreerimist Eestis tänaseni vabaduse piiramiseks.

Negatiivne ja positiivne vabadus
TLÜ dotsent Tiiu Kuurme soovitas käsitada vabadust siiski avaramalt. „Aristotelesel oli vabaduse kohta kaks määratlust: negatiivne ja positiivne vabadus. Kui inimesed harjuvad kooli algusest peale piirangute ehk negatiivse vabadusega ära ega õpigi vabadust positiivselt kasutama, jäämegi praegusesse olukorda. Sund ja piirang ei sobi noorte kasvatamiseks,” ütles Kuurme. „Eesti iseseisvumise algusest alates on koolis kasvatust ja pedagoogikat alavääristatud, väärtuseks on olnud formaalsed õpitulemused. Mis õpilase maailmavaatelises elus sünnib, see ei ole huvitanud.”
Aaviksoo: „Kas see on haridussüsteemi või kodu probleem?”
Kuurme: „Kodu ei saa millekski kohustada ja kodu teab seda. Koolil on kompensatoorne roll – mida kodu tegemata jätab, seda teeb kool.”
TLÜ emeriitprofessor Viive-Riina Ruus ei olnud samuti vabaduse piiramise mõttega nõus ja soovitas meenutada, kuidas pääsesid võimule Hitler, Mussolini ja Putin. Ta ütles, et kõiki­dele keerukatele pedagoogilistele juhtumitele on lahendus, mis ei ole agressiivne ega diskrimineeriv.
Aaviksoo vastas Ruusile, et teoorias on lihtne lahendusi konstrueeri­da, aga kuskil on proportsionaalsuse ja otstarbekuse piirid. Kui kõik on toredad inimesed, pole piiranguid vaja, aga tihti ei ole see nii ja siis on otstarbekas suunata noori hariduspuu teatud harudesse otsustega, mis asuvad neist väljaspool. Ilmselt on otstarbekas võtta laulukoori inimesi, kes ilmutavad teatavat muusikalist suutlikkust, tõi Aaviksoo piltliku näite.

Piirangud tulevad
Jaak Aavikoo väitis, et mõistlikud piirangud on vajalikud. Me ei ole julge­nud reegleid kehtestada, sest see piiraks vabadust. „See on poliitilise diskussiooni teema,” ütles Aaviksoo. Ta ennustas, et elukoha registreerimine ühes või teises vormis tuleb üsna varsti, samuti koolikohustuse täitmise järelevalve ja karistused koolikohustuse täitmata jätmise eest.
Klaassen ütles, et Kairos on 15 miljonit elanikku ja üksainus valgusfoor ning mitte ühtegi siledat autot sellest linnast ei leia. Kui me koolis valgusfoori üles ei pane, näeme sealgi ainult mõlkis õpilasi. Inimeselaps peab teadma, mis on hea ja mis kuri, ning karistamiseta seda talle selgeks ei tee.

Tehnikateaduste doktor arendab koolis õpilaste teadvust 

Ei juhtu tihti, et maakoolis seisab klassi ees tehnikateaduste doktor, kes pärast kooli tõttab välja-kutsuvat stiili viljeleva bändiga esinema, nagu Järva-Jaani Güm­naa­siumi geograafia ja füüsika õpetaja Kristjan Piirimäe seda teeb.

Kaks ja pool aastat Järvamaal Järva-Jaani Gümnaasiumis töötanud Kristjan Piirimäe (32) kaitses doktorikraadi detsembri alguses ning sellest ajast võibki koolipere uhkusega öelda, et neil töötab tehnikateaduste doktor.
Töö pealkiri on „Toiteelementide transpordi pikaajalised muutused Soome lahe vesikonnas – PolFlow mu-deli rakendus”. Lühidalt öeldes uuris Piirimäe põllumajanduse mõju Soome lahe veekeskkonnale, pakkudes välja ka võimalikke tulevikustsenaariume.
Seitse aastat küpsenud töö valmis Tallinna Tehnikaülikooli juures. Piirimäe ütles, et koolitöö kõrvalt polnud uurimust mingi vaev kirjutada. Kõik oli enam-vähem valmis juba poolteist aastat enne kaitsmist, lihtsalt artiklite avaldamine venis.

Pani pealinnast pehku
Doktorikraad koolitööle tema sõnul siiski midagi juurde ei anna, aga ära ka ei võta. Samuti ei tähenda kõrge kraad, et Piirimäe jookseks ummisjalu uut ja tasuvamat tööd otsima. Kuigi Tallinnas teeniks ta erialasel tööl kolm korda rohkem kui õpetajaametis. Pealinna Piirimäe aga ei kibele. Just sealt ta koos perega plehku panigi. „Eks Tallinn on suhteliselt nõme linn,” lausus ta. „Ta on niivõrd suur, et tal on kõik linna puudused, kuid mitte piisavalt suur, et omada linna eeliseid.”
Tallinnas ei pusinud Piirimäe ai­nult doktoritöö kallal, vaid tegutses mitmel rindel: andis rahvusvahelisi magistrikursuseid, töötas välja veemajanduskavu ja juhiseid põllumajandusreostuse vähendamiseks, oli keskkonnakaitseprojektide juht, andis nõu ministritelegi.
Tallinnas lahkumismõtteid mõlgutades kaalus Piirimäe esialgu võimalust minna tööle looduskaitsealale, kuid tema sõnul tundusid lähemal analüüsil kõik võimalikud kohalikud loodukaitsetööd tüütud. „Inimene peab elukutset hoolikalt valima, sest kui hingega ei viitsi teha, pole sust palju kasu ja elu on kurb.”
Eri võimalusi uurides sattus Piirimäe Järvamaale Järva-Jaani Gümnaasiu­mi. Muu hulgas osutus selle kooli plussiks tõik, et lähedal asuvas Ramma külas leidus perele kena elamine ja ka abikaasa sai koolis tööd. „Ega ma õpetajatööga piirdu, jõudumööda toimetan keskkonnakaitse ja teadussfääris edasi,” ütles ta. „Tänapäeval on õnneks võimalik teha kaugtööd. Istun päris palju arvuti taga ja kirjutan.”

Kõlab nagu mõnitamine
Ühtegi teist doktorikraadiga keskkoolis õpetavat inimest ei osanud Piirimäe siiski nimetada. Ta märkis, et arvatavasti aitaks kõrgelt haritud noori (kas või doktorante) kooli meelitada ikkagi palk. „Palk, mis veel minu tuleku ajal oli ehitaja ja traktoristi omast kõrgem, on nüüd naeruväärselt madalaks jäänud: natuke madalam kui haiglaõel, kusagil koristajatädi, lapsehoidja ja sekretäri palga suurusjärgus,” sõnas ta. „Viisakas koolidirektor ei pöördugi doktorandi poole ettepanekuga õpetajaks tulla, see kõlaks ju nagu mõnitamine.”
Õpetajatööd peab Piirimäe tähtsaks. Tema sõnul on selle juures kõige raskem õpetada lapsi nii, et neile midagi ka külge jääks. „Siinkohal pole ma üldse kõige paremate õpetajate hulgas, lapse psüühika tundmaõppimine võtab aega,” lausus ta. „Aga usun, et olen teatud läbimurde saavutanud.”
Tartu Ülikoolis bakalaureuseõppe mikrobioloogina ja magistriõppe hüdrobioloogina lõpetanud Piirimäe on läbinud ka koolipedagoogika kursuse ja lugenud hoolega psühholoogiaraamatuid, kirjutanud kümneid lehekülgi konspekte ja jõudnud järeldusele, et lastes tuleb arendada eelkõige teadvust, kuivalt faktide tuupimisest ei ole kasu.
Ta ütles, et traditsiooniline õppevorm on passiivne, praegu edendatakse aktiivõppe meetodeid. „Mina ka, kuid ma ei keskendu enam teadmistele, vaid teadvuse arengule,” sõnas ta. „Kõrgem teadvus haagib teadmised ise külge.”
Piirimäe käib õpilastega üsna palju majast väljas. Seitsmenda klassiga tehakse mõnetunniseid jalutuskäike. Kaheksanda ja üheksandaga käib ta matkadel ja klassiekskursioonidel, gümnaasiumiõpilastega bussireisidel. „Kui vähegi võimalik, tuleb õpikust loetu oma silmaga üle vaadata, mõõta ja uurida, sest ega koolitarkused niisama külge hakka.”

Hoiatus algajale
Kristjan Piirimäe arvates pole Eestis kuigi levinud viia õpilasi tööstusettevõtetesse ja asutustesse. „Mina teen küll temaatilisi ekskursioone, tutvustamaks Eestit ja tööstust, energeetikat ning juhtimist,” lausus ta. „Erinevalt turismiobjektidest on tehastesse sissepääs ja ekskursioon giidi saatel tasuta.”
Suurem probleem on Piirimäe meelest aga see, et Eesti haridussüsteemis pole matku ega ekskursioone ette nähtud, mistõttu on nende jaoks keeruline raha leida. „Ma tunnen end nendel üritustel illegaalina, veider, et lapsed peavad ise maksma.”
Algajale õpetajale oli tal aga üks vihje. „Ärge püüdke järele teha ETV „Õpiõue”! Lapsed kasutavad õues iga juhust, et kõrvale viilida ega viitsi õpetaja enda arust väga põneva programmiga kaasa minna,” lausus ta. „Pealegi on saates näha korraga viit-kuut andekat last, tegelikult on klass palju suurem ning seal on pehmelt öeldes erinevalt motiveeritud õpilased.”
Piirimäe juhendab koolis huviringegi. Tänavu alustas maleringiga. Ta arvab, et osa õpilastest tahab olla edukas ja sportlik male avab selleks aknaid. „Kõik huviringid arendavad lapsi tohutult, hea oleks, kui iga õpilane leiaks endale sobiva ala, mille kaudu end leida.”

Pani bridži mängima
Eelmisel aastal õpetas Piirimäe gümnasistid bridži mängima. „Varem mängisid nad vahetundides koguaeg turakat ega teadnudki, et kaartidega saab ka midagi intelligentset teha,” ütles ta. „Loen seda enda üheks saavutuseks siin koolis – elus on tohutult palju kasulikku, millest lapsed lihtsalt ei tea, keegi peab näitama.”
Aastakümneteks Piirimäe õpetajaks jääda ei luba. „See ammendab ennast, siis peab elus edasi liikuma,” põhjendas ta. „Aga praegu ei tea ma, kuhu, kuigi tunnen, et arenen.”
Siiski idaneb Piirimäe peas mõte kirjutada õpikuid. Praegused on tema sõnul kõik halvad, sest ei kõnele lapsega. „Õpetajad võivad olla head või halvad, aga õpikud on tavaliselt halvad.”
Kui rääkida õpetaja vabast ajast, täidab ühe osa sellest bändis mängimine. Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd on täies hoos. Detsembris tehti tuur Tallinnas, anti kolm kontserti ja välja tuli duubelplaat.
Enda jagamine koolitöö ja bändi vahel käib Kristjan Piirimäel põhimõttel, et tundi tuleb alati kohale jõuda, muidu aga võib rock’n rolliga tegelda.
Seni on ta säilitanud bändi eestvedaja rolli: korraldab kontserte, toimetab kodulehte, kirjutab bändi juhtkirja ja ajakirja Eile Nägin Ma Eestimaad. Ka enamik laulusõnu tuleb temalt. „Loen bänditegemist väga tähtsaks, sest see pole pelgalt eneserahuldamine, vaid me üritame Eestile hingamist juurde anda.”
Bänd on asutatud 1996. aasta aprillis. „Bändi idee tuli minu kitarristilt, kes on praeguseks maailmakuulus loomaökoloog Juhan Javoish, toona olime kolmanda kursuse bioloogiatudengid,” selgitas Piirimäe. „Viljeleme väljakutsuvat stiili ja meie moto on „Elu pole ainult limonaad”.”
Kel huvi bändi loominguga tutvuda, otsigu üles ansambli koduleht, seal on võimalus kuulata ka laule.

Doktoritöö

Järva-Jaani Gümnaasiumi füüsika ja geograafia õpetaja Kristjan Piirimäe kaitses detsembri alguses doktoritööd „Toiteelementide transpordi pikaajalised muutused Soome lahe vesikonnas – PolFlow mudeli rakendus”.

Kristjan Piirimäe: „See töö räägib, kuidas kaitsta veekeskkonda saastamise eest ning selle uurimisobjekt on Soome laht ja vesikond ehk kõik jõed ja järved, mis lõpuks Soome lahte suubuvad.
Peamiseks probleemiks Soome lahe ja üldse pinnaveekogude puhul on eutrofeerumine ehk see, kui veekogude kvaliteet halveneb seoses üleliigsete toiteainete sissekandega. Toiteained panevad vetikad õitsema ja kaldataimed vohama. Peamised toiteelemendid on lämmastik ja fosfor ning peamine allikas, kust need pärinevad, on põllumajandus.
Doktoritöö mõte on esiteks välja selgitada, kuidas põllumajandus veekeskkonda saastab, kuidas suurendab toiteainete koormust; kui see selge, siis pakkuda välja tulevikustsenaariume.
Soome lahte voolavad veed Soomest, Eestist ja Venemaalt. Neeva jõgi voolab kokku tohutu suurest piirkonnast. Seetõttu on kõige tähtsam, milline on areng Venemaal. Muidugi ei ole põllumajandus saastamise ainus allikas, väga palju saastab ka Sankt-Peterburgi linn.
Minu tulevikustsenaariumid on pessimistlikud, koormuse vähendamist ei paista. Pigem muutub põllumajandus võimsamaks ja koormus suureneb. Soome lahe olukord tõenäoliselt ei parane.”

Pimedad loevad, nägijad loobuvad

Huvi raamatute lugemise vastu väidetavasti kahaneb, noorte väljendusoskus ja sõnavara vaesub. Siiski on üks kategooria inimesi, kes suudavad tunda ja ka tunnevad lugemisest ehedat rõõmu, kelle jaoks raamatu tähendus ei kao – pimedad ja nägemispuudega inimesed.

Lugemine on pimedatele võti maailma, täpsemini – võti maailma on neile Braille kirja 63 reljeefset punktikombinatsiooni. Nii kirjutab Heidi Muhhina Eesti Pimedate Liidu infole­hes Valguse Kaja, oktoober 2007 (info­-
leht on trükitud ka punktkirjas). Pimedate punktkiri on otsekui šiffer, millest nägija midagi ei tea ega pea.

Sõrmed silmadeks
Samas Valguse Kajas kirjutab Mirja Kapanen: „Kui silmadega ei näe, tuleb leida alternatiivne võimalus. Siin tõttab mulle päevast päeva appi vana hea Louis Braille leiutatud punktkiri ja minu „silmadeks” on saanud sõrmed. Tegelikult on mul nüüd kahe silma asemel ju lausa kümme nägemisorga­nit!” Punktkiri loob pimeduse suhteliselt lamedasse ruumi hindamatu väärtusega lisadimensiooni.
Nii Mirja Kapanen kui ka Heidi Muhhina võtsid osa eelmisel rahvus­vahelisel punktkirjapäeval välja kuu­lu­tatud Euroopa Pimedate Liidu punkt­kirjaesseede võistlusest teemal „Punktkirjaoskus muudab minu eluviisi”. Punktkirjapäeva tähistatakse 4. jaanuaril, rahvusvahelise pimedate punktkirja looja prantslase Louis Braille sünniaastapäeval (praeguseni kasutatava reljeefse sõrmede abil loetava pimedate kirja, mille iga tähte, numbrit ja kirjavahemärki tähistab 1–6 reljeefset punkti, lõi ta aastal 1829).
Priit Kasepalu, esseekonkursi Ees­ti žürii esimehe teatel võtsid Eesti punktkirjakasutajad konkursist elavalt osa, kirjutasid igas eas autorid. Kõige noorem oli 9-aastane Mirjam Liivak, kes õppis sel ajal Tartu Emajõe Kooli 3. klassis, osalesid ka tema koolikaaslased Gerth Jaanimäe ja Mari-Liis Täht 11. klassist. Suurepärase töö auhindadest ühe pälvis Mirjam Liivak. Ta alustas oma esseed nõnda: „Punktkiri on kui mäng, mis aina täieneb. See voolab nagu salapärane jõgi mu sõrmede all.”

Pimedate pärisosa
Mirjam Liivak: „Kui ma punktkirja selgeks sain, sukeldusin põnevale lugemismaale. Lugedes sain palju targemaks. Paladest leidsin rohkesti toredaid sõnu ja nüüd on mul päris rikas sõnavara. Lugemine on arendanud ka minu kujutlusvõimet. Lugedes rändan paljude raamatutegelastega koos erinevates kohtades.” Oma sõnul on ta tänu lugemisele ja kirjutamisoskusele kirjutanud ise mitu raamatut, tema elu on muutunud kergemaks ja vahvamaks ning läheb järjest põnevamaks.
„Punktkirjaoskus on ka selles mõttes oluline, et ma saan öelda ja tunda – olen kirjaoskaja,” sedastab Gerth Jaani­mäe. „Raamatuid on pimedate kirjas palju parem lugeda, kui lasta neid kõnesüntesaatoril ette vuristada, kuna viimasel on tihti üsnagi monotoonne kõla.” Heliraamatutes võidakse lugeda paljusid sõnu valesti või tehakse võõrnimede hääldusvigu; kujutluspilti mõjutab palju see, millise hääletooni, intonatsiooni või pausidega esitaja seda loeb; punktkirjas teose puhul saab aga oma kujutluspilti ise vabalt luua; lugemise nauditavus sõltub kujutlusvõimest: „Teksti sõrmede all tunda on hoopis midagi muud, kui seda kuulata.”
Mari-Liis Täht on vahel „mõelnud muigamisi, et punktkirjas on parem lugeda kui tavakirjas, sest siis pole ruumi valgustus oluline. Pole ju lampi vaja põlema panna, seega kulub vähem elektrit”. Mõnikord halvas tujus võtab ta kätte mingi hea ja sündmusterohke teose ning „põgeneb teise maailma”, kust leiab oma halvale meeleolule lohutust. Raamatut lugedes saab üksi olla: „Keegi ei küsi midagi ega sega mind. Saan nagu ise seal toimuvate sündmuste keskel olla.”
Henn Kungla Läänemaalt Kullamaa vallast aga tõdeb, et on meeldiv ülla­tus, et sõrmedega lugedes jääb kõik paremini ja kauemaks meelde: „Tõepoolest, on elektroonikaajastu. Aga punktkiri oli, on ja jääb. Üha enam mõeldakse välja ja toodetakse kõikvõimalikke elektroonilisi abivahendeid. Aga ikkagi ei saa pimedad punktkirjata mitte kuidagi läbi.” Tema kindla veendumuse kohaselt tuleks Louis Braille hiigelkuju raiuda igaveseks ajaks graniitkalju seina.

Valge kepp ka nägijate maailmas

Hommikuti, trükilõhnaste ajalehtede lugejateni jõudmise ajal jõuavad Eesti Pimedate Raamatukogu vahendusel nägemispuudega lugejate arvutipostkastidesse kolme suurema päevalehe elektroonilised tekstivariandid, mis sobivad kõnesüntesaatori abil kuula­miseks. Kõnesüntesaatori jutust on esmahetkel raske aru saada, kuid veidi harjudes ja ekraanilt teksti mõttes kaasa lugedes saab ka nägija sellest üsna pea aru.
Alates 2004. a Eesti Hoiuraamatukogu filiaalina töötav Eesti Pimedate Raamatukogu laenutab nägemispuudega või mõne muu tavakirjas teksti lugemist takistava puudega inimeste­le helikirjas raamatuid, ajalehti ja ajakirju ning punktkirjas trükiseid, ka pimedatele lastele mõeldud puute­raamatuid. Enamik kogus olevatest raamatutest – ligi 1600 nimetust – on heliraamatud ehk kassettidele või CD-plaatidele näitlejate esituses salvestatud tekstiga raamatud. Lugejaid-kuulajaid on koolieelikutest pensioniealisteni, raamatuvalik sobitatakse erineva kirjandusmaitsega inimestele. Kogust leiab romaane, jutukogusid, reisikirju ja populaarteaduslikku kirjandust.
Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ring tutvus jõulukuu esimesel neljapäeval Tallinnas Tondi 8a majas pimedate ja vaegnägemisega inimeste maailmaga. Ühele õppekäigul osalenule oli pimedatele ettelugemine tuttav – Leida-Elise Sekker-Allik oli oma nooruses neile ette lugenud. Seda tegi ta ka külaskäigul raamatukokku – luges peast salmi, mida esitas koolis kümneaastaselt 1929. aastal.
Raamatukogu valmistab heliraamatuid CD-plaatidel mp3-formaadis. Helistuudio juhataja Mart Vaaks mahutab ühele plaadile enam kui 20 tundi raamatuteksti. Varemad kassettidel heliraamatud on aga samuti kuulatavad. Väärtuslikumad neist restaureeritakse ja antakse välja plaatidel. Tulevikusuund on nii-öelda ühele lugejale mõeldud heliraamatud, -ajalehed ja -ajakirjad. Kui eelarve võimaldab, evitatakse 2008. aastal uus CD-plaatide paljundusseade ja hakatakse alates suvest lugejatele plaatidel heliteavikuid saatma neid tagasi küsimata. Pimedate Raamatukogu valmistab heliraamatuid vastavalt autoriõiguse seadusele vaid nägemispuudega või mõne teise tavakirjas teksti lugemist takistava puudega inimestele.
Sama põnev või isegi põnevam on punktkiri. Punktkirjatoimetaja Avo Falkenberg rääkis huvitavalt sellest, kuidas harjumatutele sõrmedele vaevu tabatavad punktid pimedatele loetavaks punktkirjaks muutuvad. Kogus on ligikaudu 500 nimetust selles kirjas raamatuid. Juba üle kümne aasta on punktkirjas raamatuid valmistatud arvutitehnoloogial. Varem tehti seda ladumismasina ja trükipressi abil. Punktkirjas laoti plekkmatriitsidele tähthaaval ja seejärel pandi matriitsid trükipressi vahele ning trükiti tekst paberile. Praegu hoitakse ladumismasinat uudistajatele tutvustamiseks. Kodu-uurimise ringi liikmed said katsuda ringi kauaaegse esimehe, raamatuloolase Voldemar Milleri laste­raamatu „Merehundi jutud” punkt­kirjavariandi metallist lehte.
Võrdluseks välja pandud Aleksander Vassenini tavakirjas 143-leheküljeline raamat „Nägemispuudega inimesed” on punktkirja trükituna neljas mahukas köites 480 leheküljel. Kuuele helikassetile või ühele CD-plaadile loetuna kulub selle raamatu teksti kuulamiseks aga ligi kaheksa ja pool tundi. Nägemispuudega Aleksander Vassenin (1953–2007) oli Tallinna Linna­muuseumi kodu-uurimise ringi ning Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige. Ta lõpetas ajaloo eriala Tartu Riiklikus Üli­koo­lis ja sotsiaaltöö Tallinna Peda­googikaülikoolis, magistritööd kaitses sotsiaaltöö alal cum laude.
Pimedad ja vaegnägemisega lugejad-kuulajad ootavad raamatukogu­hoidjatelt kogus oleva kirjanduse head tundmist ja selle soovitamist. Info­-
töötaja Ülle Olt ja tema kolleegid oskavad seda hästi. Raamatukogul, mille kümnest töötajast pooled on puuetega inimesed, tuleb olla valge kepp mitte ainult nägemispuudega inimeste, vaid ka nägijate maailmas.
Raamatukogu laenutab teavikuid kohapeal või posti teel. Tallinnas elavatele lugejatele raamatuid postiga ei saadeta. Neil või nende abilistel tuleb kohale minna. Informatsiooni raamatute kohta saab Eesti Pimedate Raa­matukogust, elektronkataloogist
Ur­ram, ka raamatukogu kodulehelt www.epr.ee, telefonilt 674 8212 või e-aadressil laenutus@epr.ee.