Mida teha, et rohkem noori õpetajaks hakkaks?

MERIT PAIST, TLÜ vastuvõtuspetsialist:
„Vaja on tõsta õpetaja mainet, palka ja ka missioonitunnet. Meie ülikool püüab seda jõudumööda teha. Meil on magistriõppe infotunnid bakalaureuseastme üliõpilastele, kus akadeemiline prorektor teavitab noori ka õpetajaks õppimise võimalustest, samuti kutsesobivuse nõuetest. Huvilised tuleb üles leida, kusjuures sellised, kes õpetajatööga hakkama saavad. Oleme käinud ka keskkoolides, pidanud seal näidisloenguid, tutvustanud ülikoolis õpitavaid erialasid. Üliõpilane on alati kaasas olnud, rääkinud kooliõpilastele tudengielust.”

GEORG AHER, koolitamis- ja nõustamiskeskuse Hared juhatuse liige:
„Probleem on selles, et õpetajaks õppima lähevad päris paljud, aga suur osa neist ei suundu pärast lõpetamist kooli tööle. See on ehk tõsisemgi küsimus. Kool ei ole noortele piisavalt atraktiivne. Mida siis teha, et olukord paraneks?
Alustama peaks konkurentsivõimelisest palgast. Koolis tööle hakkav noor õpetaja peaks saama 15 000 krooni kuus, see oleks normaalne algus. Aga noorele õpetajale tuleb anda ka soodsalt laenu, et ta saaks oma elamise sisse seada. Kolmandaks arvan, et koolid peaksid olema sellise suurusega, et noor õpetaja saaks seal normaalse tunnikoormuse. Koolid on vaja reorganiseerida. Väikestesse maakoolidesse on raske noori õpetajaid saada, sest seal peaks ta andma normaalkoormuse kättesaamiseks liiga suurt hulka eri aineid. See tähendab aga väga pingelist tööd, sest algaja õpetaja ei oska ju veel ühtegi ainet hästi õpetada. Liiga palju tööd võtab motivatsiooni ära.
Ilmselt võiksid koolid ja linnad pakkuda noortele õpetajatele ka julgemalt enesetäiendamise võimalust välismaal. See innustaks, kui saaks minna paariks-kolmeks kuuks välismaale oma ainet õpetama. Palk peaks sel ajal muidugi säilima, lisaks tuleks anda ülalpidamisraha. Nii näeks noor, et mujal maailmas ei peetagi õpetajaametit nii kehvaks kui meil. Tänapäeva noored oskavad hästi võõrkeeli, nad saavad minna väga erinevate õppekeeltega koolidesse ja õpetada seal oma ainet mõnes teises keeles. See annab suurepärase võimaluse vahetada kogemusi teiste maade kolleegidega, näha koolielu uutest vaatenurkadest, avardada maailmapilti.
Noori õpetajaid võiks aktiivselt kaasata ka koolide rahvusvahelise koostöö projektidesse. Oleks motiveeriv esindada oma kooli tähtsas projektis, näha, et sind usaldatakse ja sinule loodetakse. Euroopa Liidul on rahvusvahelise koostöö projekte palju. Ka oma koolis peaks noortele õpetajatele andma vastutusrikkaid ülesandeid.
Aga peab viskama kivi ka staažikate õpetajate kapsaaeda. Paljud minu juures koolitusel käinud õpetajad on rääkinud, et meie pedagoogid ei valda piisavalt hästi metoodikat ja tihtipeale ei oska ka ainet. Kõigele lisaks ei oska nad ka täiendusõpet enda kasuks pöörata. Nad õpivad kindla plaanita kogu maailma kokku,
ja siis selgub, et selle kõigega ei ole koolitöös midagi peale hakata. Eelkõige tuleks mõelda ikka sellele, kuidas lapsi oma ainega rohkem köita. Staažikad õpetajad peaksid oma professionaalsusele rohkem tähelepanu osutama, siis oleks kool ka noortele õpetajatele põnevam koht.
Kokkuvõtteks: noorel õpetajal peaks olema koolis huvitavam kui praegu ja ta peaks sama ka korralikku töötasu.”

EIMAR VELDRE,´TLÜ üliõpilane:
„Õpetajaameti populariseerimine peab algama põhikooli lõpust või keskkooli algusest. Siis on õige aeg avada õpilastele õpetajaks olemise maailm – mida õpetaja lisaks klassitunnile tegelikult teeb? Kodutööde ülevaatamine ja parandamine, õpilase arengu üle mõtlemine jne. Koolides ei arutata õpilastega õpetaja töö sisu, muresid ja rõõme. Õpilaste arusaama õpetajaametist kujundab vaid õpetaja jälgimine ning heal juhul ka klassikaaslastega mõne õpetaja headest ja halbadest külgedest rääkimine. Tuleb hinnata ka kõrgkoolide õpetajakoolituse õppekavasid ja õppejõude ning valitsus peab suurendama õpetaja palka, sest materiaalne pool on tulevase ameti valiku puhul oluline.”

MONIKA SILLANG, TLÜ üliõpilane:
„Ülikoolis tuleks õpetada ainet ja selle lastele õpetamist koos. Mina olen nüüd juba kolm aastat ainult matemaatikat õppinud ja pedagoogikat üldse mitte. Muidugi on hea, et oleme saanud bakalaureusekursusega matemaatikas tugeva põhja alla, aga paljud meie hulgas ei tea praegugi, kas matemaatika õpetamine neile ka meeldiks, kas neil on õpetaja hinge. Juba gümnaasiumiklassides peaks olema pedagoogika, nii leiaks sealt üles noored, kellele pedagoogika sobib. Kõigile oleks natuke pedagoogikat kasulik, sest lapsevanemad saavad ju peaaegu kõigist.”