Saku lasteaia Päikesekild õpetajate Marika Liiviku ja Margit Kanteriga kohtusin juunis õpetajate ettevõtluskoolituse avatud töötoas, kus nende ülesanne oli panna mängu kaudu ümbritsevat avastama lasteaiaealistest sootuks vanemad ja kogenumad ilmakodanikud.

Ettepaneku üsna akadeemiliste ettevõtlusteemaliste loengute vahel õpetajatele midagi värskendavat pakkuda tegi Marikale ja Margitile koolituse üks korraldajatest Made Torokoff ning kolleegid võtsid pakutu soojalt vastu.

Osalejast juhendajaks
Margit Kanter meenutab, et Madega algas nende koostöö juba mitu-mitu aastat tagasi. „Ta on meid kogu aeg oma ideede ja ettevõtmistega kursis hoidnud ning kutsus meid ka Entedu meistrikursustele, kuigi me lasteaiaõpetajatena ei ole otseselt ettevõtluspedagoo­gika sihtgrupp. Sa­mas on ettevõtlik­kus joon, mis väikeses lapses on loomu­omaselt olemas, kooliealiseks saades on täiskasvanud aga enamasti aidanud tal seda igati pärssida: „Ära tee seda ja ära tee seda ja siis ära tee seda ka!” Nii et poleks paha ka lasteaiaõpetajal rohkem tähelepanu pöörata sellele, kuidas ettevõtlikkust mitte liigselt maha suruda, vaid hoopis soovitud suunas arendada.
Seni oleme neil kursustel õppija rollis olnud ja tänane töötuba oligi esimene juhus selle ettevõtmise raames ise midagi pakkuda.”
Marika Liivik lisab, et täiskasvanute juhendamine pole neile päris uus kogemus: „Oleme Margitiga ka varem koos projekte teinud. Lapsepuhkuse tõttu on mul küll paar aastat pausi olnud ja eks mõned oskused ehk natuke rooste läinud, aga tundsime ennast kolleegide ees siiski kohe hästi.” Margitile on täiskasvanute koolitamine tavapärane töö: ta on seda teinud juhendajana mitmel täienduskoolitusel.

Igapäevatöö liitrühmas
Saku lasteaias Päikesekild õpetavad Margit ja Marika liitrühmas, mis tä­-hendab lapsi vanuses 3–7. Marika sõnul on liitrühma eelis kindlasti see, et suuremad aitavad väiksemaid. „Väiksemad saavad selle võrra kiire­mini iseseisvaks, et näevad, kuidas suured toimetavad ja käituvad. Lapsevanema jaoks on eelis see, et kui peres on kasvamas mitu lasteaiaealist last, saab nad tuua ühte rühma. Ilmselt pole ma päris õige inimene ütlema, kas õpetajal on liitrühmas tavarühmast kergem või raskem, sest ma ei ole üheealiste laste rühmaga töötanud. Saan midagi väita ainult kolleegide kogemustele tuginedes. Töö käib mitmes järgus mitme vanusega eraldi: ei ole nii, et kõik laua taha ja joonistad kõigiga korraga. Iga hommik algab ühiselt, aga see on ka ainuke osa päevast, kus kogu rühm on teadlikult koos. Sealgi orienteerub õpetaja ikka sellele kõige suuremale lapsele, väiksemad nokivad sealt nii palju, kui kellelegi võimetekohane on. Samas kõik kuulavad ja saavad oma arvamust avaldada.
Niisugust uhket terve rühma ärasaatmist pesast, nagu üheealiste laste puhul, meil samuti pole. Lõpetame kevaditi ainult nendega, kes kooli lähevad, ja peost võtavad osa kõik.”