Ajakirjanduseetilisi konflikte ja nende lahendamist analüüsides torkab silma ärevust tekitav tõsiasi, et eetikaalase arutelu asemel võtab Eestis maad ajakirjanduse vabadust iga hinna eest kaitsev retoorika. Ja seda tingimustes, kus ajakirjanduse vabadus pole üldse ohus.

Kas meenub kellelegi juhtum, kus mõni väljaanne, tele- või raadiokanal või nende omanikud oleks avaldatu pärast kannatanud? Maksnud suuri kompensatsioone? Olnud sunnitud tegevuse lõpetama? Kes julgekski tõsiselt ohustada ajakirjandusvabadust? Sõnavabadus on aga ohus küll. Kui inimese avalikult välja öeldud arvamused ja vaated ei meeldi, siis saab meedia rünnaku objektiks sageli just see inimene kui isik ja mitte tema seisukohad. Seejuures tundub olevat piir, kus lõpeb kriitika ja iroonia ning algab avalik mõnitamine, nagu kummipael, mis venib vastavalt sellele, kuidas tõlgendajal parajasti tarvis. Millise sõnumi ajakirjanduseetikast annab siis meie meedia avalikkusele?

„Loominguline“ þanritõlgendus
Þanr määrab selle, kuidas me sõnumist aru saame. Kui kunagise Vigla sõu üpris teravmeelne nali – Soome 100-margased kaotavad kehtivuse – esitati väljaspool saate markeeringut, võtsid paljud seda uudisena ja torma­sid raha kulutama. Eesti Ekspress aval­das kultuurilisas Areen (21.02.) nimekirja „Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumat tegu”, nimetades üheks selliseks teoks ajakirjanik Priit Pulleritsu sündimise. Sama nimekirja preambulas kuulutati Rein Veidemanni artiklid inimsusevastaseks kuriteoks. Eesti Ekspressi sel­gituses pressinõukogule nimetati seda loetelu „satiirilises võtmes kirju­tatud arvamuslooks”. Peatumata pikemalt þanriteoorial, olgu siinkohal vaid märgitud, et loetelu või nimekiri pole ajakirjandus- ega kirjandusþanr ühegi teooria järgi. Arvamuslugu on aga kindlate þanritunnustega kommunikatsioonivorm.
Pressinõukogu klassifitseeris oma lahendites 188 ja 189 (http://www.eall.ee/pressinoukogu/kaebused.php) sama materjali „satiirilises võtmes esitatud hinnangute kogumiks või edetabeliks” ning leidis, et Eesti Ekspress po­­le hea tava vastu eksinud. Tuleb niisiis uskuda, et nimekirjas lisaks Pulle­rit­sule ja Veidemanni artiklitele üles loetud teod ja sündmused, nagu Estonia teatri pommitamine, EKP VIII pleenum, kunstiinimeste taga­kiusamine KGB poolt, 40 kirjale allakirjutanute ahistamine jne, olidki pelgalt „satiirilises võtmes esitatud hinnangud või edetabel” (?!). Sellele võiks ehk tõesti vaadata kui ebaõnnestunud või halvamaigulisele naljale, kui see „edetabel” poleks mitut inimest asjatult emotsionaalselt haavanud. Ajakirjanduseetika koodeksi punkt 1.5. ütleb: „Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega põhjustada kellelegi põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada.” Millist avalikkusele ilmtingimata vajalikku informatsiooni sisaldavad need õela ala­tooniga sõnumid? Millega on sellised avaldused õigustatud? Ometi ei leidnud pressinõukogu siin vastuolu ajakirjanduseetika koodeksiga.
Pressinõukogu lahendis on veel lisatud, et „loo þanr välistab osapoolte kommentaarid ja vastulause”. See väide kannab sõnumit, et on þanre või formaate, mille kasutamine justkui välistab kanali ja autori vastutuse. Niisuguse þanrina on meedias käsitletud näiteks arvamuslugu. Ent kuigi arvamus või hinnang ei saa olla vale või õige, mida oleks võimalik faktidega kontrollida, saab see ometi olla solvav, laimav, väärikust alandav, mõnitav, hingelisi kannatusi põhjustav. Kust on tulnud siis veendumus, et arvamusloo või hinnangutena esitatult on see kõik aktsepteeritav? Eetikakoodeks sellist võimalust küll ette ei näe.

Põhjendatud või põhjendamata kannatused
„Põhjendamatud kannatused” on Eesti ajakirjanduseetika koodeksi palju kritiseeritud klausel. On küsitud, kas on siis ka põhjendatud kannatusi. Kui lugeda pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu otsuseid, siis selgub, et on küll ja vägagi palju. Lühidalt öeldes: kannatuste põhjustamine on aktsepteeritav, kui avalikkus vajab olulist informatsiooni korruptsiooni, väärkohtlemise jms kohta. Kuid mitte kunagi ei tohi üksikisikule või inimeste grupile põhjustada kannatusi lihtsalt uudishimu või kättemaksu rahuldamiseks.
Väga vähe on Eesti meedias räägi­tud sellest, mida toob inimestele kaasa meediapeks. Mida saab teha inimene, keda raadioeetris nimetatakse loomastumise pooldajaks ja inimsusevastaseks kurjategijaks lihtsalt seepärast, et ta ütlejale ei meeldi? Kuidas peaks ennast kaitsma inimene, kelle sünd on paigutatud kultuurivaenulike tegude hulka, aga hea ajakirjandustava jär­gi­mist valvav kogu leiab, et tal pole isegi kommentaari või vastulause õigust? Ja pärast sellise vastuse saamist jätkub avalik mõnitamine selle eest, et ta julges üldse kaevata! Kui aga solvunu pöördub teda alandavalt kohelnud kanali poole, saab ta uue mõnitamise osaliseks, nii nagu mõni aeg tagasi tegi Kanal 2. Inimene, kes tundis end „Võsareporteri” saates ebaõiglaselt kohelduna, soovis Kanal 2-lt vastulause võimalust, kuid selle asemel tehti „Reporteris” jätkulugu, milles asjaosalist süüdistati omavolis ja nimetati tema pöördumist Kanal 2 poole etteheitvalt „oma õiguste tagaräuklemiseks” (vt ASN-i lahend nr 382, www.asn.org.ee).
Mida võidab avalikkus sellest, et ajakirjanduses mõnitatakse inimesi? Sõnal ja tulirelval on see ühine omadus, et nendega ei sihita inimese pihta nalja pärast. Millistest inimli-kest väärtustest saa-me rääkida, kui ajakirjanikud, kel on eetriaeg, leheruum, auditooriumi tähelepanu, kasutavad neid vahendeid … karistamatult teiste mõnitamiseks. Ent avalikku arutelu, mis sellistele juhtumitele hinnangu annaks ja aitaks eetikareegleid avalikus ruumis kinnistada, ei teki, sest meedia eneseregulatsioon ei toimi ja muid vahendeid ajakirjanduse ohjeldamiseks lihtsalt ei ole. Demokraatlikku ühiskonda ei sobigi jõuvõtted ajakirjanduse kallal, kuid samuti ei sobi sinna ajakirjanduse jõuvõtted, mida sõnavabaduse kaitsmise ettekäändel isegi õigustatakse. Kui valdavaks muutub hoiak, et ajakirjanduse vabadus, kuni õiguseni ebaõiglaselt materdada, kaalub üles üksikisiku kannatused, jääb üle ainult küsida, kui alla võib inimlikud väärtused hinnata.

Kes on kutsutud ja seatud?
Praeguseks välja kujunenud meediasüsteemis saavad väärtuste debatti edukalt edendada, ent sama edukalt ka tasalülitada eetikanõukogud ja seni ainus ombusdman – rahvusringhäälingu eetikanõunik. Avalik-õiguslikul ringhäälingul on kommertsalustel töötava ajakirjandusega võrreldes suuremad võimalused ja ka suurem kohustus seada standardeid ja anda eeskuju hea ajakirjandustava järgimisel. Siia kuulub kindlasti ka niisuguste autorite valik, kes kindlustaksid saadete sisulise kvaliteedi ja vastavuse ajakirjanduseetikale.
Eetikanõuniku rolli kõiges selles on võimatu üle tähtsustada. Tema on see, kes peaks andma sisu Eesti ainsa ombudsmani institutsioonile: sõnastama tööpõhimõtted, positsioneerima ombudsmani oma organisatsioonis ja väljaspool ning looma selle avalikku mainet. Eeldused seda teha on head, sest seadus paneb eetikanõunikule otsesõnu nii kohustuse kui ka annab volitused jälgida, kuidas rahvusringhäälingu tegevus vastab ajakirjanduse kutse-eetikale, ning anda nõu puuduste kõrvaldamiseks ja vigade vältimiseks. Teisalt on eetikanõunik kahtlemata avalikkuse – kuulajate-vaatajate – esindaja ringhäälingu juures (tegeldes näiteks inimestelt tulnud kaebustega). See tähendab üheselt, et ta teeb oma tööd avalikkuse ja mitte millegi või kellegi muu huvides. Vastutus avalikkuse ees peaks olema ombudsmani töö esimene ja tähtsaim põhimõte.
Praegune eetikanõunik on tegutsenud küll suhteliselt lühikest aega, aga tundub, et ta on asetanud rõhu ringhäälingusisesele tegevusele, esinedes oma ettepanekutega põhiliselt intranetis. Eesti Rahvusringhääling on aga avatud organisatsioon ja peaks olema ka auditooriumi jaoks arusaadav ning läbipaistev. Nõuniku analüüsid, ettepanekud ja võimalik kriitika saadete suhtes peaksid jõudma ka nende saadete vaatajate ja kuulajateni. Senine eetikanõuniku meediatund Vikerraadios on jäänud ses osas üpris hõredaks. Muret paneb tundma eetikanõuniku taktika raadioeetris kõlanud ilmseid hea tava rikkumisi välja vabandada või mitte märgata ning mitte anda neile adekvaatseid hinnanguid.
Ajalehtede Liidu Pressinõukogu (PN) on kuulutanud end monopoolseks meedia eneseregulatsiooni institutsiooniks, mida meediaorgani­satsioonid sellise­na ka tunnustavad. PN tõlgendab eetikaküsimu­si ja head ajakirjandustava omanike positsioonilt. Selle kümnest liikmest viis on omanike esindajad – peatoimetajad – ja kuues endine peatoimetaja, praegu­ne ERR-i eetikanõunik. Kuidas on võimalik kommertshuvide survel eetikakoodeksist mööda vaadata, veelgi enam – lihtsalt elementaarset õiglustunnet ignoreerida, see on hästi näha PN eespool käsitletud otsustes ja samuti otsuses nr 195 (http://www.eall.ee/pressinoukogu/kaebused.php).
Pressinõukogu käsitles Rein Veide­man­ni kaebust Vikerraadio 6. märtsi saates „Uudis+” kõlanud „Kivisildniku positiivse programmi” peale, kus kaebajat alandavate sõnadega laimati ja mõnitati. PN leidis, et Vikerraadio on rikkunud head ajakirjandustava, te­kitades põhjendamatuid kannatusi. Samuti taunis PN Vikerraadiot vastulause võimaldamisest keeldumise pärast. ERR-i eetikanõunik arutles seepeale aga tõsimeeli, et PN otsus on ekslik ja vastulauseks polnud põhjust, sest vastulause on mõeldud faktiliste asjaolude parandamiseks, mitte väärtushinnangute ümberlükkamiseks. Kuidas saaks Veidemann vastulausega ümber lükata „väärtushinnangu”, et ta on „koer­kirjanik”, küsib eetikanõunik.
Kuhu me oleme jõudnud, pressinõukogu ja eetikanõunik? Tuleb välja, et ebaõiglaselt mõnitatu peab ise hakkama vastulausega tõestama, et ta ei ole kaamel? Tuleb kuidagi tuttav ette ühest teisest ajast. Et võinuks lihtsalt avalikult vabandada, ei ole tulnud mõt­tessegi ei Vikerraadio juhtidel, eetikanõunikul ega pressinõukogul, kuigi Veidemann seda oma kaebuses taotles.
Kuidas saab ajakirjandus, mis ise ei tunne hea ja kurja piiri, nõuda kelleltki teiselt ausust, kõrget moraali, lugupidamist ja inimlike väärtuste hindamist? ERR-i eetikanõuniku ja pressinõukogu eeltoodud otsused pane­vad tõsiselt kartma, et väärtuste allahindlusest võib saada väärtuste pankrot.