Helika lasteaiaõpetaja Õie Mikk on juba aastaid oma kasvandikega mänguasju teinud.

Mis poe­mänguasjadel viga on?
„Koju ja lasteaeda pole kerge mänguasju valida. Letid on kirjud, nõuab aega, et leida sealt ilus, moekas ja last arendav asi. Kõige raskem ongi valida just arendavat mängu. Lasteaeda mänguasja ostes peab arvestama sedagi, et see vastu peaks. Head arendavad puust lauamängud on väga kallid, maksavad 500–600, isegi 1000 krooni.”

Mida te vanemale soovitate?
„Näen, kuidas poodi toitu ostma läinud vanemad hädas on, riiulitel on palju igasugust ninni-nänni. Kõi­ke saama harjunud laps haarab sealt karvase mänguasja kaenlasse ega nõustu enne poest välja tulema, kui ema-isa selle ära ostavad. Odavad, 50-kroonised autod lähevad kohe katki. Karukesi ja kutsukesi on aga kodus niigi palju. Lapsed kaotavad selliste mänguasjade vastu kiiresti huvi. Vanemad käivad kodus kuhjunud asju lasteaiale pakkumas, aga meilgi pole nendega midagi teha. Et saada hea mänguasi, tuleb poodi minna selle eesmärgiga.”

Kust teie mänguasju ostate?
„Meie ostame kindlatelt firmadelt, kes tulevad oma kaupa kokkulepitud ajal näitama. Vahel katsetame need enne ostmist ühe rühma peal ära. Mõnikord tuleb poemänguasjad käepärasemaks teha. Et laps saaks näiteks riideid nukule selga panna ja ära võtta, teeme nööpaugud suuremaks ja paneme uued nööbid ette. Kunagi vaatas üks lapsevanem kõigi ostetud autode rattad üle. Liivakastis on kaks 15 aastat tagasi parandatud autot, mille rattad püsivad senini all.”

Kuidas lasteaias mänguasjad valmivad?
„Me ei pane lapsi joonistama ja kleepima lihtsalt niisama, vaid ikka kindla eesmärgiga. Nii valmivad ka mänguasjad. Kui laps teeb mängu ise, tahab ta sellega rohkem mängida, hoiab seda paremini ja tunneb sellest rohkem rõõmu. Isetegemise rõõm on väga suur. Omatehtud mängud ei jää kunagi vedelema.
Õpetlikke lauamänge teeme vastavalt teemale. Küsime ka lastelt, mida nad soovivad. Kui oli mereteema, tegime kalapüügi mängu. Mitme nädala tööna valmis kartongist kallastega merepõhi. Õppisime entsüklopeediast kalaliike tundma: kus nad elavad, millest toituvad, mis värvi on, milline on ühe või teise liigi iseloom. Lapsed uurisid kodus arvutist lisaks ja teatasid, mida olid teada saanud. Kalad, mida nad šabloonide järgi välja lõikasid, olid äratuntavad: koha nägi ikka koha, haug haugi, latikas latika moodi välja. Kalade külge kinnitasime konksudeks kirjaklambrid, isade abiga valmisid magnetiga õnged. Mängu võidab see, kes õngitseb välja kõige rohkem kalu. Raskemas variandis tuleb kolme minutiga – aega mõõdab liivakell – mõistatada ära kala taha kirjutatud mõistatus. Seda mängu mängitakse nelja kuni kuuekesi, aga lapsed püüavad kalu ka üksinda.
Väga meeldib loomakliiniku mäng. Kliinikusse ei lähe lapsed, karu või jänes kaenlas, vaid on ise mingi looma rollis, kandes kleepimistunnis väljalõigatud ja võru külge kinnitatud peakatet. See mäng mõjub emotsionaalselt hästi, seda mängides ei tülitseta. Ja mis mulle veel meeldib – kui arg laps saab tugeva looma, näiteks karu peakatte, muutub ta julgemaks ja hakkab rohkem rääkima. Jälgin, et arale ei satuks jänese osa, ta on igapäevaelus isegi nagu väike jänes.
Poes on jälle müügil vahepeal unustusse vajunud täringumängud, näiteks „Tsirkus”. Oleme teinud ka selle põhimõttega mänge. Nelja-aastastega valmis „Kass ja hiir”, kus hiir peab jõudma koju kõrvitsa sees nii, et kass teda kätte ei saaks, teekonnal on aga igasuguseid takistusi. Mäng on kõrvit­sakujuline, sest parajasti oli käsil sügise teema.
Mõnikord teeme raamatu. Ema­keele­päevaks valmis Uno Leiese ju­tu järgi „Priidu ja sõbrad”. Lapsed lõikasid jutuga sobivad pildid välja – oleme selleks tarbeks ajakirju kogunud – ja kleepisid need paberile. Kõnearenduse tunnis jutustas iga laps Leiese loo ümber. Oma pildi järgi räägivad nad paremini, on aktiivsemad ja julgemad. Tihti ilmuvad välja tegelased, keda autoril polegi.
Kirjutasime laste teksti üles, trükkisime selle pildi juurde – rääkija nimi sai ka alla –, lisasime Uno Leiese originaalteksti ja köitsime raamatuks. Vanemaks saades hakkavad lapsed seda lugema. Eelmine, karu Klausist tehtud raamat oli iga päev väljas, sest ikka tahtis keegi oma juttu teistele ette lugeda. Üks poiss, kellel lugemine välja ei tulnud, õppis oma teksti pähe.
Lapsed on targemaks läinud, keskmine laps õpib mängides kiiresti lugema. Mul on ka kolmeaastaste rühmas täheklotsid, aga see ei tähenda, et ma neile kogu aeg tähti õpetaksin. Vastan, kui laps küsib, mis klotsi peal on. Nii nad õpivadki.