Mütoloogia

Pedagoogika müüdid ja psühholoogiateadus
Viimased paarkümmend aastat on ilmekalt näidanud, et turumajanduslikus ühiskonnas levivad kõige mõttetu­mad teooriad. Tundub, et isegi peda­googi ja psühholoogi haridusega inimesed (teistest rääkimata) on vahel nagu pimedusega löödud. Veel 21. sajandil valitsevad Eestiski pseudoteaduslikud teooriad.
1. müüt. Lapse arenguks on vaja, et ta oleks vahetus kontaktis ema ihuga. See müüt võiks olla abiks vaid afektiivses arengus, aga mitte lapse arengus tervikuna.Inimese arengus on eriti tähtis kognitiivne külg, mille puudujäägid avalduvad õppimises.
Kus on müüdi juured? Mõnikümmend aastat tagasi uuriti ja võr­reldi Aafrika ja Euroopa laste sünni­järg­set arengut. Ilmnes, et Aafrika lap-sed olid kahel esimesel eluaastal Eu­roopa lastest ees. Aafrika laste emad kandsid lapsi seljas või kõhul vastu paljast ihu. Liikvele läks esmane oletus, et lapse arenguks on vaja vahetut kontakti emaga. Täpsem uurimine selgitas, et kaasas kantava lapse meeled töötasid enam kui lastel, kes voodis lamasid. Väikesed aafriklased nägid maailma, kuulsid emade jutuvada ja looduse hääli. Istu­des-roomates said nad katsuda ümbritsevaid esemeid. Sama järleduse on teinud ka Jean Piaget, aga müüt oli maailma saadetud...
Euroopa lastega hakati arendavalt tegelema alles pärast imikuaega. Selajal pani aafriklasest ema lapse maha ja temaga enam ei tegelnud – ema kandis juba järgmist last, paratamatult pidurdus eelmise areng...
2. müüt. Lapsega ei tohi pahandada, talle vitsa anda ega kurjalt otsa vaadata. Minu andmetel on müüt pärit Rootsi heaoluühiskonnast, kus sotsiaaldemokraatia põhimõtted kanti ekslikult üle ka laste maailma. Lapsed aga vajavad kasvatamist-õpetamist, mis toimub vastuolude ületamise kaudu.Meilgi levitatakse absurdset põhimõtet: laps on isiksus.
Kasvatamine tähendab lihtsustatultvajalike seoste loomist ja mittevajalike vältimist ajus. Pedagoogiline ümbrus peaks looma nn häid seoseid. Aga kui pedagoogilist ümbrust ei ole, võidakse luua ka nn halbu seoseid. Kuidas halbade harjumustega last n-ö ümber kasvatada või halbade seoste teket vältida? Kasvatamatuse ilmingule peab viivitamatult järgnema ebamugavust tekitav olukord: kuri pilk, noomimine, kordumisel karistamine (ka vitsalöök). Koolis ei hakka keegi vitsa kasutama, kuid ebamugavusi vältida ei tohi.
Vanemas kooliastmes tuleb liikuda tasapisi enesekasvatuse teele. Helmes on õpilased eneseanalüüsides kirjutanud, kuidas nad püüavad vabaneda suitsetamisest, sobimatute sõnade kasutamisest jne. Väites, et see on kohati raske, süüdistavad nad eelkõige (lisan – õigusega) oma vanemaid ja eelmisi õpetajaid, kes lubasid neil kunagi „vabalt” käituda.
Müüte on pedagoogikas palju ja nendest tekkiv kahju on tohutu. Kä-sitlen müüte ka oma äsja ilmunud raamatus „Õpetajatöö psühholoogilisi probleeme”. Müütidega on raske võidelda, sest neid levitavad sõnaosavad inimesed, kes kasutavad ära teatavat müstikat ja nn inimlikku mõõdet, mis muudab müüdid „huvitavaks” ajakirjandusele ja nn lihtsale inimesele (vanematele). Õpetajat, kes võtab töö aluseks psühholoogiateaduse, pole võimalik lollitada „köitvate” õpetusteooriate ja kasvatusmeetoditega...

Peep Leppik, Ph.D, pedagoog-metoodik