Eesti on piisavalt suur, et pidada ülal ja arendada kõiki kõrg­haridus­tasandeid bakalaureusest doktoriõppeni.

Ühe äärmusliku näitena toon pisiriik Luksemburgi, mis asutas alles 2003. aastal esimese (!) ülikooli. See on nüüd­seks kasvanud 4000 üliõpilasega õppe- ja teadusasutuseks (plaanis on kasvatada tudengite arvu 7000-ni). Ei olnud ka maailma ühe kõrgeima elatustasemega riigis mõeldav, et selle elanikkonna suutlikemad omandavad kõrghariduse teistes riikides. 7000 üliõpilast 0,5-miljonilise elanikkonna kohta jääb tohutult alla Eesti näitajatele (1,4 miljonit ja 68 000 üliõpilast). Seepärast võib jääda mulje, et kui Eestis oleks samavõrra üliõpilasi (umbes 18 000), küll siis jaksaks kallist haridust pakkuda. Kuid eks Luk­semburg seisa hea ka selle eest, et nende kodanikud saaksid kõrghariduse mujal Euroopas.
Probleemiks on, et väikese riigi vajadused teaduspotentsiaaliga tippspetsialistide järele on ühekülgsed (rahandus, meedia, keeled), mistõttu paljud ei leia omandatud haridusele kodus rakendust. Seepärast seati eesmärgiks tuua Luksemburgi tipptasemel teadus koos tipptasemel teadlastega. Arvestades riigi rikkust, pole võimatu, et raha ka tulemuse annab ning rammusa toetusega teadustegevus Luksemburgi ülikooli maailma tippülikoolide hulka viib. Riigi maine on niigi hea ja uut initsiatiivi toetav. Pole imestada, et õppejõudude-teadurite konkurents avanevatele töökohtadele on 30–150 inimest kohale. See on tõeline maailmalt koore riisumine, millest Maarjamaal ainult unistada saab…

Probleemide sasipundar
Nii nagu on vaja elitaarset kõrgharidust Luksemburgile, on seda vaja ka Eestile. Ehkki Eesti kõrgharidussüsteemil oli võimalus 1990-ndate algul paljutki uuele alusele viia, osutus minevikupärand ja akadeemiline konservatiivsus liialt pidurdavaks. Tulemus tuli kirju nagu lapitekk, mistõttu on Eesti kõrgharidusel praegugi paras probleemide sasipundar lahendada.
Eestis õnnestus kiirelt ellu viia 3+2-süsteem, valdav osa uusi esimese taseme õppekavu on kolmeaastased, millele järgneb kaheaastane magistri­õpe. Paraku on Põhjamaades esimene aste tavaliselt hoopis nelja-aastane ja millegipärast ei kiputa seal seda lühendama. Paneme kõrvuti nelja-aastase kõrgharidusega Soome või Rootsi noore ja meie kolme-aastase õppe läbi­nud bakalaureuse. Kumma tööle võtaksite?
Kas Eesti kõrgharidus oleks kvali­teet­sem, atraktiivsem ja efektiivsem, kui saaks riiklikult keskenduda um­bes kümnele kõrgkoolile praeguse 34 asemel? Seades sihiks, et kõigis neis kõrgkoolides oleks tegemist heterogeense haridusega kõigi oma interdistsiplinaarsuse võimaluste ja aktiivse teadustegevusega? Sellised kõrgkoolid võivad vabalt omada õppekeskusi eri linnades (nagu praegu ülikoolid oma regionaalsete kolledžitega), kuid omaksid võrgustikulaadset administreerimist.
Mõttes iseenesest pole midagi uut, kuid puudub jõud, mis surnud seisu muudaks. Kõrgkoolide arv küll väheneb, kuid umbes ühe võrra aastas. See viib soovitud tulemuseni teosammul veerand sajandi ehk ühe põlvkonnaga… Revolutsiooni ei ole, kõik kulgeb erilise närvipingeta, aga sellisel mängul ei ole lusti ega atraktiivsust.
Endiselt püsib oht, et kitsalt siseriiklikud ambitsioonid segavad kõrgkoolide koostööd. Kestab olukord, mida meie välispartnerid vaid arusaavalt muiates pealt vaatavad – oletada võib, et see lastehaiguse etapp on neil aastakümneid tagasi läbitud.

Tasakaal puudub
Probleemiks on ka rakendus- ja akadeemilise kõrghariduse vahekord, mis on Eestis nn vanemate Euroopa maadega võrreldes tuntavalt akadeemilise poole kaldu. Ning vahe püsib energiaraiskajaliku poliitilise ponnistusena vastu loodusseadustele, mis räägivad tasakaalustatud lähenemise poolt. Mida teha nende bakalaureustega, keda on kolme aastaga ühelt poolt viidud akadeemilistesse kõrgustesse ning teisalt ollakse sunnitud rüütama ka rakenduslikkusega tööjõuturu tarbeks? Õpiaeg on liiga napp kahe erineva haridusprintsiibi teostamiseks.
Jäigalt klassifitseeritud olemasolevad kõrgkoolid määravad üheselt ka sisseastujate valikud ja haridusteed. Selle asemel tuleks noortele anda enam valikuvõimalusi esimeste õpinguaastate järel otsustada, kas nende tee läheb akadeemilise teadusloome poole (töökohad teadusasutustes, kõrgkoolis, arenduskeskustes) või tehakse rakenduslikum valik, mis annab kätte tööturul kasutatavad oskused, pädevused ning teadmised.
Kõrgkoolil on kaks väljundit: akadeemiline ja rakenduslik. Seda liigse retoorikata, võrdse harude rahasta­mise­ga. Praegu väärtustab riik sama kestusega rakenduskõrgharidust akadeemilisest 10% odavamaks. Põhjust ei ole, erinevus pole suur, kuid seda esitatakse ikka veel, kuigi väheneval määral, kui akadeemilise esimese taseme hariduse ülimuslikkuse näitajat (!) ehk siis tagajärge põhjusena. Oletan, et paariaastane iseseisev elukogemus tudengina loksutab tulevikumõtted paika ning valik tehakse sobivaimalt akadeemilise või rakendusliku vahel, jõudmaks enda võimetele ja am­bitsioonidele vastavale töökohale. Sellisel juhul tasakaalustub praegune kiivas akadeemilise ja rakenduskõrghariduse vahekord.

Rohkem avatust
Töökatele ja ambitsioonikatele noortele, kes ei leia hingelähedast doktoriõpet koduülikoolides, on avatud kogu maailm. Kui oma saavutusi ollakse valmis Eestisse tooma või Eestiga seotud firmaga jagama, avanevad ka igati arvestatavad stipendiumikraanid (ülikoolide nimelised stipendiumid, SA Archimedes kaudu vahendatavad Euroopa fondid, firmade konkursid), mis teevad jõukohaseks isegi tasulise doktoriõppe. Rõõm on nentida, et selliseid noori jätkub ning konkursid magistri- ja doktoristipendiumitele toimuvad tugevate kandidaatide vahel.
Demograafiline olukord kahaneva tudengkonnaga sunnib kõrgkoole olema avatum ning tegema enam koostööd, et ükski potentsiaalne tudeng õppetöösse toomata ei jääks. Küllap tekib ja jätkub siis ruumi ka elitaarsusele nii õppes kui ka kõrgkoolides tehtavas arendus- ja teadustöös.