Abistajaid pole soliidne unustada

Kipume unustama, et Soome vabatahtlike ja Inglise eskaadri abita poleks me Vabadussõda võitnud ega eksisteeriks praegu ka Eesti riiki. Seda ei tohiks jätta arvestamata Vabadussõja võidusamba püstitamisel. Meid päästsid viimasel hetkel saabunud Soome vabatahtlikud, kes mängisid põhirolli näiteks nii Utria dessandis kui ka Narva vabastamisel.

Veebruaris 1918 okupeerisid Saksa väed Eesti. Sõjaväelt võeti relvad, või­mut­sema hakkas Saksa sõjaväevalitsus, abiks saksa mõisnikud. Eestimaa rööviti toiduainetest ja tarbekaupadest paljaks. Päästekomitee liikmetest hukati Soomes Jüri Vilms, Konstantin Päts jõudis Saksa vangilaagrist tagasi Tallinna alles 20. novembril. Mässu­plaane sepitsesid kohalikud punased.
Compiegne’i vaherahu (11.11.1918) kohaselt tuli Saksa vägedel Balti riikidest lahkuda. Olukorra kasutas ära punane Venemaa, tühistades Bresti rahulepingu. Narva lähedale Jamburgi koondati punaväge. Eesti valmistus ennast kaitsma, moodustati operatiivstaap eesotsas polkovnik Johan Laidoneriga. Admiral Johan Pitka ja kindralmajor Ernst Põdder organiseerisid Kaitseliitu.

Oma riiki peab kaitsma
Esimene punarünnak Narvale toimus 22. novembril. Ründajatele astusid vastu Saksa väed. Järgmisel päeval moodustas Eesti Ajutine Valitsus (EAV) riigikaitse komisjoni. Vabatahtlike värbamine ebaõnnestus. 24. novembril kuulutas Viru Maavalitsus operatiivselt maakonnas välja sundmobilisatsiooni. 26. novembril vallutasid punased Pihkva.
Oli ilmne, et sõda Venemaaga ei jää tulemata. 27. novembril 1918 arutati olukorda EAV erakorralisel koosolekul. Algul nõutu vaikus, seejärel kõhklevad-kahtlevad arvamused. Nägu punane, raksatas EAV uus juht K. Päts rusikaga lauale: „Ei mingisugust kokkulepet kommunistidega! Jõuga ja relvaga vastu igaühele, kes tungib vägivallaga Eesti pinnale.” Pätsi kindlameelsus hajutas kahtlused ja üksmeelselt võeti vastu ajalooline otsus – puna-Venemaale vastu hakata. Narvas oligi juba üle 1100 eesti võitleja, neist 81 Tallinna ja 80 Narva vabatahtlikud koolipoisid. 700 saksa sõdurit ei olnud jõudnud oma 24 suurtüki ja miinipildujaga veel lahkuda.
28. novembri varahommikul ründas Nõukogude Vene 6. diviis, koosseisus ka punane Viljandi kütipolk, sõda kuulutamata Narvat. Algas Eesti Vabadussõda. Lahingud kestsid kogu päeva, kütipolk purustati. Vaenlasel õnnestus vallutada Narva-Jõesuu. Ohus olid ühendusteed tagalaga ja kaitsjad lahkusid õhtul linnast. Viimaste hulgas olid ka koolipoisid. Narva langemine oli Eestile suur sõjaline ja moraalne kaotus. Järgmisel päeval moodustati Narvas punavalitsus – Eesti Töörahva Kommuun, seesama, mille aastapäeva Vladimir Lebedev hiljuti Estonias tähistas. Kahjuks vaikis ajakirjandus sel päeval kommuuni kuritegudest eesti rahva vastu.
Valitsus kuulutas 29. novembril välja üldmobilisatsiooni. Komplekteeriti esimesed soomusrongid, relvastuseks kuulipildujad ja esimesed Soomest saadud suurtükid. 12. detsembril saabus Tallinna alla kauaoodatud Inglise eskaader, tuues ka relvastust.

Punaväed Tallinna lähistel
Punaste pealetung küll aeglustus, kuid seda peatada ei õnnestunud. Langesid Võru, Rakvere, Valga, Tartu ja Tapa, kusjuures Võru ja Valga anti ära Saksa ja punaste väeosade vahelise kokkuleppega. 17. detsembril ajasid koolipoisid Tallinnas laiali suure punameeleavalduse. 31. detsembril olid punaväed ainult ca 30 km kaugusel Tallinnast. Rinne kulges Valkla–Kehra–Paide–Aidu–Võrtsjärve–Kärstna–Karksi–Mõi­sa­küla–Ikla joonel.
Soome lehtedes ilmusid juba detsembri algul pastor Kajanderi, toimetaja Yrjö Koskelaineni ja keeleteadlase Lauri Kettuneni üleskutsed Eesti abistamiseks. Sanitaarabi organiseerisid soome naised. 18. detsembri õhtul tuldi kokku, et saata Eestisse ambulants. Eduskunna erakondade esindajatest moodustati Eesti Abistamise Peatoimkond. Algatati üleriiklik rahakorjandus. Riiklikult Soome Eestit ei abistanud, anti luba värvata lepingu alusel vabatahtlikke koos varustuse ja relvadega. 23. detsembril kohustus peatoimkond saatma kolme nädala jooksul Eestisse kaks väeüksust major Martin Ekströmi ja kolonel Hans Kalmi juhtimisel. Mõlemad olid kuulsaks saanud Soome Vabadussõjas. 26. detsembril saatis peaminister Päts leitnant Kirotariga operatiivteate Ekströmile, et kui soomlased ei tule kolme päeva jooksul, on juba hilja –
abi on vaja ka moraali tõstmiseks.

Eesti riigi päästis Soome abi
30. detsembri (teistel andmetel 31. detsembri) hommik Tallinna sadamas. Sinelite all alles erariided, astusid jäälõhkujalt Tarmo kaile 140 meest. Esimene Soome kompanii oli saabunud. Ekströmi lühike kõne. Ei ühtki hõiskamist ega elagu-hüüdu. Võib ainult aimata ootajate ja saabujate meeleliigutust.
31. detsembril lükkas Inglise valitsus pärast põhjalikku arutelu tagasi Eesti maapäeva 27. detsembril esitatud abipalve okupeerida Eesti. Inglismaa lubas küll relvi, laskemoona ja majandusabi ning laevastiku toetust, kuid maavägesid Eestisse ei saatnud, sest „ühiskondlik arvamine” oli vägede saatmise vastu.
Teade soomlaste saabumisest levis kogu rindel. Kaitsjate meeleolu tõusis. Oli ka viimane aeg. Idarindelt oli 2500 mehest ligi 1500 jalga lasknud, osalt punaste propaganda tõttu. 3. jaanuaril 1919 jõudis Tallinna järgmine kompanii. Paar päeva hiljem olid soomlased juba rindel. Peagi oli kohal kogu Ekströmi pataljon, 1157 meest. 7. jaanuaril alustati ühiselt kogu rindel üldpealetungi. Sõjategevuses toimus otsustav pööre. Tapa vabastati 9., Rakvere 12., Tartu 14., Jõhvi 17. jaanuaril. Narva vabastamiseks tehti 17. jaanuaril Utria küla ja Laagna mõi­sa juures M. Ekströmi juhtimisel nelja Soome kompanii (600 meest) ja Eesti dessantpataljoni (400) dessant. 630 punast võeti vangi. Kaks soomlaste kompaniid ründas Narva-Jõesuu ja Riigiküla piirkonnast ja vabastas
Narva 18. jaanuari pärastlõunal. Järg­misel hommikul jõudsid Narva ka Eesti väeosad.
Samal ajal Eestisse jõudnud Hans Kalmi 2294-meheline rügement Põhja Pojad saadeti Tartusse. Soomest saabus ka kindral Martin Wetzer, kes määrati lõunarinde juhatajaks. Vihased lahingud toimusid Valga ja Võru vabastamisel, vastasteks peamiselt punased läti kütid. 30. jaanuaril toimunud kuulus Paju mõisa lahing, kus langes eesti partisanide juht leitnant Julius Kuperjanov, võideti tänu Põhja Poegade I pataljoni võitlejate külmaverelisusele käsitsivõitluses lätlastega. Eestlased kaotasid 6 ohvitseri ja 68 sõdurit, soomlased 7 ohvitseri ja 74 sõdurit. Põhja Poegade II pataljon tegutses Võru suunal. Ühises võitluses vabastati Petseri 31. jaanuaril, Valga ja Võru 1. veebruaril.
Eesti sai soomlaste ja inglaste abiga vabaks. Hiljem tuli vabatahtlikke ka Rootsist ja Taanist. Mõne kuu pärast oli Eesti riik suuteline kõik punaste vallutuskatsed juba iseseisvalt tõrjuma. Nurjati Balti mõisnike unistus liita Eesti (ja Läti) Saksamaaga. Samaaegselt lahendati keerulisi majandus-, haridus- ja sotsiaalküsimusi, viidi läbi maareform.

Mäletada ajalugu
Andrus Kivirähki sõnul oskame juba suurepäraselt korraldada „lõppematut karnevaliööd”. Aga ajalugu mäletada? Vabadussõja võidusamba vaidlused on seni toimunud põhiliselt teemal „kas ristiga või ristita”, „kunst või diletantlus”. Tähelepanuta on jäänud selle informatiivne aspekt. Sammas saaks seisma otsekui seljaga tulevikku. Kas tellijad ei tunne piisavalt Vabadussõja ajalugu? Võidusammas peab andma tulevastele põlvedele rohkem sõnalis-arvulist infot, sh välisabi kohta, mis oli 2001. aastal ka president Meri soov. Väliskülalisedki peavad teadma, et abistajaid pole unustatud. Siis on meil tulevikuski moraalne õigus vajadusel abi paluda. Diskuteerigem sellelgi teemal. Pole midagi katki, kui samba avamine toimub Tartu rahu 90. aastapäeval. Kogu rahva üritus ei tohi olla väikese kildkonna „viisaastak kahe aastaga” sotsvõistluseks. Igal aastal peaks 31. detsembri hommikul helistama kirikukelli, toimuma vaikuseminut – mäle(s)tamaks Soome abi saabumist.