Järvamaa Kutsehariduskeskuse ümber veel väitlemist küllaga

 

Virve Liivanõmm

Repliik

Kui palju peab olema inimestel vabadust valida? Kas alati peab jääma ka õigus ja võimalus valida valesti? Eelmisel nädalal diskuteerisin sel teemal ühe tuttavaga. Jutt oli kavandatavatest muudatustest kõrghariduses. Nõrgad koolid plaanitakse uue kõrgharidusstrateegia kohaselt „pihtide vahele võtta”. Vastaskõneleja seda õigeks ei pidanud ning väitis, et noortel peab olema valikuvõimalus. Uus seadus olevat taas kord näide riigi liikumisest liigse kontrollimise poole.
Eesti kõikidest õppekavadest on hinnanguliselt 10–15% akrediteerimata, kuid kõigil 36 kõrgkoolil on vähemalt paar akrediteeritud õppe­kava ja tegutsemisluba. Et taga­da tudengitele heal tasemel õpe, plaanib haridus- ja teadusministeerium nn libaülikoolide elu keeruliseks teha või tegevuse hoopis lõpetada, kui asutus on tervikuna nõrk.
Kõrgkoole on alla pooleteise miljoni elanikuga riigi kohta meil tõesti palju ning osa neist loodud vaid ärieesmärkidel. Ning kui õpingute sisu ei kannata kriitikat, on tegemist noore inimese petmisega. Ka siis, kui too on vabatahtlikult kooli astunud. Seni veel korrastamata kõrgharidusmaastikul juhtub ka seda, et mõnda erakõrgkooli õppima läinu võib avastada alles pärast mitmeaastast õppimist, et ta ei saagi riiklikult tunnustatud kõrgharidust, sest õppekava, mille järgi ta õppis, on akrediteerimata.
Muidugi võib öelda, et noor on ise süüdi, kui ei tee enne õppima asumist piisavalt uurimistööd, kuid korralagedust ei tohiks riik nii tähtsas valdkonnas nagu kõrgharidus endale siiski lubada. Kõrgharidus ei tohi olla eksperimentide ja ärihuvide teenistuses ning isegi kui konservatiivsed väärtused võivad tunduda ajast ja arust, peaks riigil hariduselus toimuvast olema hea ülevaade.
Kuidas seda valdkonda reguleerida? Kas riigi otsese sekkumisega (sulgedes akrediteerimata õppekavadega haridusasutused) või siis aeglasemalt, pannes enam rõhku teavitustööle ning torkides probleemidega kõrgkoole tagant lootuses, et nad tõstavad õppetöö taset ja ühel päeval nende õppekavad ka akrediteeritakse?
Mõlemal lähenemisel võiksid olla oma plussid ja miinused. Nn šokiteraapia lahendaks hoobilt ühe probleemi – õppekavade akrediteerimise. Samas võib see jätta sadu praeguseid tudengeid väga halbade valikute ette. Ikka kipuvad peamisteks kannatajateks jääma üliõpilased. Kuid Eesti kõrgharidusmaastiku korrastamise nimel ei tohiks riik ebakvaliteetse hariduse andjate suhtes järeleandmisi teha. See on kõikide tulevaste üliõpilaste huvides.

„Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli perel ei ole midagi Paide Kutsekeskkooliga liitumise vastu,” kinnitab Türi kooli õppealajuhataja Jan-Roland Raukas, kuigi ka tema allkiri seisab pöördumisel, mille koolipere (82 inimest) minister Tõnis Lukasele saatis.

Kirja viimases lõigus seisab, et „kui va­rasemate kokkulepetega ning mõistuspäraste argumentidega ei arvestata, ei ole me nõus koolide ümberkorraldamisega ning teeme ettepaneku see protsess peatada”. Raukas selgitas Õpetajate Lehele, et liitumise vastu ei sõdi nad sellepärast, et liitmine ei olene otseselt koolide tahtest, vaid kuulub valitsuse pädevusse. „Teatud juhtudel ei ole see liitmine väga mõttekas,” lisab Raukas.
Milliste varasemate kokkulepetega on tegu, jättis Jan-Roland Raukas ütlemata ja Paide direktor Rein Oselin oli seda meelt, et Türilt Tallinna saadetud kirju tema ei kommenteeri. Kõik vihjed viitavad sellele, et keegi on kunagi lubanud viia uue kooli keskuse Türile (Säreverre), aga siis on minister Lukas meedia kaudu teada andnud, et see tuleb Paidesse.

Ministeerium rahustab
„Meie vastuseis puudutab pelgalt seda, et poliitikud ei sekkuks asjasse, ehk oleme ministri otsuste vastu,” selgitab Raukas lõpuks siiski otsesõnu. Valitsused on meil ju poliitilised ja mis muid otsuseid saab minister teha kui poliitilisi? Vastuseks tsiteerib Raukas endist riigikogulast Arvo Sirendit, kes olla öelnud, et „kõik prob­leemid, mida ei saa lahendada mõistuspäraste otsustega, on võimalik lahendada poliitilistega”. Teada on, et Tõnis Lukas kohtub koolirahvaga Paides 30. aprillil ja kõneluste teema on just needsamad varasemad kokkulepped ja hilisemad otsused.
Valitsus otsustas koolid liita 28. veebruaril ja uue nimega kool alustab 1. septembril. Mida protestijad veel võiksid saavutada, sügis varsti käes?
Ministeerium teatas selle peale järgmist: „Türi õpilaste rahustamiseks võib kindlasti öelda, et Paidesse tuleb kooli juriidiline aadress, mis õppetöö seisukohalt ei oma mingisugust tähtsust. Järvamaa Kutsehariduskeskusel tuleb kaks tuiksoont: üks Säreveres ja teine Paides. Kindlasti ei saa öelda, et üks on tähtsam kui teine. Juriidilisest aadressist ei sõltu õppetöö kvaliteet ühes või teises kohas. Järvamaa Kutsehariduskeskuse mõlemas õppekohas jätkub õppetöö samades õppekavarühmades nagu käesoleval aastal. Suurema muudatusena kavandatakse Paidest Säreverre üle tuua ehituse ja teedeehituse erialad. Kuna haridus- ja teadusministee­rium näeb loodavat Järvamaa Kutse­hariduskeskust ühe keskse maamajan­duse hariduskeskusena, sõlmiti 28. veebruaril haridus- ja teadusministeeriumi ning põllumajandusministeeriumi koostöölepe, et tagada maaelu jaoks oluliste erialade jätkusuutlik areng Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli õppekompleksis. Kuna kutseõppeasutuste võrgu arengukava kehtib 2008. aasta lõpuni, analüüsitakse seoses sellega põhjalikult viimastel aastatel toimunud muutusi ja aasta lõpuks koostatakse uus kava eesolevateks aastateks.”

Toompea mõtleb mitmeti
Järvamaa koolide liitmise asjus pöördus Türi vallavalitsus selgituste saamiseks riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi poole, kes teatas Õpetajate Lehele, mis tema arvab: „Keskuse paiknemine Paides on minu jaoks täiesti arusaamatu otsus. Esiteks on Türi TMK näol tegemist Eesti ühe paremini juhitud kutseõppeasutusega, kus töötavad väga hea ettevalmistusega õpetajad, teiseks on Paide KKK-ga olnud pidevalt probleeme küll juhtimise, küll raha kasutamise, õpilastega komplekteerimisega. Türi TMK profiili kaotamine on ohuks kogu Eesti kutseharidusele, sest sedalaadi profiiliga koole Eestis pole. Türile on tehtud suured investeeringud ja kui arvestada, et kahe kooli peale kokku vastuvõtt lähiaastatel tõenäoliselt väheneb (üllatav on muide Türi senine edu õpilastega komplekteerimisel) ja kahe kooli pidamise asemel on mõistlik pidada ühte ja ühes kohas, siis vaieldamatult peaks selleks kohaks olema Särevere. Türi TMK võimalik linna ümberpaigutamine tulevikus on üsna kentsakas, sest tegemist on ju põllumajandusliku profiiliga õppeasutusega. Millega on praeguse otsustamise juures tegemist? Raske öelda, kuid näib, et kildkondlikud huvid on taas seljatamas haridushuvisid.”
Türi kooli direktori kohusetäitja, meie põllumajandusülikooli agronoomi diplomiga, Soomes talunikuks ja põllumajandusmasinate monteerijaks õppinud Jan-Roland Raukas kinnitas Õpetajate Lehele, et tema Järvamaa kutsekoolide liitmisest tulenevat ohtu maamajanduse erialadele ei näe.

Numbrite keeles
Türi vallavolikogu esimees Theo Aasa ja vallavanem Toomas Marrandi kirjutasid Peeter Kreitzbergile muuhulgas, et kolme-nelja aasta pärast võivad liituvad koolid arvestada kokku 600–700 õppuriga praeguse 1000–1100 asemel. Türi TMK-sse on juba investeeritud umbes 75 miljonit krooni, õpi- ja olmetingimused on seal märkimisväärselt nüüdisajastatud. Kool valdab ja kasutab küllaldaselt riigimaad, infrastruktuuri objekte ja rajatisi. Olgu näiteks söökla ja spordibaasid. See võimaldab teiste Kesk-Eesti kutseõppeasutustega võrreldes luua just Türil (Säreveres) väiksema rahaga (150–170 miljonit) tänapäevase õpikeskkonna.
Paide kooli puhul on viimati räägitud 328 miljonist. Aga ega raha maailmast otsas ole. Mis aadressil hakkavad sellesse kooli kirjad käima, on küsimuste küsimus. Või hoopis mitte see.

Kellest saab direktor?
Mõned ametimehed on juba öelnud, et Paide Kutsehariduskeskuse direktoriks võib saada Paide Kutsekeskkooli direktor Rein Oselin. Mees ise väidab, et tema ei tea sellest midagi. Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli teenekas direktor Toomas Šadeiko on kinnitanud, et tema jääb pensionile. Nende ridade kirjutamise aegu oli Šadeiko välismaal puhkusel, tema kohuseid täitev õppealajuhataja Jan-Roland Rau­kas arvas teadvat, et „mingit konkurssi ei saagi tulla, sest kahe kooli liitmisel saab ametisse üks kahest, aga kuna Šadeiko seda kohta ei tahagi, siis on selge, kes selleks saab”.
Õpetajate Lehe järelepärimisele vastas haridus- ja teadusministeerium: „Kahe asutuse tegevuse lõpetamisel ja nende baasil uue asutuse loomisel saavad tekkiva asutuse direktoriks kandideerida tegevuse lõpetavate asutuste juhid. Kuna Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli direktori tööleping lõpeb enne kutseõppeasutuste üm­berkorraldamise kuupäeva, siis on ühendatud kooli direktori ametikohale õigus asuda Paide Kutsekeskkooli direktoril.”

Kuidas jagate oma linnas 1. klassi minevate laste vahel koolikohti?

ANDRUS HAUGAS, Pärnu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja:
„Pärnu linnavalitsus muutis möödunud sügisel õpilaste vastuvõtmise korda linna munitsipaalüldhariduskoolidesse. Esimesse klassi õppima asuva lapse vanem ei esita taotlust enam koolile, vaid linnavalitsuse haridusosakonnale.
Taotlusi laekus 435. Neist 363 juhul sai laps koha vanema eelistatud koolis. Ülejäänud 72 lapsevanemaga võtsime ühendust, teatades, millistes koolides vabu kohti on. Kuna haridusosakonnal on sellest täielik ülevaade, oli vanematel lihtne uut valikut teha.
Kõik laabus tõrgeteta. Ühtegi lapsevanema kaebust ei ole minuni jõudnud. Kõnesoleva muudatuse suhtes on linnavalitsuse poole pöördunud õiguskantsler. Oleme talle selgitanud, et õiguspraktikas oleme taganud vanematele lapse kooli valikul põhiseaduse §-st 37 ning põhikooli ja gümnaasiumi seaduse §-st 18 tulenevad õigused. Oluline on ka, et esmajärjekorras pääsevad Pärnu linna munitsipaalüldhariduskoolide 1. klassidesse õpilased, kelle elukoht on rahvastikuregistri järgi Pärnu linn.”

HELLE AUNAP, Viljandi aselinnapea:
„Viljandi linn on üks koolipiirkond, mistõttu lapsevanem võib eelistada mis tahes kooli. Lapsevanemate tahtmised on üsna erilaadsed. Soovide rahuldamiseks on meil moodustatud komisjon, mis võtab arvesse eelkõige lapse elukoha lähedust koolile. Teine põhimõte on, et kui lapsel juba käib ühes või teises koolis õde või vend, siis läheb 1. klassi laps samasse kooli. Ning kui lapsevanem ise töötab mõnes koolis, saab tema laps sinna õppima.
30. aprilliks teatame lapsevanemale kirjalikult, kas saame tema soovi rahuldada.
Ei saa öelda, et kõik valutult läheb. Läinud aastal tahtsime enda neljas koolis avada kokku kaheksa klassi, pidime üheksanda avama Valuoja Põhikoolis, aga lapsevanemate surve oli nii suur, käisid siin oma avalduste ja petitsioonidega, et avasime selle Viljandi Maagümnaasiumis kolmanda paralleelklassina. Soovi, et võtku me mõnda klassi rohkem kui 24 last, ei ole ükski hoolekogu meile esitanud. Eeldatavasti on Viljandi kõige popim kool ka tänavu Viljandi Maagümnaasium. Aga muidugi seisavad suured läbirääkimised lapsevanematega veel ees.”

MAIRA BOGDANOVA,Tartu linnavalitsuse haridusosakonna peaspetsialist:
„Meie koordineerime eelkõige 1. klasside arvu linnas. Koolikohustus tekib tänavu 1004 Tartu lapsel, aga 57 neist läks juba eelmisel aastal kooli ja kümnele lapsele on nõustamiskomisjon andnud koolipikenduse. Üldhariduslikke munitsipaalkoole on Tartus kokku 19.
Üks kool – Miina Härma Gümnaasium – on meil ilma piirkonnata, selle 1. klassi pürivad lapsed nn õppepäevade kaudu, kus nende koolivalmidus kindlaks tehakse. Karlova gümnaasiumis on üks ülelinnaline muusikaklass, kuhu ka kõik väikesed tartlased võivad tahta. Miina Härma Gümnaasiumi kahte 1. klassi tahtjaid on tavaliselt 4–5 last ühele kohale. Ja see ongi meie vaat et ainuke probleeme laste koolidesse jagamisel. Kes lapsevanematest peab Miina Härmast lahti ütlema, teeb uue valiku ikka ise. Alati on lapsele ruumi piirkonnakoolis. Enamik vanemaid tahab, et laps hakkaks varakult inglise keelt õppima. Peale Miina Härma on Tartus selliseid koole veel, näiteks Veeriku Põhikool, Tartu Kivisilla Gümnaasium ja Tartu Kommertsgümnaasium.”

ANNELI RANTS, Valga linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja:
„Terve Valga linn on üks üldhariduskoolide teeninduspiirkond. Vanemad valivad kahe kooli vahel. Linnavalitsus otsustab, mitu klassikomplekti kummaski on. Uuel õppeaastal avatakse eesti õppekeelega klasse kokku viis. Tundub, et sel aastal on Valga Põhikooli õppima asumine populaarsem, varem täitusid kiiremini Valga Gümnaa­siumi 1. klassid. Valga elanikest on 40% venekeelsed, seetõttu avame Vene Gümnaasiumis kaks vene õppekeelega 1. klassi: üks keelekümbluse metoodikal töötav ja teine tavaklass. Koolid ei korralda sisseastumiskatseid, küll aga selgitatakse kooliküpsus välja suulisel vestlusel või praktilisi töid tehes.”

Kokkuhoid pole koonerdamine

Majanduskasv on pidurdunud, va­litsuse kavandatav negatiivne lisaeelarve tähendab kärpeid kõikide ministeeriumide valitsemisalas. Veel ei ole teada, millest konkreetselt on valmis loobuma haridus- ja teadusministeerium. Mitte kellelgi pole kerge ilma jääda sellest, mis oli juba peaaegu „peos”.
Majanduse jahtumine tähendab paljudele inimestele ebameeldivusi. Ajalehtedest on läbi vilksatanud arv 30 000. Just nii palju arvatakse töötuks jäävat ehitajaid, sest ehitusbuum on raugenud. Aga see pole ainuke mure. Inimesed, kes ostsid kodu siis, kui hinnad olid veel laes, on kaotanud selle väärtusest miljoni või – kui maja oli eriti uhke – veelgi suurema summa. Pangad nõuavad kuuldavasti juba lisatagatisi, et kaetud oleks kogu laenusumma. Kui muud lahendust ei leita ja noor pere isa ja ema nõusse saavad, läheb panti nende kodu. See võib aga negatiivse stsenaariumi puhul – üks pereliige jääb töötuks, kaotab tervise, sureb –
jätta kodutuks kaks peret.
Ei pea olema selgeltnägija, et ennustada sotsiaalprobleemide süvenemist. Kuidas seda protsessi valutumaks muuta ja kas Eesti riik tuleb tavakodanikule appi, nagu Soome riik seda 1960. aastatel tegi, päästes inimesed kodutuks jäämisest nende kortereid pangalt välja ostes, näitab aeg. Praegu on sellest vara rääkida, olukord ei ole veel nii kriitiline.
Eestlastel on väljend püksirihma pingutama – kui raha ei jätku, tuleb leppida vähemaga. Aeg on õppida kokku hoidma, kuulutavad praegu nagu ühest suust kõrged pangaametnikud ja ajalehtede kolumnistid. Nii rikkad ja ilusad kui ka kuulsad ja kummalised paljastavad leheveergudel avameelselt, mille arvelt nemad säästavad. Sekka ilmub konkreetseid nõuandeid, kuidas otstarbekalt ostes kokku hoida, kuni selleni välja, et puhtad maitseained on maitseainesegudest odavamad.
Seni ei ole ma midagi eriti uut ja põhjapanevat kohanud. Uudishimuliku inimesena olen paljud kokku­hoiunipid juba ammu avastanud, kas või selle, et eri hinnakategooriasse kuuluvatel kosmeetikatoodetel on mõnikord peaaegu identne koostis. Kui ei usu, vaadake järele.
Sõjajärgse lapsena õppisin õige varakult, mida kujutab endast säästlik majandamine. Just sellepärast ei tihkagi ma väikseks jäänud, kuid tervet riietuseset prügikasti visata, vaid püüan leida sellele uue omaniku.
Maalt pärit isa ja ema õpetasid mulle ka iidset talupojatarkust, et koonerdamine pole kokkuhoid. Selle­pärast ei kujuta ma ette midagi hullemat, kui et senine mõneti üle jõu elamine asendub teise äärmuse – koonerdamisega. Eriti lubamatu on see laste ja hariduse arvelt.

Sirje Tohver

Ministeeriumis

7. aprillil korraldati Rakvere Vene Gümnaasiumi eestvedamisel rahvusvaheline haridusjuhtide õppelähetus. Eesmärk oli tutvustada Euroopa hariduselu otsustajatele Eesti haridussüsteemi. Nädala jooksul külastatakse Lääne-Viru maakonna mõisakoole jt haridusasutusi ning kohtutakse haridusspetsialistidega. Programmis osaleb 10–15 Euroopa haridusametnikku-koolijuhti. Õppelähetuse teema „European Cooperation – Intercultural Dialogue” on inspireeritud mõttest kuulutada 2008. aasta Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aastaks. 8. aprillil korraldas Eesti ENIC/NARIC Keskus Kohtla-Järvel infopäeva „Varasemate Eesti ja NSV Liidu kvalifikatsioonide tunnustamine ning vastavus kehtivas haridussüsteemis”. Euroopa Nõukogu ja UNESCO koostöövõrk ENIC ning Euroopa Liidu koostöövõrk NARIC on loodud välisriigis omandatud hariduse õige ja õiglase tunnustamise lihtsustamiseks ning akadeemilise ja tööalase liikuvuse soodustamiseks. 9. aprillil osales minister Tõnis Lukas kutseseaduse esimesel lugemisel riigikogus. Samal päeval peeti HTM-i suures saalis projekti „Koolikatsuja 2006+” kahepäevane lõpukonverents, kus anti ülevaade projekti käigust ja arutati tulevikuplaane. 10. aprillil tutvustas Islandi haridussüsteemi Sunnulækjari Põhikooli direktor Birgir Edwald. Kahe aasta eest käivitas ministeeriumi välishindamisosakond „Koolikatsuja 2006+” Euroopa Sotsiaalfondi kaasfinantseerimisel. Eesmärk oli toetada riiklikul tasandil elluviidavaid muudatusi õppeasutuste hindamistegevuses, sh sisehindamise rakendamisel, õppeasutuste nõustamisel ja järelevalve korraldamisel. 10. aprillil osales minister Tõnis Lukas Vabariigi Valitsuse istungil. 11. aprillil kohtub noorte ja välissuhete asekantsler Madis Lepajõe Helsingis Soome haridusministeeriumi esindajatega. Kohtumise sisuks on eestikeelse hariduse andmise võimaluste arendamine Soomes.

Sõnumid

Keeletalgutel saab kaunikõlalisi eestikeelseid lauseid esitada igaüks
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lu­kase algatatud keeletalgute esimeses etapis kuni 1. maini saab igaüks pakkuda välja kaunikõlalisi ja eesti keelele iseloomulikke lauseid. „Talgutele on saadetud palju huvitavaid lauseid. Edaspidi palun kõigil huvilistel oma ettepanekutes keskenduda just sellele, mis meie keeles on kõlaliselt eripärast ja ilusat ning mis teda teistest keeltest iga ütleja meelest eristab,” ütles Lukas.
Kaunikõlalisi lauseid hakati koguma emakeelepäeval, 14. märtsil. Seni esitatud lausetes torkab silma täppidega tähtede rohkus, näiteks „Rõõmsameelne maanteeröövel lõõris laulu lüüa öösel” või „Õõtsun ööl, jää-äärel, üüratusega”. Paljud lausete esitajad on hinnanud kaunikõlaliseks südamliku ja tunneterohke sisuga lauseid, näiteks „Kaunis ja sulnis on kõik minu armsama suust”, „Sa oled nii meeli hõrgutavalt jumekas” või „Minu ema on minule kõige kallim”.
Kaunikõlalisi eestikeelseid lauseid saab iga soovija esitada ministee­riumi kodulehel www.hm.ee rubriigis Keeletalgud, e-aadressil keeletalgud @hm.ee või posti teel (märksõna „Keeletalgud”, Haridus- ja Teadus­ministeerium, Munga 18, 50088 Tartu).
Pärast 1. maid valivad keeleeksperdid esitatud lausete hulgast välja need laused, mida hakkavad esitama nii eesti keele kui ka teiste keeletalgutel osalevate riikide keelte kõnesüntesaatorid. Välja valitud lausete esitajaid tunnustatakse, kui esitaja on lisanud lause juurde oma nime ja e-aadressi.
Keeletalgud kulmineeruvad tulemuste võrdlemise ja analüüsimisega ning tulemuste esitlemisega tänavu sügisel. Siis on igal huvilisel võimalus võrrelda kõnesüntesaatorite tulemusi ning leida eesti keele kõlalisi iseärasusi. Eri keelte võrdlusmaterjalist antakse välja õppeotstarbeline helikandja.
Aire Koik, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

31 õpetajat valmis õpetama eesti keeles
5. aprillil lõpetas 31 vene õppekeelega gümnaasiumi geograafia ja ühiskonnaõpetuse õpetajat Tallinna Ülikooli juures täienduskoolituskursuse, mis aitab neil hakata oma ainet õpetama eesti keeles.
Kursuse korraldasid gümnaasiumide geograafia ja ühiskonnaõpetu­se õpetajatele Tallinna Ülikool ja In­-tegratsiooni Sihtasutus. Nende ühiselt veetava projekti „Õpetajate konkurentsivõime tõstmine muukeelses koolis” toetusel on viimasel kahel aastal saanud vene õppekeelega gümnaasiumide õpetajad õppida erialast eesti keelt ja kakskeelse aineõppe metoodikat.
Krista Männa, Tallinna Ülikooli kommunikatsioonijuht

Tehnoloogiaõpetuse suvekonverents
Tulemas on rahvusvaheline suvekonve­rents 2008 „Uus ja huvitav töö- ja tehno­loogiaõpetuses VI”, mis toimub 1.–4.06. Soomes koos kohalike tehniliste ainete õpetajate ja lektoritega. Kolmel päeval on planeeritud huvitavad ettekanded tehnoloogiakasvatusest ja vastavatest projektidest. Toimuvad töötoad. Eesti õpetajad juhendavad järgmisi töötubasid ja annavad metoodilisi näpunäiteid tundideks: Villu Baumann, „Nahast ehted”; Geenart Nagel, „Klaasist ja traadist ehted”; Margus Mikkor robotitest „LEGO Mindstorms”; Pärt Kukk, „Soodsate pildiraamide koostamine”; Veikko Hallik, „Muusikariistade loomine”; Aron Lips, „Soojusnähtuste käsitlemine”.
Ürituse raames külastame tehnoloogiakeskusi ja Hämeenlinna jne. Sõidame firma Step Systemsi Oy toodete müügikohta Lahtis ja tutvume firma tootevalikuga. Toimuvad sportlikud maavõistlused ja muud põnevad üritused.
Hea õpetaja, tule ja osale Eesti Tehno­loogiakasvatuse Liidu korraldataval suve­konverentsil! Tutvu suvekonverentsi infoga aadressil www.tehnoloogia.ee.
Eelmine konverents „Uus ja huvitav töö- ja tehnoloogiaõpetuses V” toimus 4.–6.06.2007 Jäneda koolituskeskuses.
Igapäevases töötuhinas ei tohi unustada, et oleme juba 21. sajandis. Järjest enam suruvad peale elektroonika saavutused, uued materjalid. Haamrivarred ja plekist karbid on asendumas LED-valgustite ja mitmesuguste mudelite-liikuritega. Uuendustega kursis olemine nõuab järjest rohkem aega.
2007. a suvekonverentsi ettekanded kajastasid tehnoloogia õpetamisega seonduvat. Tööõpetuse ainenõukogu esimees Mart Soobik tutvustas haridus- ja teadusministrile saadetud pöördumist. Peamised probleemid, mis vajavad kohest lahendamist, on õpperuumide halb olukord ja ventilatsioonisüsteemide puudumine; õpetajale lisatasu määramine või õppetöökoja meistri koha loomine; ainekava täitmiseks vajalike materiaalsete vahendite puudulikkus; tänapäeva nõuetele vastavate õppematerjalide nappus; tehnoloogia õppekeskuste loomine.
Soome Tehniliste Ainete Liidu esimees Niku Tuomisto rääkis Soome koolituspoliitikast, sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi uutest seadustest, mis käsitlevad tööriistade ja masinate kasutamise uut korda, ning ainekavast.
Konverentsi populaarseim osa on viimastel aastatel olnud töötoad, kus osalejad on valmistanud mitmesuguseid esemeid. Mullusel suvekonverentsil juhendasid töötubasid tõelised meistrid: Villu Baumann Haapsalu sanatoorsest koolist õpetas valmistama nahast ehtekarpi ja nahksete kaantega märkmikku; Veikko Hallik Vana-Vigala Põhikoolist juhendas mitmesuguste rütmipillide meisterdamist; Timo Tiusanen Soomest oli kohal elektroonikaga, tema töötoas sai valmistada väikese robot-liikuri. Töötoad ja hilisem tööde esitlus hõlmasid pea kogu päeva. Erilist kiitust väärisid juhendajate kaasavõetud tööde näidised.
Külastasime Jäneda Põhikooli, kus head muljet koolist tumestas töö- ja teh­noloogiaõpetuse ruumikitsikus ja muuseumiväärilised arhailised seadmed. Millegipärast ei taha osa koolijuhte ja koolide omanikke töö- ja tehnoloogiaõpetust tänapäeva lubada. Tahvel ja krihvel on ammu kadunud, paljudest klassidest on lahkunud ka kriit ja klassitahvel, aga tööriistad on vanaisadeaegsed.
Silmailu pakkusid Raivo Perandi valmistatud puukujud, imestamist väärt on ka selle mehe oskus käsitseda mootorsaagi. Seejärel tutvusime Jäneda saeveskiga. Päeva lõpetuseks pakkus mõnusat olemist Nelijärve puhkekeskuse saun ning sellele järgnenud õhtusöök.
Mart Soobiku ja Timo Tiusaneni kokkuvõtvatele sõnavõttudele järgnes firma Luna tööriistade ja tarvikute tutvustus.
Pärt Kukk, Mart Soobik,Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liidu juhatuse liikmed

„Pluus on minu pakend”
Projekti „Pluus on minu pakend” raames korraldab Ühendus Humana Estonia märtsist maini Tallinna noortekeskustes töötoad 7. ja 8. klassi õpilastele. Noored saavad ülevaate rõivaste elutsüklist, nende mõjust keskkonnale nii tootmise kui ka kandmise ajal, aga sellestki, mida teha riietega prügimäele viskamise asemel. Näiteks õpivad nad lihtsate vahenditega T-särke värskendama. Projekti toetab Tallinna Spordi- ja Noorsooamet.
Peamisi jäätmegruppe – vanapaber, plastik, metallijäätmed – on võimalik Eestis töödelda. Riideid ja tekstiile käsitletakse paraku endiselt kui olmeprügi, sest nende töötlemiseks pole veel laiaulatuslikku infrastruktuuri. Ent ka rõivaid annab taaskasutada ja töödelda. Humana Sorteerimiskeskus saadab töötlusse üle tuhande tonni tekstiilesemeid aastas, taaskasutusse ligi 3000 tonni rõivaid, jalatseid ja mänguasju. 2007. a koguti Humana poodides üle 45 tonni rõivaid, mis samuti taaskasutusse lähevad.
2000. a loodud MTÜ Ühendus Humana Estonia peamine tegevusvaldkond on haridus- ja tervishoiuprojektide toetamine Angolas, Mosambiigis ja Malawis. Alates 2006. a toetame ka Eesti mittetulundusühingute sotsiaalprojekte. Raha selleks tuleb kasutatud rõivaste kogumisest ja müügist ning annetustest.
Töötubades osalemiseks võta ühendust Mari-Helene Kaberiga telefonil 5661 2987 või e-postil mari@humanae.ee. Lisainfo: www.humanae.ee <http://www.humanae.ee>.
Mari-Helene Kaber, „Pluus on minu pakend” projektijuht

Esikoha sai „Raamatukogunõid Rosaalie”
Eesti Lastekirjanduse Keskuse, Tänapäeva kirjastuse ja ajakirja Täheke korraldatud lastejutuvõistlusele „Minu esimene raamat” laekus 27 käsikirja. žürii otsustas auhinnad jagada järgmiselt.
1. koht (20 000 krooni), märgusõna „Nõiamoor”, käsikiri „Raamatukogunõid Rosaalie”, autor Siiri Laidla; 2. koht
(15 000 krooni), märgusõna „Triibik”, käsikiri „Saladuslik päevik”, autor Reeli Rei­n­aus: 3. koht (10 000 krooni), märgu­sõna „Pisi-tirts”, käsikiri „Neletriin ja Kapi-Kaarup”, autor Tiia Selli ning märgusõna „Koduhiir”, käsikiri „Norman Kartmatu ja Noodila vennaskond”, autor Siiri Laidla.
Äramärgitud tööd (avaldamissoovitusega): märgusõna „Reku”, käsikiri „Viis vaba kutsikat”, autor Mare Müürsepp; märgusõna „Bianca”, käsikiri „Väike kuninganna”, autor Ketlin Priilinn; märgusõna „Angeli tuul”, käsikiri „Killu”, autor Ülle Kütsen.
ELK pressiteade

Internaat­koolis avati muuseum
Erivajadustega laste õpetamine on vaid viis aastat noorem kui meie riik. Abikool tähistas tänavu 85. sünnipäeva, juubeli puhul avati Tallinna 1. Internaatkoolis muuseum. Mõtte algatas direktor Evi Kraan, koordinaator ja elluviija oli kolleegide toel ajalooõpetaja Marta Roosmäe.
Kooli ajaloo uurimine algas sellest, et õppealajuhataja Aino Viirok otsustas koolijuhtide kursuse lõputöö teha kooli ajaloost, jäi aga ma­ter­jali kogumisel hätta, sest Tallinna Linnaarhiivis ei olnud meie kooli varasemaid dokumente. Aino Viirok otsis üles esimese koolijuhataja Alice Noraku sugulased, kellelt sai hinnalisi materjale. Kahjuks katkestas surm Aino Viiroki töö. Ka allakirjutanu koostas vanemõpetaja kursuse lõputööna ühe osa kooli ajaloost.
Ajalooõpetaja Marta Roosmäe jätkas kooli ajaloo uurimist. Töötas läbi mitme arhiivi materjalid, hulgaliselt kirjandust ja trükis ilmunud dokumente. Mälestusi vestsid ja panid kirja endised õpetajad ja kooli­juhid. Kooli 80. aastapäevaks ilmus trü­kist esimene ajaloovihik „Tallinna 1. Internaatkooli ajalugu 1922–2002”. Järgnesid Tallinna 1. Internaatkooli ajalugu 2003–2005” (2005) ja „Viimased viis ehk Lõpetamata peatükk” (2007).
Kooli 85. aastapäevaks teostus ammune unistus, avati ajalooklass-muuseum. Stendidel on kooli ajalugu „Nii me alustasime” (1922–1939), „Kool okupatsiooni ja sõja-aastatel” (1940–1944), „Kakskeelne kool” (1950–1962), „Uues koolimajas” (1963–1991), „Muutused ja otsingud” (1988–2000), „Kool täna”.
Koolis töötab veel 30–45-aastase staažiga õpetajaid, nagu Ellu Papstel, Rutt Saar, Mallika Koel, Eeva Rebane. Alles mõni aasta tagasi suri 102 aasta vanusena õpetaja Alice Luts, kes oli kogu oma elu töötanud meie koolis.
Koolist on välja kasvanud sellised tunnustatud eripedagoogika spetsialistid nagu Karl Karlep, Viivi Neare, erikooli eesti keele õpikute autor Salme Juhani, Krista Sprenk, erikoolide ajaloo õpikute autorid Hilja Rauk ja Heljo Randmäe. Kooli raamatukogus on rikkalik valik meie õpetajatelt ilmunud metoodilist kirjandust ja õpikuid.
Vitriinidesse on koondatud ajaloolise väärtusega dokumente, nende koopiaid või ärakirju, aukirju, kingitusi, spordivõistlustel saadud medaleid, endisi õpikuid ja kirjutusvahendeid. Õpilastele pakub erilist huvi aabitsate ja koolivormide väljapanek. Palju on säilinud tööde näidiseid, ettekandeid, referaate ja albumeid. Meie koolis on nimelt traditsioon, et direktor kingib 1. septembril 1. klassile albumi. Lõpuaktusel kingib 9. klass selle koolile tagasi ülevaatega tehtust „Meie klass sõnas ja pildis”.
Meie tänavused avatud uste päevad, on 21.–25. aprillini. Tulge vaatama meid ja meie muuseumi.
Sirly Eelmets, vanemõpetaja

Raha noorsootööks
Eesti Noorsootöökeskusele laekus avatud noortekeskuste, huvikoolide ning teavitamis- ja nõustamiskeskuste ehitamiseks või renoveerimiseks 186 projekti-kavandit kogusummas 1,295 miljardit krooni. Kolmveerandi kavandeist esitasid kohalikud omavalitsused, kuid esitajate seas on ka mittetulundusühinguid, sihtasutusi jt juriidilisi isikuid.
Noorsootöö infrastruktuuri arendamiseks on Euroopa Sotsiaalfondi ja riigi raha kokku 316 miljonit. Eraldatava toetuse maksimaalne summa on 15 ja miinimumsumma 0,5 miljonit krooni. Toetuse määr projekti kohta võib moodustada kuni 95% abikõlblikest kuludest.
Eesti Noorsootöö Keskus kontrollib esmalt laekunud kavandeid ning esitajatel on vajadusel võimalik dokumente veel korrigeerida. Seejärel koostab hindajatekogu eelistusnimekirja ja selle põhjal koostab HTM investeeringute kava eelnõu, mille kinnitab Vabariigi Valitsus.
Investeeringute kava eelnõu on kavas esitada valitsusse 2008. aasta juunis ning valitsuse kinnitatud kavas nimetatud taotlejad saavad õiguse esitada struktuuritoetuse taotlus Innove sihtasutusele.
Asso Ladva, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Anna Mirka 7.03.1905 – 26.03.2008
26. märtsil jõudis lõpule 103-aastase Anna Mirka pikk ja väärikas elutee. 1964. a omistati Anna Mirkale viienda lasteaednikuna Eestis tee­nelise õpetaja aunimetus.
Tallinna 7. Lasteaed, mida aas­tail 1950–1968 juhatas Anna Mirka, oli tuntud üle Eesti ja väljaspoolgi. Juhataja koos kolleegidega hoo-litses selle eest, et lasteaed oleks hubane. Majja rajati kaunis talveaed. Kord oli seal samaaegselt õitsenud 80 kallat... Lasteaed te-
gutses arhitekt E. Sachariaselt natsionaliseeritud eramus. Kui arhitekt külastas 1960. aastail kodu­maad, kiitis ta lasteaia juhatajat maja heas korras hoidmise eest.
Anna Mirka asus 34-aastaselt õppima E. Lenderi Lasteaednike Eraseminari 1939. a, kuid lasteaed­niku kiitusega kutsetunnis­tuse sai ta kätte Tallinna Sotsiaal- ja Ko-dundusinstituudi esimeses len­nus 1941. a. Ta asus tööle kasvatajana Tallinna Lastehaig­lasse. Sõjapäevil tuli seal olla paljudele lastele ema asemel. Ennastohverdava töö eest laste elu ja tervise päästmisel pälvis Mirka lastearst dr Reimani tänu.
1944. a märtsipommitamise tagajärjel kaotas Mirka oma isa­maja Lasnamäel. Sama aasta sü-
gisest sai ta tööd kasvatajana Tallinna 12. Lasteaias Kivimäel. 1. maist 1945 kutsus Meeta Terri ta tööle haridusministeeriumi eel-koolikasvatuse metoodika­kabi­net-
ti. Arenev lasteaedade võrk vajas tööle rohkesti kasvatajaid, kuid õppe-metoodilist materjali neile polnud kusagilt võtta. Anna Mirkalt on ilmunud raamat „Enn ja Janno” (1948), jutte ja jutukesi. Mirka loomingut (enam kui 20 raamatus) on avaldatud peamiselt laulikuis.
A. Mirka oli vitaalne kõrge eani, hoolimata vahel streikivast tervisest. Sõbraliku ning heataht­likuna pälvis ta Kristiine Sotsiaalmaja töötajate austuse. Paljudele meist meenub ta erakordse huumori-, ilu- ja rõõmsameelsena ning töökana. 20. sajandi Eesti eelkoolikasvatuse edendaja Anna Mirka oli päike­seline inimene.
Kutsekaaslaste nimel
Mare Torm,´TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi teadur
Endised kolleegid Rakvere Reaalgümnaasiumist

 Ässad Jõgeval

150 õpetajat üle Eesti pidas koolivaheajal Jõgeva Ühisgümnaasiumis maha ambitsioonika nimega võrkpalliturniiri „Ässad”. Eesti Koolispordi Liit korraldas turniiri juba 15. korda. Sellest võttis osa rekordarv võistkondi – 18. Teist aastat järjest läks võidukarikas Nõo Reaalgümnaasiumi õpetajatele Võrumaa ja Põlvamaa koondvõistkondade ees. Võõrustajad jäid neljandaks. Teise liiga võit läks Ida-Virumaa õpetajatele.
Nime „Ässad” kannab turniir eesmärgiga rõhutada sportivate õpetajate soliidset iga. Sellel võistlusel on naisõpetajate vanuse alampiir 35 ja meesõpetajatel 40 eluaastat. Esimeses liigas oli võistkondi 14 ning teises liigas neli. Teise liiga eripära on, et väljakul viibivate võistlejate vanuse summa peab ületama 290.
Jõgeva ÜG on „Ässade” võõrustajaks turniiri algusest peale. Võistluse hing ja peakorraldaja on Jõgeva ÜG majandusdirektor Raul Kull, 15-kordne peakohtunik kehalise kasvatuse õpetaja Rainer Võsaste ning pallimängu kohtumõistjad õpetajad Etna Leppik ja Hille Kirpu.
Korraldustiimile jagub koolispordi liidul ainult kiidusõnu. Läbi aegade on turniirist osa võtnud 265 õpetajat, kõige rohkem – 42 – Tartumaalt. Väga paljude koolide võistkonnad on turniiril osalenud algusest peale. Kõik võistlused on kaasa teinud Mart Märand Nõo Reaalgümnaasiumist ja Oskar Pettai Tootsi koolist.

c   

Mõte

Muusika on kunstidest ainus, milles on tõsine ja kerge žanr teineteisest kaugele läinud ja andunud austajad kahte lehte lükanud.

Ei teatris, filmis, kirjanduses ega kujutavas kunstis ole eraldi näitusi, raamatuid või etendusi, mis oleks kindlalt jagunenud kergeks või tõsiseks. Kõigis neis on oma klassika, aga kaasaegne kunst on kõigile avatud, selles on nii tõsidust kui ka kommertsi. Ja keegi ei kavatsegi määratleda nende kuuluvust. Polariseerumist on märgata filmikunstis: on filmifestivale n-ö tõsise kunsti jaoks ja laiatarbekaupa põhiliselt märulifilmide või kerge meelelahutuse vallast.

Vajadus end välja elada
Ei tea, mis veeuputus ehk tsivilisatsiooni ja kultuuri täiesti uuel alusel taassünd peaks olema see, mis muusika taas üheks liidaks. Aga algul see oli nii. Kuni 19. sajandini olid ooperiviisid ja nüüdses mõistes kammerlaulud rahva hulgas sama populaarsed nagu praegu poplaulud. Oleme imestanud, et näe kui haritud rahvas, iga voorimees vilistas ooperit. Aga see oligi parasjagu moes, muud muusikat polnudki. Franz Schuberti lihtsamad ja meeldejäävamad laulud muutusid vaat et rahvalauludeks – nii populaarsed olid need. Praegu tundub utoopiana, et taksojuht ümiseks Wallenbergi aariat Erkki-Sven Tüüri samanimelisest ooperist. Suur lõhenemine sai teravamad jooned 20. sajandi alguses. Kuigi tolleaegsed esimesed eemaleastujad – kabareelaulud – liigituvad nüüd pigem tõsise muusika alla.
Kas siis tänapäeval pole alles jäänud ühtegi kokkupuutepunkti kunagi ühtse muusika vallas? Üks on – džäss. Džässmuusikud on tavaliselt professionaalse haridusega, aga samas on nende esinemised vastuvõetavad ja arusaadavad laiale kuulajaskonnale.
Mis siis kisub neid kahte muusikat laiali, et on inimesi, kes kunagi tõsise muusika kontserdil ei käi, ja neid, kes kergemuusikat mõttetuks peavad? Samas tõmbavad kergemuusika inimesed oma valdkonnas ka piire –
on niiöelda chick’imuusika ja muusika mõtlevale inimesele, nagu nad ise nimetavad. Viimase alla liigitub ka suhteliselt raju rokkmuusikat, nagu mõned heavy liigid ja proge.
Põhiline, mis kergemuusika juures ühtesid paelub ja teisi eemale tõukab, on väljendusvahendite agressiivsus. Rokkmuusikas saab nii mängija kui ka kuulaja end lausa välja märatseda. Ühest küljest on see vajalik, maandab pinged täiesti kahjutul kombel. Teisalt on agressiivsel muusikal ka alateadvust ülespiitsutav, tunge ergutav ja isegi teaduslikult tõestatud molekulaarsel tasandil sisemist kaost tekitav mõju. Viitan jaapani teadlaste katsetele eri muusikastiilide ja üldse vaimse keskkonna mõjust inimeses olevale veele. Meie kehast enamiku moodustava vee struktuur muutub agressiivse ärritaja mõjul ebakorrapäraseks, tekib ebakindlus ja agressiivsus. Klassikalise muusika kuulamine, vastupidi, korrastab vee struktuuri ja seeläbi ka meie sisemist seisundit. Sellega seostub muusikateraapia. Samas on inimesel vaja ennast välja elada. Ja rokkmuusikud on rääkinud, kuidas laval esinemine pakub neile elus suurimat füüsilist ja vaimset naudingut. Mick Jaggeri sõnul saab ta lavalt meeletu tundepuhangu ja see tekitab sõltuvust, millest ei suuda loobuda.
Kaasaelamine pakub sarnaseid tundeid ka publikule. Hiljutises vestluses kultuurilehe Sirp muusikatoimetaja ning ansambli LedR klahvpillimängija Igor Garšnekiga tulid jutuks rokkmuusika ekstreemsed nähtused. Ta nimetas, et 1970. aastate šokkrokist (Alice Cooperi skandaalsetest kanarappimistest ja giljotiinidest, Marilyn Mansoni agressiivsetest väljunditest) on jõutud Rammsteini vaatemängulisuseni. „Epateerivad, äärmuslikud vahendid on vahetunud videokunstiga,” kommenteerib ta progeroki uut tulemist, heavy ja proge ristumist. Ja kiidab progeroki praeguse tegijabändi Dream Theateri instrumentaalset, ülikeeruka rütmiga muusikat. Nii et siingi on näha kahe vastandi lähenemist. Vanade rokisauruste 21. sajandi alguse uued tulemised pole end täiel määral õigustanud ja nüüd tegelevat nad Garšneki sõnul põhiliselt DVD-de
väljaandmisega. Samal ajal kui põnevaid ja tõsiseltvõetavaid tulemusi on andnud uued plaadid – King Krim­soni džässrokki keeranud „Power to Believe” (2002), Paul McCartney „Memory Almost Full” (2007) ja Me­-tallica sõnumiga „St.Angel” (2004).
Klassika poolelt võis lähenemist näha Šostakovitši ja Stravinski loomingu rokielementides 20. sajandi keskel. Aga ikka on seda peetud julgeks või frivoolseks, haruldaseks ja ekstreemseks. Ka mõne tänapäeva Eesti helilooja juures paistab teadlikku kergemuusika kasutamist. Alates rokitaustaga Erkki-Sven Tüürist, kuni noorte tegijate Tauno Aintsi ja Timo Steinerini. Ka vanamuusika guru Andres Mustonen on baroki ja roki ühiskontserte teinud ning ühendab sarja „Harmoonia ja energia” kavades eri valdkondi. Või koorijuht Aarne Saluveeri mõte kanda 1. aprillil Jaan Pehki ansambli Köök naiivne-humoorikas muusika ette uues seades koos tütarlastekoori ja bigbändiga.

Üks ei välista teist
Samal ajal kui vastandid üksteise poole püüdlevad ja huvitavaid vorme moodustavad, peaksid noored muusi­katarbijad mõlemat mõistma. Ega asjata kasutata väljendit „muusikaline maitse”. Oleks äärmiselt ebatervislik toituda ainult magusast (kerge­muusika) ja mõttetult piirav leppida vaid soolasega (tõsine muusika). „Paadunud” klassikajüngrina mäletan elamust, mille sain, kui üks mu lõpuklassi õpilane võttis kätte tollal verinoort õpetajat ansambli Queen sõnumisse ja harmooniasse pühenda­da. Ja kui mõnes kodus kuulatakse vaid „magusat”, oleks kooli osa näidata, kui loomulik ja lihtne on „soolase” tarbimine. Ja milline emotsioonide skaala seal avaneb! Sellised sügavused ja nüansid, mida lihtsakoelisem, sirgjoonelisem ning ühesem kergemuusika ei paku. Filosoofilisus, poeetilisus, traagika, alltekstid. Rääkimata ajaloolistest aspektidest.
Et muusikast täit mahtu kätte saada, peaks suutma mõlemat valdkonda nautida. Alles siis saab öelda, et oleme sellest kõigist kunstidest salapäraseimast ja seetõttu mõjuvõimsaimast osa saanud.

Tänu õpetajale

Rikkus kogu eluks
Meie pere tuli Hiiumaalt Mulgimaa pealinna elama 1949. aastal, kui isal ja emal oli õnnestunud imekombel märtsiküüditajate käest pageda. Toonases Viljandi 2. Keskkoolis oli au sees muusika tegemine. Tuhavois lõin trummi, segakooris laulsin tenorit, bändis mängisin kortsu.
Minu laulu­õpetaja oli segakoori
Koit dirigent Paul Krigul, väike Erne­saks, Viljandi maestro. Kord pani Krigul radioolale mängima plaadi Beethoveni viienda sümfooniaga. Ise rääkis umbes järgmist juttu, mis jäänud hinge tänini. „Kuulake seda muusikat kas või kaks minutit järjepanu. Kui suudate, proovige uuesti juba viis minutit jne. Sellest saab alguse helide ilu mõistmine, rikkus kogu eluks. Kes aga suudab sekundi murdosa meloodiast eespool mõttes muusikaga kaasa minna, on õnnelik inimene.”
Küll ma tollal juurdlesin, kuidas saab meloodiast eespool liikuda. Nüüd kodutalus õuetöödel on taustaks ikka Klassikaraadio ja imestan, kust ja kunas mul selline „rikkus” helisema hakkas? Ei tea, polegi oluline. Õpetajal oli õigus.
Kui näen tänaseid „kaheksandikke” muusikaõpetuse tundideks septakorde jms tarkust tuupimas, raputan arusaamatuses õlgu. Mina ei saanud nii kõrge teooriaga isegi muusikakoolis hästi hakkama. See-eest laulsime minu kortsu saatel hääled kähedaks igal võimalikul juhul.
Nüüd lauldakse vähe, kuigi muusikaõpetuses jagatakse isegi suvetöid. Kahju. Puudulikud hinded ei pane sporti, kunsti ega muusikat armastama.
Mulle näib, et koolispordirõõme on täna samuti vähem. Viljandi tennisegurud, abielupaar Benita ja Arno Parri, sisendasid lastesse mitte niivõrd võiduviha tippsporti jõudmiseks, kuivõrd liikumisiha ja pallitagumisrõõmu … taas kogu eluks. Meie vennaga kahjuks enam tennist ei mängi – kondid on haiged –, käime Andressoni meetodil kepikõndi tegemas. Kooliõde Ene Ergma jätkab aga oma kõrges ametiski pallitagumist.

Hillar Padu

Kui mina olin veel väikene mees

Tulevane riigikogu liige Urmas Reinsalu lasteaia kevadpeol 1982. kevadel.

Esimene koolitee, esimene õpetaja

Olen Mustamäelt pärit poiss. Esimene koolitee viis mind Mustamäe paneelmajade vahelt suurde kivimaj­ja, mis on praegugi Tallinna 37. Keskkool ehk Kännu Kuke kool. Majad on samasugustena alles ja ehkki paneelmajad ju igavadki on, leidub kooliteel alati põnevat vahtimist-imestamist.
Kooli läksin 1982. aasta septembri ilusal vananaiste suvepäeval. Siis oli kombeks kooli ikka seitsmeselt minna. Mingit katsete ja eksamite stressi toona õnneks ei olnud. Mäletan, et läksin kooli koos oma ema, tulevase pinginaabri ja tema emaga, kes küsis meie käest, kumb hulk on suurem, kas hobune või kaks kana. See oli põnev küsimus ja jätsin selle meelde. Nagu selgub, eluks ajaks.
Pinginaabriga olin käinud koos ka lasteaias. Tema töötab praegu piirivalve lennusalgas ja pooljuhuslikult sain temaga läinud aastal üle hulga aja kokku. Kohtusime pärast ka peredega. Meie mõlema peres kasvavad tütrekesed, kes on pea ühevanused.
Kõige erilisemalt on mulle esime­sest koolipäevast meelde jäänud minu esimene õpetaja Vaike Leet. Ta oli minu klassijuhataja algkoolis ning seda emalikul ja mõistval viisil. Möödunud sügisel tähistati kooli juubelit. Käisin kooli juubeliaktusel ja tundsin oma esimese õpetaja kohe ära.
Panin kõigi õpetajate puhul tähele kummalist tõsiasja. Tavaliselt ei pane inimese välimuse muutumist tähele, kui oled temaga palju koos, pärast pikka lahusolekut märkad muutust aga kohe. Kuid kõik õpetajad nägid kooli juubelil välja pea samasugused nagu minu koolipõlves.
Mõned nädalad hiljem läksin keskkooliaegse pinginaabriga esimesele õpetajale külla. Oli selline veidi pidulik tunne. Küsisin talt mitut asja, millest kooliajal mõelnud olin. Ja sain küsimustele ka vastused.
Õnnelikud on inimesed, kes saavad esimesele õpetajale aitäh öelda. Tegin seda sügisel, teen seda nüüdki. 

Urmas Reinsalu









 

Kõige keerulisem on kunstiõpetajal õpilasele selgitada kaasaegse kunsti piire – kus on veel kunst ja kus enam ei ole.

Probleem on selles, et kunst ei jää enam n-ö esteetilistesse piiridesse, vaid kompab armutult inimeste eetilise, religioosse, psüühilise ja muu taluvuse piire.
Kui „sukeldume” tänapäeva tuntud kunstnike töödesse, siis on seal teemadeks iluoperatsioonid, geenimutatsioonid, kloonimine, oma identiteedi muutmine jne. Alles mõnikümmend aastat tagasi ei kuulunud see kõik üldse kunsti valdkonda. Pilapildid Muhamedist, Oleg Kuliku „samastumine” koeraga või multimeedia ja performance-kunstniku Orlani enda keha plastilise kirurgia objektina kasutamine on leidnud nii imetlejaid kui ka kritiseerijaid.

Kunsti piirid koolis
Meie Eesti „kunstitegevusi” on mahlakalt vürtsitanud Akademia Non Grata kunstnikud. Neid on nähtud alasti puu otsas rippumas, kunstisaalis loomaverd loopimas, searümbale luige­tiibu külge õmblemas jms. Et seda kõike mõista, peab olema väga hästi kursis kaasaegse kunstiga New Yorgis, Londonis, Pariisis. Peab teadma, kus juba varem on verd loobitud ja tiibu õmmeldud. Ühtlasi on soovitav elada pikemat aega Non Grata inimestega lihtsalt koos, et nende mõtteviisi sisse elada ja nende taotlusi mõista.
Paraku pole õpilased New Yorgis käinud ega Non Grata omadega koos elanud ja see torkab noorte hinnangutes kaasaegsele kunstile ja ka nende kunstikatsetustes kohe silma. Osa õpilasi on harjunud kunstitundides looma „ilusaid pilte” ja nemad on uue ja piire kompava kunsti suhtes immuunsed – see ei ole nende meelest kunst. Paremini mõistavad kaasaegset kunsti õpilased, kes saanud tutvuda sellega (installatsioonid, fotokollaažid, performance’id, tuleskulptuurid jne) kunstiringis, -koolis, -stuudios.
Enamik kunstiõpetajaid teeb oma lühikeses kunstitunnis muidugi, mis suudab. Kui õpilane tunnis oodatud lõpptulemuseni ei jõua, lubab usaldav kunstiõpetaja tal töö kodus lõpetada. Kuid siis tekib ka kodus küsimus kunsti piiridest. Appi võetakse mõjutused reklaamidest, ajakirjandusest, Internetist, arvutimängudest, filmidest jne. Tagajärg on, et õpilastegi „kunstiotsingud” puudutavad valusalt arenenud maitsega vaataja moraalse ja psühholoogilise taluvuse piire. Ehmatav on asja juures see, et õpilased ise ei tajugi, et kõnnivad lubatu ja keelatu piiril. Nad ei teagi, et šokeerivad kedagi.

Kas aitaks vanusepiirang?
Ma ei ole otsingute ja kunsti piiride laiendamise vastu. Kunsti üks ülesanne ongi pidada vaatajaga dialoogi. Aga kas seda šokeerivat dialoogi peab hakkama pidama juba koolipõlves? Enne isiksuse väljakujunemist? Kunstiõpetaja pole ju ainult kunstnik, ta on ka pedagoog, kes vastutab õpilase isiksuse arengu eest.
Huvitav on, et filmikunstis on osa teoseid alla 16-aastastele keelatud. Ka osa arvutimänge – Internetis ilmuvat teatud kodulehekülgede avanemise eel ekraanile tekst, et selle materjali vaatamine pole alaealistel soovitav. Aga see ei ole mõjunud. Keelatud arvutimängud liiguvad kiiresti käest kätte, Interneti-piiranguid on lihtne eirata, autorikaitsest pole noored sageli kuulnudki jne. Küllap nii olemegi jõudnud selleni, et šokeeriv eneseväljendus tundub mõnelegi noorele tavapäraselt igav. Võib-olla tuleks mõned kunstinäitused alla 16-aastastele ära keelata? Kinokunstis on seda teed mindud. Tean kunstiõpetajaid, kes ei soovita oma õpilasel mõnda kaasaegse kunsti näitust üksinda külastada. Tegelikult jääb mõnegi näituse sügav kunstniku­kesksus, keeruline filosoofiline või sotsiaalne alltekst, mis sisaldab vägivalda, nihestatud seksi, poliitilist või usulist vägivalda, mõistetamatuks ka täiskasvanud kunstisõbrale.
Kus on kunsti piirid kooliõpilaste jaoks? Kas peaksime kehtestama mõne kaasaegse kunsti näituse külastamisel vanusepiirangu? Kas tuleks keelata teatud kunstitööde reprodutseerimine (noorte)ajakirjades?
Mina ei oska nendele küsimustele vastata ja kardan, et sama ütlevad ka paljud minu kolleegid. Ühes loengujärgses vestluses kaasaegse kunsti šokeerivuse üle arvas TÜ emeriitprofessor Jaak Kangilaski, et kunsti piirid kunstiõpetuses peab kehtestama iga kunstiõpetaja ise, sest ühes klassis võib minna kaasaegse kunsti šokeeriva liiniga üsna kaugele, teises peaks olema isegi kunstiklassika mõned teosed alla 16 eluaasta keelatud. Õpetaja näeb kõige paremini, mida kellelegi on õige aeg pakkuda.
Seega jääb kunstiõpetajal üle vaid leida aega, et ennast kaasaegses kunstis täiendada-koolitada ning aidata siis ka oma õpilastel, vastavalt nende vastuvõtlikkusele, kunsti piire tajuda.

Reaalainete õppimise ja õpetamisega pole juba pikemat aega asjad korras.

„Reaalained on olulised ja kui me neid ei õpi, siis läheme põhja,” selgitas ekspeaminister Mart Laar matemaatika riigieksami kohustuslikuks muutmise ideed 28. veebruari Postimehes.
Olen matemaatikaeksami poolt, kuid kõigile kohustusliku riigieksami kindel vastane.

Miks just riigieksam?
Senine riigieksamipraktika näitab, et eksamisüsteemi kogu aeg „täiustatakse”. Kümne aastaga pole matemaatika riigieksami korraldajad jõudnud selleni, et õpilastele oleks antud mõistlikult aega ülesannete lahendamiseks, et eksamiülesanded oleks kirja pandud üheselt mõistetavatena ja mis peaasi – et eksamitulemused oleksid aastate lõikes võrreldavad.
Eelmisel suvel kutsuti haridusministrile avaliku kirja saatnud õpetajad REKK-i harivale vestlusele – meile üritati selgeks teha, et eksami kestust ei saa lõpmatuseni pikendada (justkui oleks keegi seda tahtnud!). Siiski otsustati sel kevadel toimuval eksamil õpilastele antavat lahendamisaega poole tunni võrra pikendada. Ka ülesannete arvu on eksami esimeses osas ühe võrra vähendatud (võrreldes 2006. a ja varasemate aastate eksamiga on kaks ülesannet vähem). Eri aastate eksameid pole enam mõtet võrrelda, need on sisult ja vormilt täiesti erinevad. Kuidas ülikoolid oma lävendikalkulaatori programmeerimisel seda arvestavad, on teadmata.
Kui nüüd eksamitegijate arv kahekordistub (praegu valivad riigieksami ligikaudu pooled lõpetajatest), tuleb eksami toimumise aeg tuua ettepoole ja tööde parandajate hulka oluliselt suurendada. Puhttehniliselt on need probleemid võimalik lahendada, aga õhku jääb siiski küsimus, kas sellel kõigel on mõtet.
Eksamiteema muutub aktuaalseks kevadeti. Mõni aeg tagasi helistas mulle Postimehe ajakirjanik ja tundis huvi, kas vastab tõele väide, nagu oleks selle aasta eksamil oodata füüsika ülesannet (selline info olevat laekunud ühelt abituriendilt). Ei osanudki talle muud mõistlikku öelda, kui et oodaku ära mai keskpaik, küll siis selgub. Füüsikalise sisuga ülesandeid on eksamil varemgi olnud ning et keskkoolilõpetanu peab oskama matemaatikateadmisi rakendada ka väljaspool matemaatikat, pole selles ju iseenesest midagi imelikku. Kui just lõpmata pika aja jooksul töötavat radiaatorit tööle ei panda, mis maailma energiaressursid ära raiskab ja toa vaevalt leigeks kütab.
Türi matemaatikaõpetaja Laine Aluoja ja tiigrimatemaatik Sirje Pihlap on loonud matemaatikaõpetajate oma veebikodu. Loojate üks eesmärke on ärgitada õpetajaid, õpetajate koolitajaid ning teisigi asjahuvilisi matemaatikaõpetuse probleemidest kirjutama, kaasa mõtlema ja oma lahendusi välja pakkuma. Veebikodu aadress on http://mott.edu.ee. Veebikodu üks osa on foorum ja sealgi on alanud eksamiteemaline diskussioon.

Miks mitte teha kaks eksamit?
Olen jõudnud kolleeg Agu Ojasooga lähedastele seisukohtadele, need on üldjoontes järgmised.
     Kooli lõpetamiseks peab abiturient sooritama matemaatika kitsa kursuse põhjal koolieksami, ülesanded koostatakse väljaspool kooli.
     Koolieksamil rakendatakse täp-selt samasuguseid hindamiskriteeriume, nagu on koolis kirjalike soorituste puhul hindamisjuhendiga ette nähtud, st rahuldava hinde saamiseks tuleb 50% maksimumist kätte saada.
     Koolis tehtud eksam ei ole võrdsustatav ülikooli sisseastumiseksamiga.
     Lõpetaja võib sooritada ka ülikooli sisseastumiseksamiga võrdsustatud matemaatika riigieksami.
     Juhul kui õpilane põrus riigieksamil, kuid sooritas koolieksami, ei jää tal kool lõpetamata; kui õpilane valis ainult riigieksami ja seda ei sooritanud, jääb tal kool sel aastal lõpetamata; kui õpilane ei saanud kooli­eksamiga hakkama, kuid sooritas riigieksami, on ta kooli lõpetanud.
Viimane alapunkt on kirja pandud eeldusel, et riigieksam sooritatakse nn laia kursuse baasil, lisaks arvutusülesannetele võib sisaldada tõestusülesandeid algebrast või geomeetriast ning välistatud pole ka mõningad teooriaküsimused. Kahtlemata tuleb sel juhul tõsta eksamil läbisaamise künnist, senise 20% asemel võiks piiriks olla 30%, et vähendada juhuslikke riigieksa­mi­valikuid. See, et mitusada noort igal aastal eksamil läbi kukub ega saa 20% punktidest kätte, näitab vaid, et ega neid punkte väga tahetagi.
Matemaatika populaarsuse sidumine riigieksami sooritajate arvuga on väga kahtlane. Pahatihti hinnatakse oma teadmisi ja oskusi üle ning valitakse eksam, mille puhul ollakse kindlad, et küll 20 punkti ikka tuleb. Nii võibki ideaaljuhul kooli lõpetada saja punktiga viie eksami peale kokku. Kõrgendatud nivooga riigieksamitel selline „õnnekütt” läbi ei saa ja koolieksamil 50% saavutamine nõuab siiski enam pingutamist kui 20 punkti saamine riigieksamill.
Kõigile kohustuslik matemaatika riigieksam kindlustaks tööd ja leiba kümnetele inimestele kuni viimsepäevani; rahul oleksid ka eksamimaterjalide kirjastajad ja eksamieelset dresseerimist korraldavad koolitajad. Seda isegi juhul, kui ülikoolid enam riigieksamite tulemusi ei arvestaks ja korraldaks vastuvõtukatsed ise. Kas riigieksami kohustuslikuks muutmine tõstab reaalainete populaarsuse laste hulgas enneolematule kõrgusele või võrdleme siin hoopis omavahel pulma ja matust – mõlemal juhul mängitakse ju pilli, ehkki erinevate nootide järgi?
Kõigile kohustuslik eksam on väga vajalik – 10. klassis õpinguid alustanu teab, et matemaatikat õppimata pole võimalik kooli lõpetada, süsteemse matemaatikaga tegelemise korral võib tekkida ka sügavam huvi selle aine vastu. Riigieksam jäägu siiski nende jaoks, kes tahavad ülikoolides õppida erialal, kus matemaatikaoskused peavad olema n-ö keskmisest kõrgemad (mitte päris koosinusevabad) või kus matemaatika on eeldusaineks. Minu meelest pole midagi hullu selles, kui riigieksami valib 1000–1500 abiturienti, aga need on tõsised tegijad ja siis ei pea eksamitöid parandava komisjoni esimees tööde hindajaid innustama järjekordsetele töövõitudele – igale 18-punktisele tööle vähemalt 20 punkti.

Matemaatika = füüsika?

24. märtsil teatas meie matemaati­kaõpetaja meile üllatava uudise. REKK-i maakondade matemaatika ainekomisjonide esimeestele veebruaris korraldatud infopäeval Tallinnas oli öeldud, et matemaatika riigieksamil tuleb sel aastal ka füüsika sisuga ülesandeid. Õpetaja jagas meile ka lehed, millelt võisime lugeda, et füüsikat võib olla trigono­meetriat, eksponentfunktsiooni, ja-dasid, progressioone, funktsioone ning isegi tuletisi sisaldavates ülesannetes. Järelikult ei piisa matemaatikaeksami tegijal matemaatika­teadmisest, lisaks tuleb õppida ka füüsika valemeid.
Ainetevahelise integratsiooni põhi­mõtet edasi kandes võiks siis matemaatikaeksamile lisada ka ajaloo arutluse või inglise keele kuulamisülesande, muidugi matemaatika teemadel.
Arvestades viimaste aastate matemaatikaeksamite tulemusi, ei saa väita, et need eksamid oleksid lihtsad olnud, läbikukkujaid ja 20–30 punkti saajaid on olnud väga palju (2006. a kukkus 6302 tegijast läbi 457).
Olen kurb, et matemaatikaeksam otsustati meile, abiturientidele, veel raskemaks teha. Ma ei väida, et gümnaasiumilõpetanu ei peaks tundma füüsikat, kuid eksamit valides eeldasin, et saan keskenduda matemaatikale ning 16. mail ei oota mind ees sellised üllatused.
Igal juhul ei ole matemaatika­eksamile füüsikalise sisuga ülesannete lisamine minu meelest aus, eriti kuna see tehti teatavaks kuu aega pärast eksamite valimise tähtaega.

Eelmisel nädalal tutvustati HTM-i Tallinna esinduses kõrghariduse kvaliteedikontrolli uut süsteemi. Kõrgkoolis võib tulevikus õpetada vaid akrediteeritud õppekavade alusel, mis tagab kõikidele
lõpetanutele riiklikult tunnustatud diplomid. Välishindamist hakkab läbi viima sõltumatu kvaliteediagentuur ja sisehindamist ülikool ise.

Seadusemuudatusest rääkisid Õpetajate Lehe vestlusringis minister Tõ­nis Lukas, Tallinna Tehnikaülikooli õppeosakonna juhataja Maiki Udam, HTM-i nõunik Sille Uusna, Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor Arvi Altmäe ja Eimar Veldre Eesti Üliõpilaskondade Liidust.

Kuidas hindate Eesti ülikoolide praegust taset ja suutlikkust maailma eri kõrgkoolidega konkureerida?
Tõnis Lukas: „Vaadake üliõpilasi. Vahetusprogrammide raames mujale suunduvad tudengid saavad võõrsil hästi hakkama. Meie kvaliteedihinda­mise lõplik ühtlustamine Euroopa Kvaliteedihindamise Agentuuriga aitab kaasa Euroopa kõrgharidusruumi ühtlustamisele. Seepärast tahamegi praegusest Kõrghariduse Hindamise Nõukogust teha sõltumatut agentuuri, mis annab signaali, et poliitiline võim ei sekku akadeemilistesse otsustesse. See annab ka välisüliõpilastele kindlustunde, et õppetöö kvaliteet Eesti ülikoolides on hinnatud rahvusvaheliste kriteeriumide järgi.”
Eimar Veldre: „Üks võimalus on hinnata meie praeguste üliõpilaste võimekust välismaal õppides. Aga tasub tähele panna ka seda, kuidas noored oma valikuid teevad – seni eelistab suur osa noori Eesti ülikoole ja see näitab, et kodumaised ülikoolid on jätkusuutlikud. Kui teeksime aga drastilisi muudatusi, näiteks läheksime üle üldisele õppemaksule, suunduks kindlasti rohkem üliõpilasi välismaale õppima.
Paistab, et Eesti üliõpilastest ollakse väga huvitatud, näiteks olid välismaa kõrgkoolid esindatud Teeviidal, kus otsisid koostöövõimalusi Eesti ülikoolidega (ühisõppekavad jne). Kõik kõrgkoolid janunevad üliõpilaste järele. Võiks öelda, et kõrgharidus on heas mõttes globaalne katk, mis on levimas üldiseks haridusastmeks.”

Milliseid plusse ja miinuseid näete uues eelnõus?
Maiki Udam: „Edaspidi on tippspetsialiste õppetöösse lihtsam kaasata, sest teaduskraadide nõudmine muutub leebemaks. Loodan, et tulevikus on tippspetsialiste võimalik analoogiliselt loovisikutega valida professoriteks ja dotsentideks. Ka siis, kui neil ei ole doktorikraadi. Näiteks Helsingi Tehnikaülikooli rektoril ei ole doktorikraadi, samas on ta profes­sor. Teatud akadeemiline tase peab õppejõul kindlasti olema, aga teaduskraad ei saa olla ainuke näitaja, kui soovime muuta Eesti innovaatilisemaks.”
Arvi Altmäe: „Rakendus­kõrg­koo­li­de õppejõudude ja professorite hulgas peaks kindlasti olema rohkem oma ala tipptegijaid. Praeguse seaduseelnõuga olen rahul, sest nõuded, mis enne üle jõu käisid, on leebemad. See, et doktorikraadi nõue kaob (teaduskraad peab siiski olema), arvestab Eesti majanduse tegelikku olukorda.”
Tõnis Lukas: „Ülikoolide puhul on oluline teadus- ja arendustegevus. Nõuded muutuvad paindlikumaks, kuid õppetööd ei lihtsustata. Õppejõud peavad suutma juhendada ka üliõpilaste teadustöid. On võimalik, et teadustöid juhendavad ühed, aga praktilisi kursusi annavad teised õppejõud.”
Sille Uusna: „Ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide seadustes ei ole juba praegu õppejõududele kraadinõudeid. On vaid õppejõu ülesanded ja eesmärgid. Uues strateegias suuname rõhu sisendilt väljundile. Põhipunktid tulenevad ülikoolide enda vahel sõlmitud kvaliteedileppest.”
Eimar Veldre: „Üliõpilaste jaoks on kõige tähtsam õppejõu pedagoogiline anne ja oskus oma teadmisi edasi anda. See, kas ta on tugeva teadustaustaga või praktilise kogemusega, ei ole tähtis. Oluline on, et ta suudaks üliõpilases tekitada inspiratsiooni, et tudeng ise edasi läheks.
Uue leppe puhul on tähtis muudatus mõtteviisis – muutub kvaliteedikultuur. Seda seadus üksi ei reguleeri, see sõltub õppejõududest, üliõpilastest ja teistest asjaosalistest.”

Kas dubleerimise vähendamiseks on midagi ette võetud ja kas see on tekitanud pingeid?
Tõnis Lukas: „Kindlasti peab lõppema mõttetu dubleerimine ja res-surs­side raiskamine. Ühel hetkel peab valitsus otsustama, millised õppeasu­tused mis mahus jätkavad. Selle eel oleks väga hea, kui ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid suudaksid omavahel kokku leppida, kuidas „turgu” jagada. Praegu võib täheldada üksteiselt ületõmbamist ja konkurentsieelise saavutamist dubleerimise hinnaga. Dubleerimine ei ole vähenenud, pigem hoopis suurenenud, praegu me killustame oma vahendeid.”
Eimar Veldre: „See on pettev konkureerimine. Kui paljudes ülikoolides on õpe sarnane, on noortel raske orienteeruda ja kvaliteeti hinnata. See ei tähenda samas, et tudeng ei peaks saama valida.”
Tõnis Lukas: „Panus tehakse kõrgharidussüsteemi kõrvalotsustele. Iga rektor on meeletus pinges – kas sai investeeringu, kuidas teadust rahastatakse jne. Süsteemid on iseenesest sõltuvad, mistõttu püütakse kõiki protsesse omalt poolt mõjutada. Kõrg­koolid ei pea vastu, kui neid ei finantseerita piisavalt, see aga tõstab niigi kõrget pinget rahastamisotsuste ümber. Loodame, et edaspidi tunnevad hea kvaliteediga kõrgkoolid ennast kindlamalt ega pea kartma, et üksikute otsustustega pannakse nende olemasolu küsimärgi alla.
Et otsused ei oleks väga traagilised, peab aju, mis meil olemas on, ennast ise reguleerima ja kaitsma. Kõrgkoolid peavad suutma dubleerimise vältimiseks omavahel kokku leppida, siis ei ole valitsusel vaja raskeid otsuseid langetada.”

Kui õppejõudude kraadinõudeid langetatakse, siis kuidas tagatakse õppejõudude kvaliteet?
Tõnis Lukas: „Rakenduskõrg­koo­li­de õppes on praktika osatähtsus suurem ning seetõttu esitatakse nende õppejõududele isegi rohkem nõudeid. Praktikute ja spetsialistide kaasamine ei ole taseme allalaskmine, vaid õppe mitmekesisemaks ja rakenduslikumaks muutmine. Paljudel erialadel on see väga oluline.
Meil on kaks avalik-õiguslikku ülikooli, muusikaakadeemia ja kunstiakadeemia, kus professoriks ei saada nii nagu suuremates ülikoolides (enne akadeemiline karjäär jne), vaid kus oma valdkonna saavutused on olulisemad kui kraad.”

Strateegias plaanitakse doktorantide arvu hüppelist kasvu. Kas ei ole ohtu, et doktorantide tase seetõttu langeb?
Tõnis Lukas: „Uus strateegia annab võimaluse finantseerida kõrgkoole nii, et nad saaksid maksta headele õppejõududele juhendamise eest väärikat tasu. Doktorante tuleb samuti täiendavalt rahastada, et neil oleks ikka huvi lõpetada. Kogu võrgustikku peab tugevdama – kaasama külalisõppejõud, looma sidemed teiste ülikoolide ja teadusinstituutidega jne. 250 doktorikraadiga inimest aastas ei käi üle jõu, juba praegu on lõpetajaid 170.”
Maiki Udam: „Arvan samuti, et ülikoolidel on potentsiaal saada üle 250 doktori aastas. Juhendajad on olemas, aga õppeaeg kipub eri põhjustel (töötamine jne) pikaks venima. Aga kui toetusi tõsta, võib pilt parem olla.”
Eimar Veldre: „Peamine põhjus, miks kool pooleli jääb, on töötamine ja heade juhendajate nappus. Kui suudaksime ühelt poolt parandada juhendamise kvaliteeti ja teisalt võimalust õpingutele pühenduda, makstes näiteks õppetoetust, siis võiks rääkida ka rohkemast kui 300 doktorist aastas. Inimeste intellektuaalset valmisolekut tuleb soodustada.”
Tõnis Lukas: „Küsimus on ka selles, mida me üldse doktorikraadis näeme. Paarkümmend aastat tagasi oli võimalik doktoriks saada üsna kõrges eas, praegu on see akadeemilise karjääri algus. Välismaal on seni olnud kraadiõppes meist nooremad ja me ei saa vaadelda ennast teistest riikidest eraldatuna. Näiteks on mujale õppima minnes stipendiumi saamisel eapiirid, meil ei ole võimalik üle 40-aastast üliõpilast maailma saata. Et anda oma inimestele sama palju võimalusi mobiilne olla, peavad nad õppima samas rütmis teiste rahvastega.
Doktorikraadi tähendus võib ju olla muutunud, aga mis nüüdses maailmas muutunud ei ole? Nostalgiline võrdlus omaaegse doktoriga võib ju jääda, aga otsustesse ei ole programmeeritud doktoriõppe taseme langus. Eesmärk on muuta olukorda, kus mingi osa õpilasi peab tööl käima. 60% töötavaid üliõpilasi on liiga palju. Ülikool on eelkõige iseenese laadimise aeg, tulistamiseks läheb pärast.”

Mida saaks peale toetuste maksmise veel teha, et tudengid rohkem õpingutele pühenduksid?
Eimar Veldre: „See on kahe otsaga asi. Uuringud näitavad, et mõõdukas erialane töötamine toetab tead­miste, oskuste ja vilumuste arenemist. Probleem on, kui tudeng töötab toimetuleku pärast ning oma erialaga mitte seotud alal. Seda olukorda saaks leevendada õppetoetustega.”
Arvi Altmäe: „Tallinna Tehnika­kõrg­koolis töötab iga päev 70% üliõpilastest. Tööhõive on tegelikult väga hea, sest üliõpilaste arusaamine tööturust ja oma tulevasest ametist on parim, mis olla saab. Näen tendentse paremuse poole.”
Eimar Veldre: „Rakenduskõrgkoolides on seos tööandja ja õppe vahel tugevam. Akadee­milised erialad nõuavad õppimises rohkem süvenemist. Kui kõikidest saavad praktikud, ei taha keegi enam alusuuringutega tegelda. Aastatel 2003?2006 siirdus
20 000 üliõpilast tööturule. See on tõsine panus, aga positiivne vaid juhul, kui tegemist on erialase tööga.”

Kuidas on tulemuslepingutega? Kas see tähendab üliõpilaste koolist läbi vedamist?
Tõnis Lukas: „Pigem on praegu nii. Doktoreid ei tule läbi vedada, seal õpivad intelligentsed inimesed. Me lihtsalt ei ole veel seda taset saavutanud, mida meie rahva vaimne potentsiaal annaks, sinna on veel pikk tee.”
Maiki Udam: „Tulemuslepingud on riikliku koolitustellimuse lepingutena olemas juba aastaid. Need ei ole küll kahjuks vähendanud ülikoolidest väljalangemist. Õppejõud ei mõtle õpetades ja juhendades sellele, et peavad juhendatava läbi vedama, kuna ülikool on andnud ministeeriumile lubaduse seda teha.”
Sille Uusna: „Doktoriõppe tähendus muutus siis, kui 3+2-süsteemile üle minnes sai meie ainsaks teaduskraadiks doktorikraad. Varem oli meil ka teadusmagistri kraad. Uute nõuete juures ei saa doktorikraadil enam olla sama tähendus.”

Kuidas olete rahul ülikoolide õpetajakoolitusega?
Tõnis Lukas: „Ma ei ole sellega sugugi rahul. Praegu on õpetajahariduse töörühm jõudmas muudatusette­panekuteni. Plaanime tuua praktika uuesti ülikooliõpingutesse, samas jääb alles ka kutseaasta läbimise nõue. Leian, et juba enne kutseaastat on vaja praktika ja kooliga kokku puutuda. Teeme ka õpetaja kvalifikatsiooni­süsteemi selgemaks ja ühtlustame ülikoolide nõuded tulevastele õpetajatele.”
Kuidas hindate rakenduskõrghariduse taset?

Arvi Altmäe: „Nüüd, mil rakendus­kõrgkooliseadus laieneb, on meie olukord tunduvalt parem. Enne võis rakenduskõrgkool magistriõpet anda vaid koostöös ülikooliga, nüüd ka magistriõpet andva välisriigi rakendus­kõrgkooliga. Juba on näha, et üliõpilased tahavad Eestisse jääda. Samas tekib välismaise tööturu haistmise ja vastavate ainete omandamise võimalus. Koostöö on väga oluline.”
Maiki Udam: „Tehnikaülikooli inseneriõpe on mõnes valdkonnas väga hea ja mõnes hea. Et olla hea ülikool, vaatame, mis toimub teistes ülikoolides meie ümber – Soomes, Stockholmis ja mujal. Meie huvi on professuuri mitmekesistamine ja mitte ainult akadeemilise taustaga inimestega.”

Kas võib öelda, et uue dokumendi alusel suureneb riigi kontroll ja regulatsioon?
Sille Uusna: „Ka praegu on riigi kontroll akrediteerimisena olemas. See toimub kõrghariduse hindamise nõukogu ja ministeeriumi, edaspidi kvaliteediagentuuri kaudu. Oluline on riigi kontroll kohe alguses, et nõrga tasemega koolid ei pääseks turule. Samas on agentuuri loomise ja Euroopa võrgustikku saamise üks eeldus see, et ta ei tohi olla ministee­riumidest, ülikoolidest ja teistest huvigruppidest sõltuv.”
Arvi Altmäe: „Riik peabki vastutama oma kodanike eest. Eri koolide seadustes on regulatsioonid muutunud palju detailsemaks. Kohati tundub, justkui oleks tegemist ülereguleerimi­sega, aga see näitab seadusi loovate inimeste pädevuse tõusu. Pealegi on meil väga hea koostöö kõikide kõrgkoolide esindajatega ja soovime ka ise reguleerimist – see ei ole ainult ministeeriumi soov. Võib-olla tuleneb tahtmine olla rohkem reguleeritud eesti kultuurist. Näiteks Soome seadused on palju lihtsamad.”
Sille Uusna: „Tegemist on tõepoolest teise õiguskultuuriga. Võrreldes Skandinaavia riikidega on meie õigusaktid hoopis teistsugused. Uue seaduse eemärk on eelkõige suurendada ülikooli oma vastutuse suurust –
kindlalt paika pandud missiooni ja eesmärkide kaudu.”
Maiki Udam: „Avalik-õiguslike üli­koolide jaoks on dokument liiga de­tailne, meile meeldiks rohkem Skan­dinaavia või Briti süsteem, kus pannakse paika vaid põhimõtted ning ülikoolile antakse vabadus otsustada ja edasi tegutseda. Vähemalt avalik-õiguslikes ülikoolides on sisemine kvaliteedikultuur praeguseks piisavalt kõrge. Mõistan samas ka ministeeriumi, sest meie kõrgharidusmaastik on niivõrd mitmekesine ja killustatud, et vajab seetõttu reguleerimist.”

Kuidas ülikoolide vastutust suurendatakse?
Eimar Veldre: „Vastutust suurendab see, et akrediteerimine muutub rohkem hindamiseks. Antakse eeskätt tagasiside ja soovitused, tegemist ei ole karistamise, vaid arendamisega.”
Sille Uusna: „Õpiväljundipõhiste õppekavade puhul on suurem võima­lus valida endale pädevaid õppejõude, kes nõutud tulemuse saavutavad. Edas­pidi peab kõrgkoolide missioon olema laiemalt lahti kirjutatud ja nende tegevus avarama ühiskondliku mõjuga. Sisemise kvaliteedikontrolli süsteemi ülesehitamine on samuti väga oluline osa sellest seadusest.”
Tõnis Lukas: „Uue strateegiaga võitleme ka tühja massistumise vastu. Massistumine on tulnud sellest, et osa kõrgharidusturust on kontrollimata ning sinna tõmmatakse need noored, kel ei ole niigi palju intelligentsust, et end kaitsta. Kui me need võimalused kaotame, siis osa inimesi, kes ei peaks kõrgkoolis käima, sinna ei jõua.”

Üliõpilased ootasid kõrghariduse kvaliteeti tagavaid seadusemuudatusi juba ammu. Tudengi jaoks on kõige tähtsam see, et hakatakse hindama kõrgkooli tervikuna. Seni tegi üli­õpilane valiku õppekava järgi (ja teeb senini), aga samas ei saanud ta kindel olla, kas ka õppekava ümber on kõik korras. Kui hakatakse hindama kogu kõrgkooli tervikuna, annab see tudengikandidaadile kindlustunde, et valitud koolis on kõik hästi.
Kvaliteedikontrolli süsteemi oluline osa on ka akrediteerimise sõltumatus – enam ei ole võimalik poliitilistel kaalutlustel lihtsa käskkirjaga akrediteerimistulemusi muuta. Kui eksperdid on oma arvamuse öelnud, siis seda nii lihtsalt muuta ei saa. Madala kvaliteediga ülikoolides ei pea õpilased enam seisma silmitsi olukorraga, kus nad õpivad kolm aastat ning seejärel selgub, et õppekava ei akrediteeritagi. Ei aita ka õppekavade ümbernimetamine – sisulised probleemid jäävad samaks ning tudengit ikkagi petetakse.
Väga hea on doktorantide toetuse muutmise kord, aga loodame väga, et selle aasta sees lahendatakse ka teised õppetoetuste seadused. Tudengid on juba kümme aastat oodanud korralikku õppetoetuste süsteemi, mis tagaks võimaluse pühenduda õpingutele.
Muutuma peaks ka inimeste mõtteviis. Sisemine kvaliteedikontroll aitab tulevikus vältida olukorda, kus kõrgkoolis pingutatakse ja üritatakse vaid siis, kui väliskontroll on koolis. Vahel juhtub, et vaid välishindajate saabumise puhul „lüüakse maja puhtaks”, valitakse välja parimad üliõpilased, kes räägivad ülikoolist alati head, ning simuleeritakse kvaliteetset õppetööd. Pilt on ilus, aga probleemid jäävad.
Uus kvaliteedikontroll peaks hakkama juurutama uut kultuuri ja mõtte­viisi. See on väga vajalik, kui soovime olla võrdväärsed välismaa kõrgkoolidega.
Üliõpilaskondade liidul on hea meel, et uusi dokumente luues on ka tudengite häält kuulda võetud, koostöö on olnud väga hea. Loodame, et seadusepakett läheb läbi.

Peeter Põllu isiksus pakub mulle huvi eeskätt selles suhtes, et kui inimesed suudavad endas ühendada nii palju erinevaid rolle kui tema, kus üks roll mitte ei takista teiste täitmist, vaid aitab sellele kaasa, siis on võimalik ka väikesel riigil iseseisvalt toime tulla.

On ju väikeses riigis sama palju prob­leeme kui suures. Ei saa me läbi hariduse, tervishoiu, kultuuri, põllumajan­duse, sise- ja välisjulgeolekuta, funktsioneeriva majanduse ja palju muuta. Meie inimesed kannavad palju suuremat koormat kui suurte riikide omad.
Kunagi Egiptusest läänemaailma toodud tööjaotus tagas suurema ma­jandusliku efektiivsuse ja kvaliteedi. Samas on eluvaldkondi, mille osadeks jagamine võib kasu asemel kahju tekitada.
Hariduses ja meditsiinis on võimalik üsna suur tööjaotus. Praegu räägitakse palju tugiõppest. Kooli on vaja logopeedi, psühholoogi, sotsiaaltöötajat, abiõpetajat jne. Õpetamine on võimalik lahutada kasvatusest, füüsika õpetamine keemia õpetamisest, emakeel muusikaloost jne. Kas ei maksa me selle eest üsna suurt lõivu? Küllap oli mingis mõttes õigus õppijate huvikeskse hariduse pooldajatel, kelle enam kui sajandivanune loosung oli: me ei õpeta mitte ainet, vaid last.
Kunagi ütles mulle üks arst, et meditsiini suuremaid küsitavusi on see, et üks arst tegeleb südamega, teine närvidega, kolmas muude siseorganitega, neljas nägemise ja kuulmisega, aga inimese kui tervikuga ei tegele keegi. Ehk on siin annus liialdust, kuid sama palju ka tõde. Õpetaja, kes tegeleb peamiselt tugiõppega, ei saa lapsest täit pilti, ta kaotab terviku ja tema otsused võivad olla ekslikumad võrreldes sellega, kui ta õpetamise ja kasvatamisega seotud rolle maksimaalselt ise täidaks. Poliitiliste otsuste ja teaduse eraldiseismine jätab mõlemad vajaliku toeta.

Maailma muutjad ja tõlgendajad
Peeter Põld liitis endas kõik, mida liita annab. Ta oli koolijuht, ülikooli juht, riigikogu liige, esimene eesti pedagoogikaprofessor, isa 11 lapsele ja ühele kasulapsele, teoloog, sügavalt usklik inimene, elu ja olemise mõtestaja, Vabadussõja reamees, Tartu Linnavolikogu esimees, Tartu Noorte Meeste Kristliku Ühingu esimees, Eesti Karskusliidu esimees, kõnemees, aatemees, sügavalt lugupeetud inimene, andja, kes endast liiga vähe hoolis. Kas on võimalik olla veel rohkem, kui oli Peeter Põld. Vaevalt.
Tal oli suur eesmärk – iseseisva Eesti riigi ja rahva teenimine, Eesti haridussüsteemi väljaarendamine –, mis eri rollid üheks liitis. Rääkides nendest, kes Eesti riiki on vorminud, mitte ainult rääkinud ja kirjutanud sellest, tuleks Peeter Põldu nimetada esimeste hulgas.
Kuulus Soome filosoof von Wright on kirjutanud, et filosoofid jagunevad kahte leeri. Ühtesid kannustab soov maailm paremaks muuta, mõistagi vastavalt oma arusaamadele ja väärtushinnangutele. Neile on õpetus vahend, mitte eesmärk (Platon, Rousseau, Wittgenstein, Dewey).
Platonit häiris sofistide mõjutusel Ateena mõtlemises ja toimimises juurdunud relativism. Inimese kuulutamine kõikide asjade mõõduks andis eluõiguse paljudele tõdedele, nõrgestades riigi ühtsust. Platoni objektiivse tõe käsitlus oli ajendatud murest Ateena ühtsuse säilimise pärast.
Rousseau, kes polnud käinud klassigi koolis, oli tundlik igasuguste jõuvõtete suhtes ja üritas konstrueerida inimese ja ühiskonna loomuliku, kindlatest arenguseadustest tuleneva arenguloogika, panustades asjade loomusele (ingl k nature). Rousseaul ebaõnnestus naturalismi väljaarendamine, tema töödes on liiga palju usaldamatust laste spontaansuse suhtes. Oma kujutlusega loob ta uue pinnase jõuvõtete rakendamisele.
Maailma muutjate hulka annab liigitada ka eelmise sajandi suurkujud, postmodernistid M. Foucault, J. Derrida, kes rõhutasid erilisuse erilisust, normi ja tõe suhtelisust, andes lootust teistest erinevatele, kelle suhtes sotsiaalselt konstrueeritud tõde ja norm polnud ülearu helded.
Von Wrighti järgi moodustavad teise mõtlejate liigi need, kes analüüsivad eri autorite töid, vahendavad uut ja vana teadmist. Nad on sageli nagu Piibli tõlgendajad, kes püüavad oma sõnastuses edasi anda, mida Jumal öelda tahtnud on. Siia kuulub valdav enamik akadeemilisest vennaskonnast. Nad püüavad laadida oma õpilaste püssi laskemoonaga, aga ise nad tavaliselt seda püssi ei kasuta.

Programmiline pedagoogika
Peeter Põllu eesmärk polnud kirjutada ülevaateid kasvatusteooriast, vaid inimeste kasvatamine, maailma paremaks muutmine. Tema tekstid on erakordselt täpsed, oma lakoonilisuses ütleb ta teiste autorite kohta vaid kõige olulisemat, otsides pingeliselt inimese tegeliku kasvatamise teed. See teeb ta veenvaks. Ei mingit teadmistega eputamist, vaid enese ja teiste veenmine. Pluss isiklik eeskuju.
Peeter Põld annab endale aru loodusteaduste ja pedagoogika erinevusest, sellest, et pedagoogika ja paljud sotsiaalteadused on programmilise iseloomuga, rääkides mitte niivõrd sellest, kuidas asjad on, vaid sellest, kuidas tahame haridust ja kasvatust näha. Ta kirjutab: „Kasvatus ei ole loodusliku kasvu edendamine, nagu arvavad Dewey ja pedagoogiline naturalism. Pedagoogikat ei saa positiivseks teaduseks teha. Empiritsistlik, eksperimentaalne pedagoogika on võimetu viimaseid küsimusi lahendama. Individualiteeti ei saa mõista ainult tema elementidest, ta on rohkem kui elemendid. Kasvatuse üldeesmärki ei saa loodusteaduste ja ülepea olemasolu teaduste mõttes tunnetada, vaid ta tuleb postuleerida, statueerida.” Peda­googika ei saa olla väärtusvaba.
Programme saab välja käia vaid realiseeritavuse piirides, mitte puht voluntaristlikult. Peeter Põld kirjutab: „… teadus võib küll ütelda, missugust teed tuleb käia, kui teatavaid eesmärke tahetakse saavutada, kuid ta ei või ütelda, kuhu reis tõepoolest läheb. Ta ei saa olla ülemjuhiks.” Pole viljakas vaielda, kuidas on ainuõige defineerida kasvatust ja haridust, selle asemel peaksime endalt küsima, kuidas me neid nähtusi näha tahame.

Teadus ja praktika
Eesti ülikoolid ja praktiline elu elavad sageli eri maailmas. Üks ei tea teisest eriti palju. Nad justkui pole kutsutud sama asja ajama. Ühel on vaja täielikku autonoomiat, ta panustab maailmateaduse edendamisele, teine peab tootma materiaalset rikkust, olema innovaatiline, otsima ise abi, kust aga saab. Üks heidab teisele ette, et ei peeta lugu teadusest ega kasutata teadusuuringute tulemusi, teine ei ütle, kuid mõtleb, et teadlased on vähe huvitatud praktilistest probleemidest ja elavad elevandiluust tornis. Vähe on akadeemilisi inimesi, kes panustavad konkreetsete praktiliste probleemide lahendamisse, kes võtaksid osa poliitiliste otsuste põhjendamisest, eesmärgiseade vaidlustest. Üsna levinud on arvamus, et kõigel, mida teadlased uurivad või kirjutavad, on automaatne väärtus poliitiliste otsuste põhjendamisel.
Suhteliselt vähe on uurimusi ja ettepanekuid, mille alusel kujundada meie koolivõrku, mis annaksid vähegi selgema ülevaate õpilaste kohustuste ja õiguste mõistlikust sümbioosist, õppekava koostamise käsitlustest rääkimata. Domineeriv uuringute paradigma üritab ikka ja jälle selgitada üksikute parameetrite lihtsaid seoseid, mis on kas situatiivsed või olematud. Positivistlik, loodusteaduslik paradigma pakub otsustamisele vähe. Praktilised olukorrad on võrratult keerukamad ja mõtlemise loogika ei allu siin techne’le, vaid praxis’ele.
Peeter Põld kirjutas: „Pedagoogika ei ole mingi retseptide kogu…Ta on praksise teenistuses, kuid mitte paljas rakendus ja tehniline teadus. Tema huvi ulatub ka üle praksise, haarab elu laiemalt, kui see koolisse puutub, temaga on ühendatud elu ja maailmavaatelised küsimused.” Pedagoogika pole rakendusteadus loodusteaduslikus mõttes, kus üldist seaduspärasust rakendatakse konkreetsele juhtumile. Konkreetsete otsuste, sh poliitiliste otsuste põhjendamisel jääb puudu kui tahes suurest hulgast uuringutest. Ehk nagu ütles Derrida: praktilise otsuse ja teooria vahele jääb tükk tühja ruumi. Praktiline otsus tuleb projekteerida paljudele väärtusskaaladele, see pole teaduslikult tuletatav.

Julgus võtta vastutus
Teadust ei saa teha vastutavaks praktiliste otsuste eest, võttes vastutuse otsustajatelt. Küll annab aga teadus palju paremad võimalused probleeme analüüsida ja lahendusi kavandada. Kui teadus ja poliitika tegeleksid ühe ja sama arengukava raames, paraneks teineteise mõistmine oluliselt. Poliitika poolelt takistab seda liigne konfrontatsioon, teaduse poolelt kitsaste probleemidega tegelemine.
Oleme alahinnanud hariduskorralduse võrdlevaid uuringuid, mis vahendaksid meile eri maade kogemusi, praktilisi otsuseid ja ideid. Peeter Põld oli praktiline sihiseadja, oletatavasti kõigi oluliste haridusettevõtmiste käimalükkaja omaaegses Eestis. Ta laadis ennast teooriaga, et tulistada, võttes väga suure vastutuse. Ta oli ennekõike praktiliste, poliitiliste otsuste tegija, valgustatud poliitik ning poliitilistest, rahvuslikest ja religioossetest eesmärkidest innustunud teadlane.

Elades Helmes ja mõeldes Türile ehk Maaelu kadumisest Eestis

Elades ja töötades Helmes, olen mõttes viimastel nädalatel üha sagedamini tõmmanud paralleele praegu Säreveres asuva kutse­õppeasutuse ja Helme Kutse­keskkoolis viimase üheksa aasta jooksul toimunu vahel.

Säreveres kulgeb esialgu kõik sama kava (lubaduste) järgi – mõlemad koolid jäävad püsima, keskus jääb maale (Helmesse või Säreveresse), investeerime mõlema kooli õppebaasi, ühise juhtimisega hoiame raha kokku jne. Kuna maainimesed on oma olemuselt ausad ja riigitruud, jäimegi Helmes antud lubadusi uskuma.

Lõhkumine halvustamise saatel
Kuid 2003. aasta kevadel võisime ajalehest lugeda, et sügisel Helmes enam kutseõpet ei toimu – kõik erialad viiakse Valka. Helmesse ei tulnud keegi meiega sellest isegi rääkima. See tundus kõigile niivõrd absurdsena, et kõrgharidusega pedagoogid ei osanud end isegi kaitsta, esmalt toibusid õpilased, kes asusid allkirju koguma ja pöörduma kõrgemale poole...
Eeltoodu oli protsessi väline külg. Helme kooli lõhkumine algas juba 1999. aasta sügisel, kui uus juhtkond oli ametisse pandud. Eriti masendav oli vaadata, kuidas lõhuti Helme töötajate ja õpilaste poolt aegade jooksul rajatud ja tasapisi nüüdisajastatud karjalauda sisustus (likvideeriti ka tõukari), lossimägede juurde rajatud kohvik jne. Kuigi õppebaasiks loodu pidi tulevikus hakkama andma ka väikest kasumit.
Ja loomulikult algas ka Helme kooli vaikne halvustamine: seal on madal tase, kooli ülalpidamine on kulukas, töötajad elavad kooli arvelt (!) jne. Minu tuttavad ja kolleegid üle Eesti, kes meie kooli sisuliselt tundsid, hakkasid helistama ja küsima, mis meil lahti on. Poriga loopimine oligi eesmärk.
Mustamiseks kõlbas eriti hästi n-ö välismaalaste hinnang. Kui 1993. a lii­tus Helme kool Taani-Eesti haridusprojektiga DEVS, tuli siia Taani õpetajate koolituskeskuse SEL esindaja, kes tutvus Helme kooliga. Teda ootas aga üllatus, sest koolimaja ja laborid olid üsna külmad ja õppetöö häiritud. Nimelt oli 1992. aastal haridusministeeriumi uus juhtkond teatanud tolleaegsele kooli direktorile, et nüüd on turumajandus ja kutsekoolid peavad ise toime tulema. See oli suur löök, kuid Helme rahvas tuli rasketest oludest välja. Euroopa ühe heaoluriigi esindajale oli meie olukord aga muret tekitav ja ta pani selle ka ülevaatesse. Just seda sobis lõhkumise ajal igati levitada.
Et Helme kool oli aastaid töötulemuste, õpetajate kaadri, õppebaasi ja metoodilise töö poolest Eesti kutsekeskkoolide esirinnas, ei tahtnud enam keegi teada. Taani spetsialistid mõistsid peagi sisu – 1997. aastal kohtumisel Põltsamaal küsisid nad minult, kas Eesti haridusministeerium on kasutanud Helme kogemust kutseõppe alal. Pidin pead raputama, mis omakorda neid hämmastas...

Oli küll raske, aga tulime toime
Keerulisse olukorda sattusid pärast taasiseseisvumist paljud maa kutseõppeasutused, sest nad olid mõeldud suurmajanditele töötajate ettevalmistuseks.
Kuid me kohanesime üsna kiiresti – Helme inimesed lõid sõprussuhted Soome, Rootsi ja Norra kutsekoolidega, kust saime hulganisti materiaalset abi ja head nõu. Nii loodi Helmes Valgamaa koolide esimene arvutiklass. Koostöö algas endiste põllumajandustehnikumidega. Tunnistagem, et praegu on bürokraatlik juhtimissüsteem selle kõik maha surunud – tuleb täita vaid „ülevalt” tulevaid käske.
Soome ja Skandinaavia koolide eeskujul asuti Helmes looma kooli juurde õpilaste praktikabaase, mis pidid sarnanema tulevase töökohaga. Paraku nõuab enamik põllumajanduserialasid ulatuslikku ja isegi kallist õppebaasi – sisustatud laudad, põllud, aiad kasvuhoonetega, tehnika, laod ja remonttöökojad. Läheb vaja pinda ja energiat. Linnast pärit haridusametnikud soovitasid Helme koolil korduvalt sellest kõigest loobuda, sest need on kallid. Aga just see ongi põllumajanduserialade omapära, mida linnainime­sel raske mõista.

Tee vabaks „demokraatiale”
Usun, et ei minister Tõnis Lukas prae­gu ega kõrged haridusametnikud 1999. aastal kavanda(nud) järjekordse maakooli hukku, kuid päästes valla muudatuste protsessi, tuleb arvestada inimeste olemasoluga, kel protsessis omad (korruptiivsed) huvid. Ja järgnevat ei suuda ohjata isegi ministrid.
Pärast Helme ja Valga koolide ühendamist asusid just need jõud tegutsema. Kõigepealt tuli leida direktor. Selleks sai Tartu Ülikoolist vallandatud inimene, keda ülikool iseloomustas kui „absoluutselt sobimatut juhtivale kohale”. Tema ametisse määramiseks jooksis haridusosakonna juhataja piltlikult öeldes jalad villi. Kas see oli ainult ministeeriumi näpuviga?
Edasi pidi Valga osakond enda kätte saama kooli rahakoti. Algas psühhoterror Helme kooli väga asjatundliku raama­tupidaja vastu, kes oli sunnitud lahkuma 2000. a algul ja raamatupidamine viidi peagi üle Valka.
Nüüd tuli end juriidiliselt kindlusta-
da – Helme poole esindajad visati 2000. a kevadel kõik (!) kooli nõukogust välja ja jäme ots läks seal Valga aselinnapea kätte. Kahjuks on sellekohasel dokumendil ka tolleaegse haridusministri allkiri. Tee „demokraatlike otsuste” tegemiseks kooli saatuse kohta oli vaba.

Akt ei taasta lammutatut
Lammutustööd nähes pöördusid Hel­me inimesed 2003. aasta suvel EV Riigikontrolli poole. On märkimisväärne, et saime sealtkaudu haridusministeeriumi selgituse, et Valgamaa kutseõppekeskuses on kõik parimas korras ja mingit kontrolli pole vaja läbi viia. Läks nii, et kogu pikal Kolgata teel, mida helmelased on pidanud aastate jooksul käima, on nende jaoks Eesti riigis olnud vaid üks ametkond, keda usaldada – EV Riigikontroll. Üks nende töötaja ütles otse välja, et ta ei ole oma elu jooksul näinud sellist korralagedust nagu siinses ühendkoolis. Akt 16. märtsist 2004. aastast on loetav EV Riigikontrolli koduleheküljel. Kuid akt ei suuda taastada lõhutut ega Helme inimeste tervist. Mõnel õpetajal on pikaajalisest stressist närvidki läbi... Eks sellest räägi ka Eesti inimarengu aruanded üldiselt.
See, et julgesime oma kooli kaitsta, on pannud meid ametnikkonna viha alla (kas või riikliku tellimuse andmisel). 2008. aasta kevadel on raske tuua absurdsemat näidet kui see, et Valgamaa maaettevõtete ja talude traktoristideks käiakse õppimas Tartus, Paides jm. Seda ei tohi teha Helmes, kus veel õppebaas ja õpetajadki olemas – nii võib 83-aastane kool ju püsima jääda...

Linnameeste korruptiivne võim
Kui aga mõni kuu tagasi pandi piltlikult väljendades raudu Valga maavanema (keda Helme rahvas kutsus Valga linnavanemaks) käed, sõlmusid kokku mitmed niidiotsad korruptiivsetest seostest, mis ulatuvad Valgast kaugemalegi. Kuid see on juba omaette lugu.
Olen väga pessimistlik Eesti maaelu tuleviku suhtes, sest linnamehed on saanud enda kätte enneolematu võimu. Ka meie riigikogu liikmete enamikul on erahuvid Tallinnas või mõnes muus suuremas linnas. Ja nii tulevad üksteise järel „demokraatlikul viisil” otsused, mis murendavad tasapisi ürgset eesti maaelu. Puudub regionaalpoliitika ja see ei saagi meil tekkida, kuna sel juhul peaksid linnainimesed mõnest oma soodustusest loobuma. Praeguse rahvastiku paiknemise vahekorra juures on see Eestis võimatu – meie poliitikud ja ametnikkond, kes seotud linnaga, töötavad ju jätkuvalt tõeliste rahvuslike huvide vastu...
Enneolematult suureks paisunud linnataustaga ametnikkonnal jätkub ilmselt fantaasiat, et lahendada Säreveres asuva kooli probleemid hoopis teisiti, kui seda tehti Helmes, kuid fakt on, et kõik maa- ja linnakutseõppeasutuste ühendamised on tulnud maaerialade (resp. maaelu) kahjuks. Elame-näeme...

17. märtsist 1. aprillini käis Nõmme Muusikakooli kammerorkester dirigent Jüri-Ruut Kanguri juhatusel kontsertturneel Lõuna-Aafrika Vabariigis. Reisi kestel läbiti bussiga üle 4000 km ja anti seitse kontserti Lõuna Aafrika eri kontsertsaalides koos KwaZulu-Natali Noortekooriga. Orkestri kavas oli nii klassika (Mozart, Sibelius, Svendsen jt), eesti muusika kui ka üldtuntud filmimuusika. Kontsertide lõpus kõlasid ühisnumbrid, nende seas Tõnis Mägi „Palve”, mida KwaZulu-Natali Noortekoor mustanahalise solistiga esitas eesti keeles. Kahel kontserdil lõid kaasa KwaZulu-Natali Noorte Sümfooniaorkester ja Free State’i Noorte Sümfooniaorkester.
Kontserte anti Durbanis, Bloemfon­teinis, Kaplinnas, Grahamstownis ja Kokstadis. Viimases oli orkestril au koh­tuda Lesotho kuningapaariga, kes tänasid muusikuid ja kaasasolevaid saatjaid suurepärase muusikaelamuse eest. Kuningapaari sõnul kõlas noortest muusi­kutest koosnev orkester tõeliselt professionaalselt, unustamatu elamuse jättis laste vahetu, vaba esinemis- ja musitseerimisoskus. Et kohalikus kultuurielus viljeldakse klassikalist muusikat järjest vähem, oli suur üllatus, et 35 noort Eesti muusikut mängivad Õhtumaade kultuuripärandit nii kõrgel tasemel. Kuninganna rõhutas, et klassikaline muusika aitab laiendada noorte silmaringi, parendada ühiskonda ning loob lisaväärtust tulevikku silmas pidades.
Dirigent Jüri-Ruut Kanguri sõnul olid kõik kontserdid väga edukad. Noored said kordumatu kogemuse, esinedes väga erinevates paikades. Kogu kollektiiv näitas üles oodatust kõrgemat valmisole-
kut – pikkadest vahemaadest ja sõiduväsimusest hoolimata olid kõik pillirühmad kunstiliselt väga heas vormis ja andsid endast parima. Kohalikes lehtedes ilmus kontsertide järelkajana viis artiklit, kus orkester sai vaid kiiduavalduste osaliseks.
Kontaktid Lõuna-Aafrika koorimuusikaga said dirigent Jüri-Ruut Kanguril alguse 2002. a, mil dirigent Gerard du Toit osales oma poistekooriga Pärnu koorifestivalil. G. du Toit andis 2004. a meistrikursusi Eestis, J.-R. Kangur aasta hiljem Lõuna-Aafrikas. Möödunud suvel osales G.du Toiti KwaZulu-Natali Noortekoor meie noorte laulupeol, õppides ära 18 laulupeo laulu eesti keeles.
Noored said tutvuda ka Lõuna-Aafrika vaatamisväärsustega. Reis sai teoks tänu Kultuurkapitali, kultuuriministeeriumi, Tallinna Haridusameti, Nõmme Muusikakooli ja Nõmme Linnaosa Valit­suse toetusele ning lapsevanematele.
Keva­del 5. sünnipäeva tähistav Nõmme Muusikakooli kammerorkester on eelnevalt käinud turneel Prantsusmaal, Hollandis, Saksamaal ja Itaalias. 2010. a
toimub KwaZulu-Natali Noortekooriga ühisturnee Euroopas.

Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja Dagmar Normet sai tuntuks lastekirjanikuna. Esimene raamat ilmus 60 aastat tagasi, hiljuti esitles kirjanik ühtede kaante vahele koondatud lastenäidendeid.

Kirjutate mälestusraamatus „Ava-nevad uksed”, et läksite kehakultuuri õppima tänu võimlemisõpetaja Ernst Idlale. Millega ta teid võlus?

„Ernst Idla oli haruldane organisaator, väga nakatav inimene, sugestiivne ja sütitav, sündinud juht. Olime kõik tema usku. Ta asutas Kalevi võimlemisrühmad, pani raadios hommikuvõimlemise käima, korraldas kahed Eesti mängud. Mina tegin Idla juures läbi tee algajast eliitrühma. Ta õpetas oma keha valitsema ja vabast liikumisest rõõmu tundma, hinge liikumise kaudu avama. Haaras kogu olemuse, tegi vabaks, elurõõmsaks, enesekindlaks. Tõi välja kammitsetud olekust, muutes keha instrumendiks, millel saab kõike mängida.
Idla süsteemi alus on inimese anatoomia ja füsioloogia. Talle oli keha tundmine sama, mis arstile haiguste tundmine: iga haiguse jaoks on oma rohud, iga kehaosa jaoks harjutused. Tema harjutuste kompleksid töötasid läbi kõik lihased, kandes nimetust kehakool. Eesti mängude üks esinemiskavu oligi kehakool. Mõte oli selles, et kui algajad võimlejad saavad selle selgeks, on nad teinud oma kehaga väga tõsist tööd. Kehakool läks üle õpetuseks, kuidas keha liikumisel valitseda. Praegustel võimlemiskavadel on kahjuks rõhk peamiselt visuaalsel efektil.”

Mida Eesti mängud endast kujutasid?
„Kaks korda, 1934. ja 1939. aastal toimunud Eesti mängud olid suure­joonelised üle-eestilist üritused. Ettevalmistus neiks oli väga põhjalik. Kõi­gile orga­nisatsioonidele ja klubi­dele saadeti kõigepealt kirjalikud ma­terjalid. Instruktorite koolituse läbinud Idla võimlejad sõitsid mööda maad ringi ja õpetasid esinemiskavu. Et mina olin alles koolitüdruk, sain sõita ainult nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Mäletan, et käisin Tallinna lähistel ja Setumaal Irboskas. Harjutasime maanoortega hilise õhtuni võimlemist ja rahvatantsu.”

Olete koos Ingrid Idla ja Aksel Tiigiga koostanud raamatu „Ernst Idla – võlur Tallinnast”. Võluriks hakati Ernst Idlat kutsuma pärast üht võimlemissündmust. Millist?
„Maailmakuulsuse saavutas Ernst Idla pärast emigreerumist Rootsi. Ini­mestega võimlema ja tantsima hakkas ta juba põgenike laagris. Esimene läbilöök oli võimlemispeol Lingiaadil, kuhu ta viis üle 300 eesti pagulas­võimleja. Kui eestlased peaproovil sinimustvalge välja tõid, avaldas Nõu­kogude suursaadik Rootsis protesti olematu riigi lipu pärast. Korralduskomitee leidis lahenduse: lipule joonistati Idla embleem, rõngas kolme võimlejaga. Kui Idla oma võimlejatega staadionile marssis, tõusid kümned tuhanded pealtvaatajad püsti.
Lõplikult lõi Idla läbi Stockholmi aastapäeva auks korraldatud kavaga, seades liikumise Beethoveni 9. sümfooniale ja lastes helgiheitjatel valgustada võimlejaid 30 eri punktist. Tulemus oli fantastiline: Beethoveni helid, pikkades valgetes kleitides võimlejad, sähvivad valgusvihud öös. Siis teda hakatigi kutsuma võluriks Tallinnast. Pärast seda olid talle kõik teed lahti, kuid Idla eelistas jääda Stockholmi, Eestile lähemale – lootuses kord tagasi tulla.”

Mis sai Idla koolkonnast Eestis?
„Tema õpilased oleksid soovinud jätkata, aga suunitlus oli teine – järgusport, VTK. Need, kel olid rühmad Kalevi juures, said Idla süsteemiga eraviisiliselt tegelda, aga kooli võimlemisõpetajad pidid programmi järgima.
Eestis esinesid Rootsi Idla Instituudi võimlejad esimest korda 1989. aastal. Linnahall oli puupüsti rahvast täis. Nägime hoopis teistsugust, loomulikku, krambivaba liikumist. Üks number oli vapustav: kõnd, jooks ja hüpped olid nii kaunilt kombineeritud, nagu oleks kevadtuul üle lava tuhisenud.
Daisy Idla käib kaks korda aastas Eestis kursusi tegemas, õpetades harjutusi ja väikseid komplekse. Nüüd võib öelda, et Idla tu-leb Eestisse tagasi. Üle maa on litsentseeritud õpetajaid, kes oma koolis Idla süsteemist lähtuvad. 3. mail toimub Tal­linnas Kalevi Tõnismäe spordibaasis võimlemisfestival „Idla päev”.”

Kui kaua te kehalise kasvatuse õpetaja olite?
„17 aastat, alates 1938. aastast, kui ma instruktorina mööda maad sõitsin. Sõja ajal oli mul Venemaal rühm. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuri eriala lõpetamist sai minust Tallinna spordikooli õppealajuhataja, paralleelselt andsin ka võimlemist. Minu rühmas võimles Ellen Niit, siis Ellen Hiob. Kord küsis ta minult, kas ma soovitan minna tal õppima kehakultuuri või kirjandust – ta oli väga sportlik tüdruk.
Pärast töötasin veel Kergetööstuse tehnikumis ja Kehakultuuri tehnikumis kuni selle sulgemiseni. Mina õpetasin seal kehakultuuri ajalugu ja tunni metoodikat, minu juhendada oli ka pedagoogiline praktika.
Hiljem olid mul võimlemisrühmad ETKVL-is ja draamateatris. Raadios olen seitse aastat hommikuvõimlemise saadet teinud.”

Kuidas teist kirjanik sai?
„Kirjanikuks sain ootamatult. Jaan Rummo teadis, et olen võimle­mis­õpetaja. Tema küsiski, kas ma ei tahaks lasteraamatute võistlusele mi­dagi võimlemisest kirjutada. Nii sündis „Maalesõit”. Sain isegi ergutusauhinna. Järgmine oli laulumäng „Me ehitame maja”. Va-hepeal kirjutasin oma mehele Leo Nor­metile operetilibretosid. Siis tuli raamat delfiini-dest – „Delfiinia”. Tollal räägiti väga palju sellest, kuidas ufodega suhelda. Mina mõtlesin, et ka maa peal on olevusi, kellest me suurt midagi ei tea, ja hakkasin lugema, mida delfiinide kohta on kirjutatud. Kõik delfiinide käitumist ja võimeid puudutav – see, kuidas nad omavahel häälitsustega suhtlevad ja kajaloodi abil orienteeruvad – on minu raamatus tõene. Käisin isegi Krimmis delfiinide katsejaamas.
„Lõvi ja lohe” on keskaegsest Tal­linnast. Selle raamatu sünnis on „süü­di” Tiina Mägi oma Kodulinna liikumisega. Mind on Tallinn alati väga paelunud. Raamat nõudis palju eeltööd. Istusin Tolli tänavas linnaarhiivis ning lugesin vanade tsunftide käsikirju ja protokolle. Raamatus toimub tsunfti üldkoosolek täpselt samamoodi nagu vanal ajal, tõlkisin selle kirjelduse vanast saksa keelest eesti keelde. Kui tähtis oli tollal ameti õppimine! Enne kui sell meistriks sai, pidi ta minema laia maailma rändama. Keskaja suletud maailmas, nagu me sellest arvame, toodi kogemusi kogu Euroopast. Tallinna tagasi tulnud, pidi sell meistri­töö tegema. Sepa meistritükk oli võt­ta silma järgi möödatraaviva hobuse jala mõõdud ja teha talle sobivad rauad. Meistrid oli siis väga austatud ja lugupeetud.”

Milline on teie Une-Mati raamatute sünnilugu?
„Loputasin Käsmus suvekodus oma esimese minia Kaarin Raidiga mere ääres kivide vahel oma laste pesu. Kaarin küsis, mida ma pärast delfiini­raamatu valmimist tegema hakkan. Mina ei teadnud. Siis ta soovitaski kirjutada Une-Matist. See pani mul mõtte veerema. Teame laulukest, et Une-Mati toob lastele und, aga keegi pole teda näinud. Küllap on ta nähtamatu. Miks nähtamatu? Ju tal on siis võlumüts. Nähtamatu Une-Mati peab olema väga õnnetu, sest ei saa teistega mängida. Nii need Une-Mati lood sündisidki.
Kui Vene televisioon tellis minult saatele „Head ööd mudilased” kuue lühifilmi stsenaariumi, kirjutasin esimese sellest, kuidas Une-Mati läheb kelgumäele. Mati, kellega ta mängida tahab, jääb aga kohe magama. Une-Mati veab ta sellegipoolest kelgu­ga mäkke.

Vanaema ei saa millestki aru – kuidas kelk ise sõidab?
Stsenaarium tõlgiti vene keelde ja saadeti Moskvasse. Varsti tuli käsk: autor ja toimetaja kohe Moskvasse. Sõitsime koos nukufilmi toimetaja Silvia Kiigega. Meile öeldi, et vanaema narrida on ebapedagoogiline. Küsiti, mis saab, kui kõik Moskva lapsed hakkavad kelku vanaema nina eest ära viima. Toodi näiteks, et pärast seda, kui ühe filmi tegelane oli pannud postkasti põlema, oli Moskvas mitu postkasti süüdatud. Mina küsisin, kuidas Moskva lapsed nähtamatuks muutuvad – ja probleem oligi lahendatud.
Aga meie elasime mitu päeva luksushotellis, käisime teatris ja muuseumides.”

Tänavu nägi trükivalgust teie lastenäidendite valimik. Millal hakkasite näidendeid kirjutama?
„Kõige esimene asi, mis ma kirjutasin, oligi näidend. Olin siis 5. klassis. Koolis oli kombeks korraldada mardi­õhtul karneval, kus 5.–7. klassid pidid ette kandma näidendi. Et meie klass ei leidnud midagi sobivat, palusid tüdrukud mul midagi kirjutada. Minu esimene näidend kõneles sellest, mis juhtub mänguasjade kaupluses keskööl, kui haldjas kõik nukud ja karud ellu äratab. Mäletan, kuidas me pärast tunde kooli koridoris joonista­sime ja kleepisime dekoratsioone, minu ema õpetas tantsu. Kõik see oli väga põnev.
Hästi on meeles ka näidendi „Üks kord üks on neli” sünd. Tallinnas elas ühes lugupeetud perekonnas kõhn kahvatu tudengi­ealine noormees, kes õppis muusikat. Ta sooritas enesetapu. See pani mind mõtlema eluväärtuste üle. Miks poissi hommikust õhtuni tagant kihutati ega õpetatud teda elust rõõmu tundma?
Näidend räägib saarel elavast poisist, keda röövel Ajahäda lubab õpeta­da inimesi valitsema. Ajahäda üks tingimus on, et kell tuleb keerata neli korda kiiremini jooksma: üks tund on neli tundi, üks päev neli päeva. Õp­pida tuleb neli korda kiiremini – ühe tunniga neli ainet. Ajahäda ei tunnista tänast päeva, on ainult eilne ja homne. Poiss muudkui õpib, aga ei tea ometi maast ega ilmast midagi. Ka muusikast mitte. „Mis on viiul?” – „Viiul on kiirus­e arendamise vahend”. Needusest saab ta vabaks siis, kui lausub esimest kor­da sõna „täna”.”

Olete eesti kultusfilmi „Vallatud kurvid” stsenarist. Mis teid filmimaailma tõi?
„Kõigepealt tegin koos oma mehe õpilase Sandor Sterniga operetilibre­to. Komöödiat on parem kahekesi kirjutada, saab teineteise peal kontrollida. Kui seda Boriss Kõrverile näitasin, ütles ta, et see on pigem filmistsenaarium.
Hiljem kirjutasime koos veel ühe filmistsenaariumi – meeskoorist. Gustav Ernesaks oli nõus ennast mängima, aga Tallinnfilm ei võtnud seda vastu.”

Kui palju te filmi tegemisega seotud olite?
„Olime ihu ja hingega filmi loomise juures. Võtsime hasartselt osa näitlejate otsimisest, jooksime linnas ringi, käisime isegi Tartus üliõpilaste ballil. Peategelase leidis Kaljo Kiisk. Terje Luik, kes oli siis alles 7. keskkooli õpilane, hakkas talle ühes nädala­kroonikas silma. Olime kohal ka filmivõtetel, Tallinnas ja Pühajärvel, juhuks kui töö käigus oli vaja mingi stseen ümber teha või teksti muuta.”

Kas tsensuur on teid kimbutanud?
„Lastekirjandust ei tsenseeritud, sellepärast nii paljud autorid lastele kirjuta­sidki. Küll aga oli probleem minu raa­matu „Kümme ust” kaanepildiga – kunstnik oli joonistanud sinna linna plaani. Et Tallinna tsensori mõjuväli ei ulatunud kaartideni, saadeti asi Riiga otsustada. Sealt saadigi luba.”

Millal teie kahele mälestusteraamatule järg tuleb?
„Elame-näeme.”

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.