Kas teie ka tegite ära? 

 

Anu Mõttus

Repliik

Ilmselt ei osanud 2005. aastal pronkssõduri juures käivatest inimestest dokumentaalfilmi tegema hakanud režissöör Meelis Muhu oodata, et film kujuneb just selliseks, nagu see kujunes. Efektset materjali oli „Aljoša” tegijatel palju, kuid filmi vaadates tekkis küsimus, mida kohalikud muulased tegelikult mõtlevad. Mida arvavad riigist, kus nad elavad, millised on nende mured ja kuidas näevad võimalikke lahendusi? Teema on muidugi tundlik, kuid ekspertide kaasamisel ja teema rahulikul analüüsimisel saaks hea dokumentaalfilmi abil eri rahvusest vaatajatele teise „poole” seisukohti üsna edukalt arusaadavamaks teha.
Muhu sõnul huvitas teda, kes on need inimesed, kes lilli viimas käivad, ning mida nad tulevikult loodavad. Ootasin minagi, et film aitab muukeelseid paremini mõista. Kahjuks seda ei juhtunud. Nägin küll sõjaveteranide hingeelu (ja -valu), kuid nooremale põlvkonnale an-ti sõna väga vähe. Eesti tuleviku seisu­kohalt on aga just nende arusaamad olulised.
Eesti Eks­pressi ajakirjanik Viktoria Ladõns­kaja väidab (24.04.), et enne nn aprillisündmusi oli integreerumine täies hoos: kauplustes kõneldi eesti keeles, Eesti riigilippu suhtuti kui loomulikku sümbolisse ning samastati end pigem Eesti kui Venemaaga. Nüüd aga kõneldakse põhimõtteliselt vene keeles, Eesti lippu enam ei austata, lilli viiakse nii Siselinna kalmistule kui ka Tõnismäele, ajakirjandust ega majandust ei usaldata jne. Praeguse olukorra kirjeldus on ilmselt üsna tõepärane (kui näiteks meenutada, kuidas muulastele mõjus kuulujutt krooni devalveerimisest), kuid kas varem oli olukord nii roosiline, nagu usub Ladõnskaja?
Kuna venekeelse elanikkonna arusaamu ja hoiakuid on viimase 15 aasta jooksul üsna vähe uuritud, saavadki analoogsed väited lähtuda eelkõige isiklikust kogemusest. Mitte-eestlasest ajakirjanik tunnetab teemat teisiti kui eestlane, kel tutvusringkonnas muukeelseid praktiliselt ei ole. Nii ongi valearusaamad kerged tekkima.
Meil tuleb elada koos märkimisväärselt suure hulga muulastega ning Teise maailmasõja eelset aega, mil eestlaste osakaal elanike seas ulatus pea 90%-ni, enam tagasi ei saa. Skeptilisust tekitava tundmatuga on keeruline koos edasi minna, mistõttu tasub ühiskonnauuringutesse senisest rohkem investeerida. Ja mitte ainult uurimustesse, vaid ka eri rahvusest elanikkonnale korda minevatesse filmidesse, telesaadetesse ja ühisüritustesse. Kinos käisid „Aljošat” vaatamas nii eestlased kui ka muukeelsed. Inimestele läheb Eestis toimuv korda ja seda tasub riigil edukamaks lõimimiseks ära kasutada.

28. aprillil Tallinnas teadus­meedia konverentsil „Teadus – tumm või tummine?” kõnelnud HTM-i kõrghariduse ja teaduse asekantsler Andres Koppel tõdes, et teaduse populaarsuse tõstmine peaks olema nii ministeeriumi, ülikoolide, teadusasutuste kui ka meedia ülesanne.

PISA-test andis muuhulgas teada, miks õpitakse loodusaineid. Umbes 75–80% Eesti õpilastest pidas neid vajalikuks selleks, et tulevikus elus hakkama saada. Samas vähem kui viiendik soovis ise oma elu loodus- või tehnikateadustega siduda. Kuidas saavutada, et paljast nentimisest, et teadus ja tehnika on ikka olulised küll, kasvaks soov ise selles valdkonnas midagi ära teha?
Eesti riik on Andres Koppeli sõnul hakanud teaduse populariseerimisele mõtlema alles päris viimastel aastatel. Alates 2007. aastast on vastav rida ka riigieelarves. Nii on mais välja­kuulutatava teaduse populariseerimise projektikonkursi raames võimalik tänavu konkureerida kahele miljonile kroonile. Alates tulevast aastast saab teaduse populariseerimises kasutama hakata EL-i tõukefondide abi.
Teaduse populariseerimise auhind asutati 2006. aastal. Seda rahastab HTM ning annavad ühiselt välja Eesti TA ja sihtasutus Archimedes. Tänavused auhinnad anti laureaatidele üle just eelmainitud konverentsil.

Ilm, tähistaevas ja linnaloodus
Tänavu andis žürii välja kolm 40 000 krooni suurust esimest auhinda. Esi­mese neist pälvis ilmateadlane Ain Kallis, kes on aastate jooksul tutvustanud ajakirjanduses ja koolides ilmateadust, geograafiat, astronoomiat ja teisi valdkondi. Vastuseks küsimusele, kas nii pika teaduse populariseerimise järel ka midagi muutuma on hakanud, leidis Ain Kallis, et ju on mingi kasu sellest siiski olnud. „Kui veel viis aastat tagasi võisid ajakirjanikud vabalt kirjutada, et Eestis on suur puudus astroloogiaõpetajatest, siis praegu enam astroloogiat ja astronoomiat segamini ei aeta. Muidugi on iga suur loodusõnnetus vesi meie veskile: siis oleme saanud ilmanähtusi seletada, suutnud ehk päästa paar sünoptikut ja pöörata tähelepanu meremeteoroloogiale.”
Teise esimese preemia pälvis astronoomide mittetulundusühing Stellaarium ja selle juht Mare Ruusalepp, kes Tartu Observatooriumis Tõraveres korraldab huvilistele ekskursioone ja on tänuväärne partner füüsikaõpetajatele. Stellaariumi 11 tegutsemisaasta jooksul on observatooriumis tähistaevast uurimas jõudnud käia umbkaudu 4,5% eestlastest. Mare Ruusalepa hinnangul nad palju rohkem külastajaid vastu võtta ei saakski: kõik giidid on professionaalsed astronoomid ja tegelevad huvilistega põhitöö kõrvalt.
Kolmandana sai esimese preemia sihtasutus Tartu Keskkonna­haridus­kes­kus ja selle projektijuht Annelie Ehlvest, kes on koostanud praegu mööda Eestit rändava interaktiivse linnalooduse näituse „Ma pole külaline, ma elan siin”. Näitus ise oli auhindade kätteandmise päeval Võrust Tartu Descartes’i Lütseumi suundumas. Keskkonnahariduskeskuse inimestele oli see esimene taoline ettevõtmine –
neid endidki üllatas, et algselt pigem linnalastele suunatud näitus ka maakoolides nii laia huvi äratas.

Auhind õpetajatele
Teise auhinna väärilisi nimetas žürii viis: raamatu „Aegade alguses. 15 kir-jutist kaugemast minevikust” autor Aivar Kriiska, Narva Lasteülikooli algataja Aet Kiisla, sihtasutus Tallinna Tehnika- ja Teaduskeskus ehk Energia­keskus, blogi Keskkonnaabi algataja Erik Puura ning projekti „Geoturismi aren­da­mine Eestis ja Soomes: õppides tundma maa minevikku” vedaja MTÜ Geoguide Baltoscandia eesotsas Heikki Bauertiga. Auhinnaga kaasnes 26 000 krooni suurune preemia. Žürii tõstis eriti esile TÜ Narva kolledži juures tegutseva lasteülikooli tööd, kus 7–12-aastastele tutvustatakse teadussaavutusi neile arusaadavas vormis. Loengud toimuvad paralleelselt eesti ja vene keeles, lapsevanemad ja teised huvilised saavad neid jälgida veebi vahendusel.
Kolmandaid auhindu (? 10 000 kr), jagus seitse: need pälvisid pikaaegne teaduse populariseerija dendroloog Heldur Sander; füüsika populariseerija Andi Hektor; Lähis-Ida klassikaliste tekstide tõlkija ja kommenteerija Amar Annus; Tähe perepäevade TäPe korraldaja Eesti Füüsika Selts; rahvusvahelise polaaraasta tutvustaja Enn Kaup; teadus- ja tehnoloogiauudiste portaal Novaator (toimetaja Villu Päärt) ning Rakvere Reaalgümnaasiumi loodusteaduste huviklubi töö edendajad füüsikaõpetaja Kadri-Ly Trahv ja bioloogiaõpetaja Tiina Sirelpuu. Viimased on oma koolis nelja loodusaine integreeritud õpetamise kõrval vedanud juba seitse õppeaastat põnevat loengusarja, mida lisaks õpilastele käivad kuulamas ka õpetajad ja teinekord koguni huvilised väljastpoolt kooli.

Lisavad koolitööle vürtsi
Rakvere Reaalgümnaasiumi direktor Mati Marksoo leiab, et loodusteaduste huviklubi on väga tänuväärne tegevus, mis annab kooli igapäevasele õppetööle tublisti vürtsi juurde. „Loengud on mõeldud kõigile linnaelanikele ning enamasti mitte kitsalt spetsiifilised, vaid pigem üldharivad, nii et neid võiksid kuulata kõik õpetajad ja võimalikult palju õpilasi. Viimasel ajal on esinemas käinud Marek Strandberg, toitumisspetsialist Urmas Kokassaar, rahvastikuteadlane Kalev Katus, oma kooli vilistlased biokeemik Lau­ra Herm, füüsik Silver Lätt jpt.”
Lisaks andis žürii välja kaks aukirja. Need läksid veel väga värsketele ettevõtmistele: ajakirjale Akadeemiake (pea­toimetaja Liina Kan­ger) ning ajakirjale Tarkade Klubi (peatoimetaja Arko Olesk). Konve­rentsil teadlaste vastutusest kõnelnud riigikogu esimees ja akadeemik Ene Ergma rõhutas, et teadlase moraalne kohus on mitte sulguda kitsasse teadusmaailma, vaid anda ühiskonnale teada, mis teadusmaailmas toimub. Seda eesmärki teenivad kõik, kes teaduse populariseerimise auhindadele kandideerisid.

Mida muudab teie töös sügisel kehtima hakkav uus koduõppe kord?

MEELIS KOND, Tallinna Haridusameti hariduskorralduse teenistuse direktor:
„Vastavalt uuenenud määrusele käsitletakse alates 1. septembrist koduõppena õppetöö korraldamist väljaspool kooli ruume. See halvendab nende tervislikel põhjustel koduõppel olevate õpilaste olukorda, kes on suutelised ise koolis käima, kuid kelle õpetamine klassi tingimustes on raskendatud või võimatu. Koduõppe määruse muutumine puudutab umbes 200 Tallinna õpilast, kelle puhul praeguseni on rakendatud koduõppe võimalusi, kuid kelle õppimist-õpetamist korraldatakse individuaalselt kooli juures rühmaõppena (nt Ristiku põhikoolis). Muutus puudutab aga teisigi õpilasi, sest mõnikord võib tervisehäire lisaks lapse enda tervisele seada ohtu ka klassi(kooli)kaaslaste turvalisuse.
Õiguslikult on koolidel võimalik muidugi korraldada õpet individuaalse õppekava alusel ning Tallinnal moodustada väikese õpilaste arvuga klasse, kuid sellise õppe korraldamiseks ei piisa riigi eraldatud ressurssidest. Tallinna Haridusamet on olukorda põhjalikult analüüsinud ja teinud HTM-ile mitmeid kordi ettepaneku seadustada Tallinna mõnes koolis kasutatav rühma- ja/või individuaalõppe vorm ning rahastada seda riiklikult. Leiame, et HTM on määrust välja andes kiirustanud – regulatsiooni on muudetud probleemi sügavust analüüsimata ning uut võimalust välja pakkumata.”

ESTER MUNI, Elva Gümnaasiumi õppealajuhataja:
„Esmalt tuleb uut korda selgitada lastevanematele, samuti peaksid sellest teadlikud olema arstid. Paraku on tihti juhtunud nii, et neil vajalik info puudub. Koolil on nüüd vaja juba kevadel vormistada õpilasele vajalikud dokumendid (iseloomustus või õpilase individuaalse arengu jälgimise kaart), sest nõustamiskomisjonid on juunis ja augustis, so ka ajal, mil õpetajad puhkavad.
Igati positiivne on muutus, mis sätestab, et koduõppena käsitletakse õppetöö korraldamist väljaspool kooli ruume (seni oli koduõpe õpilase elukohas või haiglas koolikohustuse täitmiseks toimuv õpe). Et Elvas ehitati linnaraamatukogu koolimaja ühte tiiba eraldi korpusena, saab vajadusel koduõpet korraldada seal. Ühises tunniplaanis on juba praegu ka koduõppel olevate õpilaste tunnid ja eKool võimaldab neile antud hinded ja hinnangud sisse kanda. Küll tuleb üle vaadata koduõppeõpilaste tunnijaotusplaan ja mõelda, kuidas oskusainete tunde korraldada. Suurenenud on ka I ja II kooliastmes õppetegevusele ettenähtud tundide arv – nüüd vähemalt 8, varem esimese kooliastmes 6 ja teises 7 tundi.”

LEELO TIISVELT, Viimsi Keskkooli direktor:
„Et koduõpet ei saa enam läbi viia koolis, on ühtepidi muidugi lapse huvides. Samas on mõni koduõppele määratud õpilane ka selline, kes ei suuda küll kollektiivis õppetööd teha, aga vajab sotsialiseerumiseks ikkagi kohta, kus teiste lastega suhelda.
Koduõppele määravale nõustamiskomisjonile peab vanem esitama päris palju dokumente. Juhuslikke lapsi siis koduõppel kindlasti enam ei ole – samas ei pruugi mõni vanem,
kelle laps väga koduõpet vajaks, seda kadalippu nüüd ette võttagi.
Positiivne on, et enam ei kirjutata ette aineid, mida peaks koduõppe programmi panema, ega erine kooliastmeti õppetundide arvud. Negatiivne, et enam ei saa vanema soovil koduõppele määratud laps käia koolis loovainete tundides ja kehalises kasvatuses.”

Inglise keele riigieksam tõi pisarad silma

Inglise keele riigieksam hoidis sel nädalal meeli pinevil paljudes kodudes, eksamile oli registreerunud kokku 9553 noort. Eksami kirjalik osa oli 3. mail, suuline 5.–9. maini.
Kohe ilmusid ka esimesed vastu­kajad. Haridusportaali „Koolielu” vest­lusringis kritiseerib end vanaks õpsiks tituleeriv pedagoog eksami kirjalikku osa: „Läksime koos lastega lootusrikkalt eksamile vastu – olime ju kõik ülesandetüübid korralikult läbi võtnud, eksami nimel juba gümnaasiumi esimesest kursusest peale harjutanud, õppematerjalid valinud võimalikult eksamilähedased – ja tule­museks värisevad käed, pisarais silmad, pettunud näod, täitmata lüngad. Mul oli oma lastest ja iseendast siiralt kahju. Kunagi oli riigieksamite idee hea ja mõistetav. Praegu oleksin kahe käega nende kaotamise poolt ja ülikooli sisseastumiseksamite taaskehtestamine tundub ainus õige samm. Tundub, et tahetakse ikka tõsiselt sikud lammastest eraldada. Matsid jäägu lauta, ülikooli on asja ainult eliitkoolide kasvandikel.
Minul on igatahes kogu töörõõm
kadunud ja lastel ilmselt ka. Järjekordselt suudeti tõestada, et maakoolist ei saa head haridust. Kas eksam peab tõesti nii raske olema? Kui meie koolid jagunevad eliit- ja tavakoolideks, miks ei võiks siis ka eksamid olla diferentseeritud?”
Teise õpetaja sõnul oli eksamikomisjon teinud kõik selleks, et keegi kuskil „üleval” ei saaks ette heita lii­ga kõrget keskmist. „Miks Eesti riigieksam peab olema karmim kui Cambridge First Certificate?” ei mõista ta. Kolmas õpetaja küsib, kuhu on kadunud normaalsed eksamiülesanded, et laps tunneks eksamil mingitki äratundmisrõõmu. „Praegu järgneb võõras sõna võõrale sõnale ka minu jaoks.”
Teema on kuum, arutellu sekku­vad ka õpilased. „Eliitkooli õpilase­na, kellel on viis tundi nädalas ingli­se keelt, võin öelda, et oli raske ek­sam, isegi väga. Ja mida teevad siis veel tavakoolide õpilased? Kurb, kui eksam on ärapanemise koht.” Teine abiturient kinnitab, et tänavuse eksami 90 punkti ei anna võrreldagi eelmise aasta 90 punktiga, mis tä­hendab, et ta ei pääse ülikooli oma unistuste eriala õppima.
Esimesed emotsioonid on alati pisut üle paisutatud. Pinge on üles kruvitud. Õpetajad on sama suures või veelgi suuremas pinges kui õpilased, nõrgad tulemused tähendavad neilegi isiklikku ebaõnnestumist.
Loodetavasti tulevad eksamipunktid siiski pa­remad, kui esialgu kardetakse. Mis aga ei tähenda, et eksamikorralduses ei tule midagi muuta. Miks pole kuula­misosa koostamisel arvesse võetud aastast aas­tasse korduvat kriitikat? Lindile loetud tekstist on niikuinii raskem aru saada kui vahetult räägitust. Miks peab seda saatma veel taustamüra? Tõsi, ka elus saab harva suhelda haudvai­kuses, klassiruumiski on väike sumin, aga tavaolukorras saab selgusetuks jäänut alati üle küsida, eksamil see võimalus puudub. Milleks niigi stressis õpilasi veelgi rohkem närvi ajada?

Sirje Tohver

Ministeeriumis

 5. mail osales minister Tõnis Lukas riigikogu kultuurikomisjoni istungil ja valitsuskabineti istungil. 5. mail kohtus HTM-i kantsler Janar Holm Tallinnas Soome haridusministeeriumi abiministri Stefan Johanssoniga.
 8. mail korraldas minister Tõnis Lukas Tallinnas Mustpeade Majas tänu­ürituse vene koolide aine- õpetajatele. 8. mail andis Tõnis Lukas Tallinnas Eesti TA saalis õpilaste teadustööde konkursi lõpetamisel parimatele noorteadlastele üle auhinnad. 8. mail viibis minister Tõnis Lukas valitsuse istungil. 9. mail algab Ameerika Ühend­riikides Atlantas rahvusvaheline noorte teadusmess Intel ISEF. Eestist osaleb Jõgeva Ühisgümnaasiumi abiturient Maria Orb, kes pälvis mullusel õpilaste teaduslike tööde konkursil teise preemia tööga „Katlakivi tekke vähendamine magnetseadmega”.

Sõnumid

 Ässad Jõgeval

150 õpetajat üle Eesti pidas koolivaheajal Jõgeva Ühisgümnaasiumis maha ambitsioonika nimega võrkpalliturniiri „Ässad”. Eesti Koolispordi Liit korraldas turniiri juba 15. korda. Sellest võttis osa rekordarv võistkondi – 18. Teist aastat järjest läks võidukarikas Nõo Reaalgümnaasiumi õpetajatele Võrumaa ja Põlvamaa koondvõistkondade ees. Võõrustajad jäid neljandaks. Teise liiga võit läks Ida-Virumaa õpetajatele.
Nime „Ässad” kannab turniir eesmärgiga rõhutada sportivate õpetajate soliidset iga. Sellel võistlusel on naisõpetajate vanuse alampiir 35 ja meesõpetajatel 40 eluaastat. Esimeses liigas oli võistkondi 14 ning teises liigas neli. Teise liiga eripära on, et väljakul viibivate võistlejate vanuse summa peab ületama 290.
Jõgeva ÜG on „Ässade” võõrustajaks turniiri algusest peale. Võistluse hing ja peakorraldaja on Jõgeva ÜG majandusdirektor Raul Kull, 15-kordne peakohtunik kehalise kasvatuse õpetaja Rainer Võsaste ning pallimängu kohtumõistjad õpetajad Etna Leppik ja Hille Kirpu.
Korraldustiimile jagub koolispordi liidul ainult kiidusõnu. Läbi aegade on turniirist osa võtnud 265 õpetajat, kõige rohkem – 42 – Tartumaalt. Väga paljude koolide võistkonnad on turniiril osalenud algusest peale. Kõik võistlused on kaasa teinud Mart Märand Nõo Reaalgümnaasiumist ja Oskar Pettai Tootsi koolist.

Mõte

Aprilli lõpus arutati Euroopa Komis­joni esinduses maailmahariduse teemat. Leiti, et küll oleks tore, kui Eesti koolilaps oskaks mõelda endast nõrgemale ja näha ennast osana suuremast maailmast. Nende mõtetega saab muidugi ainult nõustuda, aga kuidas selleni jõuda?

Kas lisame õppekavasse veel ühe õppeaine? Teeme maailmaharidusest täiendava läbiva teema? Hakkame kooliga pihta juba augustis?
Projektinädal tundub algul olevat lahendus, kuna see erineb tavalisest koolitööst ja võib panna lapsi natuke mõtlema. Kui aga eesmärk on väärtushinnangute ja käitumise muutumine, tuleks maailmahariduse teemaga tegelda palju kauem kui ainult üks nädal. Kust võtta selleks aega, kui ainekavad on niigi tihedalt teemasid täis? Millal arutada lastega veel maailma suuri küsimusi?

Rahvusvahelises koolis on lastel pikad päevad
Algklassides on siiski päris hea võimalus, mida seni on vähe kasutatud – võiksime pikendada koolipäeva näiteks kuue tunnini, ja seda juba esimesest klassist. Kas tundub kohu­­tava mõttena? Julgen selle ideega siiski välja tulla, sest olen Eesti Rahvusvahelises Koolis just nii pikkade koolipäevadega harjunud.
Kõlab küll nagu vana laul, aga kõigepealt tuleb paika panna uued prioriteedid, mille hulka peab mahtuma ka huvi laia maailma vastu. Vähendada tuleb ainekavade mahtu, leida alternatiiv riigieksamitele, an­-
da rohkem vabadust ja vastutust koo­lidele, õpetajatele ning õpilastele jne.
Meie oleme Eesti Rahvusvahelises Koolis seda protsessi juba alustanud. Algtõuke andis tõdemus, et meie kool oli märkamatult väga ameerikalikuks muutunud. Kasutasime USA-st saadud ülivärvilisi lugemikke, looduslooõpiku juurde käisid Ameerika videod, materjalid katsete tegemiseks. Õpetajaraamatud olid algajale õpetajale väga head, kuid täiesti Ameerika-kesksed. Pole siis ime, et õpetajad polnud rahul, ei saa ju rääkida maailmaharidusest, kui ajalugu, kirjandust, geograafiat ja ühiskonnaõpetust õpetatakse ainult ameeriklaste vaatevinklist.
Otsustasime oma kooli muuta nii, et ka maailmahariduse teemad õppekavasse ära mahuksid. Meie tegevu­se aluseks sai IBO (International Baccalaureate Organisation) Primary Years Programmi algklasside õppekava, mille keskmes on laps sellisena, nagu ta algkooli lõpus olla võiks: hooliv, eelarvamusteta, reflekteeriv, tasakaalukas maailma uurija.
Meie koolipäev kestab nüüd juba pikka aega üle seitsme tunni, aga see ei koorma lapsi üle, sest nad ei istu seitse tundi järjest klassipingis –
kaugel sellest. Tegime seoses koolipäeva pikendamisega mitu põhimõttelist muudatust.

Pikk päev on lühikesest rahulikum
Asendasime suure hulga koduloo, inimese- ja loodusõpetuse väikseid teemasid kuue mastaapse teemaga, pühendades iga teema käsitamisele kuus nädalat. Ühte õppeaastasse mahub nii kuus teemat. Loobusime õpiku ja töövihiku võimust ja see aitas muuta õppimise loomulikumaks. Õpilased koguvad nüüd infot mitmest allikast, mitte ainult ühest õpikust. Vabanenud raha eest oleme soetanud raamatukogule uusi raamatuid ja õppevahendeid.
Pikk koolipäev on lühikesest palju rahulikum – isegi koolikella pole vaja. Jõuame õppida matemaatikat ja muud keerulist, aga jääb aega rääkida ka laiema maailma, kokkuhoiu, keskkonna, eetika ja muudel teemadel, kusjuures lapsed jõuavad kahe pika vahetunni ajal õueski mängida. Muutunud on õpetaja roll. Tal on aega lapsi jälgida, kuulata, julgustada, toetada, suunata, rakendada erinevaid õpistiile, aidata lastel seada eesmärke, õpetada eneseanalüüsi. Klassi tulles leiab ta eest juba aktiivselt tegutsevad lapsed.
Kuidas me laia maailmaga tutvume? Näiteks neljas klass uurib, millesse inimesed maailmas usuvad ja kuidas mõjutab nende usk nende käitumist, kas eri usuga inimestel on võimalik koos elada. Kolmas klass uurib kuus nädalat, miks loomade ja taimede eri liigid välja surevad ning millist rolli mängib liikide säilimisel ja kadumisel inimene. Selliseid globaalseid teemasid on igas klassis.
Et saada teada, kas lapsed on asjast aru saanud, piisab nende igapäevase käitumise jälgimisest. Kui laps peseb pärast einet jogurtitopsi puhtaks ja kasutab seda kunstitunnis värvitopsina, on ta millestki aru saanud ja õpetaja hing hõiskab rõõmust.
Loomulikult tegime algul ka palju vigu. Tahtsime lähtuda laste huvist ja käsitlesime seepärast põnevaid teemasid (näiteks dinosaurused), mis laste silmaringi piisavalt ei laiendanud. Suure hurraaga üritasime kõiki aineid omavahel integreerida ja ainespetsiifilisi oskusi teemade raames õpetada. Kahtlemata oli see lootusetu üritus.

Süsteemsus ja konkreetsus peavad jääma
Õigekirja ja arvutamisoskust tuleb õpetada ikkagi süsteemselt ja konkreetselt. Pusimist ja närimist nõudsid ka planeerimise ja hindamise küsimused. Õnneks on eri organisatsioonide (Council of International Schools, New England Association of Schools and Colleges, International Baccalaureate Organisation) meeskonnad käinud meie õppekava ja õppekorraldust akrediteerimas.
Hoolimata suurtest muutustest, on meie koolil oluliselt kasvuruumi, et muutuda multikultuursemaks, et algklassides toimiv terviklik lapsekeskne õpetus ei muutuks põhikoolis taas ainekeskseks, et õpetajad teeksid rohkem koostööd, julgeksid näidata, mis neil klassis toimub, ega ei kardaks konstruktiivset kriitikat, et õpilased, õpetajad ja lapsevanemad panustaksid Eesti ja maailma paremaks ning jätkusuutlikumaks muutmisse.

Mütoloogia

Pedagoogika müüdid ja psühholoogiateadus
Viimased paarkümmend aastat on ilmekalt näidanud, et turumajanduslikus ühiskonnas levivad kõige mõttetu­mad teooriad. Tundub, et isegi peda­googi ja psühholoogi haridusega inimesed (teistest rääkimata) on vahel nagu pimedusega löödud. Veel 21. sajandil valitsevad Eestiski pseudoteaduslikud teooriad.
1. müüt. Lapse arenguks on vaja, et ta oleks vahetus kontaktis ema ihuga. See müüt võiks olla abiks vaid afektiivses arengus, aga mitte lapse arengus tervikuna.Inimese arengus on eriti tähtis kognitiivne külg, mille puudujäägid avalduvad õppimises.
Kus on müüdi juured? Mõnikümmend aastat tagasi uuriti ja võr­reldi Aafrika ja Euroopa laste sünni­järg­set arengut. Ilmnes, et Aafrika lap-sed olid kahel esimesel eluaastal Eu­roopa lastest ees. Aafrika laste emad kandsid lapsi seljas või kõhul vastu paljast ihu. Liikvele läks esmane oletus, et lapse arenguks on vaja vahetut kontakti emaga. Täpsem uurimine selgitas, et kaasas kantava lapse meeled töötasid enam kui lastel, kes voodis lamasid. Väikesed aafriklased nägid maailma, kuulsid emade jutuvada ja looduse hääli. Istu­des-roomates said nad katsuda ümbritsevaid esemeid. Sama järleduse on teinud ka Jean Piaget, aga müüt oli maailma saadetud...
Euroopa lastega hakati arendavalt tegelema alles pärast imikuaega. Selajal pani aafriklasest ema lapse maha ja temaga enam ei tegelnud – ema kandis juba järgmist last, paratamatult pidurdus eelmise areng...
2. müüt. Lapsega ei tohi pahandada, talle vitsa anda ega kurjalt otsa vaadata. Minu andmetel on müüt pärit Rootsi heaoluühiskonnast, kus sotsiaaldemokraatia põhimõtted kanti ekslikult üle ka laste maailma. Lapsed aga vajavad kasvatamist-õpetamist, mis toimub vastuolude ületamise kaudu.Meilgi levitatakse absurdset põhimõtet: laps on isiksus.
Kasvatamine tähendab lihtsustatultvajalike seoste loomist ja mittevajalike vältimist ajus. Pedagoogiline ümbrus peaks looma nn häid seoseid. Aga kui pedagoogilist ümbrust ei ole, võidakse luua ka nn halbu seoseid. Kuidas halbade harjumustega last n-ö ümber kasvatada või halbade seoste teket vältida? Kasvatamatuse ilmingule peab viivitamatult järgnema ebamugavust tekitav olukord: kuri pilk, noomimine, kordumisel karistamine (ka vitsalöök). Koolis ei hakka keegi vitsa kasutama, kuid ebamugavusi vältida ei tohi.
Vanemas kooliastmes tuleb liikuda tasapisi enesekasvatuse teele. Helmes on õpilased eneseanalüüsides kirjutanud, kuidas nad püüavad vabaneda suitsetamisest, sobimatute sõnade kasutamisest jne. Väites, et see on kohati raske, süüdistavad nad eelkõige (lisan – õigusega) oma vanemaid ja eelmisi õpetajaid, kes lubasid neil kunagi „vabalt” käituda.
Müüte on pedagoogikas palju ja nendest tekkiv kahju on tohutu. Kä-sitlen müüte ka oma äsja ilmunud raamatus „Õpetajatöö psühholoogilisi probleeme”. Müütidega on raske võidelda, sest neid levitavad sõnaosavad inimesed, kes kasutavad ära teatavat müstikat ja nn inimlikku mõõdet, mis muudab müüdid „huvitavaks” ajakirjandusele ja nn lihtsale inimesele (vanematele). Õpetajat, kes võtab töö aluseks psühholoogiateaduse, pole võimalik lollitada „köitvate” õpetusteooriate ja kasvatusmeetoditega...

Peep Leppik, Ph.D, pedagoog-metoodik

Kui mina olin veel väikene mees

Stseen füüsikatunnist 1953. a. Vasakult Vladimir Indrikson, Vello Kangur, Aarne Suurthal, Heinz Valk ja Aldo Balbat. Seinal Lenini portree ja loosung „Kommunism on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine”.

Kas niiviizi ehitatakse kammunizmi?

Eestiaegsete mainekate koolide vaimsuse hävitamiseks suunati sõjajärgseil aastail direktoreiks ustavad parteisõdurid. Nii oli ka Tallinna 22. Keskkoolis (Westholmi gümnaasiumis) koolijuhtideks järjepanu kolm umbkeelset venelannat. Eesti keelt mittevaldavatena ei osutunud nende misjonitöö aga kuigi mõjusaks, misjärel otsustati ideoloogilist võitlust parandada eriti mõjusal viisil. Poistekooli eripära arvestades määrati direktoriks erupolkovnik Vladimir Indrikson, kelle kriuksuvad säärikud ja kalifeepüksid oletati tuhande kahesaja poisi vaimsele kangekaelsusele distsiplineerivalt mõjuvat.
Indrikson oli üpris nüri mõistuse ja tahumatu käitumisega diktaator, kes pidas loomulikuks erimeelsuste lahendamist ka kätejõu abil. Ta hiilgas väga ainulaadse kõnepruugiga. Teolt tabatud vembumehele edastas ta sellise epistli: „Kbrhbrh! (See oli enesetähtsust rõhutav köhatus, mis meenutas hobuse puristamist.) Mis sa tolgendad siin. Loohakas niizike! Kas oled kinus, et hambaid näitad, vai mis. Sul on tömp arusaamine distsiplinist. Kbrhrbh! Mine koju ja too ema siia! Vat mis. Ja mõtle seda küsimust järgi. Vaata, kuda sa seisad. Ega sa metsa tööle pole tulnd! Tuleb sind ikkagi välja lülitada koolist. Kasi kohe kantsaleisse ja võta paberid välja! Kbrhrbh! Loohakas niizike.”
Poisid omandasid nobedasti tema köhatuse imiteerimise oskuse ja õrritasid teda sellega igal võimalusel. Üks meie klassi poistest elas koolimaja vastas, mistõttu kogunesime pärast tunde tihti sealsesse trepikotta, et oma raske elu üle aru pidada. Ühel sellisel puhul märkasime mööduvat Indriksoni ja tervitasime teda valju köhatuskooriga. Raevununa kutsus ta kogu klassi mammad kooli, kus korraldas neile põhjaliku pragami­se, mida ta „idealogiliseks kasvatustööks” nimetas. Selle tuum oli umbes selline: „Ma tean küll, mis nad seal kalidooris teevad. Neil käib seal koos üks palitiline kera. (Ta ajas siinkohal segi ringi ja kera nimetused.) Suitsetavad ja irvitavad seal nõukogude võimu. Niizikestel on tömp arusaamine idealogiast. See tuleb ära likviderida! Vat mis, kas niiviizi ehitatakse kammunizmi?! Khbrhbr.”
Soovides meie tömbi arusaamise mõjutamiseks demonstreerida sotsialistliku maailmasüsteemi vääramatut võitu ja ühtlasi teenida plusspunkte oma ülemustelt, mõtles ta välja suure­joonelise plaani dekoreerida kooli kolonni oktoobripühade demonstratsioonil hiigelsuure maakeraga, millel oleks punase värviga ära märgitud need riigid, kus on jäädavalt võitnud Lenini-Stalini ideed.
Entusiastlik lööktöö läkski lahti. Jämedast traadist painutati suured rõngad, mis läbipõimunuina moodustasid maakera luustiku, millele siis kinnitati paksemast paberist kest koos sotsialismi võitude ereda kujutamisega. Indrikson kontrollis õnnelikuna oma geniaalse mõttetöö valmivat vilja ja vististi kuulis juba kõrvades tribüünilt vallanduvat aplausitormi.
Aga siis tabas seda suursaavutust ränk saatuselöök. Selgus, et maakera kavandamise gigantomaanses ekstaasis unustas Indrikson võrrelda maakera mõõtmeid ukse ja akende omadega. Hiigelkera ei mahtunud ühestki avausest välja. Poisid olid seda taibanud juba ammu, ent Indriksoni nöökimiseks hoidsid teavet saladuses.
Mis teha? Sellele eksistentsiaalsele küsimusele ei suutnud vastata ka Lenini samanimeline teos.
Maakera demonteeriti tükkideks ja üritati seda kooli hoovis uuesti kokku panna, ent poiste sihiliku tegutsemise tulemusena sündis äramäkerda­tud lömmis ja küürakas käkerdis, mis meenutas kevadist tohletanud kartu­lit. Indriksonil jäi ideoloogiline triumf nägemata ja äbarik maakera lõpetas hoovinurgas oma kuulsusetu eksistentsi nagu aastakümneid hiljem ka kogu sotsialismileer. Poiste kahjurõõmsal irvitamisel polnud piire.
Samamoodi lõppesid Indriksoni muud püüded meist andunud kommunismiehitajaid aretada. Lahkusime koolist Westholmi gümnaasiumi sümboolikaga lõpusõrmused sõrmes. Kooli au säilis määrimatuna. 

Heinz Valk



 

Kui inimesed arvestavad elukutsevalikul oma Elu Kutsega, muudab see töid, mida on vaja teha, viisi, kuidas neid on vaja teha, ning seeläbi ka kaubandus-, tootmis-, haridus- jm süsteeme.

Ühed olulised valikud, mis kas hoiavad üleval või muudavad märkimisväärselt ühiskonnakorraldust, on seotud lastekasvatamise viisi ja elukutsega. Me loome ümbritsevat maailma sellega, kuidas oleme lastega ja millele pühendame suurema osa oma ärkvelolekuajast ning pingutustest. Elukutsevalikusse suhtumine on tähtis tegur, mis määrab, kas inimesed on valdavalt õnnelikud või õnnetud, kas ühiskond toimib või mitte.

Elu Kutse
Kuigi on olemas kutsenõustamise võimalus ning karjäär on riiklikus õppekavas üks läbivaid teemasid, on kõige tugevam mõju noorte kutsevalikule neid ümbritsevate inimeste eeskujul. Peamise tähtsusega pole mitte see, mida räägitakse eesmärgiga noori kutsevalikul juhendada, vaid see, kuidas õpetajad, lapsevanemad ja teised noortega kokku puutuvad inimesed on lahendanud isikliku kutsevaliku. Noorte suhtumist eduka kutsevaliku tähendusse, võimalikkusse ja vajalikkusse mõjutab neid ümbritsevate inimeste rõõm või vastumeelsus oma igapäevategevuse suhtes, ja seda panevad nad tähele juba päris väikeste lastena.
Olen sageli kuulnud, et Elu Kutset ei saa järgida, sest elame ühiskonnas, kus on teatud suundumused ja kus inimestelt eeldatakse kindlaid asju. Hirm olla teistsugune, astuda harjunud rajalt kõrvale ja pälvida teiste halvakspanu on suur. Nii elatakse päevast päeva, paremal juhul töö kõrvalt tõeliselt huvitava valdkonnaga tegeldes ja igapäevatööst positiivset otsides ning endast siiski arvatavate võimaluste piires parimat andes, halvemal juhul tunnetatud vastuolust väärtushinnangute ja töö nõudmiste vahel järjest tuimemaks või haigemaks jäädes. Sellises olukorras ei kosta noortele antav soovitus järgida kutsevalikul südame häält ja jääda tööl ettetulevates kahtlastes olukordades oma põhimõtetele kindlaks eriti tõsiseltvõetavana.
Elukutsevalikul ei tuleks esmajoones mõelda ja rõhutada, millised on ühiskonna suundumused ja kuidas nendega ühes taktis käia, vaid seda, milliseid suundumustest oma valikutega kinnitame, milliseid teistele valimiseks esile tõstame ja milliste tekkele võime anda tõuke. Millised aja jooksul tugevamaks osutuvad, sõltub sellest, kui veendunud on nende järgijad oma valikute õigsuses. Need, mis paistavad täna tugevad, ei pruugi seda mõne aja pärast enam olla. Ka väikesearvulise järgijate hulgaga suundumused võivad olla väga tugevad. Selle asemel, et alustada ennustustest, milline valdkond aastate pärast laia tööpinda ja head palka võimaldab, tuleks alustada enda ja maailma või lähiümbruskonna suhtest. Mida õnn ja õnnelik olemine sinu jaoks tähendavad? Millistele küsimustele soovid kõigest hingest elu jooksul vastust leida? Millises keskkonnas soovid elada ja millist oma lastele jätta? Mille nimel oled valmis pingutama? Mis sinust sõltub? Mille eest vastutad? Alustades sellistele küsimustele vastamisest, võib selguda, et üksikisikust sõltub palju rohkem, kui enne arvati. Olles ise neile küsimustele vastanud ja vastustest oma isikliku elu kohta järeldusi teinud, on lihtsam ka noortele nende valikutes toeks olla.

Oleks võinud, aga ei teinud
Hirm eksida võib olla eriti suur siis, kui oled juba mõnda aega ühel kohal olnud ja on tekkinud mõningane turvatunne, isegi kui tundub, et selle tööga erilist turvatunnet ei kaasne. Minu meelest on hirmust, mis siis saab, kui teha nii, nagu ette kujutatakse, palju hullem tunne, et miski oli väga oluline ja sa oleksid võinud seda teha, aga ei teinud. Tasuks julguse kokkuvõtmise ja vajalikuna tunduvate muudatuste tegemise eest on tunne, et olen õiges kohas, teen õiget asja ja elan just õigel ajal. Seda, et soovitu muutub reaalsuseks, näeb vaid siis, kui julged hirmudest hoolimata endale kindlaks jääda. Siis on võimalik, et olematuks peetud suundumused saavad reaalsuseks ja järgmistel kutsevalijatel on rohkem nähtaval olevaid valikuvariante.

Lapsevanemate koolitus, olgu see siis pere-, loov- või ettevõtluskoolitus, tuleb alati kasuks.

14-aastase Marilini ema Siiri kurdab „teismelise suhtlemiskriisi” üle. Nooremana jook­sis Marilin ema koju jõudes talle vastu oma kooli- ja sõbrannauudiseid vadistama. Viimase aastaga on aga kõik muutunud. Töölt tulles tütrelt uudiste järele pärides saab ta vastuseks: „Mis uudist sa tahad?”, „Vaata Internetist!” jms. Siis heidab Marilin emale ette, et see ei võta tütre jaoks aega, ei kuula, ei tegele...
„Ometi ma ju püüan, aga näib, et just Marilinil pole kunagi aega,” ütleb ema. Ja siis üllatab tütar ootamatute „omaürituste” ja Siirile tundmata sõpradega, millest või kellest pole kunagi varem kuuldud, pere plaanid aetakse käigu pealt sassi, juhtub sõnavahetusigi. Kuidas tütrega uuesti jutule saada, kuidas usalduslik suhe taastada?
Mõnelegi lapsevanemale on selline stsenaarium tuttav, paraku väitis Tartu Rahvaülikooli lapsevanemate kooli­tusel vaid viiendik, et usub end niisuguses olukorras hakkama saavat. Koolitusele tuli see viiendik eelkõige oma teadmistele kinnitust leidma. Seevastu suurem osa 600 lapsevane­mast – lapseootel emad ja isad, mudilaste ja koolilaste vanemad ning vanavanemad, kasuisad – tunnistas, et vajab sellises olukorras asjatundja abi.

Kes peaks appi tulema?
Tartu Rahvaülikool korraldas europrojekti EQUAL WHOLE raames neljas Peipsi järve äärses maakonnas lapsevanematele koolitusi. Suurem osa koolitustest hõlmaski lapse kasvatamise küsimusi, alates beebieast kuni täiskasvanuks saamiseni.
Europrojekt EQUAL WHOLE oli väga populaarne, ent küsimusi tekkis paraku rohkem kui saadi vastuseid. Kui ühe regiooni lapsevanemate enamik tunnistab, et vajab kasvatusküsimustes abi, siis kes peaks neid koolitama? Milliste õppekavade alusel ja missuguste vahenditega? Kes peaks olema eestvedaja?
Kas peaks panema lapsevanemate koolitamise kohustuse koolidele? Ühelt poolt kuulsin pedagoogide spontaanset „ei!”-hüüet ning ühinesin sellega. Pedagoogidel on niigi tööd liiga palju. Teisalt suhtusid ka lapsevanemad ettevaatusega oma laste õpetajatesse, kes sellel koolitusel osalesid. Küsiti, kas nad ei saa omaenda lastegagi hakkama? Üks õpetaja ütles küll muiates, et pereprobleemid tulevad ilmsiks nagunii, aga ebalus jäi. Samas tunnistasid lapsevanemad kõige paremateks koolituskohtadeks just koolid ja lasteaiad, aga ka kultuurikeskused ja raamatukogud – kohad, mida seostatakse hariduse ja kultuuriga ning kuhu on lihtne minna.
Koolitamise läbiviijat ja korraldajat tasub otsida siiski väljastpoolt kooli. Selle europrojekti koolitajad olid perenõustajad ja korraldajad enamasti omavalitsused – inimestele see sobis.

Kas lapsevanemal on tööd?
Võib-olla lugejat üllatab, kuid europrojekti raames õpetati lapsevanematele ka lilleseadet, kujutavat kunsti ja ettevõtluse aluseid. Kuidas need kasvatusküsimustega kokku sobivad? Kui võtta arvesse lapsevanemate nõrka positsiooni tööturul, siis isegi väga.
Lapsevanemad on tööturul erilist tähelepanu vajav sotsiaalne rühm. Noorte emade tööturule naasmise raskusi on meil juba teadvustatud, samas on mitme lapsega lapsevanema töötus jäänud Eestis pigem pedagoogide kui seadusandjate probleemiks. Kuidas mõjutab laste elukäiku pikaajaline vaesuses virelemine? Kas just see ei tekita õppimis- ja käitumisprobleeme?
Kui töötuks jäänud vanemal on mitu last, jääb iga laps seda kehvemasse olukorda. Üksikema või -isa pere langeb töötuse korral alla ametlikku vaesuspiiri ja teda hakatakse süüdistama selles, et ta elab oma laste toetusrahast. Aga millest ta peaks siis elama?
Kas just selles närvilises olukorras ei hakka lapsevanem tegema kasvatusvigu, mille tagajärjel kasvavad lapsed tal üle pea. Pidev muretsemine lapse pärast suurendab tööta või edutamata jäämise ohtu. Siit lihtne järeldus – aidates lapsevanemat kasvatusküsimustes, aitame tal hoida oma töökohta ja parandame tema laste elutingimusi.
Lapsevanemate koolitus, olgu see siis pere-, loov- või ettevõtluskoolitus, tuleb asjale kasuks. Lisaks teadmistele tekivad uued tutvused, tõdetakse ühiste rõõmude ja murede olemasolu, vahetatakse kogemusi ja telefoninumbreid, võetakse midagi koos ette. Moodsas keeles öeldes tekib lapsevanemale sotsiaalne tugigrupp, sotsiaalne võrgustik, mis annavad talle kindlustunde ja usu endasse, aga seda lähebki nii pere- kui ka tööelus tarvis.
Kui soovime terveid ja rõõmsaid lapsi ja noori ning korralikke töökohti omavaid vanemaid, peame lapsevanemaid koolitama.

Kas lapsevanemal on tööd?
„Kas Marilin siis üldse enam mingi tõsisema küsimusega teie poole ei pöördu?” pärib koolitaja. Ainult siis, kui Siiri puruväsinult hilisõhtusi toimetusi lõpetab. „Olen õhtuks omadega täitsa läbi, mõtlen ainult sellele, kuidas pea padjale saada,” kurdab Siiri. Ta ütleb tütrele: „Kallis, ma olen väga väsinud, räägime sellest homme, kui ma töölt tulen.” Ent järgmisel päeval on tütrel oma tegemisi ning nõnda lõhe süveneb...
Just hilisõhtu ongi „teismelise jutuaeg”, ütleb koolitaja. Vanemale kõige ebasobivam aeg – hilised või lausa öötunnid – on murdeealistega vestlemiseks kõige „tulusam”. Mõnigi koolitusel osaleja noogutab agaralt kaasa.
Järgmisel koolitusel tuleb Siiri lektorit tänama. Jah, just hilisel tunnil unega võideldes ja väsimust trotsides võttis ta Marilini küsimust kuulda. Asja arutati poole ööni, ent sõprus paistab taastuvat. „Sa oled kõige parem ema, sulle saab kõigest rääkida!” kallistas Marilin Siirit hommikul kooli minnes.

Elamusterikas raamatumess Budapestis

Aprilli lõpus Budapestis toimunud XV rahvusvahelisel raamatufestivalil leidis aset ka Euroopa kaheksas esikromaani festival. Kaks festivali ühes seega.

Ungari ja Budapest on paljudele eestlastele teada-tuntud reisisihtkohad juba lapsepõlvest ning kes ei teaks Ungari veine, suitsuvorste ning muid kulinaarseid saavutusi. Ometi ei pea ungarlased end ise vaid veini- või gastronoomia-, vaid ka raamatu­rahvaks.
Budapest on täis raamatupoode – küll suuri ja seinast seina kirjandust sisaldavaid, küll väikseid, ühele või teisele erialale või keelele keskendunud poekesi. Väga paljudes neist toimub pidevalt kõikvõimalikke kirjandusüritusi. Nagu kogesin messi külastamisel, on huvi suur ka välis­kirjanduse vastu: messi peamine külalisriik oli tänavu Hiina, peaaegu võrdselt suure saksakeelse väljapanekuga oli esindatud Frankfurdi raamatumess, arvukalt oli ka ingliskeelset kirjandust.

Kirju seltskond
Ungari raamatu- ja kirjandustraditsioonid on pikad. Suviselt palavasse Budapesti oli saabunud 18 noort kirjanikku Austriast, Bulgaariast, Hispaaniast, Horvaatiast, Iirimaalt, Itaaliast, Leedust, Poolast, Portugalist, Rumeeniast, Saksamaalt, Slovakkiast, Sloveeniast, Soomest, Taanist, Tšeh­hist, Ungarist ja allakirjutanu Eestist.
Ürituse mõte on tuua Euroopa eri maade noored kirjanikud kokku ning tutvustada neid üksteisele ja Ungari publikule. Omamoodi võib selles näha korraldajate soovi reklaamida oma kodumaad, kuid see pole mõeldud kriitikana – vaatamata sellele, et Tallinnast tulnuna näib Budapest räämas ja tolmusena, on tegu külalislahke, sõbraliku ning kõikvõimalikku meelelahutust pakkuva linnaga.
Elamuse pakkus ka raamatumess ise. Tänavune peakülaline oli „Amee­rika psühhopaadi” autor Bret Easton Ellis, kes esines kohaletulnud arvukale publikule sõbralikult, avatult ja meeldivalt intellektuaalselt ning selgitas, et raamatut kirjutama asudes peab ta esmalt aasta-kahe vältel kõik kuni detailideni välja mõtlema ja alles siis söandab istuda maha ning raamatu „tehniliselt” valmis kirjutada.
Vähem meelelahutuslik ei olnud Ellise esinemisele eelnenud avamistse­remoonia, kus sõna sai Hiina RV asepressi- ja publikatsiooniminister (sic!) Wu Shulin, kes ettekande lõpus tsiteeris S?ndor Petöfi kuulsat luuletust „Vabadus, armastus”, sedastades, et seal kõlanud väärtused olla olulised ka hiinlastele. Saalis istunud publiku näod venisid irvele…

Tutvustati debütante
Esikromaani festivalile saabunud kaheksateistkümne maa noored kirjanikud on oma loomingulises elus väga erinevas seisus. Näiteks kirjutas 1964. aastal sündinud Hispaania ajakirjanik Carmen Jiménez romaani „Minu ema, kes sa oled põrgus”, sest teda huvitas Lõuna-Ameerika immigrantide elu oma kodumaal – raamatuid tal roh­kem kavas kirjutada ei ole. Sama puudutab keemikuks õppivat Jon?š Tokarsk?t (1982), kes ütles, et ei tea oma kodumaa kirjanduselust midagi ning tema teismelisena kirjutatud alkeemiateemaline teos „Laps-alkeemik ja teisi jutte” ilmus pooljuhuslikult. Seevastu soomlanna Anna Maria Mäki (1976) „Suletud koha lummus” on tõlgitud juba ungari keelde ning messile samuti ungari keeles ilmunud raamatuga „Väikesed sõrmed” tulnud rumeenia kirjanik Filip Florianilt (1968) ilmub kohe-kohe teine romaan.
Autorid olid seega erinevas positsioonis ka ungari lugejaskonna huvi arvestades. Kuid samas olid korraldajad näinud palju vaeva ning tutvustanud igaüht väga korralikult. Raamatute ungarikeelsed katkendid ilmusid nädalalehes Élet és irodalom (Elu ja kirjandus – võrreldav meie Sirbiga) ning olid kättesaadavad ungari, inglise ning originaalkeeles ka esikromaanifestivali kataloogis. Trükimaterjalidest olulisemad olid kontaktid Ungari raamatuhuvilistega, ning siin võimaluste puuduse üle kurta ei saanud.
Esiteks soovisid messikülastajad näha neid kirjanikke, kelle raama­tud olid ungari keeles olemas. Mõne teise autori puhul tõmbas tähelepanu teema. Nii räägib iiri autori, ema poolt ungari päritolu Mark Collinsi ingliskeelne romaan „Kodakondsuseta” ungari põgenikest, kes sattusid 1956. a
ülestõusu järel Iirimaale. Huvitav oli jälgida ka ungarlaste huvi Eesti kirjanduse vastu. On ju Ungari maa, kus Eestit mõningal määral teatakse ning kus on aastakümneid õpetatud ka eesti keelt ja kirjandust. Nõnda ei osutunud eestikeelsete raamatute Budapesti tassimine asjatuks – eesti keelt valdavad inimesed ostsid need ära.
Sümpaatseima mulje jättis messi viimasel päeval Budapesti Goet­he-Ins­tituudi korraldatud kohvikuvestlus, kus kohal Angelika Reitzer Aust­riast, Thomas von Steinaecker Saksamaalt ja allakirjutanu.

Kirjanikuks saamisest
Iga autor luges saksa keeles ette katkendi oma raamatust ning enne ja pärast seda toimunud vestlust juhtis D?niel L?nyi Budapesti Ülikoolist. Et esinejaid oli vähem ning koht hubasem messikeskuse üsnagi isikupäratutest saalidest, oli võimalik rohkem teemasse süveneda ning tõmmata ka pühapäeva hommiku kohta arvukat publikut endaga kaasa.
Vestlusel puudutati küsimust sellest, kui kerge on eri riikides noorel kirjanikul raamat välja anda ning kas teise raamatu avaldamine võib olla kergem või hoopis raskem. Austria ja Saksamaa on väga institutsionaliseerunud riigid. Näiteks Saksamaal pärineb enamik debütante Leipzigis asuvast õppeasutusest, kus õpetatakse loovat kirjutamist. Ka Austrias on tavaline, et uued kirjanikud kerkivad esile ülikoolide saksa keele ja kirjanduse õppetoolidest või ajakirjanike seast. Kui Eestis on pea igaühel võrdlemisi kerge anda Kultuurkapitali toel oma raamat välja, siis nimetatud riikides on vaja n-ö ree peale saada, pälvida õigel ajal õigete inimeste ja asutuste tähelepanu, saada noorte autorite toetuseks mõeldud stipendiume, osaleda aktiivselt kirjanduselus, võita auhindu jne. Nendes riikides on raamatu avaldamine palju rohkem õnne ja raske tööga seotud kui meil.
Noored autorid suhtusid kirjandus­se palju rahulikumalt, kui eri maade kultuurimeediat jälgides arvata võiks. Keegi ei rääkinud kirjaniku ega kirjanduse „surmast”, kui millelgi problemaatilisel pikemalt peatuti, oli see kõikide maade autoritele üks ja seesama: oma kodumaa kirjanduselu tundub kõikidele kollektiivse int­sesti, väikese suletud maailmana. Seda mainis oma esinemisel isegi Bret Easton Ellis, kes enda sõnutsi kolis New Yorgist Los Angelesse, sest ei kannatanud enam välja idaran­niku kirjanduselu siseintriige.
Tundus, et vähem muretsevad selle suletud maailma pärast autorid, kes tegelevad ka millegi muuga. Näiteks M?ty?s Dunajcsik Ungarist, kes on ka kriitik ja ajakirjanik, samuti filmitegijad Jacinto Lucas Pires Portugalist ja Goran Vojnović Sloveeniast. Eri asju tehes on nad sidemetes ka muude „väikeste maailmadega” ja põimivad selle kõik kokku üheks suuremaks ilmaks.

Rikastav kogemus
Avalikkuse tähelepanu noorte kirjanike vastu oli suur ja sõbralik. Autoritele endile oli aga kõige olulisem üksteise nägemine. Sai kohtuda samasid huvisid jagavate inimestega neutraalsel pinnal, kus keegi ei tea suurt midagi sinu maa ega su enda olukorrast ega taju teises konkurenti. Just see aspekt on sääraste ürituste puhul kõige huvitavam ja kutsuvam. Muidugi on meeldiv kohtuda ka publikuga, kes tuleb kohale huvist kirjanduse ja kirjanike vastu. Kuid põnevam publiku küsimus­test, mis puudutavad järgmise raamatu ilmumist või iseenda positsiooni oma kodumaa kirjanduses, on ikkagi istuda kahe-kolmekesi kuskil täissuitsetatud Ungari õlle- või veinitoas (suitsetamiskeeld hakkab seal kehtima alles 2009. aastal) ning arutleda kirjutamistehnika ja -harjumuste üle, mis ei huvita kedagi peale nende veidrike, kes veedavad oma päevi arvuti­ekraani vahtides ning klaviatuuril klõbistades.

Ükskord saavad vene lapsed eesti keele selgeks niikuinii. Isegi siis, kui riigi tasandil enam midagi uut välja ei mõelda. Lapsevanemad muretsevad oma laste saatuse pärast ja ajavad selle asja korda.

Professor Mihhail Lotman jagab siinsed vene inimesed laias laastus kolme gruppi: impeeriumimeelsed Venemaa venelased, kes soodsal juhul läheksid Venemaale tagasi; topeltidentiteediga nn eestivenelased, kes kultuuri poolest kuuluvad Venesse ja poliitiliselt Eestisse, seoksid ka oma tuleviku Eestiga; eurovenelased, kes suhtuvad irooniliselt eestlaste provintslikkusse, käivad siin koolis ja lahkuvad siis läände.

Ei mahu Lotmani liigitusse
Jäin mõttesse, kuhu mina ise võiksin kuuluda, ja tulin järeldusele, et mitte ühtegi neist gruppidest.
Mina ei taha itta ega läände ega saa olla nõus sellega, mida Lotman kirjutab teisest grupist, eestivenelastest – et kultuur, keel ja rahvus seoks mind nagu Venemaaga. Meie venekeelses koolis on õpilasi, kes ei ole Venemaaga mingil moel seotud, kellele vene keel ei ole esimene keel, ammugi mitte emakeel, nad koguni ei oska seda õigesti. Aserid näiteks. Ma ei tunne siin kuigi palju venekeelseid inimesi, kes tahaksid Venemaale. Küll aga tean palju eestlasi, kes läheksid meelsasti kuskile, kus näiteks teenib rohkem kui Eestis.

Haridus olgu kõigile võrdne
Need Eestisse jäämise või sinna-tänna sõitmise jutud tõid mu silme ette järgmise pildi: istuksin nagu ühe laua taga inimestega, kes räägivad minust mind tähele panemata, mina neid ei huvitagi. Kui keegi jagaks niimoodi ära kusagil mujal elavad eestlased, arutleks nende tuleviku üle, oleks eestlastel seda sant lugeda.
Edasi pakub professor Lotman siinsetele nn venelastele diferentseeritud kooliharidust, ühed peaksid eesti keelest ja kultuurist rohkem osa saama, sest on identiteedi poolest Eestile lähemal, teised on nn ärasõitjad ja võiksid õppida pigem demokraatlikku ühiskonnaõpetust, Eesti moodi ajaloonägemist. Sellega ei ole ma nõus. See, milline haridus Eestis noortele antakse, ei tohi sõltuda õppekeelest. Kõik koolid annavad Eestis võrdväärset haridust. Ja kui vene koolis õpetatakse ühte või teist asja eesti keeles, siis teadmiste tase neis ainetes langeda ei tohi.
Eestikeelse õpetuse mahu üle arutledes on taseme langust kartes ka enne Lotmani arvatud, et venekeelsele gümnaasiumile võiks lisada ühe aasta: õppida 13 aastat.

Vene pered ei taha 13 kooliaastat
Arutasin seda lapsevanematega juba kümme aastat tagasi. Nõukogude ajal käidi vene koolis 10 ja eesti koolis 11 aastat, sest viimases oli kõvasti vene keelt ja kirjandust, sellega oldi harjunud. Variant 12 ja 13 aastat ei ole aga vene peredele vastuvõetav. Gümnaasiumilõpetaja oleks siis juba 20 aastat vana, lisanduks ehk aasta sõjaväes ja kui ülikoolgi otsa tuleb, alustab inimene iseseisvat elu peaaegu 30-aastaselt. See on lapsevanemate meelest liiga hilja. Kuigi idee tasandil oleks 13 aastat hea variant, sest vene haridus on Eestis praegu mõneti kannataja rollis, millest andis teada ka PISA-uuring: vene koolide lapsed esinesid seal halvemini. Ma ei väsi rääkimast, et see ei saanudki teisiti olla, sest eestikeelsetes koolides on valikaineid rohkem kui venekeelsetes. Lapsevanemad tahavad tavaliselt, et laps saaks koolis eesti keele kindlas­ti selgeks, ning lisaaineid valides otsustatakse ikka ja jälle eesti keele kasuks.

Meelsust ei määra õpikud
Ajalooõpikutega vene koolidel probleeme ei ole. Ja mis õpilaste meelsusesse puutub, siis see ei sõltu õpikutest ega õpetajatest, vaid sellest, mida nad kodus ja tänaval kuulevad. Ajaloo või ühiskonnaõpetuse riigieksamil annavad nad alati õiged vastused, aga mida nad seejuures mõtlevad, on teine asi. Õpikud neid probleeme ei lahenda, liiati on ministeerium kinnitanud, milliseid õpperaamatuid me peame kasutama, programmid on mõlemas koolis ühesugused.

Pole vaja kiirustada
Meie olime pilootkool, kui Eestis keelekümblusprogrammidega alustati. Esimesed kümblejad lõpetavad tuleval aastal juba põhikooli. See variant on igatahes parem sellest, mis pakub professor Lotman. Et vene laps valdaks eesti keelt emakeele tasemel, nagu ka Lotman tahaks, läheb veel aega. Kuni põlvkond vahetub. Juba praegu pannakse iga viies vene laps eesti kooli. See on ju vabatahtlik nagu keelekümbluski.
Ei maksagi kiirustada, eesti keelt peale suruda. Mõju võib olla vastupidine. Las läheb kõik loogilist rada pidi, rahulikult. Elu õpetab.

Tatjana Zarutskihh, Narva Pähklimäe Gümnaasiumi direktor
25. aprilli Õpetajate Lehes kirjutas Mihhail Lotman vene haridusest Eestis. Oleme professorile tänulikud, et ta sel teemal arutelu alustas. Pähklimäe gümnaasiumi pere on veendunud, et põhiharidus tuleb Eestis omandada vene keeles. Samas peame õigeks, et ainult õppeainest eesti keel on vähe.
On hea, kui kool saab õpetada veel 2–3 õppeainet eesti keeles või pakkuda keelekümblust. Õppeainete valik sõltub kooli, lapsevanemate ja õpilaste valmisolekust.
Keelekümblus võib olla nii varajane kui ka hiline. Kõnesolevad 2–3 õppeainet valivad lapsevanemad olusid arvestades. Kuidas valida? Varajane keelekümblus juhul, kui laps on saanud ettevalmistuse laste­aias või kodus ning kui tal ei ole psüühilisi raskusi. Hiline keelekümblus siis, kui õpilased ja lapsevanemad saavad aru tulevasest edukusest nii õppeainetes kui ka eesti keeles, kusjuures lapsele peab jääma võimalus õppeprogramm stabiilselt omandada. Kummalgi juhul ei tohi õpilase nädalakoormus suureneda. Pedagoogid peavad tagama õiged mängureeglid. Tunnis tuleb maksimaalselt töötada, et vältida vene kooli peamist probleemi – kodutöö suurt mahtu. Tunnis tuleb koguda erinevat infot ning õpetada lapsed seda kasutama.
Väga oluline on ainetevaheline integratsioon. Olgu näiteks matemaatika. Matemaatika mõisted, terminid, oskused, mis esinevad ka teistes ainetes ja on nendega tihedalt seotud, peavad saama nendes ainetes selgeks. See tähendab, et matemaatikatundides omandatud teooria saab praktilise kinnituse teistes ainetes: võrded keemiatundides, graafikud ja vektorid füüsikatundides.
Gümnaasiumiastme jagamine reaalseks ja humanitaarseks oli varem õigustatud. Nüüd peaks toimima teisiti. Variandid on tasemeõpe õpilase valitud aines, vähemalt viis kohustuslikku ainet eesti keeles, mis on reaalne, 60% õppeaineid eesti keeles on esialgu küsitav. Tänapäeva noored orienteeruvad mõningate ainete – valik- ja rakenduslikud õppeained – õppimisele võõrkeeltes. See pole alati tingitud soovist lahkuda Eestist, vaid tõsiasjast, et Euroopa Liidu liikmena on Eesti avatud teistele riikidele. Paljudes Eestis asuvates ettevõtetes on nõudmised eesti keele tasemele vähenenud, nõudmised võõrkeelte tasemele aga suurenenud. Paljud noored lähevad tööle Eestis asuvatesse välisfirmadesse. Tekib nõudlus teiste võõrkeelte, peale inglise keele ka itaalia, hispaania ja idamaade keelte järele. 60% õppeaineid eesti keeles kitsendab tulevikuvõimalusi välisfirmade tööturul Eestis. Praegu, kui uus õppekava on tulekul, on paras aeg sellele mõelda.
Venekeelse kooli programmi pikendamine aasta võrra on küsitav. Kui otsustatakse nii, oleks mõttekas gümnaasiumiõppe jooksul omandada mõni rakenduslik eriala kutseõppekeskuste baasil riigi- või võõrkeeles.
Paindlik eesti keeles õpetamise süsteem põhikoolis peab valmistama ette gümnaasiumiks. Didaktika põhimõtete ümberkorraldamine võimaldab vältida õpilaste ülekoormatust. Õppeaine valik ja selle süvaõpe gümnaasiumiastmes peaks olema ehitatud üles tasemeõppe põhimõttel. Ministeeriumi määratud viis õppeainet olgu eesti keeles, kuid selleks, et koolilõpetajad oleksid Eesti tööturul konkurentsivõimelisemad, peab neid õpetama ka teistes keeltes, mitte ainult emakeeles ja eesti keeles.

Ajakirjanduseetilisi konflikte ja nende lahendamist analüüsides torkab silma ärevust tekitav tõsiasi, et eetikaalase arutelu asemel võtab Eestis maad ajakirjanduse vabadust iga hinna eest kaitsev retoorika. Ja seda tingimustes, kus ajakirjanduse vabadus pole üldse ohus.

Kas meenub kellelegi juhtum, kus mõni väljaanne, tele- või raadiokanal või nende omanikud oleks avaldatu pärast kannatanud? Maksnud suuri kompensatsioone? Olnud sunnitud tegevuse lõpetama? Kes julgekski tõsiselt ohustada ajakirjandusvabadust? Sõnavabadus on aga ohus küll. Kui inimese avalikult välja öeldud arvamused ja vaated ei meeldi, siis saab meedia rünnaku objektiks sageli just see inimene kui isik ja mitte tema seisukohad. Seejuures tundub olevat piir, kus lõpeb kriitika ja iroonia ning algab avalik mõnitamine, nagu kummipael, mis venib vastavalt sellele, kuidas tõlgendajal parajasti tarvis. Millise sõnumi ajakirjanduseetikast annab siis meie meedia avalikkusele?

„Loominguline“ žanritõlgendus
Žanr määrab selle, kuidas me sõnumist aru saame. Kui kunagise Vigla sõu üpris teravmeelne nali – Soome 100-margased kaotavad kehtivuse – esitati väljaspool saate markeeringut, võtsid paljud seda uudisena ja torma­sid raha kulutama. Eesti Ekspress aval­das kultuurilisas Areen (21.02.) nimekirja „Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumat tegu”, nimetades üheks selliseks teoks ajakirjanik Priit Pulleritsu sündimise. Sama nimekirja preambulas kuulutati Rein Veidemanni artiklid inimsusevastaseks kuriteoks. Eesti Ekspressi sel­gituses pressinõukogule nimetati seda loetelu „satiirilises võtmes kirju­tatud arvamuslooks”. Peatumata pikemalt žanriteoorial, olgu siinkohal vaid märgitud, et loetelu või nimekiri pole ajakirjandus- ega kirjandusžanr ühegi teooria järgi. Arvamuslugu on aga kindlate žanritunnustega kommunikatsioonivorm.
Pressinõukogu klassifitseeris oma lahendites 188 ja 189 (http://www.eall.ee/pressinoukogu/kaebused.php) sama materjali „satiirilises võtmes esitatud hinnangute kogumiks või edetabeliks” ning leidis, et Eesti Ekspress po­­le hea tava vastu eksinud. Tuleb niisiis uskuda, et nimekirjas lisaks Pulle­rit­sule ja Veidemanni artiklitele üles loetud teod ja sündmused, nagu Estonia teatri pommitamine, EKP VIII pleenum, kunstiinimeste taga­kiusamine KGB poolt, 40 kirjale allakirjutanute ahistamine jne, olidki pelgalt „satiirilises võtmes esitatud hinnangud või edetabel” (?!). Sellele võiks ehk tõesti vaadata kui ebaõnnestunud või halvamaigulisele naljale, kui see „edetabel” poleks mitut inimest asjatult emotsionaalselt haavanud. Ajakirjanduseetika koodeksi punkt 1.5. ütleb: „Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega põhjustada kellelegi põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada.” Millist avalikkusele ilmtingimata vajalikku informatsiooni sisaldavad need õela ala­tooniga sõnumid? Millega on sellised avaldused õigustatud? Ometi ei leidnud pressinõukogu siin vastuolu ajakirjanduseetika koodeksiga.
Pressinõukogu lahendis on veel lisatud, et „loo žanr välistab osapoolte kommentaarid ja vastulause”. See väide kannab sõnumit, et on žanre või formaate, mille kasutamine justkui välistab kanali ja autori vastutuse. Niisuguse žanrina on meedias käsitletud näiteks arvamuslugu. Ent kuigi arvamus või hinnang ei saa olla vale või õige, mida oleks võimalik faktidega kontrollida, saab see ometi olla solvav, laimav, väärikust alandav, mõnitav, hingelisi kannatusi põhjustav. Kust on tulnud siis veendumus, et arvamusloo või hinnangutena esitatult on see kõik aktsepteeritav? Eetikakoodeks sellist võimalust küll ette ei näe.

Põhjendatud või põhjendamata kannatused
„Põhjendamatud kannatused” on Eesti ajakirjanduseetika koodeksi palju kritiseeritud klausel. On küsitud, kas on siis ka põhjendatud kannatusi. Kui lugeda pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu otsuseid, siis selgub, et on küll ja vägagi palju. Lühidalt öeldes: kannatuste põhjustamine on aktsepteeritav, kui avalikkus vajab olulist informatsiooni korruptsiooni, väärkohtlemise jms kohta. Kuid mitte kunagi ei tohi üksikisikule või inimeste grupile põhjustada kannatusi lihtsalt uudishimu või kättemaksu rahuldamiseks.
Väga vähe on Eesti meedias räägi­tud sellest, mida toob inimestele kaasa meediapeks. Mida saab teha inimene, keda raadioeetris nimetatakse loomastumise pooldajaks ja inimsusevastaseks kurjategijaks lihtsalt seepärast, et ta ütlejale ei meeldi? Kuidas peaks ennast kaitsma inimene, kelle sünd on paigutatud kultuurivaenulike tegude hulka, aga hea ajakirjandustava jär­gi­mist valvav kogu leiab, et tal pole isegi kommentaari või vastulause õigust? Ja pärast sellise vastuse saamist jätkub avalik mõnitamine selle eest, et ta julges üldse kaevata! Kui aga solvunu pöördub teda alandavalt kohelnud kanali poole, saab ta uue mõnitamise osaliseks, nii nagu mõni aeg tagasi tegi Kanal 2. Inimene, kes tundis end „Võsareporteri” saates ebaõiglaselt kohelduna, soovis Kanal 2-lt vastulause võimalust, kuid selle asemel tehti „Reporteris” jätkulugu, milles asjaosalist süüdistati omavolis ja nimetati tema pöördumist Kanal 2 poole etteheitvalt „oma õiguste tagaräuklemiseks” (vt ASN-i lahend nr 382, www.asn.org.ee).
Mida võidab avalikkus sellest, et ajakirjanduses mõnitatakse inimesi? Sõnal ja tulirelval on see ühine omadus, et nendega ei sihita inimese pihta nalja pärast. Millistest inimli-kest väärtustest saa-me rääkida, kui ajakirjanikud, kel on eetriaeg, leheruum, auditooriumi tähelepanu, kasutavad neid vahendeid … karistamatult teiste mõnitamiseks. Ent avalikku arutelu, mis sellistele juhtumitele hinnangu annaks ja aitaks eetikareegleid avalikus ruumis kinnistada, ei teki, sest meedia eneseregulatsioon ei toimi ja muid vahendeid ajakirjanduse ohjeldamiseks lihtsalt ei ole. Demokraatlikku ühiskonda ei sobigi jõuvõtted ajakirjanduse kallal, kuid samuti ei sobi sinna ajakirjanduse jõuvõtted, mida sõnavabaduse kaitsmise ettekäändel isegi õigustatakse. Kui valdavaks muutub hoiak, et ajakirjanduse vabadus, kuni õiguseni ebaõiglaselt materdada, kaalub üles üksikisiku kannatused, jääb üle ainult küsida, kui alla võib inimlikud väärtused hinnata.

Kes on kutsutud ja seatud?
Praeguseks välja kujunenud meediasüsteemis saavad väärtuste debatti edukalt edendada, ent sama edukalt ka tasalülitada eetikanõukogud ja seni ainus ombusdman – rahvusringhäälingu eetikanõunik. Avalik-õiguslikul ringhäälingul on kommertsalustel töötava ajakirjandusega võrreldes suuremad võimalused ja ka suurem kohustus seada standardeid ja anda eeskuju hea ajakirjandustava järgimisel. Siia kuulub kindlasti ka niisuguste autorite valik, kes kindlustaksid saadete sisulise kvaliteedi ja vastavuse ajakirjanduseetikale.
Eetikanõuniku rolli kõiges selles on võimatu üle tähtsustada. Tema on see, kes peaks andma sisu Eesti ainsa ombudsmani institutsioonile: sõnastama tööpõhimõtted, positsioneerima ombudsmani oma organisatsioonis ja väljaspool ning looma selle avalikku mainet. Eeldused seda teha on head, sest seadus paneb eetikanõunikule otsesõnu nii kohustuse kui ka annab volitused jälgida, kuidas rahvusringhäälingu tegevus vastab ajakirjanduse kutse-eetikale, ning anda nõu puuduste kõrvaldamiseks ja vigade vältimiseks. Teisalt on eetikanõunik kahtlemata avalikkuse – kuulajate-vaatajate – esindaja ringhäälingu juures (tegeldes näiteks inimestelt tulnud kaebustega). See tähendab üheselt, et ta teeb oma tööd avalikkuse ja mitte millegi või kellegi muu huvides. Vastutus avalikkuse ees peaks olema ombudsmani töö esimene ja tähtsaim põhimõte.
Praegune eetikanõunik on tegutsenud küll suhteliselt lühikest aega, aga tundub, et ta on asetanud rõhu ringhäälingusisesele tegevusele, esinedes oma ettepanekutega põhiliselt intranetis. Eesti Rahvusringhääling on aga avatud organisatsioon ja peaks olema ka auditooriumi jaoks arusaadav ning läbipaistev. Nõuniku analüüsid, ettepanekud ja võimalik kriitika saadete suhtes peaksid jõudma ka nende saadete vaatajate ja kuulajateni. Senine eetikanõuniku meediatund Vikerraadios on jäänud ses osas üpris hõredaks. Muret paneb tundma eetikanõuniku taktika raadioeetris kõlanud ilmseid hea tava rikkumisi välja vabandada või mitte märgata ning mitte anda neile adekvaatseid hinnanguid.
Ajalehtede Liidu Pressinõukogu (PN) on kuulutanud end monopoolseks meedia eneseregulatsiooni institutsiooniks, mida meediaorgani­satsioonid sellise­na ka tunnustavad. PN tõlgendab eetikaküsimu­si ja head ajakirjandustava omanike positsioonilt. Selle kümnest liikmest viis on omanike esindajad – peatoimetajad – ja kuues endine peatoimetaja, praegu­ne ERR-i eetikanõunik. Kuidas on võimalik kommertshuvide survel eetikakoodeksist mööda vaadata, veelgi enam – lihtsalt elementaarset õiglustunnet ignoreerida, see on hästi näha PN eespool käsitletud otsustes ja samuti otsuses nr 195 (http://www.eall.ee/pressinoukogu/kaebused.php).
Pressinõukogu käsitles Rein Veide­man­ni kaebust Vikerraadio 6. märtsi saates „Uudis+” kõlanud „Kivisildniku positiivse programmi” peale, kus kaebajat alandavate sõnadega laimati ja mõnitati. PN leidis, et Vikerraadio on rikkunud head ajakirjandustava, te­kitades põhjendamatuid kannatusi. Samuti taunis PN Vikerraadiot vastulause võimaldamisest keeldumise pärast. ERR-i eetikanõunik arutles seepeale aga tõsimeeli, et PN otsus on ekslik ja vastulauseks polnud põhjust, sest vastulause on mõeldud faktiliste asjaolude parandamiseks, mitte väärtushinnangute ümberlükkamiseks. Kuidas saaks Veidemann vastulausega ümber lükata „väärtushinnangu”, et ta on „koer­kirjanik”, küsib eetikanõunik.
Kuhu me oleme jõudnud, pressinõukogu ja eetikanõunik? Tuleb välja, et ebaõiglaselt mõnitatu peab ise hakkama vastulausega tõestama, et ta ei ole kaamel? Tuleb kuidagi tuttav ette ühest teisest ajast. Et võinuks lihtsalt avalikult vabandada, ei ole tulnud mõt­tessegi ei Vikerraadio juhtidel, eetikanõunikul ega pressinõukogul, kuigi Veidemann seda oma kaebuses taotles.
Kuidas saab ajakirjandus, mis ise ei tunne hea ja kurja piiri, nõuda kelleltki teiselt ausust, kõrget moraali, lugupidamist ja inimlike väärtuste hindamist? ERR-i eetikanõuniku ja pressinõukogu eeltoodud otsused pane­vad tõsiselt kartma, et väärtuste allahindlusest võib saada väärtuste pankrot.

Aatenaine: õpetaja Auguste Siefermann-Stamberg

Keeleteadlane Helgi Vihma on oma ema, Auguste Siefermann-Stambergi elukäigu teadlasele omase täpsusega kirja pannud. See on kõigi raskuste kiuste alati iseendaks jäänud õpetaja ja ema lugu.

Sa sündisid Vene impeeriumi Liivimaa kubermangu soode ja metsade keskel tolleaegses Laius – Tähkvere vallas Kilba­vere põlistalus, mis revisjonide ja vakuraamatute andmeil on registreeritud kui hajatalu juba 1519. aastal. Tartumaa liitmine Eestimaa kubermanguga 12.04.1917 tõi sinuaegse venekeelse Torma kihelkonnakooli ja lapse­põlve kodu lõppeks ka formaalselt Eestimaale. Sina õppisid alates 1916. aasta sügisest küll juba Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis – esimeses eesti õppekeelega keskkoolis, mille reaalharu lõpetasid 10. juunil 1921.
Oled jutustanud „keelesegadusest” matemaatika tundides ja eksameil, sest te ei tundnud eestikeelset terminoloogiat, kuivõrd rehkendust jmt terminoloogiaks võib nimetada. Noore vabariigi koolikorraldus oli alles kujunemisjärgus ja teie pidite riiklikud lõpueksamid sooritama vene keeles vene gümnaasiumi juures. Kuid sinu eestikeelse gümnaasiumi lõputunnistus on eestikeelne.
Matemaatikas on seal neli hinnet: rehkendus – hea, algebra – hea, geomeetria – hea, trigonomeetria – hea. Kui ma neid hindeid esmakordselt nägin, olin väga imestunud, sest tõlgendasin neid heasid neljadeks, mis minu kooliajal enam ei olnud maksi­maalne hinne. Matemaatikaõpetaja ja matemaatika õpetamise metoodika õppejõu August Kasvandi sõnul oli see tookord maksimaalne hinne. Kui me õde Lindaga olime Tartu Õpetajate Seminari õpilased ja A. Kasvand seal matemaatikakateedri juhataja, saatis ta meie emale tervituse ja palus oma kunagiselt andekalt õpilaselt küsida, kas kõrgem matemaatika on teda elus aidanud. Meie muidu äärmiselt tõsine ema eitas seda naeratades. Ma usun, et see oli heatahtlik huumor.

Arsti asemel õpetajaks
1921. aasta sügisel läksid sa koduste teada Tartu Ülikooli arstiteaduskon­da, sest olid unistanud saada arstiks – kaks naissugulast olid õppinud Peter­buri Ülikoolis arstiteadust, kuid nais­tel ei olnud tsaaririigi seaduste kohaselt õigust töötada arstina, vaid ainult ülemõena. Nii töötasidki kaks põlvkonda – ema ja tütar – ülemõdedena Tallinnas. Sina aga liitusid Tartus peagi nende noorte entusiastidega, kes olid nõus minema eestikeelsesse kooli õpetajaks. Sa võtsid osa Tartu Õpetajate Seminari juures korraldatud õpetajate ettevalmistuskursustest. Seminaris koolitasid sind õpetajaks eesti kultuurielu ja pedagoogikaajaloo suurkujud J. Tork, M. Pukits,
M. Kampmann, R. Rägo, E. Jaanvärk, J. Rumma, C. H. Niggol, A. Kasvand. Õpeta­jakutse omandasid sa juba 1921. aastal ja nüüd algas sinu õpetajatöö, millest kujunes elutöö.
Tartu Linnaarhiivi andmeil alustas noor õpetaja Auguste Siefermann õpetajatööd 1. novembril 1921 Otepää Haridusseltsi Ühisgümnaasiumis, kus õpetas 5.–7. klassini matemaatikat ja kogu koolis tütarlastele käsitööd kuni 31. juulini 1926. Järgnesid Ranna valla Omedo Algkool 1. augustist 1926 kuni 31. juulini 1930 ja Torma valla Lilastvere Algkool 1. augustist 1930 kuni 31. novembrini 1930. Peipsi ääres olid tutvunud Omedo (praegune Omedu) küla mehe Oskar Stambergiga, kes elas nüüd Tartus, kus te abiellusite Peetri kirikus 1930. aastal. Järgmisel aastal sündisin mina. Sa loobusid kutsetööst koolis ja pühendusid oma laste kasvatamisele: tütar Linda sündis 1933., noorim tütar Maire 1937. aastal. Pärast äia surma 1933 aitasite isaga mõlemad Omedus talutöid teha, kuni talu ära müüdi. Hiljem abistasid oma meest Mustvee kaupluses. Samas andsid matemaatika ja saksa keele eratunde ning lugesid palju: peale eestikeelse kirjanduse saksa, vene, inglise ja prantsuse keeles.

Küüditamine laastas isakodu
Uus periood sinu elus algas pärast meie kodu ja raamatukogu hävimist Mustvee suurpõlengus Nõukogude armee taganemise ajal 1941. aastal.
14. juunil 1941 küüditati sinu vanemad ja vennad. See toimus sinu ja su laste silme all, kuna olime sel kaunil suvepäeval vanaisa-vanaema juures Kilbavere külas. Kui 78-aastane Joosep Siirmäe koos abikaasa Anna ja kolme pojaga ära viidi, pidid sa nägema, kuidas kohe pärast küüditajate veoauto õuest väljumist algas isakodu laasta­mi­ne: koorem koorma järel vooris väravast välja majakraami, vilja, isegi mööblit ja loomi. Õhtuks oli ka kelder tühi. Samal õhtul algasid joomingud. Mahalaskmise ähvardusel sunniti sind koos kolme lapsega isatalust lahkuma ja otsiti taga kaupmees Oskar Stambergit. Olime pooleldi metsas redus, aga sina käisid ikka lehmi lüpsmas ja valasid piima seakoplis künadesse. Piima ei olnud ju kuskile panna.
Tallu tulid põgenevad vene sõdurid haavatutega. Sa rebisid linu sidemeiks, aitamaks haavu siduda. Ja sa ei kartnud sekkuda, kui saabunud saksa sõdurid tõid metsast eesti mehed, kes seina äärde panduna ei osanud enda kaitseks midagi öelda. Sinu perfektne keeleoskus päästis mehed mahalaskmisest.
Sügisel saime peavarju Pala valla Ranna koolimajas. Koolijuhataja Karl Paju, musikaalne ja lahke vanem här­ra, kes oli ühtlasi Kodavere kiriku kös­ter, kutsus meie õpetajakutsega ema Ranna Algkooli tööle.

Uus algus
Sinust sai kooliõpetaja väikese ühetoalise korteriga koolimaja Kodavere-poolses otsas. Vana mõisahoone Must­vee-poolses otsas oli koolijuhataja avaram korter ja keskel klassiruumid. Mäletan tänuga õdusaid õhtutunde, kui me sõbraliku vanahärraga kooli harmooniumil mängisime – kooli juhataja ja tema algkooli õpilane. Meie Lindaga (hilisem Tartu Ülikooli naisvõimlemise õppejõud) hakkasime käima samas koolis ja väikese Mairegi (kellest sai arst) leidsid sa ühel päeval klassiruumist koolipingis istumas.
Arhiividokumendid näitavad, et sa töötasid Ranna koolis alates 1. oktoobrist 1941 õpetajana, alates 1. augustist 1943, kui Karl Paju läks pensionile ja kolis Kodavere kiriklasse köstriks, kooli juhatajana. Sügisel 1944 nimetati kool mittetäielikuks keskkooliks ja sina jätkasid alates 1. septembrist 1945 kooli direktorina.
Rannas elamise aastail kogesime mõndagi head ja halba. Meil polnud sooje talverõivaid: meie kodu oli ju põlenud, laste riided väikeseks jäänud ja isa riideid ei antud Kilbavere talust kätte põhjendusega, et need võivad olla küüditatud Siirmäe poiste omad. Abi tuli ootamatult inimeselt, kellele isa oli oma kaupluse likvideerimisel andnud villast kangast ja kes nüüd tõi selle sulle. Esimesel aastal ei müüdud sulle külast mune, seekordsed lihavõttepühad olid kurvad. Järgmisel aastal juhtus naljakas lugu ühe koolipoisiga: kui ta oma kahtedega koju läks, ilmus lihavõtteks lihapakk meie ukse taha. Sa saatsid selle ta emale tagasi ja panid poisi pärast tunde järele õppima.
Oma laste vastu olid samuti nõudlik ja range nii õppetöös kui ka koduses elus. Plikad ei pääsenud enne Peip­sisse suplema, kui olid oma jao kooli­aias kitkunud või muid töid teinud. Õhtuti kogunesid küla noormehed kooli õue võrkpalli mängima, tüdru­kud enamasti pealt vaatama. Aino Paju oli aga alati palliplatsil. Tema täp­sed tõsted surujale (ka oma tuleva­sele mehele) olid meile Lindaga eeskujuks, sest meidki lubati koos täiskas­vanutega mängima.
Siis hakati noormehi võtma Sak­sa tööteenistusse, hiljem külamehi hobustega voori, ka meie isa. Neist ei olnud mõnda aega midagi teada. Meeleolu oli ärev, levis kuulujutte ja laimugi. Nägime taas sõjaväelasi põgenemas, seekord Narva alt Kolkja, Ninaküla suunas. Neid majutati ka koolimajja, nii sakslasi kui ka eestlasi. Rannamõisast lahkudes olid nad taganemisteel sattunud tule alla ja mõnigi neist jäi kodumaa mulda. Ühel väeosal oli kaasas noor naine Maria väikese haige lapsega. Sa kutsusid poisikest vaatama kooli arsti dr Kedrinski, kes ei püüdnudki varjata beebi lootusetut olukorda põgenike vooris. Sa võtsid õnnetu Maria lapsega oma hoole alla ja hakkasid last ravima. Sul oli piisavalt kogemusi oma lastega ja meil oli suhteliselt hea kodu­apteek. Te vestlesite Mariaga vene keeles ja hiljem saatsid Maria Timati klassi vene keelt õpetama. Esimesel võimalusel tegid Tartusse ettepaneku võtta Maria ametlikult õpetajaks, kuigi tal ei olnud vajalikke dokumente.

Vallandamine
Sõja järel ei olnud alguses mingit bussi­liiklust. Sa püüdsid kooli võimalikult kiiresti taas tööle rakendada, aga polnud kõige elementaarsemaid töövahendeid: vihikuid, pliiatseid, kriiti ega muud. Sa käisid üle kuuekümne kilomeetri hobusega Tartus õpilastele kooli­tarbeid ostmas, õpetajaile palga­raha toomas ja tulid tervena tagasi ajal, mil teeröövid olid igapäevane näh­tus. Isa ja meie närveerisime sinu pärast kohutavalt, aga sa läksid ikka jonnakalt üksi, sest pidasid nõnda kõige ohutumaks – suurrätikusse mähi­tud vaene naine, koolmeister, kellelt pole midagi võtta, isegi mitte kasukat.
Pärast 1949. aasta suurküüditamist, millest Sa imekombel pääsesid (su lap­sed ei tea, kuhu sa neil päevil kodust kadusid), vallandati sind koolist poliitilistel põhjustel 1951. aasta varakevadel ja pere aeti korterist välja. Sinult võeti haridusdokumendid ja õigus õpetada. Tartu Linna ja Rajooni Riikliku Arhiivi teatises 22. oktoobril 1955 nr 31-5 öeldakse, et arhiivis puuduvad andmed sinu töölt vabastamise kohta.
Mis toimus Pala vallas 1949. aasta küüditamise eel, ajal ja järel, sellest tean ainult kaudselt. Arhivaale pole uurinud. Kaebekirju õpetajate peale saadeti Rannast Tartusse haridusosakonda ja Õpetajate Instituuti otse direktorile, kes näitas neid mulle. Osa neist oli lausvale. Õppisin sel ajal Tartu Õpetajate Instituudis ja olin suviti lastelaagreis tööl. Isegi sinna jõudis kaebekirju – kulaku lapselaps pioneerilaagris kasvataja!

Taas tuli otsast alata
Igatahes 1951. aastal oli meie pere taas peavarju ja leivata, kui Pärnumaal oli Audru Algkool täiesti õpetajata. Sulle anti tagasi õpetaja õigused ja sind võeti sellesse kooli õpetajaks-juha­tajaks 1. septembrist 1951. Seal töötasid neli aastat. Tütred olid kõik kolmekesi juba Tartus õppimas ning tahtsime väga, et vankuma löönud tervi­sega ema ja isa tuleksid Audrust Tartule lähemale. Sa nõustusidki töötama viimased pensionieelsed aastad Tartumaa Nõgiaru 7-klassilises venekeelses koolis eestikeelse osakonna õpetajana, kus oli vaid neli klassi eesti lapsi koos ühes ruumis. Sinu pedagoogiline meisterlikkus ja eelnev kahe aastakäigu koos õpetamise kogemus aitasid edukalt toime tulla. Ainult võimlemise ja laulmise tunde käisin andmas mina.
Mäletan hästi Siberist tagasitulnute näljast kurnatud lapsi, kelle vaimsed võimed olid samuti kängunud. Seda tänuväärsem oli sinu kannatlik ja oskuslik töö nendega. See kestis 1. jaanuarini 1959, mil läksid pensionile.
Esialgu jäite isaga minu perre elama Tartus, hiljem Tallinnas aitamaks kasvatada minu lapsi Sirjet ja Ülot, kes sinu appi tulles olid juba väikesed marakratid. Aga sa jõudsid ja tahtsid nendega olla ja ainult tänu sulle oli mul võimalik sõita Tallinnasse Eesti Teaduste Akadeemia aspirantuuri sisseastumiseksameile. TA Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirandina lõpetasin oma õpetajatöö Tartus ja algas meie kooselu talviti Tallinnas; suviti olite isa ning Sirje ja Üloga Kodaveres. 1980. aastast ka Linda perega koos Tartus.
Enne manalasse varisemist jõudsid sa Tallinnas tutvuda oma vanemate küüditamisloo arhiividokumentidega. Sinu isa Joosep Siirmäe (Siefermanni) toimik algab kulakliku majapidamise venekeelse ankeediga esialgse numbriga 37, mis on parandatud numbriks 16 dateeringuga 7. september 1940. Ankeedi trükitiraaž on olnud 1000 eksemplari ja see on ka täidetud vene keeles. Järgneb ülekuulamisprotokoll dateeringuga 6. märts 1942 Sverd(lovski) oblastis, milles on öeldud, et ta on arreteeritud 14. juunil 1941 (koos abikaasa ja poegadega). Pojad – sinu vennad – tulid Siberist tagasi. Isa Joosep (sünd 1863) ja ema Anna (sünd 1875) surid seal. Oma surivoodilgi teispoolsuse piiril sosistasid sa ema nime, kui 15. oktoobril 1995 järgnesid oma 19. oktoobril 1992 lahkunud mehele Stambergile põlisesse rahupaika Kodavere kalmistul.

Õppejõuna puudutas mind sügavalt ühe esmakursuslase vastus küsimusele, milliseid aastaid me silmas peame, kui räägime Nõukogude Eestist. Noor tudeng oli siiralt üllatunud: „Kas ma pean kõiki aastaid peast teadma ja mida üldse on sellest ajast rääkida? Nõukogude ajast ei ole ju midagi rääkida!” Noor inimene peaks ajas paremini orienteeruma.

Tollest ajast on kirjutatud mitmeid häid raamatuid. Leelo Tunglal valmis hiljuti „Seltsimees laps ja suured inimesed”, Tiia Toometil eelmisel aastal „Õnnelik lapsepõlv”. Nimetatud kahel ja 1985. aastal ilmunud Viivi Luige raamatul „Seitsmes rahukevad” on ühine taust. Üheealiste kirjanike lapsepõlv on möödunud „viljastavates nõukogude ajastu tingimustes”. Olude sunnil on nad lapsena rõõmsalt laulnud laulu Leninile: „... meil helgeim elu maailmas / su soov läinud täide meil.” Ent ometi meenutavad nad seda aega kui õnnelikku lapsepõlve.

Lapse terav pilk
Kas saab pidada õnnelikuks lapsepõlve, kus musta mantliga mehed sorteerivad kappides ja keldrites ning viivad kaasa ilma süüta emad ja vanaemad? Äkki on nii Toometi raamatu pealkirjas kui ka Tungla raamatu alapealkirjas peidus iroonia?
Tungal usub, et igaüks võiks oma lapsepõlvest raamatu kirjutada – väikesena on pilk terav ja mõnigi lapsepõlvesündmus selgemini meeles kui tund aega tagasi loetud ajaleheuudis. Tema sõnul jääb lapsepõlv õnnelikuks ka kõige raskematel aegadel, muidugi juhul, kui laste ümber leidub armastavaid inimesi.
Fenomenaalne lapsepõlvemälu ja missioonitunnetus on nende raamatute ühisnimetaja. Mänguasjad, kommipaberid, limonaadipudelite sildid ja reklaamplakatid püsivad veel küpses
eas meeles, samu-
ti läikivad atlasspaelad, plekk-kohvrid ja lasteraamatud, mille pildid nägid välja „ nagu päris” – nii kassipoeg, kelle käpp halgude va-hele jäänud, kui Moskva kõrghooned – kõik see sööbis korduvast vaatamisest lapse silmapõhja, kirjutab Tiia Toomet.
„Korraga tundsin õhus memme lõhna (aga memm on juba ära viidud – M. R.). See hõljus öökapi kohal ja üle kogu magamistoa – see lõhn, mis tal oli pidude ja sünnipäevade ajal. Selline õrn ja pehme ja natuke lilleline ja maasikaline...” Ka Luik mäletab kapi lõhnu – pesuvirnade ja kristallist puudritoosi lõhna, millest tõusis roosakaskahvatut ja magusat surnud tädi lõhna.

„Seltsimees laps”
Pealkiri on ju ehmatav. „Ma ei ole tavaline laps, vaid seltsimees laps,” deklareerib Leelo. Seltsimees laps ise on vaevalt viieaastane. Ema viisid „mustad mehed” mingitel lapsele arusaamatutel põhjustel ära. Laps teeb ainuvõimaliku järelduse: „Ema viidi ära, sest mina olin paha laps.”
Vanaisa sünnipäevale sõites saab aga pahast lapsest seltsimees laps. Roosa näoga konduktor, hõbemärgiga müts peas ja imeline mustast lakknahast kott rinnal, mille kohal valged ja helesinised piletirullid, ongi selle määratluse autor: „Seltsimees laps on arvatavasti alla viie aasta vana?” See tähendab, et temagi on juba mehe eest väljas, teeb laps järelduse. Seltsimees kui ühisnimetaja, mis teeb kõik inimesed võrdseks. Ka lapse. Laps tunneb ennast ülendatuna, ehkki isa kasutab järjekindlalt sõnu „preili” või „printsess”, usub laps ise siiralt, et on „seltsimees laps”.
Teose lõpul pöördub isagi viimaks tütre poole selle määratlusega: „Pahad uudised, seltsimees laps. Memme tuleb kolmekümne aasta pärast. Kakskümmend viis aastat istub ta eesti koolilaste õpetamise eest vanglas ja seejärel peab veel viis aastat Venemaal elama, enne kui lubatakse isamaale tagasi pöörduda. Me oleme siis seitsmekümnesed ja sina kõvasti üle kolmekümne...” Need sõnad ütleb isa lapsele ilmselt seitsmendal rahukevadel, kui kasutada Luige määratlust. Selle aja üldistav nimetus on segadus, hirm ja sagedased ümberorienteerumised. Seda aega võiks määratleda ellujäämiskunstina.
Viivi Luige isa oli seda meelt, et pojengidega saab võidelda nõgeste vastu ja õunapuudega lepavõsa vastu. Leelo Tungalt saatis aga juba varasest lapsepõlvest teadmine – kui sa is­tud maailma kõige tugevama mehe kõrval, siis pole miski hirmus. Ema mõju on mõlemas raamatus tunnetatav. Ent mõlemas raamatus on ema ära: „Seitsmendas rahukevades” kolhoosikorda turgutamas ja „Seltsimees lapses” esialgu ei teagi kus, hiljem selgub, et Patarei vanglas. Ja sealtki viiakse ta ära, arvatavasti sinna, kuhu 84-aastane poolkurt vanaema juba viidud on.
Ema ei ole küll füüsiliselt olemas, ent tema kohalolu on igal leheküljel tunnetatav. Et ema tagasi tuleks, tuleb hea laps olla. Nii lihtne see ongi, ainult selle nimel tuleb pidevalt pingutada. Lugemise kõrval ka kirjutamine ära õppida.
Nõukogude korra kehtestamisel pidi lastekirjandus saama samuti võimu tööriistaks, ideoloogilise võitluse ja kommunistliku kasvatuse rel­-
vaks. Laste- ja noorsookirjandus sa-mastati parteilistes dokumentides, aga sealt lähtuvalt ka kirjanduspoliitikas ja -kriitikas sotsiaalpedagoogilise õppevahendiga, mis pidi pakkuma eeskujusid ja ideaale ning kujutama sotsialismi vaenlasi võimalikult mustades toonides, kirjutab Reet Krusten oma lastekirjanduse õpikus „Eesti lastekirjandus” (1995).

Kirjandus võimu tööriistaks
Väike Leelo, Viivi, Tiia jt ei teadnud midagi partei direktiividest, ent ometi tabas lapse meel ära kõige kardetavama: „Rõõmsatele lauludele vaatamata tekkis raadiot kuulates mu hingepõhja hirm: kuskil lombi taga valmistusid hambuni relvastatud kapitalistid uueks sõjaks. Neetud kapitalistid ise elasid pehkinud maailmas ja sellepärast tahtsid nad sotsialismi õitsengut hävitada,” meenutab Leelo. Väike Viivi imestab siiralt, miks vanaema ohib, puhib, ohkab ja oigab, selle asemel, et reipalt hõisata: „Õlu on meil tõmmu nagu laukavesi.” Miks ei tee ta nii, nagu raadios tehakse?
Vastuolu raadio ja tegelikkuse va-hel tulnuks kiire-
mas korras lõpetada, lapsele murumüts ja plekk-kohver kin­kida. Kusagil mujal oli peibutav ja helge maailm, täis limonaadikioskeid, si-relisületäisi, valgeid sokke ja libedaid patsipaelu ning tähtsaid sõnu „Sadovaja”, „Mossovet” ja „Ordõnka”.
Lasteraamatute vahendusel kadus kõik kardetav ja kahtlane maa pealt, „järele jäid vaid päikesepaistelised mänguplatsid ja kõrgete jalgadega vaagnad täis mahlaseid pirne, ploome ja viinamarju”. Nii kirjutab Luik. Arvata võib, et viinamarju polnud ta siis veel maitsnudki, ploomid ja pirnid võisid aastaajast sõltuvalt siiski tuttavad olla.
Meedia vahendusel loodud pilt elust ja tegelikkus erinesid nagu öö ja päev. „Rõõmurikka noorusaja / lastele Oktoober tõi. / Selle Lenin meile rajas, / selle Stalin meile lõi,” nii laulis väike Leelo. Kes see Oktoober oli, seda ta ei teadnud, kuid see nimi tuli kuidagi tuttav ette – temaga oleks olnud tore tuttavaks saada. Kirjanduslikku teksti lugedes ei pruugi laps kasvatuslikke eesmärke läbi näha, eesmärgid ise on ju peidetud sündmuste taha.
„Tahad – lendur sinust saab / tahad – meresõitja. / Kui sa julgelt alustad / oled kindel võitja,” deklameerib Viivi. Tekst annab suunised tulevikuks. Tulevikuks valmistumise juurde käib ka ettevalmistus võimalikuks sõjaks. Täiskasvanud seda millegipärast entusiastlikult ei tee. „Mis seal siis ikka – pidin sõjaks valmistumise enda peale võtma,” konstateerib Leelo. Kogu sõjaks vajalik varustus on marmelaadikarpi kogutud – marliside, rivanoolipudel, vatt, isegi mõned suitsud isa jaoks ja ... paar tükki suhkrut.

Täiskasvanud ei saa aru
Suurte inimeste enda jutt tundub nii tüütu ja igav. Mõnda asja tuleb lapsel nende eest varjata, mõnda koos nendega varjata ja mõnda asja, mida suured millegipärast ei oska või ei taha, ka julgelt välja ütelda.
Onu Kopli (ilmselt sugulane, aga „see sugulaste värk on üsna segane”) ei luba Leelol rääkida, et ema ära viidi, et Leelo seltsimees laps on, ja sellestki tuleks vaikida, et onul kuldnööpidega munder alles on. „Olgu, ma ei räägi kellelegi, et sul julgeolekumunder kapis voodilina all on,” lubab laps armulikult. Selle peale on onu kohe tükk aega vait ja arvab, et nii targal lapsel ei sobigi vist piimasappa minna...
Suure jutu ja veel suuremate organisaatorivõimetega tädi Anne peab endale korduvalt käega suu peale lööma ja meelde tuletama, et laps kuulamas on, kuigi seesama laps kohati võrdväärne vestluspartner on. Laps kuulab, mõtestab selle omamoodi ümber ja jätab meelde.
Laps on ka keerulistel aegadel laps. Niisugused tähed nagu NKVD saab meelde jätta lauluga „Enkavedee, enkavedee, juhhaidii ja juhhaidaa” ja seda veel „Vändra metsas Pärnumaal” viisil! Sõnad on ühed huvitavad asjad, leiab väike Leelo. Tegemist on keeletundliku lapsega. Ilusa kõlaga sõna mõjub sama võimsalt kui ilus asi. Enkavedee, tripperililla ja Engels on kõik kõlalt veidi salapärased, aga väga ilusad sõnad.
Varane lugemishuvi iseloomustab nii Tungalt, Luike kui ka Toometit. Siinkirjutajagi võiks ennast sellesse seltskonda arvata. Ma ei oma niivõrd sündmuste-, kuivõrd just lugejamälu. Usun isegi mäletavat, millal ja mis aastaajal mõni raamat mu ellu sisse murdis. Lapsena loetud tekstid on tänase päevani peas, niisamuti nagu raadiost kuuldud laulud. Leelo lemmik „Sormovo lüüriline laul” kuulus minugi repertuaari.
Üllatavalt tuttavalt kirjeldab Leelo Tungal tunnet, mis valdab last, kui ta äsja on lugemisoskuse omandanud
(Luik nimetab seda oma aabitsas „luge-
mise nõksuks”): „Siis tõmbusid mu käed ehmatusest külmaks ja pähe tuli jahmatav mõte: ma oskan nüüd vist lugeda! See, mida ma teen, ongi lugemine, oh sa sinder!”
Lugemisoskuse abil ületab laps ühe olulisema tõkke, mis teda seni täiskasvanute maailmast eraldas. Esimeses raamatus (sageli aabitsas) on aga üpris vähe informatsiooni, tekst kamanda­misest ja korraldamisest tulvil: „Laula, Aale! Laula laulu, Luule! Olli, loe! Laula, Leelo! Maga, Elga! Maga, Inga!” Kas lapse elu koosnebki aina kamandamisest ja seda teevad kõik täiskasvanud?

Lapsed on ikka lapsed
Pea igas intervjuus on Tungal oma ema lugu rääkinud. Alateadlik hirm – äkki ma ei olnud piisavalt hea – on teda aastakümneid jälitanud. Tudengi­põlves mõttes mõlkunud poeemist valmis kogupereraamatu esimene osa. Alltekstist saab aru see põlvkond, kes ise need keerulised aastad üle elanud. Meedia vahendusel võimendatud sotsialistliku õnnepäikese sära võis täiskasvanutele vägagi julm olla, lapsed õppisid ära, et sõnal võib olla mitu tähendust ning mõnikord jääb kõige tähtsam hoopis sõnade vahele. Kes selle oskuse lapsepõlves omandas, sel ei olnud hilisemas elus teksti mõistmisega raskusi. Need lapsed taastasid suureks saades Eesti Vabariigi.
Tiia Toomet rõhutab oma raamatu eessõnas, et nõukogude periood ei olnud midagi muutumatut ega ühetaolist. Kõik need lood õnnelikust lapsepõlvest (kas siis jutumärkides või ilma) ei ole nõukogude aja lapsepõlve rehabilitatsioon ega hukkamõist. Suurte inimeste suured mured jäid lapsepõlvemaa kaitsvate piiride taha.
See põlvkond on tulnud lapsepõlvest, kus heeringa koorimine tundus raiskamisena. „Kes siis heeringat koorib?” imestas Luige vanaema „Seitsmendas rahukevades”. Oma lapsed kasvatas aga nimetatud põlvkond üles kahhelkividest kiiskavates vannitubades ja nende lastelaste jaoks on juba pea pool maailma viisavabalt käes.
Aitäh autoritele, kes sellest ajast ausalt, siiralt ja emotsionaalselt jutustavad. Pärast niisuguste raamatute läbilugemist ei deklareeri ehk mõni noor valjuhäälselt, et nõukogude ajast ei ole midagi rääkida, ning mõistab, et lapsepõlv pole ainult lühike eluetapp, kus ollakse kasvult väike ja mõtteviisilt primitiivne.

Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja Dagmar Normet sai tuntuks lastekirjanikuna. Esimene raamat ilmus 60 aastat tagasi, hiljuti esitles kirjanik ühtede kaante vahele koondatud lastenäidendeid.

Kirjutate mälestusraamatus „Ava-nevad uksed”, et läksite kehakultuuri õppima tänu võimlemisõpetaja Ernst Idlale. Millega ta teid võlus?

„Ernst Idla oli haruldane organisaator, väga nakatav inimene, sugestiivne ja sütitav, sündinud juht. Olime kõik tema usku. Ta asutas Kalevi võimlemisrühmad, pani raadios hommikuvõimlemise käima, korraldas kahed Eesti mängud. Mina tegin Idla juures läbi tee algajast eliitrühma. Ta õpetas oma keha valitsema ja vabast liikumisest rõõmu tundma, hinge liikumise kaudu avama. Haaras kogu olemuse, tegi vabaks, elurõõmsaks, enesekindlaks. Tõi välja kammitsetud olekust, muutes keha instrumendiks, millel saab kõike mängida.
Idla süsteemi alus on inimese anatoomia ja füsioloogia. Talle oli keha tundmine sama, mis arstile haiguste tundmine: iga haiguse jaoks on oma rohud, iga kehaosa jaoks harjutused. Tema harjutuste kompleksid töötasid läbi kõik lihased, kandes nimetust kehakool. Eesti mängude üks esinemiskavu oligi kehakool. Mõte oli selles, et kui algajad võimlejad saavad selle selgeks, on nad teinud oma kehaga väga tõsist tööd. Kehakool läks üle õpetuseks, kuidas keha liikumisel valitseda. Praegustel võimlemiskavadel on kahjuks rõhk peamiselt visuaalsel efektil.”

Mida Eesti mängud endast kujutasid?
„Kaks korda, 1934. ja 1939. aastal toimunud Eesti mängud olid suure­joonelised üle-eestilist üritused. Ettevalmistus neiks oli väga põhjalik. Kõi­gile orga­nisatsioonidele ja klubi­dele saadeti kõigepealt kirjalikud ma­terjalid. Instruktorite koolituse läbinud Idla võimlejad sõitsid mööda maad ringi ja õpetasid esinemiskavu. Et mina olin alles koolitüdruk, sain sõita ainult nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Mäletan, et käisin Tallinna lähistel ja Setumaal Irboskas. Harjutasime maanoortega hilise õhtuni võimlemist ja rahvatantsu.”

Olete koos Ingrid Idla ja Aksel Tiigiga koostanud raamatu „Ernst Idla – võlur Tallinnast”. Võluriks hakati Ernst Idlat kutsuma pärast üht võimlemissündmust. Millist?
„Maailmakuulsuse saavutas Ernst Idla pärast emigreerumist Rootsi. Ini­mestega võimlema ja tantsima hakkas ta juba põgenike laagris. Esimene läbilöök oli võimlemispeol Lingiaadil, kuhu ta viis üle 300 eesti pagulas­võimleja. Kui eestlased peaproovil sinimustvalge välja tõid, avaldas Nõu­kogude suursaadik Rootsis protesti olematu riigi lipu pärast. Korralduskomitee leidis lahenduse: lipule joonistati Idla embleem, rõngas kolme võimlejaga. Kui Idla oma võimlejatega staadionile marssis, tõusid kümned tuhanded pealtvaatajad püsti.
Lõplikult lõi Idla läbi Stockholmi aastapäeva auks korraldatud kavaga, seades liikumise Beethoveni 9. sümfooniale ja lastes helgiheitjatel valgustada võimlejaid 30 eri punktist. Tulemus oli fantastiline: Beethoveni helid, pikkades valgetes kleitides võimlejad, sähvivad valgusvihud öös. Siis teda hakatigi kutsuma võluriks Tallinnast. Pärast seda olid talle kõik teed lahti, kuid Idla eelistas jääda Stockholmi, Eestile lähemale – lootuses kord tagasi tulla.”

Mis sai Idla koolkonnast Eestis?
„Tema õpilased oleksid soovinud jätkata, aga suunitlus oli teine – järgusport, VTK. Need, kel olid rühmad Kalevi juures, said Idla süsteemiga eraviisiliselt tegelda, aga kooli võimlemisõpetajad pidid programmi järgima.
Eestis esinesid Rootsi Idla Instituudi võimlejad esimest korda 1989. aastal. Linnahall oli puupüsti rahvast täis. Nägime hoopis teistsugust, loomulikku, krambivaba liikumist. Üks number oli vapustav: kõnd, jooks ja hüpped olid nii kaunilt kombineeritud, nagu oleks kevadtuul üle lava tuhisenud.
Daisy Idla käib kaks korda aastas Eestis kursusi tegemas, õpetades harjutusi ja väikseid komplekse. Nüüd võib öelda, et Idla tu-leb Eestisse tagasi. Üle maa on litsentseeritud õpetajaid, kes oma koolis Idla süsteemist lähtuvad. 3. mail toimub Tal­linnas Kalevi Tõnismäe spordibaasis võimlemisfestival „Idla päev”.”

Kui kaua te kehalise kasvatuse õpetaja olite?
„17 aastat, alates 1938. aastast, kui ma instruktorina mööda maad sõitsin. Sõja ajal oli mul Venemaal rühm. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuri eriala lõpetamist sai minust Tallinna spordikooli õppealajuhataja, paralleelselt andsin ka võimlemist. Minu rühmas võimles Ellen Niit, siis Ellen Hiob. Kord küsis ta minult, kas ma soovitan minna tal õppima kehakultuuri või kirjandust – ta oli väga sportlik tüdruk.
Pärast töötasin veel Kergetööstuse tehnikumis ja Kehakultuuri tehnikumis kuni selle sulgemiseni. Mina õpetasin seal kehakultuuri ajalugu ja tunni metoodikat, minu juhendada oli ka pedagoogiline praktika.
Hiljem olid mul võimlemisrühmad ETKVL-is ja draamateatris. Raadios olen seitse aastat hommikuvõimlemise saadet teinud.”

Kuidas teist kirjanik sai?
„Kirjanikuks sain ootamatult. Jaan Rummo teadis, et olen võimle­mis­õpetaja. Tema küsiski, kas ma ei tahaks lasteraamatute võistlusele mi­dagi võimlemisest kirjutada. Nii sündis „Maalesõit”. Sain isegi ergutusauhinna. Järgmine oli laulumäng „Me ehitame maja”. Va-hepeal kirjutasin oma mehele Leo Nor­metile operetilibretosid. Siis tuli raamat delfiini-dest – „Delfiinia”. Tollal räägiti väga palju sellest, kuidas ufodega suhelda. Mina mõtlesin, et ka maa peal on olevusi, kellest me suurt midagi ei tea, ja hakkasin lugema, mida delfiinide kohta on kirjutatud. Kõik delfiinide käitumist ja võimeid puudutav – see, kuidas nad omavahel häälitsustega suhtlevad ja kajaloodi abil orienteeruvad – on minu raamatus tõene. Käisin isegi Krimmis delfiinide katsejaamas.
„Lõvi ja lohe” on keskaegsest Tal­linnast. Selle raamatu sünnis on „süü­di” Tiina Mägi oma Kodulinna liikumisega. Mind on Tallinn alati väga paelunud. Raamat nõudis palju eeltööd. Istusin Tolli tänavas linnaarhiivis ning lugesin vanade tsunftide käsikirju ja protokolle. Raamatus toimub tsunfti üldkoosolek täpselt samamoodi nagu vanal ajal, tõlkisin selle kirjelduse vanast saksa keelest eesti keelde. Kui tähtis oli tollal ameti õppimine! Enne kui sell meistriks sai, pidi ta minema laia maailma rändama. Keskaja suletud maailmas, nagu me sellest arvame, toodi kogemusi kogu Euroopast. Tallinna tagasi tulnud, pidi sell meistri­töö tegema. Sepa meistritükk oli võt­ta silma järgi möödatraaviva hobuse jala mõõdud ja teha talle sobivad rauad. Meistrid oli siis väga austatud ja lugupeetud.”

Milline on teie Une-Mati raamatute sünnilugu?
„Loputasin Käsmus suvekodus oma esimese minia Kaarin Raidiga mere ääres kivide vahel oma laste pesu. Kaarin küsis, mida ma pärast delfiini­raamatu valmimist tegema hakkan. Mina ei teadnud. Siis ta soovitaski kirjutada Une-Matist. See pani mul mõtte veerema. Teame laulukest, et Une-Mati toob lastele und, aga keegi pole teda näinud. Küllap on ta nähtamatu. Miks nähtamatu? Ju tal on siis võlumüts. Nähtamatu Une-Mati peab olema väga õnnetu, sest ei saa teistega mängida. Nii need Une-Mati lood sündisidki.
Kui Vene televisioon tellis minult saatele „Head ööd mudilased” kuue lühifilmi stsenaariumi, kirjutasin esimese sellest, kuidas Une-Mati läheb kelgumäele. Mati, kellega ta mängida tahab, jääb aga kohe magama. Une-Mati veab ta sellegipoolest kelgu­ga mäkke.

Vanaema ei saa millestki aru – kuidas kelk ise sõidab?
Stsenaarium tõlgiti vene keelde ja saadeti Moskvasse. Varsti tuli käsk: autor ja toimetaja kohe Moskvasse. Sõitsime koos nukufilmi toimetaja Silvia Kiigega. Meile öeldi, et vanaema narrida on ebapedagoogiline. Küsiti, mis saab, kui kõik Moskva lapsed hakkavad kelku vanaema nina eest ära viima. Toodi näiteks, et pärast seda, kui ühe filmi tegelane oli pannud postkasti põlema, oli Moskvas mitu postkasti süüdatud. Mina küsisin, kuidas Moskva lapsed nähtamatuks muutuvad – ja probleem oligi lahendatud.
Aga meie elasime mitu päeva luksushotellis, käisime teatris ja muuseumides.”

Tänavu nägi trükivalgust teie lastenäidendite valimik. Millal hakkasite näidendeid kirjutama?
„Kõige esimene asi, mis ma kirjutasin, oligi näidend. Olin siis 5. klassis. Koolis oli kombeks korraldada mardi­õhtul karneval, kus 5.–7. klassid pidid ette kandma näidendi. Et meie klass ei leidnud midagi sobivat, palusid tüdrukud mul midagi kirjutada. Minu esimene näidend kõneles sellest, mis juhtub mänguasjade kaupluses keskööl, kui haldjas kõik nukud ja karud ellu äratab. Mäletan, kuidas me pärast tunde kooli koridoris joonista­sime ja kleepisime dekoratsioone, minu ema õpetas tantsu. Kõik see oli väga põnev.
Hästi on meeles ka näidendi „Üks kord üks on neli” sünd. Tallinnas elas ühes lugupeetud perekonnas kõhn kahvatu tudengi­ealine noormees, kes õppis muusikat. Ta sooritas enesetapu. See pani mind mõtlema eluväärtuste üle. Miks poissi hommikust õhtuni tagant kihutati ega õpetatud teda elust rõõmu tundma?
Näidend räägib saarel elavast poisist, keda röövel Ajahäda lubab õpeta­da inimesi valitsema. Ajahäda üks tingimus on, et kell tuleb keerata neli korda kiiremini jooksma: üks tund on neli tundi, üks päev neli päeva. Õp­pida tuleb neli korda kiiremini – ühe tunniga neli ainet. Ajahäda ei tunnista tänast päeva, on ainult eilne ja homne. Poiss muudkui õpib, aga ei tea ometi maast ega ilmast midagi. Ka muusikast mitte. „Mis on viiul?” – „Viiul on kiirus­e arendamise vahend”. Needusest saab ta vabaks siis, kui lausub esimest kor­da sõna „täna”.”

Olete eesti kultusfilmi „Vallatud kurvid” stsenarist. Mis teid filmimaailma tõi?
„Kõigepealt tegin koos oma mehe õpilase Sandor Sterniga operetilibre­to. Komöödiat on parem kahekesi kirjutada, saab teineteise peal kontrollida. Kui seda Boriss Kõrverile näitasin, ütles ta, et see on pigem filmistsenaarium.
Hiljem kirjutasime koos veel ühe filmistsenaariumi – meeskoorist. Gustav Ernesaks oli nõus ennast mängima, aga Tallinnfilm ei võtnud seda vastu.”

Kui palju te filmi tegemisega seotud olite?
„Olime ihu ja hingega filmi loomise juures. Võtsime hasartselt osa näitlejate otsimisest, jooksime linnas ringi, käisime isegi Tartus üliõpilaste ballil. Peategelase leidis Kaljo Kiisk. Terje Luik, kes oli siis alles 7. keskkooli õpilane, hakkas talle ühes nädala­kroonikas silma. Olime kohal ka filmivõtetel, Tallinnas ja Pühajärvel, juhuks kui töö käigus oli vaja mingi stseen ümber teha või teksti muuta.”

Kas tsensuur on teid kimbutanud?
„Lastekirjandust ei tsenseeritud, sellepärast nii paljud autorid lastele kirjuta­sidki. Küll aga oli probleem minu raa­matu „Kümme ust” kaanepildiga – kunstnik oli joonistanud sinna linna plaani. Et Tallinna tsensori mõjuväli ei ulatunud kaartideni, saadeti asi Riiga otsustada. Sealt saadigi luba.”

Millal teie kahele mälestusteraamatule järg tuleb?
„Elame-näeme.”

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.