Tänu õpetajale

Rikkus kogu eluks
Meie pere tuli Hiiumaalt Mulgimaa pealinna elama 1949. aastal, kui isal ja emal oli õnnestunud imekombel märtsiküüditajate käest pageda. Toonases Viljandi 2. Keskkoolis oli au sees muusika tegemine. Tuhavois lõin trummi, segakooris laulsin tenorit, bändis mängisin kortsu.
Minu laulu­õpetaja oli segakoori
Koit dirigent Paul Krigul, väike Erne­saks, Viljandi maestro. Kord pani Krigul radioolale mängima plaadi Beethoveni viienda sümfooniaga. Ise rääkis umbes järgmist juttu, mis jäänud hinge tänini. „Kuulake seda muusikat kas või kaks minutit järjepanu. Kui suudate, proovige uuesti juba viis minutit jne. Sellest saab alguse helide ilu mõistmine, rikkus kogu eluks. Kes aga suudab sekundi murdosa meloodiast eespool mõttes muusikaga kaasa minna, on õnnelik inimene.”
Küll ma tollal juurdlesin, kuidas saab meloodiast eespool liikuda. Nüüd kodutalus õuetöödel on taustaks ikka Klassikaraadio ja imestan, kust ja kunas mul selline „rikkus” helisema hakkas? Ei tea, polegi oluline. Õpetajal oli õigus.
Kui näen tänaseid „kaheksandikke” muusikaõpetuse tundideks septakorde jms tarkust tuupimas, raputan arusaamatuses õlgu. Mina ei saanud nii kõrge teooriaga isegi muusikakoolis hästi hakkama. See-eest laulsime minu kortsu saatel hääled kähedaks igal võimalikul juhul.
Nüüd lauldakse vähe, kuigi muusikaõpetuses jagatakse isegi suvetöid. Kahju. Puudulikud hinded ei pane sporti, kunsti ega muusikat armastama.
Mulle näib, et koolispordirõõme on täna samuti vähem. Viljandi tennisegurud, abielupaar Benita ja Arno Parri, sisendasid lastesse mitte niivõrd võiduviha tippsporti jõudmiseks, kuivõrd liikumisiha ja pallitagumisrõõmu … taas kogu eluks. Meie vennaga kahjuks enam tennist ei mängi – kondid on haiged –, käime Andressoni meetodil kepikõndi tegemas. Kooliõde Ene Ergma jätkab aga oma kõrges ametiski pallitagumist.

Hillar Padu