Vastupidiselt paljudele arenenud riikidele liigub Eesti kõrgharidus suurema tsentraliseerituse ja ülikoolide autonoomia vähenemise suunas.

Euroopas ja ka Eestis käivad debatid kõrghariduse moderniseerimise üle. Kuidas ületada Euroopa ülikoolide üha suurenevat mahajäämust maailma parimatest? Euroopa kõrgharidusjuhid on saanud aru, et reform peaks sisaldama vähemalt kolme põhimõttelist muudatust. Esiteks peaksid riigid andma ülikoolidele oluliselt suurema autonoomia ja vähendama nende bürok­raatlikku reguleerimist. Teiseks on vaja õpe paremini seostada ühiskonna kiiresti muutuvate vajadustega ja tagada kõrghariduse kvaliteet. Kolmandaks tuleb suurendada kõrghariduse rahastamist, et tõsta õppejõudude kvalifikatsiooni.

Rektoriks edukas ettevõtja
Euroopa teadusfondi president Ian Halliday kutsus hiljuti otsesõnu Euroopa haridusjuhte loobuma napoleonlikust ja stalinistlikust ohjamisest ning looma demokraatlikke alt-üles võrgustikulaadseid juhtimisstruktuure. Ülikoolide moderniseerimise peajõuks pidas ta professoreid, ettevõtjaid ja üliõpilasi, keda tuleks kaasata ülikoolide juhtimisse juba uute ideede genereerimise faa­sis. Rektorite kohad tuleks täita avatud konkursi kaudu ettevõtluses edukate juhtidega. Kõrgkoolide kaasfinantseerijateks peaksid senisest suu­remal määral saama ettevõtted ja üliõpilased, kelle huvides õppejõud töötavad. Riigid peaksid aga toetama klastripõhiste ülikoolide-ettevõtete rajamist ning uute interdistsiplinaarsete õppekavade koostamist, et Euroopa kõrgkoolid suudaksid anda sama head või paremat haridust kui USA parimad eraülikoolid ning siin tahaks õppida üha rohkem maailma helgeid päid. Eestigi kõrgkoolid peaksid muutuma avatumaks ja uuendusmeelsemaks.

Eesti taastab riiklikku juhtimist
Eesti haridus- ja teadusministeerium koostas ning riigikogu võttis 19. juunil vastu ülikooliseaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooliseaduse ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse. Pärast seda reguleeritakse mõndagi, mida varem riiklikult ei reguleeritud. Mõned näited. Tallinna ülikooli endine rektor ja kõrghariduse hindamise nõukogu esimees Mati Heidmets kirjutas seaduseelnõu kommenteerides, et „abiülikoolide seadustamine ei kuulu tõsiselt võetavate sammude hulka” (EPL, 20.05.).
Uue seaduse kohaselt saavadki ülikooli nime kanda vaid õppeasutused, kus on kõrgelt hinnatud teadus- ja arendustegevus mitmes valdkonnas ning õppetegevus toimub kõrghariduse kõigil kolmel (bakalaureus, magister, doktor) astmel. Ülikoolina ei saa tegutseda õppeasutus, mis viib läbi doktoriõpet vaid ühes valdkonnas, nt sotsiaalteadustes. Seega peavad kõik väikesed ja eraülikoolid muutma oma nime ja staatust. Tingimustes, kus kõrgharidus muutub järjest massilisemaks, on paljudes riikides aga seadustatud ka spetsialiseeritud ja isegi nn õpetavad ülikoolid, kus teadustööd ja doktoriõpet on vähe või tehakse teiste (sh välisriikide) ülikoolidega koostöös. Sellise võimaluse olemasolu on eriti tähtis väikese rahvusriigi jaoks.
Laiendatakse ka riiklikku planeerimist – uue seaduse kohaselt sõlmitakse õppeasutuste ja HTM-i vahel leping, millega planeeritakse ja kontrollitakse isegi lõpetanute arvu, mille õppeasutus on kohustatud vastaval õppeaastal tagama. See survestab ülikoole ja viib õppekvaliteedi alla. Uute õppekavade avamist hakkab aga otsustama HTM-i ettepanekul vabariigi valitsus üks kord aastas. Õppekavade avamine peaks jääma ikka ülikoolide endi pädevusse. Vastasel korral ei saaks Eestis üldse avada kolmetasemelist õpet uutes kiiresti arenevates valdkondades, kus teadustööd pole veel jõutud evalveerida, nagu näiteks loovettevõtlus, keskkonnaõigus jms.
Uue seadusega hakkab HTM ellu viima kõrgharidusstrateegiat, mis paraku ei arvesta ühiskonna pidevalt muutuvaid vajadusi ning uusi rahvusvahelisi kogemusi. Püüd kõrghariduses taas bürokraatlikku kontrolli suurendada on vastuolus akadeemilise vabaduse ja ka Eesti poolt alla kirjutatud Euroopa hariduspoliitika Bologna deklaratsiooniga, mis rõhutab ülikoolide vabadusi ja sõltumatust riigist. Sõnades Eesti haridusjuhid küll toetavad turumajanduse meetmeid kõrgharidusturu reguleerimiseks ja OECD vastavaid raporteid, kuid strateegia elluviimiseks koostatud seadusega rajatakse peamiselt uusi kontrollimehhanisme ja bürokraatiat (luuakse kõrghariduse kvaliteediagentuur) hariduse kvaliteedi hindamiseks.
On tähtis, et kõrgkoolid tagaksid Eesti rahva koolitamise ja rahvusliku teaduse võimalikult paljudel erialadel. Sellepärast ei tohiks seada eesmärgiks õppe- ja teadustöö vahendite koonda­mist vaid ühte või kahte ülikooli isegi õppurite arvu eeldatava olulise kahanemise korral.

Vajame õiglast konkurentsi
Riik peab tagama nii üliõpilaste kui ka ülikoolide võrdse kohtlemise ning diskrimineerimise asemel õiglase konkurentsi ülikoolide vahel. Kahjuks uue seadusega kavandatav kõrghariduskorraldus pigem kaugeneb võrdse kohtlemise printsiibist. Üliõpilaste ja õppeasutuste võrdse kohtlemise tagamiseks tulnuks muuta ka kõrghariduse rahastamise ja riigitellimuste korda ning kehtestada kõrgharidus­turu jaoks konkurentsireeglid. Paraku puudus meie poliitikutel sellisteks muutusteks julgus ja poliitiline tahe, kuigi teati, et ka paljudes Euroopa riikides on vastavad otsused juba vastu võetud. Nii nagu spordis on kehtestatud erinevad tingimused näiteks olümpiamängudele ja Eesti meistrivõistlustele pääsemiseks, on vaja erinevalt reguleerida ka eri tasemel kõrgkoolide tegevust. Tartu ülikooli tuleks hinnata võrdluses teiste riikide rahvusülikoolidega, mitte kitsalt spetsialiseeritud rakendusülikoolidega. Viimaste taset tuleks aga võrrelda nii omavahel kui ka omataolistega rahvusvaheliselt. Mõnes valdkonnas on vaja tagada kõrghariduse olemasolu isegi mis tahes kvaliteedis, et säilitada omakultuuri järjepidevus.
Eestis peaks saama tegutseda vähemalt kolme tüüpi ülikoolid: teadusmahukad ülikoolid, kus teadusel on oluliselt suurem roll ja rahastamine kui õppel (Tartu ülikool); rakendusülikoolid, mis tagavad kõrgtasemel kutseõppe ja tegelevad rakenduslike uurimisprojektidega; elukestva õppe või ka nn õpetavad ülikoolid, kus teadusprojektide osatähtsus on väike.

Kõrgharidusele 2% SKP-st
Akadeemik Peeter Tulviste esitas oma kolm „kuldkala soovi”, mida uus seadus Tartu ülikooli jaoks pidi võimaldama (EPL, 16.05.). Kokkuvõttes soovis ta kõrgkoolidele rohkem raha, õppejõudude kõrgemat kvalifikatsiooni (nagu „Soome, Rootsi ja teiste maade korralikes ülikoolides”) ja tudengite suuremat mobiilsust (viimasega tulevad ülikoolid toime ka HTM-ita).
Kahjuks ei täida uus seadus akadeemik Tulviste peamist, esimest kuld­kala soovi – raha ja täiendavaid finantsallikaid, isegi mitte paremaid tingimusi avaliku ja erasektori koostööprojektideks, et kaasata kõrgharidusse suuremaid erainvesteeringuid.
Eesti riigi ja rahva kestmiseks ning kõrghariduse taseme tõstmiseks tuleb kõrgharidust finantseerida vähemalt 2%-ga SKP-st (praeguse 0,9% asemel). Riik peaks toetama ühtsetel alustel kõiki tunnustatud kõrgkoole, kehtestama madala õppemaksu kõigile üliõpilastele, tagades samas võimalikult võrdsed võimalused erineva maksejõuga üliõpilastele, rakendama ülikoolide ja üliõpilaste kaudset subsideerimist riigi ja ettevõtluse vajadusi arvestades Austraalia, Tšiili, Taani, Hollandi jt riikide eeskujul.