Rain Mikser, TLÜ kasvatusteaduste instituudi direktor
Dr Mathewsi artikkel ning selles toodud näited kooli ja ülikooli koostöövormidest väärivad tõsist tähelepanu. Selles kajastatu on innustav. Kuid tutvustatud lähenemised ja lahendused pole Ameerikaski üldlevinud. Seda enam tuleb meil nende rakendamise katseid hoolikalt analüüsida.
Reaalne koolikogemus on pedagoogikaõppejõu töös hädavajalik. Seda tõendab Samuel Mathews veenvalt nii oma artikli kui ka isiksusega – viimases veendus siinkirjutaja hiljutisel konverentsil Tallinna ülikoolis.
Ideena ei ole õppejõudude koolipraktika Eestis midagi uut. Ülikoolides on see teema korduvalt päevakorral olnud ning ma ei kujutagi ette tõsiseltvõetavaid põhimõttelisi argumente selle vastu.
Ületamatuks takistuseks on aga osutunud teostuslik pool. Tallinnas ja Tartus on üldhariduskoolid üle linna laiali pillutatud – mida kaugemal kesklinnast, seda „tavalisemad”. Isegi kui kooli juhtkonnal on huvi mõnetunnise nädalakoormusega töötava õppejõu vastu, võtab ühistranspordiga sõit kooli ja seal paari tunni andmine suurema osa õppejõu tööpäevast. Ja kas võib kindel olla, et inimene, kes ainult mõneks tunniks nädalas koolimajja tuleb ja sealt kohe jälle minema tormab, suudab koolielu vähegi terviklikult hoomata?
Tuleb arvestada, et pedagoogikaõppejõu põhikohustused on siiski seotud ülikooliga, ning siingi on vaja suuremat pühendumist ja ajareservi. Kasvatusteadused on oma teadustöö näitajate poolest olnud aastaid Eestis punase laterna, et mitte öelda peksupoisi rollis. Näitajate puudumine tingib teadusraha puudumise, millest omakorda tuleneb suur materiaalne sõltuvus läbiviidava õppetöö hulgast, mis omakorda ei võimalda piisavalt pühenduda teadustööle, rääkimata koolide aitamisest. Lisaks on suur osa õppejõududest hõivatud doktoriõpingutega, mis võtab samuti oma aja. Surnud ring.
Kuidagi ei tahaks, et pedagoogika­õppejõust kujuneks arusaam kui muinasjutukangelasest, kes olematu ajaressursi juures peab olema ühtviisi eeskujuks nii teadlase, õppejõu kui ka kooliõpetajana. Seda olulisem on eelnevat arvestades leida paindlikke võimalusi, kuidas õppejõud siiski saaks üldhariduskooli töösse panustada, ilma et seejuures kannataksid tema tervis ja põhitöö.
Nagu nähtub Samuel Mathewsi artiklist, on ameeriklased siin ilmutanud suurt leidlikkust. Kõik ei pruugi olla meie oludesse üle kantav, aga lisaks tunniandmisele on hulk võimalusi huvihariduses, noorsootöös ja mujal, mille kaudu õppejõud saab end mingisugusegi regulaarsusega tegeliku koolielu ja eelkõige õpilastega kokku viia.
Loodetavasti ennetab õppejõudude sisemine sund ja kollegiaalne austus sellise töö vastu vajaduse muuta see mingil viisil kohustuslikuks.

Ene-Silvia Sarv, TLÜ kasvatusteaduste instituudi lektor
Kui USA ülikoolidel on traditsioon aidata majandusraskustes piirkondade koole, siis Eesti traditsioon on pigem vastupidine – Tartu ja Tallinna ülikoolide õppejõud on toetanud eelkõige süvaõppeklasse, treeninud õpilasi riiklikeks ja rahvus-vahelisteks olümpiaadideks. Tartu 1. keskkooli (Treffneri gümnaasiumi) füüsika ja matemaatika klassis õpetasid TRÜ õppejõud, Nõo keskkoolis Tõravere observatooriumi rahvas.
Kui 2004. aastal 67 Eesti kooli õpetaja ja juhtkonnaliikme käest küsiti, kellelt nad on raskustes abi saanud, nimetati kolleege ja oma perekonda, aga mitte kunagi ülikoolirahvast. Veelgi enam – oma tundides ülikoolide inimesi heal meelel ei nähta.
Õppejõudude koostöö kooliõpetajatega oleks muidugi Eestiski tervitatav. Nii oleks hea kaardistada õpilaste õpistiile, koostada lastele individuaalse arengu kavasid jm. Paraku on vabatahtliku töö traditsioon Eestis kidur ning õppejõu loengutöö maht hoopis teist järku kui USA-s.
Ülikooli ja üldhariduskooli koostööd soodustaksid tsükliõppe kasutamine, autoriprogrammid, loobumine numbrilisest hindamisest. Aga kas kool kujutab ette, et õppejõud annab nende kahe kuu jooksul iga päev neli tundi loodusteaduste filosoofiat? Tore oleks, kui kujutab!