Kui mina olin veel väikene mees

Luuletaja ja ajalehe KesKus peatoimetaja Juku Kalle Raid 13-aastaselt, kuulamas-vaatamas Soome telekast Miles Davise kontserti. Sõbrad Buhhaarast on juba „surnud”.

Integratsiooni kahjulikkusest, umbes 20 aastat hiljem

Et minu murdeealine iga ja meie riigi imelik-ealine noorperiood langesid miskil määral kokku, eks ma pea ikka silmas 80-ndate lõppu, juhtus igasuguseid asju – õpetuseks ja äratuseks nii endale, endast vanematele, saati siis noorematele.
Sellel fotol vaatab Miles Davise kont­serti (Soome YLE ykkösest toivot­tavasti) kas 13- või 14-aastane Juku-Kalle Raid. No aasta peaks olema kas 1987 või 1988; toonane kiire elu on täpsustu­sed ära neelanud. Ja nipsutab too Juku-Kalle oma toonase, fotol oleva tol­le nädala (ebakonkreetne „too” võiks märkida kogu ajastut – minu jaoks vähemalt) viimaseid näpunipsutusi. Miks viimaseid? Põhjuseks on integratsioon.
Ei hakkagi siin tänasel poliitkorrektsel ja igaval ajal ning igavas lehes nimesid täpsustama, nii palju ehk siis­ki, et külla sai kutsutud kaks sõp-ra – teine Buhhaarast ja esimene ka kusagilt säältkandist, ainult et see oli juba rohkem Moskva-elukas. Tõlkes: omas Moskvas elamise, töötamise ja hin­gamise haruldast luba – mis on kõva sõna (soovijate hulka arvestades) tänaseni. Ja asutud koos Nõmmel integratsiooni teostama.
Sest mis on integratsioon? Eks ikka omakultuuri transport teise segmenti, aga samas pidev töö sellest teisest arusaamisel ning võib-olla on point (oh, teravik, lingvistiline laen) üksteisega harjumises, sümbioosis (ja sarnasemaks ning igavamaks muutumises). Kahe jõulise ja mõtteka inimese abielu, millest alates saab alguse viisakas arvestus ning mandumine?
Valmistusime meie siin Eestis (ühe mehe, praegu vägagi tuntud ajakirja­niku lõikasin pildilt igaks juhuks väl­ja) Buhhaara koletisi vastu võtma. Ja mis seal salata, korraliku retseptiga 60 liitrit koduõlut sai juba tükk aega enne käima pandud. Ja – mis teisest küljest salata – eks Buhhaarast tulnud toppisid samapalju – umbes 60 liitri jagu – isetehtud koduveinigi lennukisse (tutvuse kaudu!).
Ja kui siis Nõmmel rõõmsasti kohtuti, selgus, et koduõlu tappis minust 15 aastat vanemad külalised juba teise kannuga (kann oli 100-aastane, kirjutisega „Meil kannud käivad ringi /
Ja ülendavad hingi), rääkimata sellest, mida meiega kaugelt toodud koduvein toime pani... Mõlemad tooted ju geograafilisest aspektist ainuomase batsilliga.
Jutu moraal on lihtne: juba väga varakult, 13-aastaselt sai mulle väga selgeks, et igasuguse integratsiooniga peab ettevaatlik olema. Batsillus on teine. Ja teise kultuuri batsillus ajab teisel kas kõhu lahti, pea valutama või lükkab rajalt ära. Aru võib saada, mekkida tasub, ent omaksvõttu pole mõtet isegi teeselda. Teeb sitta nii ühele kui ka teisele poole.
Kui kuulan lugusid tänasest Eu­roo­past, maailmast, multikultuurist jne, meenub alati eelkirjeldet õpetlik juhtum. Ja miskipärast on selle poolt edastatava ohutundega nõus olnud se­nini mulle kauged inimesed nii idast kui ka läänest – kel ikka oma batsillus veel vähegi eksisteerib, kes standardiseerumist ei aja. Ja kes usuvad, et isepärasus maailma huvitavamaks muudab.