Ostmine kui patriotism

Sellel nädalal valati Vabadussõja monumendi vundament. Nüüd peab see 28 päeva kivistuma. Paraku toimus tähtis sündmus ärevas õhkkonnas. Äripäev kirjutas, et Eestit kummitab majanduse kärbumine, kõik kukkuvat kiiresti ja suure kolinaga kokku. Mitu ministeeriumi teatas, et nemad oma eelarvet ei kärbi, sest siis ei saaks me enam Euroopa Liidust toetusi, lapsed jääksid nälga, sest tasuta koolitoit kaoks ja kogu riik langeks kolinal kokku. Need ähvardused on kõik kaunis poeetilises keeles, aga ilmselt mõned võtavad neid siiski tõsiselt, sest koduvalvesüsteemide läbimüük on kasvanud viimase aastaga kaks korda. Ilmselt kardetakse päris tõsiselt, et läheneb külm ja pime aeg, mil nälgivad inimesed hakkavad korteritesse sisse murdma.
Samas tundub Eesti olevat paremal järjel kui kunagi varem. Eestist on saanud kallis maa. Soomest saab odavamat juustu kui Eestis säästupoest. Türgis on odavam puhata kui Saaremaal. Taanis õppiv üliõpilane räägib, et seal on poole odavam ülikoolis käia kui Eestis. Kui ostad Ameerikast kaks tippsülearvutit ja teise Eestis maha müüd, oled saanud ühe arvuti endale odavamalt kui Eestis vahendajatelt ostes. Seda viimast silmas pidades loodan, et Eesti õpetajatele mõeldud sülearvutid ostetakse USA-st, mitte Eestist.
Tegelikult on inimesed Läänes samuti hirmul, sest sealgi kukuvad korterihinnad kolinal ja bensiinihind tõuseb sahinal. USA-s maksab bensiin juba 11 (!) krooni liiter ja Äri­päev kirjeldab, kuidas inimesed on hakanud bensiinijaamades palve­tama, et Jumal aitaks neil autoga vähem sõita ja langetaks bensiini hinda, sest poliitikud seda ei suuda. Üheskoos lauldakse „We shall overcome!”. Ing­lismaal ollakse paanikas sellepärast, et neil leidub ikka veel inimesi, kelle kuupalk on alla
22 000 krooni. Sellega polevat võimalik ära elada. Soomlastele teevad muret kõrged hinnad. Nende suuremad toidupoed müüvad rahva tervisele kasulikke n-ö strateegilisi toiduaineid alla omahinna, kompenseerides seda delikatesside hinna kergitamisega. Kas meil ka mõni poekett nii teeb? Meil on meie igapäevane juust kallim kui šokolaad. Švejk ütleks Eestisse jõudes: „Valitsus, kes juustu hinda tõstab, kaua ei püsi.” Tõsi, meie valitsus tõstab ainult bensiini, alkoholi ja tubaka hinda, aga kes siis üldse juustu hinda jälgib?
Kui vaadata asja pedagoogilisest aspektist, sobib Eesti praegune olukord suurepäraselt aruteludeks ma-jan­duse, ühiskonnaõpetuse ja eetika tundides. Kes ja kuidas hindu kergitavad? Kust võetakse häbematus müüa Eestis juustu kallimalt kui Soomes? Piima kokkuostuhinda tõstmata. Ja kust võtavad ostjad selle piiritu alandlikkuse, mis võimaldab neil juustu eest nii kõrget hinda maksta? Ilma palvetamata ja protestimata. Kas see pole teema, mille üle võiks põhjaliku diskussiooni üles võtta? Näiteks teemal „Turumajandus ja moraal”.
Asja võib vaadata muidugi ka positiivse nurga alt – mida rohkem inimesed kaupade ja teenuste eest maksavad, seda enam laekub riigikassasse käibemaksu ja seda rohkem on riigil raha õpetajate palkade tõstmiseks ja kõigeks muukski. Ühelt Ameerika presidendi abikaasalt olevat küsitud: „Mida me saame riigi heaks teha?” Tema vastus kõlas: „Ostke rohkem!” Mida rohkem ostad, seda suurem patrioot oled. Ka minister Tõnis Lukase sõnul pole kokku hoida mõtet, raha peab ringlema, elu käima. Millal jõuame meie selleni, et suudame näha ostuhulluses patriotismi? Seegi küsimus sobib turumajanduse ja moraali teema alla.

Raivo Juurak