Haridus on nagu arstiteadus, kus igaüks on ekspert, hindab asju oma haridus- ja elukogemuse põhjal, aga keegi peab nägema tervikut ja hoidma haridusrongi õiges suunas.

Üldiselt on meie haridus maailmas väga konkurentsivõimeline. Minu tütar, kes alustas oma kooliteed Peetri põhikoolis ja on jõudnud Inglismaale Essexi ülikooli kolmandale kursusele, ütleb, et kes tahab õppida, saab seda teha igal pool, kehvemas keskkonnas tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha. Meie haridussüsteem on aga esirinnas just loovuse ja loogilise mõtlemise poolest. Esseede kirjutamisel ei ole Eestist pärit õpilastele välismaal erilisi konkurente.
Olen tütrelt küsinud, milles on suurim erinevus meie koolisüsteemi ja tema rahvusvahelise kogemuse vahel viimase kasuks. Tema arvates on see nõustamine. Kui ta alustas rahvusvahelises koolis, määrati talle personaalne nõustaja, kes tegeles temaga kõrgkoolini välja. Nõustaja tegi kõikvõimalikke teste ja kohendas õppeprogramme, arendamaks just tema tugevaid külgi. Õpilaste arvu vähenedes on ka meil võimalik allesjäänud õpilastele personaalsemalt läheneda. Võib-olla on palju tahta igasse kooli oma nõustajaid, kuid vähemalt maakonna nõustamiskeskused peaksid oma võrgustikuga suutma kõik õpilased regulaarse jälgimise ja nõustamisega katta.

Suur kiire on möödas
Ka parim ei ole mõne aja pärast enam parim, kui seda ei arendata. Tihti on kõrget taset tunduvalt keerulisem hoida, kui selle poole pürgida. Selles mõttes on tänuväärsed kõikvõimalikud haridusteemade arutlusvormid, nagu Peetril toimunu eelmise aasta septembris või Tallinna Ülikoolis oktoobris toimunud hariduskonverents. Nende abil saame targemaks ise ja saavad targemaks hariduspoliitika kujundajad. Muidugi on palju nüansse ja erihuvisid, kuid kui tahame jätkuvalt edukad olla, tuleb arengusuundades kokku leppida. Tunnustan Eesti koostöö kogu, kes on võtnud hariduse oma tegemiste üheks prioriteetseks valdkonnaks.
Poliitikutel segab mõistlike otsuste tegemist tihti see, et nad arvestavad, kui palju see hääli juurde annab või ära võtab. Sellest saab üle ainult teemast ja muutuste vajalikkusest avalikkusele rääkides ning kõikvõimalike huvigruppe mõttetalgutele kaasates.
Oleme jõudnud oma riigi arengus faasi, kus poliitikud ei saa järske muutusi (reforme) enam ette võtta, kui just häda väga käes ei ole. Kõik vajalikud muutused peavad olema kõigile arusaadavaks tehtavad. Kiireid lahendusi ei ole siin oodata, aga ka vesi uuristab lõpuks kivisse jälje.
Pärast Peetri mõttetalguid ja ühiste seisukohtade kujundamist ei ole ju ka meie hariduselus seal kokkulepitu osas midagi muutunud. Peetri kooli ja Kareda valla algatus sai alguse murest oma põhikooli saatuse pärast. Põhikooliõpilaste arv on aasta-aastalt vähenenud ja jõudnud kriitilise piirini. Kuidas minna edasi – see küsimus ei vaeva mitte ainult Peetri põhikooli, vaid paljusid koole igas maakonnas.
Peetrile olid kokku tulnud just need, keda vaevasid samad mured. Haridustegelased ja poliitikud, kes nägid selles võõrast muret, sinna ei tulnud. Järelikult tuleb kokkulepitud põhimõtteid edasi selgitada, kuni need jõuavad otsustajate teadvusesse.

Järvamaal tegutsetakse
Järvamaal oleme sõlminud 65 osalise vahel Järvamaa arenguleppe, kuhu on kirjutatud ka nn puhta gümnaasiumi põhimõte. Asjad liiguvad selles suunas Järvamaa kahes suuremas omavalitsuses: Türi vallas ja Paide linnas. Visalt, aga liiguvad. Saame näha, kumb enne tulemuseni jõuab. Kui algselt oli Paide aktiivsem, siis praegu tundub Türi ette rebivat.
Lisaks oleme Järvamaal omavalitsustega kokku leppinud nii koolivõrgu kui ka hariduskorralduse arengusuundades. Koolivõrgu kokkulepe on küll liiga üldine, aga see oli kompromissi hind, kuna iga omavalitsus võitleb oma kooli eest viimse hingetõmbeni. Kuni kool füüsilises mõttes on omavalitsuse pärusmaa, ei ole siin midagi imestada. Omavalitsus näeb hariduses ainult oma piiridesse jäävat ja teeb vastavalt sellele ka otsuseid.
Kes on meie riigis pädev otsustama ja kelle käes on raha? Riigis kindlasti keskvõim. Haridusvõrku on mõistlik korraldada aga ka maakonna tasandil. Siit edasi võiks pikalt rääkida haldusterritoriaalsest korraldusest ja ülesannete jaotusest keskvõimu ja omavalitsuste vahel, aga see on poliitikutele veel hellem teema kui haridus.
Kompromiss ei ole alati raha kasutamise parim variant, aga inimesed istuvad vähemalt ümber laua ja räägivad. Tänavu oleme kokku leppinud arengukavas „Turvaline Järvamaa” ja selleski on oma osa hariduskeskkonnal.

Linnad püüavad maalapsi
Peetril kõlama jäänud tugeva põhikooli idee kogub jõudu üle Eesti, sest lapsi on üha vähem. Linnakoolide probleem see veel ei ole, sest need püsivad tänu maalt tulijatele. Tugeva maapõhikoolide võrgustiku korral ei väheneks maakoolide õpilaste arv kindlasti nii drastiliselt. Kooli tegevust ei lõpeta lapsed, vaid lahkuvad õpeta­jad, kui nad ei näe perspektiivi, ning lapsevanemad, kes suunavad segaduse korral oma lapsed õppima suuremasse keskusesse, mitte lähimasse kooli.
Ilmselt on üks põhjuseid, miks poliitikud ei taha teemaga haakuda, selles, et maarahvastik väheneb ja põhi­line rahvastik (loe: hääled) asuvad linnades. Kuid varem või hiljem jõuavad need probleemid ka suurematesse asustatud punktidesse, kui otsuseid ei tehta õigeaegselt. Gümnaasiumiosa lahutamist põhikooliosast on tugevama põhikooli kaitseks isegi rohkem vaja kui gümnaasiumile endale. Aga selge peab olema, et nn puhtas güm­naasiumis ei õpi noor igaks juhuks, vaid et omandada tulevikus akadee­miline kõrgharidus. Tundub, et läbimurre siin on lähedal, nagu ka kutse­hariduse ja gümnaasiumi tasakaal. Küll visalt, aga liigume edasi.

Vältida soovimatut
Järvamaal alustab 1. septembrist Paide kutsekeskkooli ning Türi tehnika- ja maamajanduskooli baasil Järvamaa kutsehariduskeskus. Praegu saaksid need koolid veel kumbki eraldi hakkama, aga küsimus on homses. Mõned poliitikud leidsid, et parim tee edasi liikuda on kahe kooli vastandamine – ja edutult. Edasiviivaks jõuks on olnud koostöö.
Küsimus on kogu Eestis. Meie riik on nii väike, et selle vanuserühma õpilaste pärast konkureerivad juba kõik gümnaasiumid ja kutseõppeasutused. Viimane aeg on mõelda, et lähiaastatel jõuab õpilaste arvu langustrend kõrgkoolidesse. Kui neid protsesse väga selgelt ei suunata, võib vaba tururegulatsioon tuua kaasa soovimatuid tagajärgi, millega järeltulevad põlved peavad pikka aega tegelema.
Haridus on suur väärtus, veelgi suurem väärtus on emakeelne haridus. Kui me selle hoidmise ja arendamisega ei tegele, hakkavad tulevikus meie tehtut uurima arheoloogid. Ja mis keeles nad räägivad, ei oska ennustada.