Vanus?
„Kuuskümmend üks.”

Lapsi?
„Kolm. Neli lapselast, viies saabumas.”

Haridus?
„Alguses eelkooliõpetaja diplom. Hiljem õpingud Sibeliuse muusikaakadeemias, kus kuulasin laste­muusika õpetamist. Lisaks pedagoogika ja psühholoogia kursusi. Olen omandanud kogemusi Norras, Prantsusmaal, Itaalias.”

Kas teie tööd on vääriliselt tunnustatud?
„Tunnustus pole tähtis, ma ei tee tööd sellepärast. Tähtis on, et inimesed mõistaksid – lapsed teavad väga olulisi asju. Olen kirjutanud neli raamatut, korraldanud mitu näitust, et inimeste teadvusse viia –
lapsed mõtlevad ja neil on ideed, neil on meile kõigile midagi öelda. Kirjutan sellepärast, et lapsed ei saa seda teha. Olen nende esindaja.”
Juhatate nüüd ühe lasteaia asemel kolme.
„Helsingi linn soovib nõnda. Õnneks asuvad nad kõik ühes elamurajoonis. Algul oli raskevõitu, pidin võitlema traditsioonilise lähenemisviisiga. Võtab aega, et asju muuta. Ma ei saa leppida laiskusega, sellega, et õpetaja pole oma tööst huvitatud, et ta saadab oma päeva õhtule, ilma et laste elus midagi juhtuks. Aga asjad hakkavad paremuse poole liikuma.”
Olete oma kogemusi jaganud pedagoogikaõppeasutustes ja suveülikoolides.

Kuidas te kõigega toime tulete?
„Kui töö meeldib, saab kõigega hakkama. Pealegi, ma ei käi õpetamas, kuidas midagi teha, ei paku valmisretsepte. Kutsun pedagooge üles väljakujunenud tavades kahtlema, ise vastuseid leidma, esitan neile väljakutseid. Me kõik teeme elus valikuid. Ei ole kivisse raiutud õiget või valet – elu muutub. Inimesed elavad väga erinevaid elusid ja see vormib nende mõtlemist. Vale ja õige üle mõeldes me kasvame. Ma tahan lastele anda valikuvõimaluse.”

Mida te lastelt õppinud olete?
„Seda, kui vähe ma tean.”

Millal tahaks kõik sinnapaika jätta ja käega lüüa?
„Kibedaid hetki on olnud Helsingi linnaga, mitte koolis. Vahel on raskeid momente ka vanematega, kes arvavad, et lapsed peavad vaikselt paigal istuma.”
Vironniemi lasteaia vilistlased, praegused esimese klassi
õpilased, veedavad pikapäevarühma tunnid siin.
„Oleme seda praktiseerinud juba 15 aastat. Üleminek lasteaiast koo­li, mis mõnigi kord osutub traumeerivaks, on nii sujuvam, lapsed tunnevad end julgemalt ja kaitstumalt. Ka mõned Helsingi koolid on minu pikapäevarühma mudelist eeskuju võtnud.”

Kui oluliseks peate oma sõnumi levitamist?
„Mulle on tähtis eeskätt see, mis ma ise teen, mitte teiste õpetamine. Samas teen kõike avalikult. Kes tahab tulla ja vaadata, on teretulnud. Minu meetodid ei pruugi igaühele sobida. Need, kellele ei sobi, peavad leidma oma, mis ei pruugi halvem olla.”

Kas teie unistus on täitunud?
„Ma pole veel lõpetanud.”