Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja Dagmar Normet sai tuntuks lastekirjanikuna. Esimene raamat ilmus 60 aastat tagasi, hiljuti esitles kirjanik ühtede kaante vahele koondatud lastenäidendeid.

Kirjutate mälestusraamatus „Ava-nevad uksed”, et läksite kehakultuuri õppima tänu võimlemisõpetaja Ernst Idlale. Millega ta teid võlus?

„Ernst Idla oli haruldane organisaator, väga nakatav inimene, sugestiivne ja sütitav, sündinud juht. Olime kõik tema usku. Ta asutas Kalevi võimlemisrühmad, pani raadios hommikuvõimlemise käima, korraldas kahed Eesti mängud. Mina tegin Idla juures läbi tee algajast eliitrühma. Ta õpetas oma keha valitsema ja vabast liikumisest rõõmu tundma, hinge liikumise kaudu avama. Haaras kogu olemuse, tegi vabaks, elurõõmsaks, enesekindlaks. Tõi välja kammitsetud olekust, muutes keha instrumendiks, millel saab kõike mängida.
Idla süsteemi alus on inimese anatoomia ja füsioloogia. Talle oli keha tundmine sama, mis arstile haiguste tundmine: iga haiguse jaoks on oma rohud, iga kehaosa jaoks harjutused. Tema harjutuste kompleksid töötasid läbi kõik lihased, kandes nimetust kehakool. Eesti mängude üks esinemiskavu oligi kehakool. Mõte oli selles, et kui algajad võimlejad saavad selle selgeks, on nad teinud oma kehaga väga tõsist tööd. Kehakool läks üle õpetuseks, kuidas keha liikumisel valitseda. Praegustel võimlemiskavadel on kahjuks rõhk peamiselt visuaalsel efektil.”

Mida Eesti mängud endast kujutasid?
„Kaks korda, 1934. ja 1939. aastal toimunud Eesti mängud olid suure­joonelised üle-eestilist üritused. Ettevalmistus neiks oli väga põhjalik. Kõi­gile orga­nisatsioonidele ja klubi­dele saadeti kõigepealt kirjalikud ma­terjalid. Instruktorite koolituse läbinud Idla võimlejad sõitsid mööda maad ringi ja õpetasid esinemiskavu. Et mina olin alles koolitüdruk, sain sõita ainult nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Mäletan, et käisin Tallinna lähistel ja Setumaal Irboskas. Harjutasime maanoortega hilise õhtuni võimlemist ja rahvatantsu.”

Olete koos Ingrid Idla ja Aksel Tiigiga koostanud raamatu „Ernst Idla – võlur Tallinnast”. Võluriks hakati Ernst Idlat kutsuma pärast üht võimlemissündmust. Millist?
„Maailmakuulsuse saavutas Ernst Idla pärast emigreerumist Rootsi. Ini­mestega võimlema ja tantsima hakkas ta juba põgenike laagris. Esimene läbilöök oli võimlemispeol Lingiaadil, kuhu ta viis üle 300 eesti pagulas­võimleja. Kui eestlased peaproovil sinimustvalge välja tõid, avaldas Nõu­kogude suursaadik Rootsis protesti olematu riigi lipu pärast. Korralduskomitee leidis lahenduse: lipule joonistati Idla embleem, rõngas kolme võimlejaga. Kui Idla oma võimlejatega staadionile marssis, tõusid kümned tuhanded pealtvaatajad püsti.
Lõplikult lõi Idla läbi Stockholmi aastapäeva auks korraldatud kavaga, seades liikumise Beethoveni 9. sümfooniale ja lastes helgiheitjatel valgustada võimlejaid 30 eri punktist. Tulemus oli fantastiline: Beethoveni helid, pikkades valgetes kleitides võimlejad, sähvivad valgusvihud öös. Siis teda hakatigi kutsuma võluriks Tallinnast. Pärast seda olid talle kõik teed lahti, kuid Idla eelistas jääda Stockholmi, Eestile lähemale – lootuses kord tagasi tulla.”

Mis sai Idla koolkonnast Eestis?
„Tema õpilased oleksid soovinud jätkata, aga suunitlus oli teine – järgusport, VTK. Need, kel olid rühmad Kalevi juures, said Idla süsteemiga eraviisiliselt tegelda, aga kooli võimlemisõpetajad pidid programmi järgima.
Eestis esinesid Rootsi Idla Instituudi võimlejad esimest korda 1989. aastal. Linnahall oli puupüsti rahvast täis. Nägime hoopis teistsugust, loomulikku, krambivaba liikumist. Üks number oli vapustav: kõnd, jooks ja hüpped olid nii kaunilt kombineeritud, nagu oleks kevadtuul üle lava tuhisenud.
Daisy Idla käib kaks korda aastas Eestis kursusi tegemas, õpetades harjutusi ja väikseid komplekse. Nüüd võib öelda, et Idla tu-leb Eestisse tagasi. Üle maa on litsentseeritud õpetajaid, kes oma koolis Idla süsteemist lähtuvad. 3. mail toimub Tal­linnas Kalevi Tõnismäe spordibaasis võimlemisfestival „Idla päev”.”

Kui kaua te kehalise kasvatuse õpetaja olite?
„17 aastat, alates 1938. aastast, kui ma instruktorina mööda maad sõitsin. Sõja ajal oli mul Venemaal rühm. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuri eriala lõpetamist sai minust Tallinna spordikooli õppealajuhataja, paralleelselt andsin ka võimlemist. Minu rühmas võimles Ellen Niit, siis Ellen Hiob. Kord küsis ta minult, kas ma soovitan minna tal õppima kehakultuuri või kirjandust – ta oli väga sportlik tüdruk.
Pärast töötasin veel Kergetööstuse tehnikumis ja Kehakultuuri tehnikumis kuni selle sulgemiseni. Mina õpetasin seal kehakultuuri ajalugu ja tunni metoodikat, minu juhendada oli ka pedagoogiline praktika.
Hiljem olid mul võimlemisrühmad ETKVL-is ja draamateatris. Raadios olen seitse aastat hommikuvõimlemise saadet teinud.”

Kuidas teist kirjanik sai?
„Kirjanikuks sain ootamatult. Jaan Rummo teadis, et olen võimle­mis­õpetaja. Tema küsiski, kas ma ei tahaks lasteraamatute võistlusele mi­dagi võimlemisest kirjutada. Nii sündis „Maalesõit”. Sain isegi ergutusauhinna. Järgmine oli laulumäng „Me ehitame maja”. Va-hepeal kirjutasin oma mehele Leo Nor­metile operetilibretosid. Siis tuli raamat delfiini-dest – „Delfiinia”. Tollal räägiti väga palju sellest, kuidas ufodega suhelda. Mina mõtlesin, et ka maa peal on olevusi, kellest me suurt midagi ei tea, ja hakkasin lugema, mida delfiinide kohta on kirjutatud. Kõik delfiinide käitumist ja võimeid puudutav – see, kuidas nad omavahel häälitsustega suhtlevad ja kajaloodi abil orienteeruvad – on minu raamatus tõene. Käisin isegi Krimmis delfiinide katsejaamas.
„Lõvi ja lohe” on keskaegsest Tal­linnast. Selle raamatu sünnis on „süü­di” Tiina Mägi oma Kodulinna liikumisega. Mind on Tallinn alati väga paelunud. Raamat nõudis palju eeltööd. Istusin Tolli tänavas linnaarhiivis ning lugesin vanade tsunftide käsikirju ja protokolle. Raamatus toimub tsunfti üldkoosolek täpselt samamoodi nagu vanal ajal, tõlkisin selle kirjelduse vanast saksa keelest eesti keelde. Kui tähtis oli tollal ameti õppimine! Enne kui sell meistriks sai, pidi ta minema laia maailma rändama. Keskaja suletud maailmas, nagu me sellest arvame, toodi kogemusi kogu Euroopast. Tallinna tagasi tulnud, pidi sell meistri­töö tegema. Sepa meistritükk oli võt­ta silma järgi möödatraaviva hobuse jala mõõdud ja teha talle sobivad rauad. Meistrid oli siis väga austatud ja lugupeetud.”

Milline on teie Une-Mati raamatute sünnilugu?
„Loputasin Käsmus suvekodus oma esimese minia Kaarin Raidiga mere ääres kivide vahel oma laste pesu. Kaarin küsis, mida ma pärast delfiini­raamatu valmimist tegema hakkan. Mina ei teadnud. Siis ta soovitaski kirjutada Une-Matist. See pani mul mõtte veerema. Teame laulukest, et Une-Mati toob lastele und, aga keegi pole teda näinud. Küllap on ta nähtamatu. Miks nähtamatu? Ju tal on siis võlumüts. Nähtamatu Une-Mati peab olema väga õnnetu, sest ei saa teistega mängida. Nii need Une-Mati lood sündisidki.
Kui Vene televisioon tellis minult saatele „Head ööd mudilased” kuue lühifilmi stsenaariumi, kirjutasin esimese sellest, kuidas Une-Mati läheb kelgumäele. Mati, kellega ta mängida tahab, jääb aga kohe magama. Une-Mati veab ta sellegipoolest kelgu­ga mäkke.

Vanaema ei saa millestki aru – kuidas kelk ise sõidab?
Stsenaarium tõlgiti vene keelde ja saadeti Moskvasse. Varsti tuli käsk: autor ja toimetaja kohe Moskvasse. Sõitsime koos nukufilmi toimetaja Silvia Kiigega. Meile öeldi, et vanaema narrida on ebapedagoogiline. Küsiti, mis saab, kui kõik Moskva lapsed hakkavad kelku vanaema nina eest ära viima. Toodi näiteks, et pärast seda, kui ühe filmi tegelane oli pannud postkasti põlema, oli Moskvas mitu postkasti süüdatud. Mina küsisin, kuidas Moskva lapsed nähtamatuks muutuvad – ja probleem oligi lahendatud.
Aga meie elasime mitu päeva luksushotellis, käisime teatris ja muuseumides.”

Tänavu nägi trükivalgust teie lastenäidendite valimik. Millal hakkasite näidendeid kirjutama?
„Kõige esimene asi, mis ma kirjutasin, oligi näidend. Olin siis 5. klassis. Koolis oli kombeks korraldada mardi­õhtul karneval, kus 5.–7. klassid pidid ette kandma näidendi. Et meie klass ei leidnud midagi sobivat, palusid tüdrukud mul midagi kirjutada. Minu esimene näidend kõneles sellest, mis juhtub mänguasjade kaupluses keskööl, kui haldjas kõik nukud ja karud ellu äratab. Mäletan, kuidas me pärast tunde kooli koridoris joonista­sime ja kleepisime dekoratsioone, minu ema õpetas tantsu. Kõik see oli väga põnev.
Hästi on meeles ka näidendi „Üks kord üks on neli” sünd. Tallinnas elas ühes lugupeetud perekonnas kõhn kahvatu tudengi­ealine noormees, kes õppis muusikat. Ta sooritas enesetapu. See pani mind mõtlema eluväärtuste üle. Miks poissi hommikust õhtuni tagant kihutati ega õpetatud teda elust rõõmu tundma?
Näidend räägib saarel elavast poisist, keda röövel Ajahäda lubab õpeta­da inimesi valitsema. Ajahäda üks tingimus on, et kell tuleb keerata neli korda kiiremini jooksma: üks tund on neli tundi, üks päev neli päeva. Õp­pida tuleb neli korda kiiremini – ühe tunniga neli ainet. Ajahäda ei tunnista tänast päeva, on ainult eilne ja homne. Poiss muudkui õpib, aga ei tea ometi maast ega ilmast midagi. Ka muusikast mitte. „Mis on viiul?” – „Viiul on kiirus­e arendamise vahend”. Needusest saab ta vabaks siis, kui lausub esimest kor­da sõna „täna”.”

Olete eesti kultusfilmi „Vallatud kurvid” stsenarist. Mis teid filmimaailma tõi?
„Kõigepealt tegin koos oma mehe õpilase Sandor Sterniga operetilibre­to. Komöödiat on parem kahekesi kirjutada, saab teineteise peal kontrollida. Kui seda Boriss Kõrverile näitasin, ütles ta, et see on pigem filmistsenaarium.
Hiljem kirjutasime koos veel ühe filmistsenaariumi – meeskoorist. Gustav Ernesaks oli nõus ennast mängima, aga Tallinnfilm ei võtnud seda vastu.”

Kui palju te filmi tegemisega seotud olite?
„Olime ihu ja hingega filmi loomise juures. Võtsime hasartselt osa näitlejate otsimisest, jooksime linnas ringi, käisime isegi Tartus üliõpilaste ballil. Peategelase leidis Kaljo Kiisk. Terje Luik, kes oli siis alles 7. keskkooli õpilane, hakkas talle ühes nädala­kroonikas silma. Olime kohal ka filmivõtetel, Tallinnas ja Pühajärvel, juhuks kui töö käigus oli vaja mingi stseen ümber teha või teksti muuta.”

Kas tsensuur on teid kimbutanud?
„Lastekirjandust ei tsenseeritud, sellepärast nii paljud autorid lastele kirjuta­sidki. Küll aga oli probleem minu raa­matu „Kümme ust” kaanepildiga – kunstnik oli joonistanud sinna linna plaani. Et Tallinna tsensori mõjuväli ei ulatunud kaartideni, saadeti asi Riiga otsustada. Sealt saadigi luba.”

Millal teie kahele mälestusteraamatule järg tuleb?
„Elame-näeme.”