Eestis jääb koolilapsi jõudsasti vähemaks. Ja needki vähesed
liiguvad maalt linna.
Koolides tervikuna kohti jätkub, aga lapsevanemate/laste eelistatud koolides mitte. Kõik vanemad soovivad lapsele „head haridust”, kuid ei täpsusta enamasti, milles see seisneb. Koolid reklaamivad ennast, korraldavad eelkoole ja teevad muid vigureid. On mõistetav, et kõik tahavad olla tublid.
Kui laulva revolutsiooni lapsed gümnaasiumi jõudsid, pidime paralleelklasse lisaks tegema. Hulga gümnaasiumitasemel õpetajate juurde leidmine oli saarel kena ülesanne. Nüüd, mil suured lennud lõpetavad, kaob kuni 15 töökohta. Ärge tapke sõnumitoojat, ärge tulistage klaverimängijat! Meil poleks sellist probleemi, kui paikneksime oma kasvatussüsteemi ja õpetajatega näiteks Tallinna kesklinnas, aga hoidku jumal selle eest.
Alati ei saa mõelda normidele
Seoses lapsevanema õigusega lapse haridustee valida alustas õiguskantsler menetlust. Materjal on lugeda õiguskantsleri kodulehel. Vaatlen mõnda teemaga seonduvat seadusesätet.
Inimõiguste ülddeklaratsioon, art 26, p 4: „Vanematel on oma lastele hariduse valikul eelisõigus.”
Eesti Vabariigi põhiseadus, II ptk, § 37: „Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.”
Põhikooli ja gümnaasiumi seadus, § 18: „Vanematel on koolikohustusliku lapse jaoks kooli valik vaba, kui soovitud koolis on vabu kohti.”
Kes ütleb, kas koolis on vabu kohti? Milline hulk lapsi jääks õpetamata, kui võetaks arvesse kõik ettekirjutused ning tuletataks kooli kohtade arv sellest lähtuvalt? Kunagi pidime korraldama ühe päevaga enam kui 600 naaberkooli õpilase vastuvõtmise õhtusesse vahetusse. Siis ei mõelnud keegi normidele. Tuleõnnetuse läbi elanud lapsed ei tohtinud jääda oma hirmudega üksi koju.
Meie koolis moodustas linnavalitsus sel aastal lapsevanemate survel kolmanda 1. klassi, ehkki esialgu oli ette nähtud kaks. Üle 80 lapse ligikaudu 120-st soovis meile tulla, vanemad kogusid allkirju ning siis tegi linnavalitsus sellise otsuse. Esimestesse klassidesse registreerimine oli linnas ühine, vanemad teatasid oma esimese, teise ja kolmanda eelistuse.
Koolijuht pole jurist
Õiguskantsleri kirjavahetusest loen: „Põhiseadus välistab võimaluse kehtestada põhiõiguste ja vabaduste piiranguid seadusest allpool seisvate õigusaktidega.” Mida arvata selle taustal omavalitsus(t)e mõnest aktist, mis on kantud küll heast tahtest säilitada näiteks koolivõrk, aga ei arvesta kõrgemaid õigusi? Ideaalis peaksid kõik koolid olema ühtviisi head. Kui ei ole, siis miks? Või miks lapsevanemad nii ei arva? Kui väeosa kaotab lipu, saadetakse väeosa laiali. Mida teeb omavalitsus kooliga, juhul kui...? Et pakkuda lastele parimat? Ühendab koolid, paneb kooli kinni, vahetab direktori? Igal pool Eestis on omad lahendused, halvim nendest otsustusjulguse puudumine ja lõputu vindumine.
PGS §19 (1): „Kool on kohustatud tagama õppimisvõimalused igale kooli teeninduspiirkonnas elavale koolikohustuslikule lapsele.”
Kuidas läheb see kena seadusepunkt kokku omavalitsuse korraldusega eelistada teeninduspiirkonna lapsi? Direktorina ei tohiks ma võtta vastu teise valla last, kelle õde õpib meil. See pisike inimene peaks minema üksipäini teise kooli.
PGS paragrahv 19 (2): „Kooli teeninduspiirkonna kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Mitut omavalitsusüksust teenindava kooli teeninduspiirkonna kinnitavad ühiselt vastavad valla- või linnavolikogud.”
Kui omavalitsuse volikogu jagab näiteks linna territooriumi sektoriteks, käitub ta tõenäoliselt vastavalt seadusele ja seadusest kõrgematele õigusaktidele. Muuhulgas tekitatakse nn teeninduspiirkonnata koolid, kes tõmbavad tänu asendile ja ajaloole, aga tavaliselt ka omavalitsuse finantseelistustele ligi väga tublisid. „Sisendi” kõrge kvaliteedi korral on mõistagi kõrge ka avalikkusele arusaadav „väljundi” kvaliteet. Mida peaks ütlema lapsevanemale, kes elab soovitud kooli piirkonnast välja jääval kõrvaltänaval, kui eelistatud koolgi on talle lähim?
Ma pole jurist, seda on mu rumalatest küsimustestki näha, aga juristid pole ka mu kolleegid. Kuid seadusi tehakse inimeste tarvis ning neist peaksid kõik aru saama ja neid täitma.
Direktor vastutab
PGS § 39 (1): „Kooli juhib direktor(juhata-ja, edaspidi direktor). Direktor kannab vastutust kooli üldseisundi ja arengu ning rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest.”
Mis on „kooli üldseisund ja areng”? Kas see puudutab ka õpilasi? Direktor vastutab kõige eest, mis koolis toimub. Ametijuhendis on kirjutatud, et tagab kooli häireteta ja tulemusliku töö. Häireteta toimetamisest saan ehk aru, aga milliseid tulemusi oodatakse? Kas riigieksami punkte ja olümpiaadikohti? Või vähest väljalangust? Sõbralikkust, huvitegevust, asjaosaliste rahulolu, head mainet? Juba üle kahekümne aasta olen ametis, selle aja jooksul näinud viit linnapead, aga keegi ei ütle. Tõsi, meile selline mitteetteütlemine sobib. Siis on tegelikuks (kooli)juhtimiseks „ruumi”. Kuskil aga kinnitatakse klassitäitumusnormid, vastuvõtueeskirjad, mõnel pool isegi eelarveread, töötab hulk tublisid inimesi, kes paljusid asju koolijuhataja eest ära mõtelda ja korraldada püüavad. Vaid ühte nad ei tee: ei vastuta.
PGS § 39 (2): „Direktoril on õigus teha kooli kasuks kooli pidaja nimel tehinguid ulatuses, milles see on vajalik tema seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks.”
Kena paragrahv, mis tuletab meelde kardinali kirjakest „Kolmes musketäris”: käesoleva kirja ettenäitaja on tegutsenud minu korraldusel ja Prantsusmaa huvides.
PGS § 22 alusel on haridusminister kehtestanud määruse „Põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste vastuvõtmise, ühest koolist teise ülemineku, koolist lahkumise ja väljaheitmise kord”. Määruse § 2 (3) ütleb: „Isiku kooli vastuvõtmise otsustab kooli direktor (juhataja) vastavalt kooli vastuvõtu korrale.” Määruse § 3 (1) aga sätestab: „Kooli vastuvõtu korra eelnõu valmistab ette direktor (juhataja) ning vastuvõtu korra kinnitab kooli pidaja. Enne vastuvõtu korra kinnitamist esitab kooli pidaja selle eelnõu kooli hoolekogule arvamuse avaldamiseks.”
Igasuguseid seadusepunkte saaks veel hulgi välja noppida. Tõnis Lukas teeks suure teene, kui suudaks vähendada meie tööd reguleerivaid seadusesätteid näiteks poole võrra. Kui kunagi hinnati riigikogu vastuvõetud seaduste arvukust, siis nüüd võiks hindamiskriteerium olla vastupidine.
Üht ja ainuõiget mudelit ei ole
Õpetajate Leht küsis, mida mina koolivaliku korralduses muudaksin. Üldistada ei söanda. Pooldan paljude võimaluste olemasolu. Mõndagi sõltub oludest. Kõige hullem on üks ja ainus „õige” mudel. Näiteks praegune diskussioon põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise teemal ehk kuidas on õige. Krõlovi kvarteti motiiv. Kui pillimehed mängida ei mõista, siis on kama kaks, kuidas nad istuvad. Diskussioon iseenesest huvitav, aga ühe mudeli ihalus sisendab ohutunnet, et kuskile pole kadunud need, kes teavad, kuidas on õige kõigi jaoks.
Vanemana tahan valida oma lapsele kooli. Vastasel juhul olen valmis tegema mõndagi takistuste ületamiseks.
Koolijuhina sunnin ennast ja töötajaid toimetama nii, et vanemad sooviksid lapsi just meie kooli panna. Laste arv kahaneb, saarele ei tule neid kuskilt ka juurde. Valge Euroopa demograafilised näitajad ja trendid ei jäta küsimusi. Koolijuhi ülesanne on muu hulgas oma inimesed tööga kindlustada. Meie oleme varuvariandina loonud osale töötajatest oma koolituskeskuse ja huvikooli.
Linnavolikogu esimehena mõtlen ma kõigile Kuressaare koolidele. Maalt linna kippuvad lapsed leevendavad mõnevõrra õpilaste arvu järsku langust linnas – ühe õnn on teise õnnetus. Aga ka tervel Saaremaal on rahvastiku arv esimesest ilmasõjast saadik pidevalt vähenenud. Linnavolikogul ja -valitsusel jagub mõtlemist, millist haridusasutuste võrku on meil otstarbekas pidada. Ja enne otsustamist tuleb paika panna n-ö Kroonlinna null, ehk see, millest me otsustamisel lähtume: kas eelistame lapsevanemate, ametnike, kooliinimeste või kohalike poliitikute huve. Või loeme rahanumbreid. Või pelgalt emotsioonitseme.
Koolijuhtidel on linnavolikogus üsna kaalukas sõna ütelda, oleme aastaid kokkuhoidvalt toimetanud. Selles küsimuses oleme aga konkurendid. Kas oleme eelkõige koolijuhid või volikogu liikmed, seda ei mõista eri isikute puhul ennustada. Aimata võib. Võimalik on ka olukord, kus olulisi muutusi, tulenevalt näiteks inimeste liikumisest, lähiajal ette võtta ei tule.
Väetada tulevat seda kapsast, mis kasub. Kasuva kapsa tunnevad lapsevanemad ära, neid saab selles küsimuses eelistatult usaldada. Siin langevad vanemate soov ja sisetunne, rahvajutud ja inimõiguste ülddeklaratsioon, riigi põhiseadus ning õiguskantsleri arvamised kenasti kokku.
