„Ökokogukond – mis see on?” Seda küsimust võib päris tihti kuulda, kuna eesti keeles on öko­kogukonna termin üpris värs­ke ning vajab lahtiseletamist. Mõistmiseks on aga tarvis konteksti ning ökokogukondade puhul on selleks globaalsed muutused.

Viimaste aastakümnete jooksul on mitmed protsessid, nagu kliima soojenemine, fossiilse energia kasutamise tippu jõudmine, finantssegadused jt üha kiirenenud, ning aina rohkem inimesi tunnetab, et maailma elukorraldus peab muutuma, sest vanamoodi mõne aja pärast lihtsalt enam ei saa.
Ökokogukondadesse ongi tihtipeale kogunenud inimesed, kes otsivad ja katsetavad uue elukorralduse mudeleid. Sõna „elu” viitab juba ise terviklikule lähenemisele ja selliste kogukondade eesmärk ongi elada terviklikult, leida terviklahendusi, et meie maailm oleks terve.

Ökoloogia
Ökokogukondi iseloomustab neli aspekti, mis ühes tõelises kogukonnas on kõik esindatud. Esiteks kõige ilmsem ja käegakatsutavam – ökoloogiline aspekt. Kuidas ja millest on ehitatud majad, kas neid on lihtne ja odav ülal pidada. Kuidas on korraldatud jäätmekäitlus, kas reovett puhastatakse kohapeal ökoloogilistes puhastites, millised on tualetid. Kui palju toitu ise kasvatatakse, kas seda tehakse ökoloogiliselt. Kuidas on korraldatud transport ja kui palju energiat sellele kulub.
Ökoloogilist aspekti on ka kõige lihtsam mõõta, eelkõige ökoloogilise jalajälje metoodika abil. Näiteks on Šotimaal asuva Findhorni ökokogukonna ja Saksamaa Sieben Lindeni öko­küla ökoloogiline jalajälg rohkem kui poole väiksem oma riigi keskmisest. Kusjuures Sieben Lindenis oli ühe maja ehitus 3% Saksamaa keskmisest, nii et nad otsustasid pärast seda ehita­mise ökoloogiasse pisut lõdvemalt suhtuda…

Sotsiaalsus
Samas kiputakse ökoküladest ja -kogukondadest rääkides arvama, nagu väline ja ökoloogiline olekski peamine. Et kui on põhumaja, siis ongi juba öko. Tegelikkuses on veel kolm sama olulist aspekti, millest järgmisena kirjeldame sotsiaalset. Selle aspekti alustalad on usaldus, turvatunne, vaja­dustega arvestamine, osalev otsustamisprotsess ning igaühe võimalus areneda.
Oluline on kogukonna liikmete omavaheline suhtlemine, sellele mõeldes kavandatakse ühisruume, ühisala­sid, et igapäevatoimetuste ajal oleks võimalus nii kohtuda kui vajadusel ka üksi olla. Enamikus kogukondades on vähemalt mõned ühised söögiajad nädalas, kus kokku saadakse.
Kogukondades väärtustatakse eri andeid ning püütakse eri oskustele, eri isiksustele ühiselt leida neile sobiv roll ja tegevus. Kogukonnasiseseid suhteid iseloomustab suur läbipaistvus ning konflikte nähakse nii üksikisikut kui ka kogukonda edasiviiva jõuna, seepärast pööratakse konfliktide lahendamisele üldjuhul suurt tähelepanu.
Isiksuse areng, õppimine ja loomingulisus on kõrges hinnas ning selleks luuakse ka võimalusi. Samuti peetakse väga oluliseks füüsilist tervist, selle hoidmist ja vajadusel ravimist.
Otsustusmehhanismiks on tavaliselt konsensuse otsimine või muu kogukonna liikmete vajadusi ja arvamusi arvestav metoodika. Otsustus­mehhanismid ja -protseduurid arenevad tavaliselt koos kogukondade endi arenguga.

Majanduslik aspekt
Eesmärk on majandada mitmekülgselt ja avatult, mis tähendab eri tegevusalasid ning oma toodete ja teenuste pakkumist väljapoole. Ühes Euroopa suurimas, Damanhuri kogukonnas Itaalias on ligi 80 majandustegevust, alates oliiviõli tootmisest ja karjakasvatusest kuni koolituste ja teraapiateni. Suuremates kogukondades töötab mingi osa, nt kolmandik inimesi tavaliselt väljaspool, olles arst, õpetaja vms.
Samas on just konkreetsel territooriumil elava ökokogukonna aluseks see maa ning mõned põhitegevused on tavaliselt selle kohaga seotud, olgu selleks siis mahepõllumajandus Svanholmis Taanis, ökoehitus sealsamas ja paljudes teistes kogukondades, koolitus- ja konverentsikeskused kogukonna maal vms. Tavaliselt saadakse mingi küllalt oluline osa eluks vajaminevast oma maalt ja naabruskonnast, sh toit, ehitusmaterjal, küte.
Ülejääke tavaliselt mingis osas jagatakse ning üldjuhul on kogukondades mingi suurusega ühiskassa, millest rahastatakse kogukonnale olulisi ettevõtmisi, nt kogukonnamaja ehitamist ja ülalpidamist, uute elumajade rajamist, transpordiühistut.
Kogukonnad püüavad üha rohkem nii majanduslikult kui ka muidu suhelda selle piirkonnaga, kus nad asuvad, nt ostes kohalikelt talunikelt toitu ja pakkudes vastu tööd või teenuseid.
Üksikutes suuremates kogukondades, nagu Findhornis ja Damanhuris, on käibel oma raha, mis on täiendus­rahaks vastavalt Inglise naelale ja eurole. Täiendusraha mõte on elavdada majandussuhtlemist kogukonna sees. Näiteks kui on vaja midagi parandada, juukseid lõigata, piima osta, eelistatakse kogukonna liikmete tooteid või teenuseid, kui need on kvaliteetsed.

Vaimsus
Neljas on vaimne aspekt. Selle all mõistetakse loovuse väljendamist kunsti, laulu, tantsu kaudu, mis kõik seovad kogukonda ühte nii omavahel kui ka laiemalt kogu maailmaga. Kogukondades kujunevad tavaliselt välja oma tseremooniad ja tähistamised eri sündmuste puhul. Teadlikult püütakse tähele panna head ja rõõmu tekitavat ning seda ka ära märkida.
Inimese sisemine ja vaimne areng on tavaliselt lahti räägitud, soositud ning kogukond tervikuna loob sellele soodsa keskkonna. Üldiselt tunnetavad ökokogukonnad maailma omavahelist seotust, terviklikkust ning mingit oma missiooni maailma muutmisel paremaks kõigile – rahumeelsemaks, armastavamaks ja loodusega kooskõlas olevaks.

Kogukonnas kui laboris
See võib kõlada liiga suurejooneliselt, aga samas tekib küsimus, kes siis sellega tegelema peab, kui me oma südames ju tunnistame vajadust nende eesmärkide poole liikuda. Üks, aga kindlasti mitte ainus vastus ongi ökokogukonnad. Mitte et kõik külad ja linnad peaksid tulevikus nende moodi välja nägema, neid tasub vaadelda laboritena, kus katsetatakse esilekerkiva maailmakorralduse eri tahke, nii ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid kui ka vaimseid. Laiem ühiskond saab siis vaadata, üle võtta ning edasi arendada neid mudeleid, mis konkreetses ajas ja kohas sobivad. Sellist rolli ökokogukondade juures näeb ka ÜRO, kes on andnud neile nii auhindu kui ka kaasanud neid programmidesse.
Ajalooliselt on sedasorti kogukondi olnud juba aastatuhandeid, alates muistsest Kreekast või veelgi varasemast ajast. Ajas lähemale tulles olid keldi, eelkõige iiri kloostrid sedalaadi kogukonnad, mis hoidsid teadmisi ja leiutasid uusi. Need ei olnud kloostrid praeguses tähenduses, mehed ja naised elasid seal koos ning rõhk oli pigem teadmistel, kultuuril ja vaimsel arengul.
20. sajandisse jõudes näeme tagantjärele, et praegused suured ja tõeliselt elavad kogukonnad said alguse kuue- ja seitsmekümnendatel aastatel. Sellisteks on Findhorn Šotimaal ca viiesaja inimesega, Damanhur Itaalias ligi tuhande inimesega, mahemõis Svanholm Taanis umbes saja inimesega. Samast ajast pärineb mitu Saksamaalt alguse saanud kogukonda, kellest osa on endiselt Saksamaal, nagu ZEGG Berliini lähedal, aga ka Tamera Portugalis, mis kasvab kiiresti ja on väga elujõuline.
Tamera põhiteema on rahu iseendas, perekonnas ja maailmas, millega nad aktiivselt ka tegelevad. Nende liidrite Dieter Duhmi ja Sabine Lichtenfelsi järgi on rahu aktiivne tegevus, st sellega tuleb töötada, nagu seda tehakse ka sõja ja konfliktidega. Oma mõtete tõestuseks teevad nad aktiivset rahutööd Palestiinas ja Kolumbias. Monika Berghoff Tamerast käis juunis Eestis ka meie ökokogukondade kokkutulekul.
Sieben Linden Saksamaal on tõeline ökoküla ligi saja inimesega ning seda võib nimetada Euroopa põhuehituse keskuseks. Sieben Lindenis on Euroopa suurim, kolmekorruseline põhust korterelamu ja käivad katsetused pooltööstuslikuks krohvitud põhupaneelide tootmiseks. Sealse töö tulemusel on põhuehitus Saksamaal seadustatud ning reguleeritud.