Õpetajate Leht 12.09.08

		Reede, 12.september 2008 Nr. 33

Töökuulutused
Oplehe ankeet

ÕpL

Haridus on väärtuslikum kui rikkus ja vara

Peeter Põld

Ei pääse mitte mööda puudutamast ka nõndanimetatud kõige parema hariduse küsimust, mida õigusega püütakse anda lastele ja mis väärtuslikum kui rikkus ja vara, sest et ta rohkemaid eluvõimalusi avab. Kahjuks aga valitseb kõige suurem selgusetus selle kohta, missugune see kõige parem on, ja hävitatakse hariduse eksiteedel suurel määral värskemat noorusjõudu ja loomevõimet, mis ka meie rahva arvu kahanemist mõjutab.
Harilikult võetakse parema hariduse mõistet puhtmehaaniliselt. Tar-vis on lõpetada keskkool või ülikool, teha vastavad eksamid ja saavutada sellekohane diplom, ning – kõrgem haridus ongi käes. Kahtlemata on sarnases käsitluses palju tõtt, kui eeldada, et normaalne haridustee käib koolide ja eksamite kaudu, kuna nn self made man ’id, täiesti omal jõul ha-
ridusele jõudnud isikud, erandi moodustavad. Kuid kui sügavamale vaadata, siis näeb, et medali teine külg meil väga rusuvat kirja kannab. Meie keskkoolide õpilastest ei pääse 50% mitte lõpule. Meie üliõpilastest on väga suur protsent sunnitud stuudiumi katkestama mitte majanduslikel põhjustel – neist ma siin ei kõnele –, vaid võimete puudusel, tahtenõrkuse tõttu, mida üliõpilaspõlv soodustab.

Mis see tähendab? See tähendab seda, et nad üht ja teist on õppinud, kuid mitte midagi korralikult, midagi terviklikult. See tähendab, et haridustee, millele nad juhitud, ei ole neile vastanud ja et nad sellepärast oma püüdmisega nurjaminekut kannatanud. Nad ei ole seda leidnud, mida nad oma kalduvuste ja annete kohaselt vajasid, nad ei ole sellepärast need aastad, mis nad koolis veetnud, õieti tööd teinudki. Nende pärilikud võimed on enam-vähem söödis seisnud, nad on tõsisest tööst võõrdunud. Või kui nad kõigest jõust püüdnud ja siiski pidanud maha jääma, siis on nad endid üle pingutanud, ülemäära väsitanud, ilma et jõud sellest oleks arenenud. Võib sellele vaadata kui loomulikule väljavalikule, aga ma luban endale kõige tõsisemalt selle juures kahelda, kas niisugune loomulik nõrgemate eemalejäämine lõpuks röövmajanduseks ei osutu, kus hingi liiga palju raisatud.
Edasi leidub nende hulgas, kes kesk- ja ülikoolis lõpule jõuavad, suur protsent niisuguseid, kes endid hirmsa vaevaga ja mitmesuguse surve all kuidagi läbi kisuvad. Nad tunnevad vähe seesmist huvi selle vastu, mida nad peavad õppima, nad kauplevad pahatihti õpetajaga iga rea pärast, mida rohkem tuleb omandada, nad katsuvad eksamitel kuidagi läbi saada, tarvitades ka mitteausaid võtteid jne. On väga kerge kõike õppejõudude arvele kirjutada, kes ei oskavat huvi äratada, kel puuduvad õige meetod ja armastus laste vastu. See on kahjuks sagedasti nõnda, kuid võib-olla veel sagedasemad on juhud, kus õpetaja kunst midagi ei aita, sest et õpilase juures loomulik kõlapind puudub ja tema sootuks teisi asju oleks pidanud õppima, et rõõmuga tööd teha. Andekale õpeta või keskaegse meetodiga ja ta areneb, kellel aga teatavad päritud eeldused puuduvad, sellele ei pane ka huvi äratavate tiritammiajamistega ja tsirkusega midagi pähe.

Sellelt seisukohalt vaadates pean meie praegust koolikorraldust, mis andekuse astet ja laadi senimaani ignoreerinud mingisugusest sentimentaalsest ebademokraatlikkusest, eriti keskkooli üheks suuremaks kurnajaks ja steriliseerijaks. Kui kasvav laps ja noor inimene üle kümne aasta peab töötama peamiselt pressi all, kuhu jääb siis tema ettevõtlikkus, ja mis loomis- ja tööhimu võib temas tõusta, kui ta seda tegema ei ole pääsenud, mis teda võiks huvitada?
Olen ka arvamises, et meie keskkool noortelt 5 aasta jooksul liiga palju nõuab, iseäranis sellest ajast peale, kui hakati nn „töökooli” teostades pea igas aines kirjalikke referaate valmistama, milleks sagedasti rohked kirjandusemassid tuleb läbi töötada. Ei taha selle meetodi vastu kõnelda, kuid minu arvates oleks pidanud terve õppetöökorraldus siis ülepea vastavalt muudetama.

Mis on nüüd kõige selle tagajärg? Meie keskkooliõpilased magavad kogu õppeaasta läbi ½–2 tundi öö kohta vähem, kui see kasvavale organismile tarvilik. Nad peavad päevas, kokku arvatud kooli ja koduse töö tunnid, üle 9 tunni istuma. Kui aga siia juurde veel lisada aeg, mis kulub raamatute lugemiseks, muusikaks, kodusteks toimetusteks, mis mitte ära ei tohi jääda, siis saame 10 töötundi ja üle selle päevas. /- - -/

Kui me sel kujul veel mõnda aega oma rahva valgustamist jätkame, saates igal aastal mitmed tuhanded noored ellu, kellel paljudel tervis nõrgestatud, paljudel puudub kindel ilmavaateline alus elamiseks seltskonnas, kus uhkelt pead tõstavad igasugused pahed, siis põleme varsti läbi. /- - -/
On viimane aeg, et selle vastu tervema koolipoliitika kaudu abinõusid otsitakse.

ÕpL

Repliik

Ene Pajula

Pole mingi avastus, et ajad muutuvad pöörase kiirusega. Oleme peadpööritava infotehnoloogilise revolutsiooni läbi elanud napi 10–15 aastaga. Alles see oli, kui me ei teadnud arvutitest, mobiiltelefonidest või digiboksidest mitte kui midagi, aga juba kasutame neid täie enesestmõistetavusega, justkui oleksimegi sündinud, digifotokas näpus. Ei saa salata, et see kõik on teinud meie elu äraarvamata määral lihtsamaks, aga samas kaotame märkamatult midagi, mis on pikki aastaid kuulunud meie ellu igapäevase loomuliku osana.
Paljudest asjadest oled kuulnud ja tead, aga kui sellega iga päev kokku ei puutu, siis ei teadvusta. Muidugi olen ma reisironginduse agooniast kuulnud; muidugi tean, et Haapsalu raudteel sõitis reisirong kohalike inimeste suureks kurvastuseks viimati 1995. aastal. Aga ikka on tunne, et kuskil Eestis need rongid ometi sõidavad. Kas ongi riiki, mis oleks olnud rongirööbastikuga nii tihedalt kaetud kui Eesti? Juhan Smuulilt teame, et kunagi sõideti üldlaulupeole rongiga isegi Virtsust. See raudteetamm on vanade aegade mälestuseks veel alles. Raudtee tõi kaasa töökohti, raudteesõlmedesse arenesid välja alevikud ja alevid, mis nüüd kiratsevad või surevad lausa välja.
Tallinlasena Tartus ülikoolis käies polnud paremat sõiduriista kui Tðaika – Tallinna ja Minski vahel kurseeriv kiirrong. Startisid Tallinnast esmaspäeva hommikul kell 7, tagasi jõudsid reede õhtul kell 23. Rong oli alati puupüsti täis. Lausa naljakas, kuigi tegelikult uskumatu ja kurb, et tänavuse 1. septembri esmaspäevahommikune Tartu-rong oli lausa tühi. See täitus (üli)kooliõpilastest alles Jõgeval. Kust ma tean, et üliõpilastest? Neil olid teklid peas.
Aga Tallinnast käiv tudengkond? Sõidab siis bussi või oma autoga – mis seal vahet. Aga on vahe. Esiteks sõidutab rong sama kütusekoguse juures ära hoopis suurema hulga inimesi ja teiseks saastab hoopis vähem keskkonda. Rong on ka kaugelt mu-gavam sõiduriist. Eriti tänapäeval, kui vagunis on Internet ja terve sõidu kestel saab arvutiga tööd teha. Viimase hetke referaadi kirjutamiseks ei ole Tallinna–Tartu vahemaa kindlasti liiga pikk.
1990-ndate algul kuulsin oma Soome sõpradelt, kuidas nad käivad rongiga Euroopat avastamas, küll klassiti, küll kooliti, küll sõpruskonniti. Kooli lõpetamise ajaks on tähtsamad paigad nähtud, kusjuures suhteliselt taskukohasel moel. „Vau!” mõtlesin siis. „Mis sest, et ise enam koolilaps pole, nii reisida oleks vahva ikkagi.”
Ometi pole sellest suurt midagi välja tulnud. Reisironge lihtsalt ei saa liikuma. Kas on siis bussifirmade lobitöö parem või suurärimeeste huvi reisirongid jalust ära saada suurem kui mujal Euroopas. Sest mujal Euroopas rongid sõidavad.

ÕpL

Peeter Põllu stipendiumi sai Liina Lepp

Sirje Tohver

Peeter Põllu 130. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil Tartus andis minister Tõnis Lukas üle esimese Peeter Põllu nimelise stipendiumi. Esimene stipendiaat on TÜ haridusteaduskonna koolikorralduse eriala magistrant ja Lüllemäe põhikooli inglise keele õpetaja Liina Lepp.

Teile on südamelähedane õppiva kogukonna idee. Kuidas koolis teie ideedega kaasa tullakse?

„Õppivat kogukonda ühendab selge visioon, soov areneda, saada teada ja kogeda midagi uut. Ideaalses õppivas kogukonnas õpivad kõik kõigilt: õpilased õpetajatelt, õpilased õpilastelt, aga ka õpetajad õpilastelt jne. Tähtis on koostöö, omavaheline suhtlus, pingevaba õhkkond. Lepistu koolis, kus enne Lüllemäele tulekut töötasin, harisid õpilased kaaslasi ja õpetajaid kevadistel teemakonverentsidel, õpetajad täiendasid üksteist metoodikapäevadel ja oma õppematerjale esitledes, vanemad ja vanavanemad osalesid „Vana-aja koolitunnis”.
Minu jaoks on koolis kõige olulisemad suhted, mis on igasuguse koostöö alus. Kui inimesed räägivad omavahel, suudavad üksteist ära kuulata, analüüsivad oma tegevust, saab teha kõike! Kaasa tullakse siis, kui suudan oma ideed teistele omaseks rääkida. Nii oli see minu eelmises koolis ja nii toimib see ka nüüd, kuigi vahel võib ühele lainele jõudmine aega võtta.”

Olete püüdnud luua maalastele linnalastega võrdseid võimalusi. Kuidas?
„Lepistu koolil puudusid nii võimla kui ka staadion. Kirjutasime projekti, saime sõiduraha ja viisime lapsed rohkem kui korra naabervalla kooli võimlasse/staadionile harjutama. Hea oli näha, kui suurt rõõmu lapsed tundsid kas või saalihoki mängimisest. Ka ujula, teater ja kino olid paljudele kauged ja kättesaamatud. Projektirahaga sai sealgi käidud.
Meil oli lapsi, kes polnud lähimast väikelinnast kaugemale saanud. Kui Tartus uisutamas käisime, oli suurte klaasmajade nägemine neile omaette elamus. Oleme ka Tallinna olulisemad hooned, rajatised, sõiduvahendid ja muu üle vaadanud. Ikka selleks, et laps saaks asjadest elava ettekujutuse, oleks trammi ja valgusfoori oma silmaga näinud. Elementaarsed asjad küll, aga kõik kodud seda lapsele ei võimalda. Vähemalt koolis peaksid lapsed saama võrdse kohtlemise osaliseks.”
Olete seisnud hea ka kooli õpikeskkonna parandamise eest.
„Mina usun sellesse, et kui endal on hea, on hea ka lapsel! On lapsi, kellel kodused olud üsna kehvad – kool võiks ja saaks neid natukenegi kompenseerida. Et lapsel oleks koolis mõnus ja turvaline, peab õpikeskkond olema hubane. Selleks pole palju vaja, igale õpetajale on jõukohane panna klassis üles uued kardinad, kaunistada seinad, värvida üle toolid-lauad, leida põrandale vaibake, riiulile vaas okstega. Kõige tähtsam on mõistagi usalduslik suhtumine. Aga eks selles suunas liigu paljud meist – ikka selleks, et koos hea oleks.
Suurematest projektidest meenub rahataotlus laste mänguväljaku ehitamiseks kooliõuele. Tänu mänguväljakule muutusid kehalise kasvatuse tunnid mitmekesisemaks, suhtlus vahetundides paranes, lapsed olid tunnis rahulikumad ja naabertalude lastel oli koht, kus õhtul mängida.”

Millised projektid seoses Lüllemäe kooliga meeles mõlguvad?
„Õpetan Lüllemäel alles teist aastat, minu koostöö kooliga tõsisemas mõttes alles algab. Järgmisel nädalal läheme väikese rühma õpilastega Rootsi, maha jäävad paljud, kes peaksid samuti maailma nägema. Nii et mingi rahvusvaheline projekt ootab oma hetke.
Üle kõige tahan, et riik toetaks jätkuvalt väikekoole. See annaks õpilastele kindlustunde, et nende kool ei kao.”

Miks õpite koolikorraldust?
„Kui peaks teadma ja tahaks teada, aga ei tea – siis tuleb õppida! Koolikorralduse eriala, mis annab teadmisi laial ampluaal, on hea võimalus oma silmaringi laiendada.”

Kas koolikorralduse eriala sillutab teed koolijuhi ametile?
„Esialgu ei tunne ma endas soovi koolijuhiks saada – selleks puuduvad nii elu- kui ka õpetamiskogemused –, aga eks aeg näitab. Praegu rahuldab mind õpetajaamet. Kui kolleegid kaasa tulevad ja koolijuht mõistlikult vabadust ja iseotsustamisõigust annab, saab ka tavaõpetajana palju muuta.”

Mida pärast aastaseid õpinguid koolis teisiti teha tahaksite?
„Otseselt ei midagi, aga eks Tartust tagasi tulles on pea ikka uusi mõtteid täis ja näed asju pisut teise nurga alt. Siis katsetad ise ja räägid kolleegile.”

Mis ajendas pidama töömahukat kursuse e-portfooliot?
„Inimene teeb palju egoismist. E-portfooliot teen eelkõige enda tarbeks, panen kirja oma plaanid, mõtted seoses veel tegemata töödega, tehtud
tööd – kõik koolikorralduse kursusega seonduva. Sellisel viisil oma õpingute „jäädvustamine” on minu jaoks ideaalne variant. Kuidagi iseenesest sai sellest toetuspind ka kursusekaaslastele. Kui asjadel kuhjuda ei lase, teed natuke korraga ja alati õigeks ajaks/õigel ajal, pole see liiga töömahukas.”

Mis teid Peeter Põllus kõige enam köidab?
„Mitmekülgsus, mille me õpetajatena sageli ära unustame. Kõik tahavad olla head ainetundjad – ja enamik meist ongi seda –, aga lai silmaring on samuti ääretult tähtis. Tahaksin ka ise mitmekülgsem olla.
Peeter Põldu on nimetatud „elu ja olemise mõtestajaks”, kes otsis asjade sügavamat tähendust. Küllap otsin minagi pingeliselt „inimese tegeliku kasvatuse teed”… ja püüan anda isiklikku eeskuju.”

Mida veel õppida tahaksite?
„Kui magistritöö kevadel kaitstud ja hing ikka veel „peab” õppima, siis küllap see TÜ haridusteaduskond õppeaste kõrgemal ikka on.”

ÕpL

Raskuskese nihkub õpetajale

Heli Mattisen, TLÜ akadeemiline prorektor, Eesti õpetajahariduse strateegia 2008–2013 töörühma esimees

Eelmisest reedest on haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel väljas Eesti õpetajahariduse strateegia 2008–2013 projekt.

„Tahan õpetajaks!” Just nõnda teatas mulle hiljuti üks tragi ja nutikas noor, kel äsja põhikool lõpetatud. Tunnistan, et minu esimene reaktsioon oli hämming. Andekas noor inimene, kõik teed valla. Miks õpetajaks? Tahtsin juba seda küsida, aga sain sõnal sabast kinni ning ütlesin selle asemel: „Väga hea valik, sinusuguseid on kooli väga vaja!” Nägin, kuidas noore inimese silmad eestlaslikult vaoshoitud tunnustust kuuldes särama lõid ning mõtlesin kõhedusega, millist mõju oleks võinud talle avaldada kaastundliku umbusuga küsitud „miks”.

Ka publikul on oma roll
Kui soovime, et meie lapsed tunneksid mõnu õppimisest, naudiksid kooliskäimist, austaksid iseend ja oma ligimest, tuleks meil kõigil – lapsevanematel, poliitikutel, ajakirjanikel, õpetajail – endalt küsida, kas me ikka anname aru, milline vägi on õpetaja rollil ühiskonnas. Ja kas tajume kaasvastutust selle rolli õnnestumisel? Sest kuigi õpetaja mängib kandvat osa, ei sõltu kogu näitemängu õnnestumine siiski ainult tema panusest.
Esimesele ebaõnnestumisele järgnev vilekoor võib algaja näitleja sedavõrd rivist välja lüüa, et ta ei pruugi enam mäletadagi, miks tema rolli vaja oli. Kui vanemad kolleegid näevad temas võistlejat, jääb ta oma ebaõnnestumisega üksi ning lahkub peagi teatrist. Erinevalt klassikalisest teatrist on koolis oma roll ka publikul. See ei seisne mitte ainult reaktsioonis, vaid ka aktsioonis, mitte ainult vastutoimes, vaid ka toimes. Publiku pühendumisest, osalemisest, toetusest ja tunnustusest peaosatäitjaile sõltub vägagi suurel määral kogu näitemängu õnnestumine.

Õpetajahariduse põhiprobleemid
Mida ja kes saaks ära teha selleks, et õpetaja tunneks rõõmu oma tööst ja noored sooviksid saada õpetajaks? Küsimus, mille esitab endale enamik Euroopa Liidu riike.
Haridus- ja teadusministri käskkirjaga moodustatud 23-liikmeline töörühm, kuhu kuulusid ülikoolide, HTM-i, õpetajate kutseorganisatsioonide, lapsevanemate, õpilaste ja koolijuhtide esindajad, määratles Eesti õpetajahariduse peamised probleemid.
     Õpetaja staatus ühiskonnas ei vasta õpetaja rolliga seotud ootustele, kutse prestiiþ on madal, ilmne on ebakõla vastutuse määra ning tasu ja tunnustuse vahel. Õpetajakutse mainekujundus on nõrk ja juhuslik. Õpetaja ei väärtusta oma kutset piisavalt.
     Õpetajate kutseorganisatsioonide roll ja tähendus õpetajakutse arendamisel ja esindamisel ning õpetajate kuuluvusvajaduse rahuldamisel on vähene.
     Erialase kvalifikatsiooniga õpetajaid on koolides valdkonniti ebapiisavalt, vanuseline struktuur ja selle regionaalne jaotus murettekitav.
     Heal tasemel kandidaatide arv õpetajakoolitusse ning noorte õpetajate tulek kooli on aastaid olnud ebapiisav, tendents on vähenemise suunas.
     Õpetaja ettevalmistus esma- ja täiendusõppes ning tema arengu toetamine toimetulekuks väga erilaadseid oskusi nõudvas töökeskkonnas pole piisav ega reageeri paindlikult muutustele haridussüsteemis.
     Õpetajal on vähene valmisolek ja oskus tegelda oma töö analüüsiga ja arengu juhtimisega, töötada meeskonnas õppija arengu toetamisel, rakendada kolleeg-kolleegilt õppimise võimalusi ning panustada kooliarendusse.
     Koolijuhtimise, sh personaliarenduse kompetentsus ei ole paljudes koolides piisav, kooli organisatsioonikultuur ei toeta alati õpetaja professionaalset arengut.
     Täiendusõppe kavandamine ning kvaliteedi tagamise ja hindamise süsteem nii riigi kui ka õppeasutuse tasandil on puudulik.
     Õpetajahariduse regulatsioonid ei arvesta kutsestandardi põhimõtteid ega ole omavahel kooskõlas.
     Käivitamata on õpetajahariduse valdkonna süsteemne seire ning uuringud, mis võimaldaksid teha pädevaid juhtimisotsuseid.

Visioon aastaks 2013
Kui eelmises arengukavas oli põhirõhk õpetajapädevuste kirjeldusel, kutseaasta sisu ja rakenduskava väljatöötamisel ning esmaõppe arendamisel, siis uues strateegias on raskuskese nihkunud õpetajale, tema kutsealase arengu tugisüsteemi arendamisele ning positsiooni väärtustamisele ühiskonnas. Õpetaja kutsealase arengu toetamine teenib õppija arengu toetamist.
Töörühma sõnastatud visiooni saab võtta kokku ühe lausega: „Aastal 2013 töötavad Eesti koolides väärikad, motiveeritud ja asjatundlikud õpetajad.” Igal omadussõnal on siin lai tähendusväli ja suur kaal.
Väärikas: õpetaja tunnetab oma vastutust ja suudab seda kanda, on uhke oma ameti üle ning eeskujuks kogukonnale, ühiskonnas lugupeetud ja tunnustatud.
Motiveeritud: õpetaja on pühendunud oma tööle ja tunneb rõõmu õpilase arengust, seab endale ise eesmärke, on innovaatiline, osaleb kooli- ja kutseala arenduses.
Asjatundlik: õpetaja on oma ainevaldkonna asjatundja, tunneb selle arengutrende, suudab lõimida ainevaldkondi, siduda neid ümbritseva keskkonna ja õppija kogemusega, õppijaid motiveerida, valida sobilikud õpitegevused ja metoodikad ning analüüsida nende mõju õpilaste arengule.
Olgu rõhutatud, et väärikaid, motiveeritud ja asjatundlikke õpetajaid on Eesti koolides juba praegu palju. Visioon kõneleb sellest, et 2013. aastal oleks nende osatähtsus sedavõrd suur, et ühiskonnas levinud õpetajakuvand sisaldaks just neid omadusi.

Kuus põhieesmärki
Visiooni elluviimiseks on vaja saavutada hulk eesmärke. Strateegias on sõnastatud kuus põhieesmärki.
     Õpetajaks õppimine on teaduspõhine ning toetab kutsestandardis kirjeldatud pädevuste kujunemist.
     Õpetajahariduses rakendatakse paindlikke, haridussüsteemi vajadusi ja õppijate individuaalsust arvestavaid mudeleid.
     Õpetaja kutsealane areng ja selle toetamine on süsteemne ja järjepidev.
     Õpetaja on kogukonna (kolleegid, aineliidud, kutseliidud) aktiivne liige ja panustab kutseala arendamisse.
     Õpetajahariduse valdkonna juhtimine ja arendamine põhineb uuringutulemustel, on järjepidev ning sidustatud haridussüsteemi kui terviku arenguga.
     Õpetajakutse on ühiskonnas väärtustatud ja köitev.
Iga eesmärgi all on toodud konkreetne tegevus. Rakenduskava määratleb nii põhivastutajad kui ka rahastamisallikad. Et strateegia projekt sai valmis vahetult enne EL-i tõukefondide avanemist, on kõikidel tegevustel rahakate.
Strateegia eesmärke on võimalik saavutada üksnes osaliste koostöös. Varasemast enam on ootused suunatud koolile, õpetajate kutseorganisatsioonidele ja õpetajaile. Tulles aga artikli alguse juurde tagasi – oluline roll õnnestumises on täita ka „publikul” – kogu Eesti ühiskonnal. Strateegia töörühm ootab uusi ideid ja konstruktiivseid ettepanekuid e-aadressil eveli.evestus@hm.ee.

ÕpL

Küsimus ja vastus

Kuidas suhtute arenguvestlustesse õpetajatega?

TÕNU PIIBUR, Pelgulinna gümnaasiumi direktor:
„See, et õpetajad peavad oma arengut suuliselt ja kirjalikult väljendama, tuleneb sellest, et töö tulemus ei ole silmaga nähtav ja maksumaksjad ei usalda sellist tööd, mida käega katsuda ei saa. Õpetaja ei tee tööd klassikaliselt tootvas tähenduses, raske on mõõta seda panust tonnides, kilomeetrites või tundides.
Samas seisus on näiteks riigikogu liikmed, kes peavad pidevalt tõestama, et nad teevad tööd.
Seega on arenguvestlus hea võimalus väärtustada õpetaja tööd ja näidata avalikkusele, et õpetajad arenevad ja sellega seoses läheb ka elu paremaks. Ma ei usu, et direktoriga vesteldes on kunagi tulnud ilmsiks mõne õpetaja taandareng. Arenguvestluse puhul on tegu ikka ennekõike positiivse marketingiüritusega.”

MARTI TULVA, Tallinna Kuristiku gümnaasiumi direktor:
„Olen koolis töötanud 44 aastat, praegu läheb kahekümne esimene aasta direktorina. Meil on nii sisse seatud, et kui noor inimene kooli tuleb, määratakse talle mentor. Enne kui ta vestluseks direktsiooni kutsume, anname pool aastat aega sisse elada. Teeme kolm-neli vestlust aastas – tavaliselt kutsun kõik noored korraga, et ei jääks ülekuulamise muljet.
Vestlus peaks olema alati kahepoolne, mõlemale poolele vajalik. Kuulame ära noorte õpetajate muljed, arvamused ja seisukohad koolist. Mida nad tahaksid teisiti teha, mis neile meeldib, mis mitte. Ütleme omalt poolt, mida kool uuelt õpetajalt ootab – selleks ajaks on õppealajuhataja tundides käinud ja noore koolmeistri töö kohta infot kogunud, enam-vähem on teada ka õpilaste ja lapsevanemate suhtumine. Meie eesmärk on õpetajaid julgustada, mitte hirmutada.
Ka staaþikatel õpetajatel tuleb aidata uude kollektiivi sisse elada. Vestlus uute inimestega annab koolijuhile olulist infot, et ta oskaks vajadusel nõu anda ja abistada. Seni on see süsteem väga hästi toiminud.
Spetsiaalset arenguvestlust igal aastal kõigi õpetajatega ei pea ma vajalikuks. Küll aga on direktsiooni tööplaanis vestlused ainekomisjonide kaupa. Räägime ainekomisjonide liikmetega nii ainest kui ka õpetajate tööst. Eraldi vestlus on bürokraatide järjekordne sulepeast välja imetud nõue, mis koolitöö seisukohalt midagi olulist juurde ei anna. Olen Lauri Leesiga nõus – koolis on muudki teha. Kui lasta bürokraatial üle pea kasvada, kaob õpilane sellesse ära.
Aga kui õpetajal on mure, räägin temaga kohe. Meil polegi majas õpetajat, kes ei julgeks oma murega minu juurde tulla. Vahel tulevad ja nutavad siin mingi asja pärast, aga minu kabinetist nutuga välja ei minda.
Eelmisel aastal proovisin teha kõigi õpetajatega arenguvestlused. Kasutasin selleks aega, mil õpetajad ükshaaval minu juures töölepingu lisale alla kirjutamas käisid. Selleks kulus mitu nädalat, aga mingit uut ja vapustavat infot, mida poleks juba teadnud, ma ei saanud.
Olen ikka rääkinud, et kui õpetajate omavahelised suhted on korras, ei tasu tulemuste pärast muretseda, need tulevad iseenesest. Tunnen oma õpetajate üle uhkust, Kuristiku koolis on fantastiline seltskond, omavahelised suhted on superhead. See paistab väljastpoolt tulijatele kohe silma. Mul oli kunagi üks inglise filoloogia praktikant. Kui ta oli ühe veerandi tunnid ära andnud, ütles, et kui ta üldse kooli tuleb, siis kindlasti siia.”

REIN EGLON, Pärnu Koidula gümnaasiumi direktor:
„Arenguvestlustesse võib suhtuda nii ja naa, päris bürokraatiaks ma neid siiski ei pea. Osa õpetajatega ei ole mingit vajadust arenguvestlusi teha, samuti ei ole otstarbekas korraldada vestlusi igal aastal, aga mõnele õpetajale on need enesekindluse sisendamise ja nõuandmise seisukohalt hädavajalikud.
Arenguvestlus aitab direktoril õpetajatelt tagasisidet saada, ka on nii lihtsam end õpetaja muremaailmaga kurssi viia. Pole saladus, et suures koolis võib mõni õpetaja muidu pisut kaugeks jääda.
Arenguvestlused olid ka siis, kui neist veel ei räägitud, kuigi mitte nii konkreetsel kujul nagu praegu. Inimestega tuli ju ikka lävida ja vahel sai põhjalikumalt vesteldud. Koolis polegi teisiti võimalik.
Sellel aastal tegime kõigi õpetajatega arenguvestlused ära – meil olid need koolitusprogrammis – eks näis, mis edasi saab. Vestluse kirjapanemine võtab omajagu aega. Minul läks selles mõttes lihtsamalt, et kutsusin sekretäri appi vestlust fikseerima. Nii sain keskenduda inimese kuulamisele. Algul planeerisin vestluseks pool tundi, aga sellega ei tule mingil juhul välja. Inimesed tahavad palju ja pikalt rääkida. Võiks arvata, et meelsamini kõneldakse heast, aga muredest oli rohkem juttu kui positiivsest. Õpetajad kasutasid arenguvestlust võimalusena juhtkonnalt abi saada.”

ÕpL

Teadus – see on imelihtne!

Artiklid ajakirja Haridus tänavusse nn teadusnumbrisse valmisid kevadel ja olid suvekuudel retsensentide käes. Ühest laekunud arvustusest loen: „Teema olulisus: keskmine. Artikli originaalsus: madal. Kasutatud metodoloogia adekvaatsus artikli eesmärgi seisukohalt: madal. Selgitus: pole peaaegu üldse informatsiooni, kuidas katseisikud valiti ja mis tingimustel uuring läbi viidi.Vastavus vormistusnõuetele: kõrge.”
Tegemist pole millegi erakordsega, seesuguseid hinnanguid kogunes hulganisti ka mulluse eelretsenseeritud ajakirjanumbri materjalide kohta. Paljudel juhtudel on uuringu pähe pakutu olnud nii abitu, et töö küündimatust mõistab igaüks, kes valdkonnas vähegi orienteerub, pole vaja mingit kraadi, doktori omast rääkimata. Kusjuures tihti on nõrga sisu korral vormgi selline, et tekib tahtmine kutsuda (keele)politsei...
Küllap võib teadustöö mõistet defineerida nii ja naa, sestap tõdegem lihtsalt, et suur osa Eesti (ja eks muudegi maade) kõrgkoolides viljeldavast uurimistegevusest on teadus (selle sõna varasemas tähenduses) üksnes vormiliselt: töö välimus on nagu väitekirjal kunagi, aga sisu selline, et hale on isegi arvustada. Ning midagi avastuslikku on seal heal juhul vaid uurijale enesele. Aga kui vähemasti see „enesele” aspekt on olemas, ei maksa niisugust tööd ehk täiesti kasutuks kuulutada.
Soomes näiteks, kus ühena vähestest Euroopa riikidest on pedagoogikutse ühiskonnas vägagi soositud ning õpetajakoolitusse kõva konkurss, usutakse selle olulisi põhjusi muude kõrval olevat just ettevalmistuse n-ö teaduspõhisus: õpetajaks saadakse üksnes ülikoolides, kõik lasteaiaõpetajad lõpetavad bakalaureuse-, klassiõpetajad aga juba ma-gistrikraadiga ning doktoriõppesse võetakse peadgoogid lisaõpet ja -ek-sameid nõudmata. Kinnitatakse, et uurijaks koolitatud õpetaja suudab ise luua oma tööd puudutavat uut teadmist.
Ilmselt ongi siin rõhk sõnal oma ning uutki sünnib neis uuringutes eeskätt vaid uurija enese jaoks. Vähemasti need tööd, mida ajakiri Haridus meil tõlgete või refereeringutena vahendanud on, pole küll põrmugi rohkem „teadus” kui see, mida siinpool Soome lahte neis valdkondades viljeldakse. Mis ei peaks muidugi üllatama – arutu ju lootagi, et tänapäeva kooli iga tubli õpetaja (viletsast rääkimata) oleks ühtlasi „päriselt” teadlane!
Ega häda olegi muus, kui et üht ja sama mõistet kasutatakse väga erinevas tähenduses, seejuures erisustele viitamata. See sünnitab pahatihti petliku pildi (ka ühiskonna tüüri juures seisjate peades), nagu olekski kõik kokku üks ja sama ning nagu oleks maailma mastaabis avastusliku, loomingulise ja uue tähendus ning sisu võrreldavad massikoolis kursuselt kursusele sammuva reaõppuri heureka’ga hetkel, mil ta parajasti oma jalgratta on leiutanud.
Ei ole hariduski muud kui see, mille nimetamises hariduseks on kokku lepitud. Aga kui kokkulepet tegelikult pole, saab haridusest nagu teadusestki mis iganes, mille keegi vaikimisi omaks võtab.
Tänavune kooliaasta algas kõmulise „haridusuudisega” Pärnust: üks kõurik äsas teisele noaga. Muidugi ei saa haridust lahutada kasvatusest ega sotsiaalprobleemidest, kuid mingis kontekstis peaksime vist siiski hakkama jälle natuke tähelepanu pöörama ka haridusele selle kitsamas tähenduses. Nii või teisiti sisaldab haridus (vähemasti peaks sisaldama) ka klassikalist komponenti: mingit hulka oma ajastu kontekstis tõsiselt võetavaid teadmisi ja ja nende süsteeme.
Ei julge vastu vaielda inimeseõpetuse eestkõnelejatele, kes peavad puberteediea suhetega tegelemise tundide väljajätmist õppekavast kuritegelikuks, ega ka neile, kes nõuavad, et igal koolilõpetajal peaksid olema algteadmised sellest, kuidas oma äri püsti panna. Elus toimetulek on kahtlemata ülioluline ning kes siis ei teaks, et koolil on rohkem rolle kui pelgalt lugema ja rehkendama õpetamine. Ning kui ühiskond on lõpuks sealmaal, et kodu enam üldse midagi ei suuda, eks tuleb siis koolis jõudumööda õpetada lapsed mitte ainult inimese kombel suhtlema, vaid ka kaela ja kõrvu pesema.
Iseasi et kõik need väärtuslikud oskused kokku pole haridus selles mõttes, millele eespool sai viidatud, ehkki termin on sama.
Muidugi, ega saa keelata hõlpsalt omandatavaid lollikindlaid ellujäämisõpetusigi hariduseks nimetamast. Ainult et kui keegi ei oska enam füüsikat sel määral, et suudaks ise taibata, miks nael tuleb seina lüüa haamriga, aga mitte peaa, pole varsti enam kedagi, kes faktidest ja rasketest reaalainetest vabastatud koolis seda „elus vajalikku” praktilist teadmist jagaks. Mis saab sel juhul meie peadest, kõnelemata teadmiste- ja teaduspõhisest majandusest, pole vist vaja lähemalt seletada.

Tiia Penjam

ÕpL

Ministeeriumis

8. septembril osales minister Tõnis Lukas valitsuskabineti nõupidamisel ning riigikogu kultuurikomisjoni istungil, mille päevakorras oli põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu arutelu. Algatatakse ka arutelu teemal „Eesti hariduse tulevik, eesmärgid, kättesaadavus, alternatiivid, ohud”. 8. septembril peeti Austrias Viinis rahvusvahelise noorte kutsemeistrivõistlusi korraldava organisatsiooni WorldSkills peaassamblee, millel osales HTM-i kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung. 10. septembril osales minister Tõnis Lukas riigikogu infotunnis. 10. septembril peeti Laulasmaal HTM-i korraldatud kahepäevane konverents, mille peateema oli Euroopa Liidu fondidest toetatavate programmide rakendamisega seotud kogemused ja probleemid.11. septembril osales minister Tõnis Lukas TALO ja valitsuse ning teiste volitatud tööandjate vaheliste palga alammäära ning palgatingimuste läbirääkimiste nõupidamisel. 11. septembril külastas kantsler Janar Holm Saaremaal Kuressaare ja Lümanda põhikoole.
11. septembril oli Tartus HTM-i saalis infopäev noorteühingute aastatoetuse ja projektitoetuse taotlejatele. 12. septembril autasustab mi-nister Lukas Tartus Athena keskuses Eesti vabariigi juubeliaastale pühendatud õpilaste visioonikonkursi „Eesti 100” auhindade võitjaid ning nende juhendajaid. Esitletakse ka konkursitööde kogumikku.
12. septembril esineb HTM-i asekantsler Katri Raik ettekandega „Narva ajalugu II (Vene ja Rootsi aeg) – ideest teostuseni” konverentsil „Maal, linnas ja linnuses” Narva linnuses.

ÕpL

Sõnumid

Õpetajaamet peab kuuluma eelistatavate hulka
Eesti vabariigi esimese haridusministri Peeter Põllu 130. sünniaastapäeva konverentsi avaettekandes tutvustas minister Tõnis Lukas valmivat õpetajahariduse strateegiat ja tõi ühe eesmärgina välja, et õpetajaamet peab kuuluma kolme eelistatuma elukutse hulka.
„Peeter Põld oli aatemees ja sellisena kindlasti üks eelmise sajandi suurimaid eestlasi. Samas oli ta ka praktiline koolimees, kes korraldas hariduselu ja õpetas ise nii koolis kui ka ülikoolis,” ütles Lukas. „Tema mälestuskonverentsil on väga sobilik esitada õpetajahariduse strateegiat, mille alusel on ministeeriumil ja ülikoolidel kavas arendada otsustavalt noorte õpetajate ettevalmistamist. Just andekamate noorte saamine õpetajaiks peab olema meie eesmärk!”
OECD ülevaade „Kuidas maailma tulemuslikumad haridussüsteemid on jõudnud tippu” näitab kümne maailma paremikku kuuluva haridussüsteemi analüüsi najal, et koolide tulemuslikkuse tõstmise kõige olulisemad eeldused on õigete inimeste leidmine õpetajaametisse, tingimuste loomine nende kujunemiseks headeks õpetajateks-juhendajateks ning suutlikkus tagada iga õpilase õpetamine parimal võimalikul viisil. Nende punktidega haakub ka tegevus, mida kavandatakse valmivas õpetajahariduse strateegias.
Õpetajahariduse strateegia projektis on tähelepanu all nii õpetajate põhikoolitus, toetamine koolikeskkonnas kui ka õpetajate omavaheline koostöö. Strateegia rakendamisega kaasneb õpetajaid puudutavate õigusaktide korrastamine. Tegevuskavas on olulisel kohal näiteks koostöömudelite arendamine ülikoolide ja koolide vahel, õpetajate tunnustamissüsteemi arendamine, koolijuhtide koolitus ja õpetajate nõustamissüsteemi loomine.
Strateegia projekti väljatöötamises on osalenud kõrgkoolide, õpetajate kutseorganisatsioonide, lapsevanemate ja õpilaste esindajad. Ees on aruteluperiood ning teretulnud on kõigi, sh iga õpetaja panus. Projekt on kättesaadav HTM-i kodulehel, vt http://www.hm.ee/index.php?03236.
Aire Koik, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Uurimus kodukandi minevikust
Viljandimaal algatatud üleriigiline kü-lastusmäng „Unustatud mõisad” on igal suvel toonud Heimtali mõisagi rohkesti huvilisi Raudna põhikooli õpetaja Imbi-Sirje Tormi emotsionaalset esitlust kuulama. Ilmselt see ning aastakümnete pikkune kodu-uurimisalane töökogemus inspireerisid staaþikat ajalooõpetajat oma teadmisi kirja panema.
Raamatu koostamisel on autor kasutanud hulgaliselt seni avaldamata materjale. Neid on leitud nii arhiivifondidest, 19. sajandi lõpu ajakirjandusest kui ka käsikirjadest. Eriliselt hinnatavad on Heimtali viimase mõisniku Friedrich von Siversi päeviku lehekülgedelt pärit faktid, mida on vahendanud autorile Ulrich von Stackelberg Saksamaalt. Temalt on pärit ka huvitavaid fotosid ja illustratsioone Siversitest.
Imbi-Sirje Torm lisab tuntud faktidele rohkesti uusi ning kahtleb nii mõneski levinud seisukohas. Samas ei suru autor oma arvamust peale, vaid jätab lugejale võimaluse mõtlemiseks, tõenäolisema versiooni leidmiseks. Näiteks võib tuua mõisapargis asuva kiviristi ja Heimtali nime saamise lood.
Raamatus peegelduvad Heimtali mõisa elu ja inimesed läbi viimase kahe aastasaja ning autori sisemine rikkus. Õpetaja Tormi eriline oskus peitub mõisalugude toomises tänapäeva nii aines kui ka uurimistöödes ning mõisaajaloo tutvustamises külastajaile. Aukartust äratab töö valmimiseks kasutatud allikate hulk.
Ajaloolased ja didaktikud on nimetanud raamatut huvitavaks, harivaks ja teistele koolidele eeskuju andvaks. Eesti noorsootöö keskuse kultuuriloo peaspetsialist Ene Luka on arvanud: „Iga mõisakool võiks kirjutada oma raamatu.”
Imbi-Sirje Torm, kellele on omistatud õpetaja-metoodiku ametijärk ning õpetaja Lauri tiitel, on juhendanud paarkümmend aastat õpilaste kodu-uurimistöid ja kujundanud sellest Raudna kooli tunnusmärgi. Koolis on välja õpetatud ka terve hulk noorgiide, kes on edukalt esinenud üle-eestilistel konkurssidel.
Urve Mukk, Raudna põhikooli õppealajuhataja

Rahvuskultuuri Fond toetab ka õpetajaid
Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond (ERKF) eesmärk on heategevus eesti rahvuskultuuri ja hariduse toetamiseks raha sihipärase kogumise ja jagamise kaudu.
ERKF on oma tegevusaja jooksul välja andnud stipendiume ja rahatoetusi enam kui 40 miljoni krooni ulatuses. Mitu allfondi on otseselt orienteeritud pedagoogidele, selle valdkonna toetuste kogusumma on juba üle 1,5 miljoni krooni.
Üks selline on Lilly ja Hugo Pärnamäe Fond, mille Inna Mathiesen moodustas ERKF allfondina 2002. aastal oma vanemate mälestuseks ja Eesti kooliõpetajate toetamiseks. Fond toetab õpetajate professionaalset arengut. Fondi asutaja soovib stimuleerida Eesti õpetajate enesealgatuslikke ettevõtmisi, mis neil oma töö tegemist huvitavamaks ja sisukamaks aitaksid teha. Stipendiumid antakse ühele või ka mitmele õpetajale täiendusõppeks või mingi pedagoogilise projekti läbiviimiseks. Toetataval tegevusel peaks olema otsene praktiline väljund õpetaja igapäevatöös. Stipendium on mõeldud mis tahes kooliastme tegevõpetajale. Taotleja peab olema vähemalt kaks viimast aastat töötanud õpetajana ning jätkab seda ka järgmisel aastal.
Lilly ja Hugo Pärnamäe Fondi eelmiste aastate stipendiaadid on küsinud toetust õpilasprojektide läbiviimiseks, kooli õppekavaarenduseks, täienduskoolituses osalemiseks, välisülikoolide kursustel õppimiseks, õppematerjalide koostamiseks, erialaste klassiväliste ürituste või õpilasvõistluste korraldamiseks. Taotlussummad on olnud kolmest tuhandest kuni viieteist tuhande kroonini.
Taotluste vastuvõtt järgmiseks stipendiumide jagamiseks lõpeb 15. oktoobril. Fondi eksperdina tahaksin julgustada õpetajaid oma värskeid ja koolielu rikastamisele suunatud ideid projektiks vormistama ning fondile taotlusena esitama. Erinevalt paljudest teistest stipendiumijagajatest on ERKF-i taotluste puhul ka bürokraatia minimaalne. Hea idee olemasolul võtab kogu asjaajamine aega tõenäoselt alla tunni.
Lisainformatsiooni ja taotlusvormi leiab Fondi kodulehelt www.erkf.ee.
Madis Lepik

ÕpL

Teaduskoolis algab uus õppeaasta

Natalia Nekrassova, TÜ teaduskooli õppetöö spetsialist

TÜ teaduskool (TK) alustab 43. õppeaastat ning ootab oma endisi ja uusi õpilasi vaba- ja valikainete kursustele.

Kursused annavad üldhariduskooli võimekamatele õpilastele võimaluse saada süvendatud õpet matemaatika, füüsika, keemia, informaatika, bioloogia, meditsiini, keeleteaduse (lingvistika), eesti keele ja rahvaluule vallas.
2008/2009. õa kursustele saab end registreerida 20. septembrini. Valida saab 33 kursuse hulgast, arvestades jõukohasuse printsiipi ning lähtudes koolikoormusest.
Kursuste nimistus on sel õppeaastal neli uut kursust gümnaasiumiõpilastele: „Taimeanatoomia” bioloogiahuvilistele on abiks olümpiaadiks valmistumisel; matemaatikahuvilistele on avatud „Eluline matemaatika”, kus põhirõhk on ümbritseva elu kirjeldamisel matemaatika abil; „Ettevalmistus keemiaolümpiaadiks II” keemiahuvilistele aitab treenida olümpiaadiülesannete lahendamise oskust ning „Programmeerimine keeles PHP” on mõeldud praktilisest programmeerimisest huvitunutele. Humanitaarvaldkonnas avasime tänavu täies mahus eesti keele süvakursuse, mida hakkasime välja töötama eelmisel aastal. Keelehuvilistele mõeldud kursus toetab ka ettevalmistumist emakeele olümpiaadiks.
Teaduskooli õppetöö toimub üldjuhul kaugõppe vormis. Algaval õppeaastal on meil 18 Interneti teel toimuvat kursust, neist 15 (programmeerimise, bioloogia, matemaatika, füüsika, lingvistika, rahvaluule ja eesti keele vallast) viiakse läbi WebCT e-õppe keskkonnas ning üks keemia- ja kaks matemaatikakursust veebipõhiselt. Enamik WebCT-kursuseid on mõeldud gümnaasiumiastmele, kuid mõni on suunatud ka põhikooli 7.–9. klassidele.
Interneti-põhistel kursustel osalemine eeldab õpilastelt Interneti-ühendusega arvuti kasutamise võimalust –
kodus, koolis või mujal. Õppematerjalid ja kontrolltööd esitatakse veebilehel või WebCT e-õppe keskkonnas. Ülejäänud kursuste puhul saadetakse õppematerjalid tavapostiga. Erand on kursus „Eesti meditsiin – ajalugu ja tänapäev”, kus õppetöö toimub ühepäevastel õppepäevadel põhiliselt auditoorselt.
Teaduskoolis on võimalik õppida individuaalselt ja osal kursustel ka rühmana (kollektiivõpilasena). TK õppetöö algab 6. oktoobril. Õppetöö toimub eesti keeles.
Kursusetasu on üldhariduskooli õpilastele 300 krooni ühe kaheainepunktilise ja 150 krooni üheainepunktilise kursuse eest õppeaastas nii individuaalsel kui ka kollektiivõpilasel. Kursuse individuaalselt lõpetanule väljastatakse TÜ tunnistus.
Mullu osales teaduskooli kursustel ligi 1700 õpilast, tunnistusega lõpetas 878 õpilast 152 koolist. Populaarseimad olid WebCT-kursused bioloogias ning matemaatikas.
Täpsem vastuvõtuinfo, kursuste nimekiri ja kirjeldused ning Interneti-põhine registreerumisvorm on teaduskooli kodulehel http://www.teadus kool.ut.ee/kursused Info tel 737 5581, e-aadress teaduskool@ut.ee.

ÕpL

Uurimistööde võistlus ,,Minu Eesti”

Viivi Rohtla, Lähte ühisgümnaasium, Tiiu Ojala, Võru kesklinna gümnaasium

1. septembril kuulutas president Toomas Hendrik Ilves välja 10. õpilaste ajaloo uurimistööde võistluse. Teema ,,Minu Eesti” annab võimaluse käsitleda Eesti teekonda läbi aja kuni uue aastatuhande esimese kümnendini.

Tahame tähtsustada ja näha neid muutusi, mis Eestis riigi arengus 90. aasta jooksul toimunud on, võrrelda arengut varasemate aegadega, talletada Eesti ajalugu.

Millest kirjutada?
Teemat võiks lahti kirjutada järgmiste alateemadena.
     Eesti ajaloo käsitlused. Õppematerjalid, õpikud. Ilukirjandus: eesti ja väliskirjandus. Ajakirjandus. Suuline pärimus: mälestused, legendid sündmustest Eestis.
     Ärkamisajad Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil. Sarnasused ja erinevused. Tegelased ja üritused
     Eesti tee iseseisvumiseni 1901–1918. Eeldused: iseseisvumisele eelnenud sündmused ja nende tähendus. Sündmused, mis viisid omariikluseni. Sündmused suulises ja kirjalikes mälestustes: autonoomia saavutamine, „Iseseisvusmanifesti” väljakuulutamine, sündmused kodukohas. Rahvusvaheline olukord ja kajastused Eesti iseseisvumisest maailmas. Esimese maailmasõja sündmused Eestis ja kodukohas.
     Eesti Vabadussõda 1918–1920. Sündmused, mis viisid Vabadussõjani. Vabadussõja kangelased. Vabadussõja sündmused kodukohas. Vabadussõja tähendus Eesti vabariigi kindlustumisel. Teiste riikide abi Eestile. Murrangulised lahingud sõja käigus. Suuline ja kirjalik pärimus Vabadussõjast.
     Iseseisev Eesti 1920–1938. Riigitegelased, kes aitasid rajada riiki ja elu edasi viisid. Poliitiline areng: parlament, „vaikiv ajastu”. Majanduse areng, saavutused. Olme ja mentaliteet: igapäevaelu, talud, kodutehnika, tööd, seltsielu, suhtumine iseseisvasse riiki. Välispoliitilised arengud, suhted teiste Baltimaadega, suhted Lääneriikidega, Eesti diplomaadid. Kultuuri areng, eestlased rahvusvahelisel areenil: kirjanikud, kunstnikud, sportlased.
     Teine maailmasõda ja Eesti 1939–1945. Eesti ja eestimaalaste valikud (eestlased NL ja Saksa vägedes, soomepoisid, metsavendlus). Pagulus, eestlased välisriikides. Eestlased NSVL vägedes. Eestlased Saksa vägedes. Eestlased vaba Eesti eest sõdimas, vabariigi taastamise katsed. Elu sõja ajal. Sõja tulemused Eestile ja eestimaalastele. Tänased seisukohad Teise maailmasõja sündmustele Eestis ja eestlaste osalemises eri riikide sõjavägedes. Sõjahauad, nende taastamine, langenute mälestamine.
     Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik 1940–1991. Üleminek ühest ühiskonnast teise. Kuidas võeti vastu uus ideoloogia, uus elu- ja tööstiil. Esimene nõukogude aasta. Muutused kultuurielus. Õpetaja ja õpilane nõukogude koolis. Sõjajärgsed rasked aastad. Elu kolhoosides ja sovhoosides. Sidemed Nõukogude Liidu teiste aladega jne.
     Taasiseseisvunud Eesti 1991 – tänaseni. Kuidas taastati Eesti iseseisvus (eellugu, sündmused, isikud), alates M. Gorbatðovi võimuletulekust NSV Liidus. Üleminek demokraatlikule arengule. Siirdeühiskonna probleemid, uute riigistruktuuride loomine. Muutused majanduses: reformid, struktuurimuutused, üleminek turumajandusele. Pluralistliku ühiskonna kujunemine. Eesti ja rahvusvahelised organisatsioonid. Eesti integreerumine Euroopasse. Ajaloolise mälu taastamine, tee leidmine oma juurte juurde. Kultuuri- ja hariduselu taasiseseisvunud Eestis. Noorteorganisatsioonid, noorte laienenud võimalused hariduse omandamiseks ja suhtlemiseks avatud maailmas. Muutused mentaliteedis, igapäevaelus ja olmes (elutingimused, riietus, toit). Meedia rolli muutumine demokratiseeruvas ühiskonnas. Infotehnoloogia ja uus meedia, e-riik ja „Tiigrihüpe”.
     Eesti, Euroopa ning muu maailma suhted läbi aja. Eesti ja Euroopa Liit: eestlased Euroopa Liidu struktuurides, Eesti osalus EL programmides (keskkonnakaitse, ühine majandusruum jms). Eesti ja maailmakultuur: UNESCO maailmapärand, eestlased välismaa lavadel, eestlaste panus maailma teadusesse, kirjandus- ja kunstimaailma. Diplomaatia: diplomaatiliste korpuste rajamine, suhted eri riikidega, Eesti diplomaadid tööl välismaal.
Oodatud on uurimistööd, mis käsitlevad Eesti saatust aja jooksul. Uurida võiks poliitilisi muutusi (ärkamisajad Eesti ajaloos, iseseisvumine, selle kaotamine ja taasiseseisvumine; revolutsioonid ja sõjad; ideoloogilised mõjutused ja poliitilised liikumised; välispoliitilised otsustused; omavalitsus jms); muutusi majanduselus (poliitilise ja majanduselu seosed; majandussuhted naaberriikidega; omandivormi muutused; majanduskriisid; muutused maal ja linnas jms); muutusi vaimuelus (ideoloogilised muutused; uue korraga kaasaminek; mugandumine; põlvkondade kasvatuslik erinevus; muutused hariduses ja kultuuris; välismaised mõjud hariduses ja kultuuris; ajajärgu traditsioonid jms); inimest muutuvas ajas (poliitiliste ja majanduselu muutuste mõju indiviidile; eestlased ja teised rahvused Eestis; eestlased paguluses ja pagulased Eestis; valikuvõimalused ja nende puudumine; moraalsed ja eetilised otsused jms).

Osavõtutingimused
Osavõtjate registreerimine toimub oktoobrist kuni 10. jaanuarini 2009. Võistlus toimub kahes vanuseastmes: põhikool (7.–9. klass) ning gümnaasium (10.–12. klass) ja kutsekoolid. Kõik võistlusest osavõtjad ja nende juhendajad saavad vabariigi presidendi tänukirja. Võitjad saavad rahapreemia presidendi kultuurirahastult, eriauhinnad ja raamatuauhinnad jagab HTM. Uurimuste paremik ilmub võistlustööde kogumikus. Kõik uurimused säilitatakse kirjandusmuuseumis, kus nendega saab tutvuda ja neid vajadusel kasutada allikatena.
Täpsem info EAS-i koduleheküljel http://www.eas.edu.ee Samast leiab ka tööde vormistamise juhendi. Ootame huvitavaid ja originaalseid uurimusi!

ÕpL

Mõte

Loone Ots, lastekaitse liidu vanematekogu liige

Mõni nädal tagasi teatas lastekaitse liit, et taas kuulutatakse välja iga-aastane koolirahu. Õigustatult küsisid mõned huvilised teatud skepsisega: „Mis see koolirahu õieti on?”

„Mida te silmas peate, mil viisil defineerite? Kuidas tagate, et koolikeskkond selle kaudu paraneb? Kas poleks õigem kuulutada välja avalik arutelu piiritlemaks koolirahu rajajooned nii, et see oleks mõistetav ainult ühtmoodi, et koolirahu dokumendile alla kirjutajad teaksid, mida nad allkirjaga kinnitavad, võtaksid endale senisest suurema vastutuse?”
Vastuse nendele kahtlemata õigustatud küsimustele andis Nargen festivali lõppkontsert õhtul enne tarkusepäeva. Kontserdi keskne muusikapala oli pühendatud loomade hüveolu edendamisele. Juriidiliselt ei muutunud loomade olukord ei loomaaias ega lihavabrikutes. Kuid Tõnu Kaljuste algatus saatis ühiskonnale signaali, et paljud ühiskonna liikmed peavad loomade heaolu oluliseks väärtuseks. Täpselt samuti on koolirahu tseremoonia ilus rituaal, mille eesmärk on meenutada Eesti (mõtlen Eestit kui riiki, mitte etnilist kooslust) inimestele, et meie ühiskond hoolib turvalisest ja loovast kooliruumist nii füüsilise, vaimse kui ka sotsiaalse keskkonna kujul. Tsiteerides lastekaitse liidu kodulehte: „Koolirahu tseremoonia ühendab nii õpilased, õpetajad, kooli juhtkonna kui ka lapsevanemad tegutsema ühise eesmärgi nimel – parem koolikeskkond.”
Maailmas on palju sarnaseid algatusi. Kahjuks ei päästa punase või roosa lehvi kandmine AIDS-i ega rinnavähihaigete elu. Gruusia kaitseks kirjutatud plakatid ei mõju tankidele. Ja nii edasi. Kuid – ikkagi teavad haiged, et tuhanded inimesed ulatavad neile vaimus käe, et nende suur mure läheb korda ka teistele.

Vägivallatus on ka harmoonia
Meedia kaudu teatakse lastekaitse liitu eelkõige kui vägivallavaba kooli kujundajat. Aastate pikku on liit teavitanud, koolitanud, võidelnud, aga peaasi – kaasanud väga paljusid, mitte ainult lapsi, vanemaid ja koolitöötajaid, vaid ka seadusloomega tegelejaid ning administratiivseid vastutajaid. Tulemus on see, et koolivägivald on viimaste uurimuste põhjal vähenenud.
Kuid koolirahu pole ainult vägivalla taandamine miinimumini. Vägivallatus seostub veel ühe imeolulise sõnaga, mida koolides kuuleb eeskätt muusikaõpetuse tunnis. Harmoonia, mida maakeeli nimetame kooskõlaks, tähendab erinevate, va-hest isegi vastandlike helide, värvide, sõnade, aga miks mitte inimeste võimet ja võimalust koos eksisteerida. Harmoonia seostub omakorda ilu mõistega. Aastatuhandeid on inimkond teinud pingutusi, et enda ümber ilu luua. Euroopa kuulsaimaks harmoonia ajastuks peetakse renessanssi, rinascimento’t, taassündi või -tärkamist Euroopa kultuuriruumis. Just sel ajal, mida meie koolirahupäevast lahutab umbes viissada aastat, lõi itaallane Raffael harmooniast tulvil taiese „Ateena kool”. Selle pildi pole kuulsaks teinud tema meisterlik värvikäsitlus, vaid hoopis sotsiaalne sõnum, mis on tohutult oluline ka tänapäeva Eesti koolile. Nimelt näeme pildil paljusid rahulikke inimesi. Nad vestlevad vabalt neid huvitavatel teemadel. Nad ei kiirusta ning tundub, et nende soov saada uusi teadmisi ei ole pelgalt vormitäide. Sõbralik ja pingevaba keskkond tagab, et omandatu kinnistub ja püsib. Püsivad vaimsed väärtused, millel omakorda on edenenud aateline ühiskond ja sellele omane kultuur.

Kool vajab üksmeelt
Mõõtmatu tarkus, mida õppekavad pakuvad, võib väsitada ja tunduda hoomamatu. Moodsa aja kiusajad, nagu hilisõhtune telekava või 24 tundi päevas surfatav Internet kulutavad uneaega. Mobiiltelefonid, mis võivad tunni ajal heliseda nii siin- kui säälpool õpetajalauda, killustavad keskendumist. Teadmiste hõlbus kättesaadavus sunnib õpilasi küsima, miks peaksid nad koolis ülepea mingeid fakte õppima, kui neid võib alati võrgust alla laadida. Ja nii edasi.
Enam kui kunagi enne vajab tänapäeva kool üksmeelt, häid inimsuhteid, harmooniat ja rahu. Rahu mitte pelgalt vägivalla puudumise tähenduses, vaid rahu, mis tähistab aega mõelda, vaimutoitu seedida ja sellest kasu saada. Nargen festivali ja renessansi järel meenutaksin muusikali „Ruja”, mis suvel suure menuga etendus. Seal lauldi taas Urmas Alenderi lihtsaid sõnu: „Sinu ilu vaja, sinu rahu vaja mul on.” Ainult nii suudab inimene tõusta „taevaste taha”.

Koolirahu kui rituaal
Koolirahu lepingu allakirjutamine iseenesest veel rahu ei taga. Küll aga paneb see rituaal meid koolirahule – kooli rahule – mõtlema. Aastatuhandeid on inimesed rituaale tähtsaks pidanud, uskudes, et rituaali abil saab inimene paremaks, tema vaim vaimsemaks, süda puhtamaks ja rõõmsamaks. Kuid seda juhul, kui rituaalid ise on pidevad. Koolirahu leppe allakirjutamine ei leidnud meedias just laia kajastamist. Kool ise peaks leidma aega, et näiteks iga kuu esimesel esmaspäeval kutsuda õpilasi ja õpetajaid viieminutilisele mõtisklusele koolirahu mõnest aspektist. Pakun välja mõned teemad: vägivallatus, eneseväärikus, asjade ja firmamärkidega seotud võidurelvastumise pidurdamine, huvi selle vastu, milline paistad kõrvalt – ka nende jaoks, keda sa seni arvestada pole soovinud. Sallivus, toimetulek solvamisega, hea tahte kasvatamine. Jõuludeni peaks neist teemadest piisama. Pakkugu kooliga seotud rahvas lisa.

ÕpL

Kirjad

Mitte vanus, vaid kooliküpsus
Lasteaiaõpetaja ning emana triivivad mõtted paratamatult üsna sageli laste ümber. Tahan neile parimat ning soovin, et neil oleks normaalne ja lapse isiksust arvestav kasvukeskkond.
Viimasel ajal olen juhtunud palju lugema Tõnis Lukase väljaütlemisi. Viimane neist oli koolikohustuse teemal – muuta kool kohustuslikuks kuni 18. eluaastani. Kohustused on mingi piirini vajalikud, kuid liiga palju pole neid seada mõistlik. Tekib küsimus nende vajalikkuses ning otstarbekuses. Viimane väljaütlemine pani mind mõtlema laste koolimineku peale. Toon ühe elulise näite.
Eesti haridusseaduses on välja toodud, et koolikohustuslik on laps, kes jooksva aasta 1. oktoobriks saab seitsmeaastaseks. Loomulikult on riigil vajalik seada mingi piir, mis hetkeks peab laps koolis käima hakkama. Mina saan sellest lausest aru nii, et laps võib kooli minna ka kuueaastaselt. Seaduses on määratud hetk, mis ajast peab laps koolis käima. Paraku ei saaks ma selle seaduse poolt määratud kuupäeva pärast enda novembri keskel seitsmeseks saavat last kuueaastaselt kooli panna, kuna on palju koole, kes ei pea teda koolikohustuslaseks.
Täiesti totter seis! Kui peame alushariduses väärtustama lapse isiksust ning õppetööd kavandades seadma lapsest lähtuvaid eesmärke, siis miks ei peaks ka kooli astumine lähtuma lapsest. Ehk siis – mõni laps on kooliküps kuueselt, mõni alles kaheksaselt. See on ju täiesti normaalne, et lapsed arenevad erinevalt. Neid arengu erisusi tuleb arvestada, mitte mõõta lapsi ühe mõõdupuuga. Ja just seetõttu peaks olema normaalne, et kooli minevat last hinnatakse eelkõige tema kooliküpsuse seisukohalt, mitte sünnikuupäeva järgi.
Leian, et kui laps tahab kuueselt kooli minna ning on võimeline õppima, kuulama, teistega arvestama, tuleb tal lubada kooli minna. Mitte lähtuda sellest, et ta saab alles novembri keskpaigas seitse ega ole seega valmis kooli minema. Laps on see, kelle huvidest tuleb eelkõige lähtuda – koolid peaksid sellega arvestama.
Kahjuks ei ole haridusminister alushariduse kohta midagi märkimisväärset ütelnud. Tema ütlemised koolielu kohta panevad aga mõtlema hariduse alguspunktile. Õigesti alustades jäävad paljud probleemid ehk üldse olemata ning lapsevanem ja ka õpetajad ei peaks hiljem nii palju tegelema lapsega, kes ei taha koolis käia.

Maris Laanela, ema, lasteaiaõpetaja, magistrant

ÕpL

Kui mina olin veel väikene mees

Vatla 8-klassilise kooli 2. klass aastal 1976 oma kauni koolimaja ees. Astrid Kannel on esireas vasakult neljas.

Sõit koolidirektori sapakaga

Ükskord, kas esimeses või teises klassis, võttis koolidirektor hommikul mind oma sapaka peale. Kaks kilomeetrit kodunt Vatla mäelt All-Vatlasse mõisa kooli ei olnud iseenesest igav tee käia. Kaotasin seal tihtipeale suures iseendale laulmises ära lauliku, kruusateed ääristava kuuseheki taga leidus rändrahn, mille all arvasime sõbrannaga leiduvat kulda. Niisiis sai seal pausi tehtud ja asja uuritud. Kuna labidaid kulla väljakaevamiseks ei lubatud kodunt kaasa võtta, peitsime kivi alla aeg-ajalt vormileiba ja käisime siis uurimas, mis sellest saanud on. Nii et iseenesest polnud mul mingit vajadust jalakäigust kiiremini kooli jõuda. Liiatigi, kui ilm oli väga halb, ajas isa nagunii Jupiterile hääled sisse, toppis mu külgkorvi, tõmbas katte üle pea ja kärutas mõisa ette. Aga sa ei saa ju direktorile öelda „ei”, kui ta oma sapaka sinu kõrval kinni peab ning pedagoogilise osavusega sind pardale nõuab.
Koolidirektori nimi oli Vello Kaptein. Ta oli suur ja paks mees, heasüdamlik ja täpselt nagu kapten Trumm. Sügiseti müüs ta koolimaja alumisel korrusel oma koduaia pirne. Küll need maitsesid hästi!
Direktor pani mind istuma sapaka tagumisele istmele, haaras rooli ja läks. Ta ei rääkinud ühtegi sõna, ehkki oli just äsja olnud nii lahke. Mäletan, kuidas iste mu tagumiku all põles: ikkagi direktori enda auto. Milline päeva algus!
Kui olin esimest päeva kooli tulnud, null klassi, vapustas mind hingepõhjani minu kooli väljanägemine. Vana mõisahoone oma hiiglaslike sammaste, laemaalingute, valgete kahhelahjude ning kõrgete läbikäidavate klassidega andis õppimisele pühaliku meeleolu. Kui aga märkasin, et nii mõnigi kahhelahi on välja vahetatud lainelise plekk-karbi vastu, otsustasin üles otsida kooli kõige tähtsama mehe või naise ning talle pisut moraali lugeda. Nii kohtusingi Vello Kapteiniga esmakordselt. Nõudsin, et ta mulle otsekohe kogu koolihoonet näitaks, ning keelasin ära igasuguse ümberehitamise. Elu lõpuni jääb meelde, kuidas ta tegigi mulle ekskursiooni kogu majas ja mind äärmise lahkusega ära kuulas.
Direktor oli vait terve tee. Koolimaja ette jõudes tõmbas ta järsu liigutusega autoukse lahti, astus välja, lõi ukse kinni ja pani selle lukku. Ma ei jõudnud iitsatadagi, kui ta juba kadunud oli. Istusin seal tagaistmel kõik oma koolitunnid ja natukene isegi veel, kuni ta lõpuks tuli. Ma ei mäleta, mida ta ütles, küll aga on meeles rõõm, mida tundsin, kui autost välja sain.
Kolmanda klassi alguses lahutasid vanemad abielu ja ma sattusin Audru kooli, tüüpilisse kastmajja, mis oma paarisaja õpilasega oli ja jäi minu jaoks kombinaadiks, kus ma korralikult ei juurdunudki. Alles Tartu ülikooli sambaid nähes tundsin, et olen taas kord sattunud õppima õige väljanägemisega majja.

Astrid Kannel

ÕpL

Ajalooteadvus – samasugune ja teistsugune

Karl Kello

Hiljuti käivitus kultuurilehes Sirp diskussioon eestlastega samasuguse ja ühe teistsuguse ajalooteadvuse üle. Algas see Ülo Mattheuse artiklist „Ideoloog Hvostovi eestlasteta ajalugu” (raamatu „Võõrad lood” põhjal, vt Sirp 1.08.).

Millegipärast jäi see „üks teistsugune ajalooteadvus” alateadvusse kummitama, eriti pärast Andrei Hvostovi vastusartiklit „Ääremärkusi Mattheusele, peaaegu evangelistile” (Sirp 15.08.). Mis tähendab, et temaatika on tähtis. Ajaloolane Marek Tamm pidas vajalikuks väga karmisõnaliselt viidata, et kirjandusteos ei anna ometi põhjust pidada autori ajalooteadvust mitte õige eestlase omaks, sest „novell ei ole arvamusartikkel. Kirjanik ei ole ajakirjanik, isegi kui tal on sama nimi” (Sirp 8.08.).
Asi ei tohiks siiski nii lihtne ol-
la – küllap mängib nii ajakirjaniku kui ka kirjaniku rolli puhul (eriti kui nendega kaasneb ideoloogi staatus – Hvostov ise nimetab end ideoloogiks sõna laiemas mõistes) mingil moel kaasa ka teadvus, sh ajalooteadvus. Sest see on isiksuse olemuslik osa, seda ei saa lahutada inimese identiteedist. Ajalooteadvus seostub tihedasti ka niisuguste hämaravõitu mõistetega nagu iseteadvus, eneseteadvus, alateadvus.

Teine teadvus, teine lugu
On üks teistsugune ajalooteadvus, pole midagi parata. Olgu see siis kas või baltisaksa ajaloomõistmisest pärit, nagu viitab Andrei Hvostov
ise – oma sõnul elab ta baltisaksa maailmas, vähemalt mis puutub ajaloost kirjutamisse. See teistsugune ajalooteadvus leiab otsest kinnitust ka mainitud leheloost: Hvostov kirjutab, et mõtiskledes Ülo Mattheuse artikli üle, võttis tema peas lõpliku kuju üks teda juba pikemat aega kütkeis hoidnud jutustuse idee, misjärgi ühel eesti patrioodist interdistsiplinaaril õnnestub ära hoida 1. maailmasõda: „Põhjuse-tagajärje seoseid teadva inimesena mõistab X väga hästi, milleni see viib. Kui pole maailmasõda, siis pole ka enamlaste pööret Venemaal. Kui pole enamlaste pööret, jääb ka Eesti Wabariik välja kuulutamata.” Ja nii seisabki see mister X aastal ca 2000 Vene impeeriumi Eestimaa autonoomse piirkonna pealinna tänavail – keset Reveli-nimelist miljonilinna, kus „räägitakse vene keelt. Sekka kostab saksat ja siis veel mingit imelist vene laenudega risustatud dialekti” (Sirp 15.08.).
Tuleb tõdeda, et kui vastav idee hoiaks kütkeis n-ö eestlastega samasuguse ajalooteadvuse kandjat, kujuneks sellest ilmselt üks teine lugu. Eestlaslik ajalooteadvus ei võtaks Vene impeeriumi aastal ca 2000 iseenesestmõistetavana nagu ka Vene ülemvõimu Eestimaa üle. Eeldaks vahest isegi, et just bolðevike võimuletulek andis impeeriumile ajapikendust. Sest sama hästi, et Eesti iseseisvus tänu bolðevikele, saab öelda, et iseseisvus saavutati bolðevikest hoolimata. Sedastaks, et täielise rippumatuse seemned idanesid juba aastast 1905, kui sai selgeks, mida on Vene tsaarivõimult oodata, ja et ega Eesti üksinda – iseseisvuspüüdlused ilmestasid kogu tohutu impeeriumi sõjaga liidetud äärealasid. Et aastal 1917 oleks nii või teisiti midagi toimunud, ka ilma maailmasõjata, samuti aastal 1929, kui algas ülemaailmne majanduskriis. Et Vene impeerium kujutas endast kolossi savijalgadel – kui vaid käputäis bolðevikke suutis hävitada ühiskonna alused ja tappa maha eliidi. Tsaar oli kord juba tapetud (s.o pärisorjusest vabastaja-tsaar, 1881), reformaatorist peaminister samuti (1911), riigimees Rasputin oleks otsa saanud nii või teisiti, ka ilmasõjata. Tsaari salapolitsei ei saanud ilmselgelt hakkama bolðevikest terroristide ohjeldamisega. Jne.

Kõik on kõigega seotud
Olles veidi kahtleval seisukohal Briti impeeriumi jätkuvas eksisteerimises, on Hvostovi esitatud kujuteldava ulmelise suunitlusega teose autor millegipärast kindel, et Vene impeerium on alles, samuti tema ülemvõim Eestis. Mis iseloomustaks tõesti vene/baltisaksa ajalooteadvust.
Usk Vene impeeriumi püsivusse kuulub siiski samasse optimismivaldkonda kui usk N Liidu igikestvusse ja reaalkommunismi kui ajaloo lõppeesmärki. Eestlasliku ajalooteadvuse kandja poleks neis asjus nii kindel. Sest ajaloos (nagu looduseski) on kõik kõigega seotud. Ajaloos kehtivad põhjuse-tagajärje seosed pole nii otsesed ja üheülbalised. Ajalooprotsess käib omasoodu, sõltumata soovunelmatest. Ajaloolised tendentsid kehtivad vääramatu väega. Ajaloovankrit ei anna äkitselt pöörata. Kui eeldused teatud sündmuste toimumiseks on välja kujunenud, siis need ka toimivad, ühel või teisel kujul.
Suurrahvad näivad lootvat oma jõu ja massi peale, neile tundub, et ajaloovanker liigub suuresti nende tahtmist mööda – ja otseteed helge tuleviku poole. Väikerahvad kahtlustavad pigem, et ajaloovankri iga ratas kisub eri suunda ja kui ka ühel neist peaks õnnestuma vältida mõnd suuremat kivi, leiab teine kohe üles uue ja hullema, mis võib selle hoopis uppi pöörata. Ühes ollakse siiski kindel, isikliku kogemuse põhjal, et kui ajaloovanker otse ja lopelt liigub, viib tee allamäge; ja et kui juhtumisi peaksid kõik rattad ühes suunas vedama, tuleb hetke kasutada, sest see ei kesta kaua.

Eestlasteta ajalugu?
Selle ulmelise idee järgi võib venelasi ehk tõesti olla 400 miljonit ja „udmurte ja marisid vist Vene impeeriumis enam pole. Nad ei mahu venelaste kõrvale. Ei tea, kas eestlasigi nii väga on. Neid, kes end veel eestlasteks peavad”.
Kes ennast eestlasteks peavad? Kui eesti rahvas polnud eelmise kahesaja aastaga Vene impeeriumis otsa lõppenud, miks pidanuks ta kaduma siis nende kahe-kolme põlve jooksul, sellel oleksi-impeeriumi võimalikul õitseajal? Elati ju üle isegi Vene–Liivi sõja ning Põhjasõja-aegne hävitustegevus. Saadi hakkama rahvusliku ärkamise ja eestikeelse koolihariduse juurutamisega nii pea kui võimalik; mindi Riia ja Peterburi kõrg- ning sõjakoolidesse õppima, mistõttu hakkas välja kujunema eesti soost teenistusaadel (põhikasvulavaks need vaesematest oludest pärit maapoisid, kes õppisid tsaari sõjakoolides ohvitseriks, kaotamata sidet oma rahvaga). Intelligents pöördus koju tagasi, säilitades eestimeelsuse. Venestamislained ilmselt jätkunuksid – aga mida suurem surve, seda tugevam vastupanu.
Eesti ajalooteadvuse kandja ar-vestaks ka eestlaste kirjaoskuse taset 20. sajandi alguses võrreldes impeeriumi keskmisega: 19. sajandi lõpuks oli jõutud Vene impeeriumi kõige parema kirjaoskusega rahvaste sekka.
Konstantin Päts meenutas 70 aastat tagasi, Eesti teaduste akadeemia avamisel 22.10.1938 üht juhtumit aastast 1911, kui teda kutsutud „Peterburis ühe Hommikumaa keeleteadlase juurde, kellele Vene teaduste akadeemia poolt oli tehtud ülesandeks otsustada, kas Eesti rahvakoolis tuleb eesti keeles õpetust anda. See Idamaa keeleteadlane, kes istus oma raamatute ja Budha kujude keskel, tundis küll kõiksugu keeli, kuid eesti keelest ei olnud ta enne kuulnud. Temale tuli siis hulk eestikeelseid õpperaamatuid ette näidata, kuni ta aru sai, et eestlased peavad ikka kõrge kultuuriga rahvas olema, kui neil niisugune kirjandus on”.
Miks peaks üks võrdlemisi haritud rahvas, kirjakeelne rahvas iseenesest kaduma? Või peab võimaliku ulmeloo autor silmas mingit eriti ränka impeeriumipoolset vahelesegamist, mis ületanuks isegi 1937, 1940–1941, 1944–1949 toimunu pluss hilisema venestuse, s.o midagi kohaliku Tðetðeenia taolist?

Eestlust alal hoidev tung
Ameerika ja Austraalia, Kaukaasia ja Siberi eestlased hoidsid eestlust alal pikki inimpõlvi, viimased hoolimata isegi meeste mahalaskmisest. Miks pidanuks eestlus kaduma omas kodus? Vahest olnuks oodata hoopis uut rahvuslikku tõusu, uuel tasemel?
Eestlust alal hoidev tung (kui poeetiliseks minna), mis tõi rahva lauluväljakule 20 aastat tagasi ja praegugi, ei näi olevat teistsugusele ajalooteadvusele arvestamist vääriv asjaolu.
Vene ja baltisaksa ajalooteadvusel on tõesti üht-teist ühist. Baltisaksalik suhtumine võis kergesti pidada eestlasi ajaloota rahvaks, teise variandi järgi saaks Eesti ajaloost vabalt kirjutada ilma eestlasteta.
Muidugi saab, ainult et – mis mõttega? Ajalooteadvus saab olla ainult rahvuslik – hoolimata sellest, et kõik rahvuslik on omandanud kahtlase kõrvalmaigu. Loomulikult on olemas nii vene kui ka baltisaksa ja isegi ees-ti ajalooteadvus. Pole internatsionaalset ajalooteadvust. Ja hästi on, sest milleks meile tasalülitatud ajalugu.

ÕpL

Ühtsed gümnaasiumikatsed – miks mitte?

LAURI LEESI, Tallinna prantsuse lütseumi direktor:

Mida arvate gümnaasiumi ühtsete sisseastumiskatsete ideest?

„Miks mitte – siin ei ole midagi võimatut. Ka praegu tehakse ju põhikooli lõpueksamid. Ükspuha, kas neid kontrollitakse koolis või kusagil keskuses, vastavad nad ikkagi ühtsetele nõuetele – on kehtestatud haridusmiinimum, mida ühiskond kodanikult eeldab. Iga riik, kes kulutab kodanike harimisele raha, soovib neilt teadmiste näol ka midagi vastu saada.
Näiteks prantsuse lütseumis see põhimõte täpselt niimoodi toimibki. Kui õpilane on põhikoolis meie kooli mõistes hästi hakkama saanud, pääseb ta 10. klassi. Kui tema õppeedukus on olnud 9. klassis kolm veerandit meie silmis ebarahuldav, ei elimineeri me teda automaatselt, vaid anname võimaluse konkureerida võrdselt teiste koolide lastega meie kooli gümnaasiumiossa igal aastal kevadisel koolivaheajal toimuvatel katsetel. Ja kui ta nüüd ennast kokku võtab ja end nendel katsetel väga hästi näitab, jääbki ta sisse. 14–15 õpilase seas, kelle me kahe paralleelklassi peale katsetega oma tublimatele lisaks vastu võtame, on tavaliselt ikka veel 4–5 oma kooli õpilast.
Ma arvan, et Tõnis Lukas rääkis esialgu gümnaasiumi sisseastumiseksamitest pigem kui ideest. Kuidas ja milliseid katseid korraldada, selle küsimuse lähemaks arutamiseks istutakse tõenäoliselt tulevikus veel maha, ja väga võimalik, et üks vestluspartneritest olen sel juhul ka mi-
na – polegi tähtis, kes kooliinimestest konkreetselt. Mida minister praegu tahab ühiskonnale öelda, on aga see, et iga kodanik ei peagi keskkooli ega edasi ülikooli minema. Ei ole ju mõeldav, et iga eestlane on ülikooliharidusega. Seda pole kunagi olnud ega saagi olema. Suurem osa erialadest, millel inimesed ühiskonnas rakkes on, ei nõua ülikooliharidust, vaid hoopis teistsugust ettevalmistust.
Klassikaline ülikooliharidus pole mingis mõttes parem kui näiteks tehniline haridus. Euroopa pedagoogilises praktikas on ju üldiselt kõikides maades sellised õppeasutused, mida meil vanasti kutsuti tehnikumideks ja mis omal ajal nimetati ümber (rakendus)kõrgkoolideks. Juba see ümbernimetamine oli vale. Oleks pidanud säilitama tehnikumid keskharidust andva tehnilise õppeasutuse tähenduses või nimetama neid minu pärast nagu näiteks Luksemburgis või Prantsusmaal: Lycée Technique ehk tehnikalütseum. Olen külastanud Luxembourgis isegi sellist kooli, millel on kaks hoonet: ühes asus meiegi prantsuse lütseumiga analoogne klassikaline lütseum ja teises tehnikalütseum. Neil on üks direktsioon, üks lõpupidu. Selline hariduse liik ei ole alavääristav. Kas see on mingi tõusiklik igand või midagi muud, aga meil Eestis on paraku suhtumine tehnilisse haridusse veel ebaküps.”

ÕpL

Gümnaasiumi valikained ülikoolist

Anu Mõttus

Tallinna tehnikaülikooli avatud ülikool on koostöös teaduskondadega korraldanud üldhariduskoolide õpilastele ja õpetajatele suunatud kursusi juba mitu aastat. Õpilastele mõeldud kursustega alustati TTÜ tehnoloogiakooli nime all 2005. aastal, selleks sügiseks töötati välja kaks spetsiaalselt gümnaasiumile mõeldud valikainekursust.

TTÜ avatud ülikooli täiendusõppe koordinaatori Reet Neudorfi sõnul on nende jaoks esmakordne, et regulaarselt hakatakse gümnaasiumiklassidele ülikoolis kohapeal õpetama kaht valikainet. Tallinna Mustamäe gümnaasiumi 11. ja 12. loodusainete klassi õpilased tulid tehnikaülikooli esimest korda 9. septembril pärast koolipäeva lõppu oma koolis. Ülikool pakub neile kaht vägagi erinevat kursust energeetikast ning tootearendusest ja disainist.
Reet Neudorf: „Tootearenduse ja disaini kursuse puhul läheb pärast sissejuhatavat loengut üsna kohe praktiliseks tööks – õpilased peavad välja mõtlema oma geniaalse toote, selle prototüübi välja töötama ja selle ka ära kaitsma. Teisel kursusel tutvustatakse energeetikat tootmisest tarbimiseni.”

Energeetika algus ja ots
TTÜ energeetika instituudi doktorant Ivo Palu ütleb, et niisuguse kursuse kokkupanemine on neilegi uus ja huvitav. Kursuse õnnestumiseks on oma osa andnud terve teaduskond.
„Oleme kohtunud õpetajatega, et saada teada, mida nad valikaine kursuselt ootavad. Meie pakutav ainesisu on jaotatud 16 nädalale, nii et igaüks teaduskonna neljast instituudist saab sisustada neli tundi. Kui minul on keskkooli lõpetamisest möödas kümme aastat, siis teistel, kes noortele loenguid pidama hakkavad, veel vähem. Kõik me õpime ise ülikoolis eri tasemel ja mäletame, mida meile keskkoolis sellel teemal räägiti. Lähtusime kursuse kokkupanemisel sellest, mida meil oleks pakkuda uut, huvitavat ja teistsugust, kui meile omal ajal gümnaasiumis õpetati. Rää-
gime, mida ülikoolis õpetame ja uurime, ning püüame panna selle õpilastele vastuvõetavasse vormi. Kuna sel aastal on tegemist pilootprojektiga, siis natuke ikka pabistame ka.
Esimene kohtumine algas õppeprorektor Jakob Kübarsepa avasõnadega, sellele järgnes kohe õppetöö. Õpilastel on poolteist tundi loengut kuulata kindlasti teine tunne kui 45 minutit, millega harjunud ollakse –
eks esmamulje järgi otsustame edaspidiseks, kas ja millal peaksime vahepause pidama. Esimeses loengus räägiti maapõuest, kust energeetika on alguse saanud, edaspidi tutvustame ka alternatiivseid energiaallikaid ja seda, millest võiks näiteks aastal 2020–2030 elektrit saada. Sealt edasi liigume juba elektrienergia tootmise ja lõpuks kasutamise juurde.
Muidugi peaks lihtsalt jutu kõrval kõike võimalikult palju ka n-ö käega katsuda saama. Praktilise osa maht oleneb teemast – et tulevikku pole meil katsuda anda, siis seal piirdume rohkem slaidide ja filmiklippidega, aga teiste teemade puhul on plaanis ka väljasõidud. Läheme vaatama näiteks paekarjääri kivimikihte – milliste kivimite vahel põlevkivi leitakse. Teeme ekskursiooni Keila-Joa hüdroelektrijaama ja Pakri tuuleparki ning käime ka Estlingi Harku alajaamas ja vaatame, kuidas elekter, mida meilt Soome eksporditakse, seal juhtme sisse pannakse. Kui jõuame elektri tarbimiseni, vaatame, kuidas töötusrobotid klotsi liigutavad ja kõrgepingelaboris tehisvälku tehakse.
Kindlasti tahame kasutada kursuse materjale ka e-õppes. Siis saab kaugemalt kandi rahvaski kaasa lüüa. Praktilise osa jätaksime siiski nende puhulgi alles – ilmselt peaksime kokku tulema iga tsükli lõpus.”

Tootedisain
Kui energeetikud alles alustavad, siis Andri Laidre (kes ka ise on Mustamäe gümnaasiumi vilistlane), Rainer Sternfeldt ja Anu Sooba on ligilähedaselt sama kursust läbi viinud juba mitu aastat. Alustades olid nad veel ise tudengid, nüüd töötavad firmas Sternfeldt & Laidre OÜ.
Reet Neudorfi sõnul on läbi proovitud mitu varianti, ka näiteks intensiivkursus koolivaheajal, aga see tundus liiga kiire läbiratsutamisena. „Need on ikka põhjalikud teemad – kuni autorikaitse ja õigusprobleemideni välja –, millega peab kokku puutuma, kui midagi leiutama hakkad. Kogu tsükkel tuleb õpilastel endil läbida. Väga olulisel kohal on kursustel meeskonnatöö ja oma toote esitlemise oskus, mida samuti õpetatakse. Tiimitöö on ka kursuse juhendamine.”
Anu Sooba sõnul on õpilased aastate jooksul valmistanud tooteid väga erinevatest valdkondadest. Kohe meenub näiteks tark ostukäru, kuhu klient sisestab ostunimekirja ja mis juhatab ostja siis poes õige riiuli juurde. Veel võib nimetada pliiatsitaskutega vihikuid (antud projektist arenes välja õpilasfirma WriteGo), reljeefseid kleepse vaegnägijatele, uusi lahendusi kommide pakendamiseks, päikeseenergial töötavat tänavavalgustuslampi, äratuspatja, lumelukku, süstal-lampi, funktsionaalseid matkakindaid, pakendi tühjendajat, induktsioonlampi jpm.

Põhikoolile linnalaagrid
Tehnikaülikool on mõelnud ka noorematele kui gümnaasiumiealised. Põhikooliõpilastele korraldab TTÜ tehnoloogiakool juba mitmendat aastat linnalaagreid. Kahe-kolme päeva jooksul pakutakse noortele tegevust töötubades, aga ka sportlikku meelelahutust. Reet Neudorf: „Oleme lähtunud põhimõttest „Terves kehas terve vaim”. Selles vanuses lapsed tahavad kõige rohkem midagi ise valmistada, olgu siis arvutis või lausa oma kätega – iseliikurist toiduvalmistamiseni. Tehnikaülikool on seadnud sihiks, et igal teaduskonnal ja erialal oleks välja arendatud mingi tegevus või lühikursus linnalaagri jaoks. Eks ikka selleks, et tulevikus oleks meil rohkem insenere.”
Lisaks Tallinnale on TTÜ linnalaagreid korraldanud Kuressaares, Kohtla-Järvel, Tartus ja Pärnus. Sel õppeaastal seisavad ees laagrid sügisesel koolivaheajal Tallinnas ja Kuressaares ning kevadvaheajal Rakveres. Linnalaagrites on kaasa löönud ka Andri Laidre, Anu Sooba ja Rainer Sternfeldti meeskond, kes on juhendanud iseliikurite meisterdamist.

Õpetajate kaudu õpilasteni
Et õpilased TTÜ tehnoloogiakooli kursustele vähemalt esialgu just tormi ei jooksnud, leidsid organisaatorid, et kõige õigem oleks jõuda kõigepealt loodusteaduste õpetajateni, kes siis soovitaksid kursusi oma õpilastele.
Reet Neudorf: „On palju räägitud, et koolis õpetatav jääb elukaugeks. Meie õppejõud ongi õpetajaid koolitades püüdnud siduda geoloogiat geograafiatunnis läbivõetavaga jne jne. Aga eelkõige tahame tutvustada tehnikaülikooli teadustegevust ning tekitada sidet koolis õpitava ja uusimate teadussaavutuste vahel. Meie koolituspäevad on saanud õpetajatelt väga hea tagasiside, tahame nendega kindlasti jätkata. Kui tehnikaülikool sõlmis kevadel kümne gümnaasiumiga koostöölepingu, soovisid praktiliselt kõik koolid koolitusi tehnikaülikooli õppejõududelt, alates majandusest ja riigi üldisest arengust kuni väga spetsiifiliste valdkondadeni välja.”

ÕpL

Sild ülikooli ja kooli vahel

Samuel R. Mathews, Ph.D, Lääne-Florida ülikooli õppejõud ja TLÜ kasvatusteaduste instituudi külalisõppejõud

Ameerika Ühendriikides käivad ülikoolide õppejõud kehvemate tulemustega üldhariduskoolides õpetajaid ja õpilasi aitamas.

Loomulikult aitavad ülikoolid koole eelkõige oma uuringutega, kuid Ameerikas peetakse väga oluliseks ka õppejõudude ja üliõpilaste vahetut osalemist kooli tegevuses. President George W. Bushi haridusalgatus „No Child Left Behind” („Ükski laps ei jää maha”) on innustanud õppejõude senisest rohkemgi koolidega vahetuid kontakte looma ja mahajääjaid järele aitama.

Ülikoolid tulevad appi
Enamasti minnakse nende piirkondade koolidesse, kus on kõrge tööpuudus, lapsevanemad vaesed, nende haridustase madal ja lapsed puutuvad kokku kuritegevusega. Õpilaste tulemused on seal pea iga näitaja osas madalamad kui jõukamate piirkondade õpilastel. Nendes koolides on vähem silmapaistvalt häid õpetajaid, seal on koolimajad vanemad ja vajavad remonti. Samas ei suuda vaesunud perekonnad oma lapsi jõukamate piirkondade koolidesse saata, ehkki Ameerikas soovitatakse nii teha.
Selles olukorras saavad ülikoolid koole aidata. Näiteks New Orleansi ülikool Louisiana osariigis toetab oma piirkonna neid koole, kus ligi 75% õpilastel on enamikus õppeainetes tulemused allpool riigi keskmist. Üks New Orleansi ülikooli algatusi on andekate bakalaureusekraadiga noorte saatmine praktikale piirkondadesse, kus koolidel on probleeme heade õpitulemuste saavutamisega. See bakalaureuseastme noorte koolidesse suundumine sarnaneb paljuski algatustega „Teach for America!”, mille analoog Eestis on programm „Noored kooli!”.
Teine New Orleansi ülikooli algatus on jazz-muusikat tutvustavad muusikatunnid ja kontserdid oma piirkonna madalama õppeedukusega koolides, sealhulgas 2005. aastal orkaan Katrina poolt laastatud õppeasutustes.
Kolmas võimalus, mida kasutatakse, on õppejõudude ja üliõpilaste vahetu koostöö koolidega. Viimasel kahel aastal olen minagi töötanud sellise piirkonna algkoolis (lasteaiast kuni viienda klassini), kus enamik peresid elab vaesuses, esineb rohkesti kuritegevust ja paljudel lapsevanematel on jäänud koolitee pooleli. Lähtun koolis tegutsedes oma teadustööst, milles uurin, kui palju vähendavad rasked elutingimused õpilastel positiivsete õpitulemusteni jõudmise võimalusi.
Osalen koolitöös kahel viisil. Esmalt teen kaasa õpilaste julgustamise programmis, mida pakutakse laupäeva hommikuti kaks korda kuus. Mul on kuus üliõpilast (neli bakalaureuse- ja kaks magistriõppes), kes mind abistavad. Meie gruppi kuulub 24 neljanda ja viienda klassi õpilast. Meie eesmärk on julgustada lapsi õppima reaalaineid. Meieta ei pruugiks nad hakata reaalainete vastu huvi tundmagi. Projekt on ametlik ja toimub kokkuleppel kooliga, kuid seda ei rahastata.
Teiseks töötan selles koolis üks kord kuus abiõpetajana. Ülikoolis on mul loengud tavaliselt kolmel-neljal päeval nädalas. Kui mul loenguid ei ole, leiate mind koolist kolmanda klassi õpetajat abistamas. Kõige parem osa minu tööst ongi vahetu töö õpilastega. Nad on pärit eespool kirjeldatud ümbruskonnast ega leia sageli kodustelt õppimiseks toetust, seepärast loengi mina nendega koos õpikutekste, aitan neid matemaatikas ja muudes ainetes.

Kasulik mõlemale poolele
Koolis töötamine on kasulik ka mulle endale. Loen ülikoolis kaht kursust: lapse areng ja noorukiea psühholoogia. Need ained moodustavad õpetajakoolituse üliõpilaste psühholoogiakursuse aluse. Vahetu kontakt laste ja noorukitega muudab selle kursuse väga eluliseks. Lisaks aitab koolis töötamine luua minu teadustöös silda teooria ja praktika vahele. Vahetu tegelemine õpiraskustes õpilastega annab mu uuringule tugeva kogemusliku aluse.
Väga kasulik on koolides õpetajatele abiks käimine ka mu üliõpilastele. Kui otsime seoseid teooria ja reaalse koolielu vahel, tekib auditooriumis kohe elav ja asjatundlik mõttevahetus. Reaalainete õpilastele huvitavaks muutmise projektis osalenud üliõpilased on nüüd kõik mingil määral selles küsimuses eksperdid. Kaks magistranti otsustasid kirjutada oma lõputöö üldhariduskoolis kogetu põhjal, kaks bakalaureuseõppe üliõpilast kandideerisid ja ka võeti vastu psühholoogiaosakonna magistriõppesse. Õpetajana tööle läinud üliõpilane alustas oma esimest tööaastat õpetajana enesekindlalt, kuna tal oli juba õpiraskustega õpilaste õpetamise kogemus.
Paljud Ameerika ülikoolid kaasavad õppejõude ja üliõpilasi kooliellu. Õppejõudude panus sõltub muidugi sellest, mil määral juhtkond koolide aitamist nende töö hindamisel väärtustab. Üliõpilaste panus sõltub aga sellest, kuidas kogemusõpe on seostatud vastava osakonna õppekavaga. Paljudes Ameerika kolledþites ja ülikoolides saavad üliõpilased üldhariduskoolis tuutori või mentorina töötamise ning kooliprogrammides osalemise eest ainepunkte.
Praktiliselt näeb see välja nii, et üliõpilane läheb oma lõputööd juhendava õppejõu juurde ning nad arutavad läbi, kuidas saab üldhariduskooli õpilaste heaks tehtavat tööd siduda akadeemilise õppega.
Näiteks tahtis üks üliõpilane saada väikeste laste nõustajaks. Teemaga lähemaks tutvumiseks hakkas ta kohalikus koolis probleemidega lapse mentoriks. Semestri jooksul kaardistas ta selle lapse probleemid, uuris vastavasisulist kirjandust ja kirjutas uurimuse. Üks võimalus ülikooli ja üldhariduskooli sidemeid tugevdada on läbida kursused osaliselt kogemusõppega – teoreetiliste teadmiste kontrollimisega praktikas. Kogemusõpe on eriti asjakohane psühholoogia, õpetajakoolituse, eri õppeainete didaktika puhul.
Ma ei suuda ettegi kujutada kasvatusteaduste õppejõudu, kes kooliõpilastega üldse kokku ei puutu. See võrduks arstiteaduskonna õppejõuga, kes õpetab kirurgiat, kuid ise kirurgina ei tegutse.
Koolid omalt poolt saavad õppejõudude vahetut osalemist üldharidussüsteemis soodustada. Kõige lihtsam on kutsuda probleemidega lastele appi kooli õpetajapraktikale tulnud üliõpilasi, aga ka neid juhendavaid õppejõude.

ÕpL

Samal teemal

Edgar Krull, TÜ kasvatusteaduste professor
Samuel R. Mathewsi kirjutisest jääb mulje, et mida enam pedagoogikaõppejõud koolis viibib ja töötab, seda paremini suudab ta oma põhitööd teha. Päris nii see siiski ei ole. Pedagoogikaõppejõu ülesanne on aru saada ja selgitada, mis on pedagoogilise meisterlikkuse alus ja kuidas seda saavutada, sest meisterõpetaja (aga ka viiulivirtuoos või tippsportlane jt) ei oska sageli teistele seletada, kuidas ta oma meisterlikkuse saavutas ja milles see seisneb. Muidugi ei saa õpetajakoolitaja edukalt töötada, kui tal pole koolikogemust ja ettekujutust õpetajatööst. Kuid liigne seotus koolielu igapäevadetailide ja -rutiiniga võib õppejõu teadlasena arenemist isegi takistada.
Ka USA-s pole õpetajakoolitajate side kooliga nii tihe, nagu võiks järeldada dr Mathewsi artiklist. N. Zimpheri ja J. Sherrili ülevaatest õpetajauuringute käsiraamatus (1996, lk 285–286) selgub, et USA-s on vaid ca 80%-l õpetajakoolitajatest eelnev koolitöö kogemus ja vaid kuuendik neist osaleb pidevalt rakendusuuringutes koostöös koolidega. Ainemetoodikute uuringust selgus, et vaid kolmandikul neist oli oma postkast ja kümnendikul töölaud koolis. Ka meil läbi viidud pedagoogikaõppejõudude küsitlus (Krull ja Kurm, 1998) näitas, et ca 20% õppejõududest puudus varasem koolitöö kogemus ja veidi üle 10%-l koolipraktikajuhendajatest ei olnud üldse koolis õpetamise kogemust.
Üldiselt ei peeta õpetajakoolitusega tegelevate õppejõudude sidet ja koostööd koolidega meil vähem oluliseks kui USA-s. On üsna tavaline, et ülikoolide ainemetoodikud töötavad osalise koormusega õpetajana. Üldpedagoogika õppejõudude töö iseloom jätab selleks vähem võimalusi. Enamik kasvatusteaduste õppejõude teeb koolidega koostööd üliõpilaste pedagoogilise praktika raames. Paraku on meil koolipraktika puhul raskusi isegi eel- ja põhipraktika eristamisega. Tingitud on see korraldusliku lihtsuse eelistamisest üliõpilaste õppimisvajaduste arvestamisele. Teoreetilised ja praktilised pedagoogikaõpingud peaksid käima käsikäes. Nii oleks üliõpilastel võimalik pidevalt kogeda, kuidas teooria konkretiseerub rakenduslike lahendustena, ning mõista dialoogi vajadust teooria ja praktika vahel.

Rain Mikser, TLÜ kasvatusteaduste instituudi direktor
Dr Mathewsi artikkel ning selles toodud näited kooli ja ülikooli koostöövormidest väärivad tõsist tähelepanu. Selles kajastatu on innustav. Kuid tutvustatud lähenemised ja lahendused pole Ameerikaski üldlevinud. Seda enam tuleb meil nende rakendamise katseid hoolikalt analüüsida.
Reaalne koolikogemus on pedagoogikaõppejõu töös hädavajalik. Seda tõendab Samuel Mathews veenvalt nii oma artikli kui ka isiksusega – viimases veendus siinkirjutaja hiljutisel konverentsil Tallinna ülikoolis.
Ideena ei ole õppejõudude koolipraktika Eestis midagi uut. Ülikoolides on see teema korduvalt päevakorral olnud ning ma ei kujutagi ette tõsiseltvõetavaid põhimõttelisi argumente selle vastu.
Ületamatuks takistuseks on aga osutunud teostuslik pool. Tallinnas ja Tartus on üldhariduskoolid üle linna laiali pillutatud – mida kaugemal kesklinnast, seda „tavalisemad”. Isegi kui kooli juhtkonnal on huvi mõnetunnise nädalakoormusega töötava õppejõu vastu, võtab ühistranspordiga sõit kooli ja seal paari tunni andmine suurema osa õppejõu tööpäevast. Ja kas võib kindel olla, et inimene, kes ainult mõneks tunniks nädalas koolimajja tuleb ja sealt kohe jälle minema tormab, suudab koolielu vähegi terviklikult hoomata?
Tuleb arvestada, et pedagoogikaõppejõu põhikohustused on siiski seotud ülikooliga, ning siingi on vaja suuremat pühendumist ja ajareservi. Kasvatusteadused on oma teadustöö näitajate poolest olnud aastaid Eestis punase laterna, et mitte öelda peksupoisi rollis. Näitajate puudumine tingib teadusraha puudumise, millest omakorda tuleneb suur materiaalne sõltuvus läbiviidava õppetöö hulgast, mis omakorda ei võimalda piisavalt pühenduda teadustööle, rääkimata koolide aitamisest. Lisaks on suur osa õppejõududest hõivatud doktoriõpingutega, mis võtab samuti oma aja. Surnud ring.
Kuidagi ei tahaks, et pedagoogikaõppejõust kujuneks arusaam kui muinasjutukangelasest, kes olematu ajaressursi juures peab olema ühtviisi eeskujuks nii teadlase, õppejõu kui ka kooliõpetajana. Seda olulisem on eelnevat arvestades leida paindlikke võimalusi, kuidas õppejõud siiski saaks üldhariduskooli töösse panustada, ilma et seejuures kannataksid tema tervis ja põhitöö.
Nagu nähtub Samuel Mathewsi artiklist, on ameeriklased siin ilmutanud suurt leidlikkust. Kõik ei pruugi olla meie oludesse üle kantav, aga lisaks tunniandmisele on hulk võimalusi huvihariduses, noorsootöös ja mujal, mille kaudu õppejõud saab end mingisugusegi regulaarsusega tegeliku koolielu ja eelkõige õpilastega kokku viia.
Loodetavasti ennetab õppejõudude sisemine sund ja kollegiaalne austus sellise töö vastu vajaduse muuta see mingil viisil kohustuslikuks.

Ene-Silvia Sarv, TLÜ kasvatusteaduste instituudi lektor
Kui USA ülikoolidel on traditsioon aidata majandusraskustes piirkondade koole, siis Eesti traditsioon on pigem vastupidine – Tartu ja Tallinna ülikoolide õppejõud on toetanud eelkõige süvaõppeklasse, treeninud õpilasi riiklikeks ja rahvus-vahelisteks olümpiaadideks. Tartu 1. keskkooli (Treffneri gümnaasiumi) füüsika ja matemaatika klassis õpetasid TRÜ õppejõud, Nõo keskkoolis Tõravere observatooriumi rahvas.
Kui 2004. aastal 67 Eesti kooli õpetaja ja juhtkonnaliikme käest küsiti, kellelt nad on raskustes abi saanud, nimetati kolleege ja oma perekonda, aga mitte kunagi ülikoolirahvast. Veelgi enam – oma tundides ülikoolide inimesi heal meelel ei nähta.
Õppejõudude koostöö kooliõpetajatega oleks muidugi Eestiski tervitatav. Nii oleks hea kaardistada õpilaste õpistiile, koostada lastele individuaalse arengu kavasid jm. Paraku on vabatahtliku töö traditsioon Eestis kidur ning õppejõu loengutöö maht hoopis teist järku kui USA-s.
Ülikooli ja üldhariduskooli koostööd soodustaksid tsükliõppe kasutamine, autoriprogrammid, loobumine numbrilisest hindamisest. Aga kas kool kujutab ette, et õppejõud annab nende kahe kuu jooksul iga päev neli tundi loodusteaduste filosoofiat? Tore oleks, kui kujutab!

ÕpL

Paigalseis viib tagaritta

Martin Kaasik, Tallinna Laagna Gümnaasiumi direktor

Ei pea ennast analüütikuks ega teadjameheks, kuid paarikümneaastane aktiivne osalemine hariduselu korraldamises Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhina on andnud julguse kogunenud mõtteid avalikult kirja panna. Piirdun vaid kahe olulise teemaga. Need on õpetaja palk ja selge sihi puudumine koolitöös.

PISA-uuringu järgi on Eesti hariduskorraldus laias laastus viiendal kohal maailmas. Väga hea tulemus. Tuleb tunnistada, et kuulun nende hulka, kellele tuli nii hea koht meeldiva üllatusena. Olen veendunud, et PISA-uuring on vähemalt Euroopa hariduse analüüsimisel autoriteet number üks.
Nüüd, pärast suure edu nautimist, on aeg küsida, mis saab edasi. Liiatigi tuleb uus uuring juba aasta pärast ja elu areneb kiiresti ka hariduses.
Tähtsaim selle protsessi hindamise juures on selgitada välja trend ehk kas seisame paigal või liigume, ja kui liigume, siis millises suunas. Minu küsimus on: kas Eesti haridus on tõusnud viiendale kohale maailmas või langenud viiendaks?
Soovin, et eksiksin, kui väidan, et oleme püsinud seal, kus olime juba kümme aastat tagasi. Pidulik paigalmarss tähendab aga suundumist tagumistesse ridadesse. Paigalseisu põhjus on majandusseaduste eiramine hariduselus.
Majandus- ja loodusseadusi saab eirata teatud aja jooksul, kuid mitte pidevalt. Minimaalsete ressurssidega saab minimaalse resultaadi. Ka hariduses kehtib tõde, et ei ole olemas odavat ja head.

Odavuse tagab odav õpetaja
On olnud kuulda isegi väidet, et raha ja õpitulemused ei ole omavahel seotud, sest on hulk riike, kes kulutavad kordi rohkem raha, kuid on tulemuse poolest meist tagapool. Justkui ei kehtiks hariduses majandusreeglid.
Arvan, et ikka kehtivad – meie hariduse odavus toetub odavale õpetajale. Väidan, et väga hea tulemus on õpetajate töö vili ja just see on ressurss, mida ohtralt kulutame, aga ei taastooda. Meie hariduse odavuse kindlustab odav õpetaja. Kui kauaks seda odavat tööjõudu aga jätkub? Praegused head õpetajad valisid õpetajakutse hoopis teistsuguses ühiskonnas, kus domineerisid teised väärtushinnangud. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, ütleb kõnekäänd ja seepärast oleme sunnitud tõdema, et uusi väga häid õpetajaid tuleb kooli hulga vähem, kui sealt lahkub. Uute tegijate jaoks vanad motiivid ei toimi. Kes kutsub noori üles valima õpetajaameti ühekordse suure rahasumma eest, see meelitab lihtsameelseid võlavanglasse. Mida nende õnnetutega koolis peale hakata?

Ikka palgast, tüütuseni
Õpetajaks olemine eeldab täielikku pühendumist, pidevat eneseharimist ja pingelist tööd. Kindlasti leidub tulevaste võlavangide hulgas neid, kellest hea õpetaja võib saada, kuid nimetatud ettevõtmine sobib eksperimendiks, mitte enamaks.
Seega tuleks esimese eeltingimusena viia õpetajate palk tööjõuturul arvestatavale tasemele. Palgast on tüütuseni räägitud pea igal haridust puudutaval foorumil ja lõpeb see arutelu alati ühtemoodi. Keegi hüüab, et ega palk ja raha üldse ole koolielu ainsad probleemid. Väidan siiski, et kuni ei tõsteta õpetajate palka, on teistel teemadel kõnelemine puhas retoorika. See on sama, mis tuua haiglasse inimene, kelle süda ei tööta. Et kõik südamearstid on aga hõivatud, pakkuda lahenduseks, et kuna patsiendil on ka hambad katki ja hambaarst parajasti vaba, siis parandame kõigepealt need ära ja vaatame siis, mis edasi saab.
Mind hämmastas, et harimatute üleskutse külmutada majandusraskustes ka haridusraha, leidis nii palju toetajaid. Õpetajate palga külmutamise ettepanek tähendab üleskutset külmutada laste tulevik.
Paraku ongi see hariduse allakäigutrepi peamisi alustalasid, mistõttu enne, kui õpetajale õiget palka maksma hakatakse, polegi muust suurt rääkida. Muu ei ole nii aktuaalne.

Pole selget sihti
Õiget hariduselu arengukava pole senini. Õigemini kava küll on, kuid pühaduseks, ülimuslikuks peetakse koalitsioonilepinguid ja seda igal valitsemistasandil. Kui arengukava koostatakse üldjuhul ikkagi teadusliku (mõistusliku) analüüsi alusel, siis koalitsioonileping on vaid mõne nädalaga kokku sobitatud valimisplagudelt kokku miksitud emotsionaalne loba.
Kui veab, võib ka selge arenguplaanita õigele teeotsale sattuda, kuid vaid lollidel on kombeks üksnes heale õnnele loota.
Eks omad vitsad peksavad. Oleme oma elu juba teist aastakümmet iseenese tarkuse järgi sättimas, kuid sellest hoolimata pole suutnud põhiküsimuste kokkuleppimises edeneda.
Ükskord tuleb jõuda nii kaugele, et meie riigijuhid suudaksid ka teadjatelt nõu küsida ja oma valimislubadused vastavalt kokku panna, välja hõigata ning ellu viia. Tähtis on, et tehtaks õigeid asju, mitte see, milline partei neid teeb.

ÕpL

Kunstnikust õpetaja paneb lapsed mõtlema

Sirje Tohver

Kullo keraamikaringi juhendaja Aino Arumäe on üle 40 aasta kunsti õpetanud. Alustanud pärast kunstiinstituudi lõpetamist Pärnus, jätkas ta 1973. aastal toonases Tallinna pioneeride palees.

Joonistamine ja savitöö olid Aino Arumäe meelistegevused juba kooliajal. Nii Pärnu 1. kui ka 2. keskkoolis oli juhendajaks Meeta Viks, kes on tema elus suurt rolli mänginud. „Väga emaliku suhtumisega ja hooliv õpetaja, kes elas oma õpilaste elule kaasa. Tema tähelepanu oli mulle väga tähtis.” Muusikaliselt andekal tüdrukul soovitati õppida ka mõnd pilli, aga üksinda kolme tütart kasvatavale emale käis instrumendi ostmine üle jõu.

Raskustega silmitsi
Esimene katse kunstiinstituuti sisse saada ei õnnestunud. Vastu võeti kolm, Aino Arumäe jäi neljandana ukse taha. Ta ei tea, kas tal oleks jätkunud südikust veel proovida, kui õpetaja Viks poleks teda ärgitanud edasi võitlema. „Tema oli minu hingeline tugisammas ja suunaja. Soovitas minna aastaks Tartu kunstipedagoogilisse kooli ja järgmisel aastal saingi keraamikasse sisse.”
Aino Arumäe hindab kõiki kunstiinstituudi õppejõude kõrgelt, ent kõige suuremat mõju avaldasid talle Helene Kuma ja Märt Bormeister. „Kunstiinstituudis tuli väga palju kompositsiooniga tegelda, võib-olla see ongi alus, mis andis oskuse õpilastelt ligilähedaselt sama mõõduga nõuda. Ikka veel ja veel, mõtle veel, lahenda veel,” arvab Aino Arumäe.
Üliõpilasena ei saanud Aino Arumäe siiski ainult kunstile pühenduda. Väike stipendium ei võimaldanud ära elada, tuli tööle minna. Et ta oli kooliajal mõelnud ka arstiks õppimisele, läks ta Tõnismäe haiglasse doktor Seppo juurde öövalve sanitariks. „See oli raske aeg, loengutel tuli uni kallale, pane või tikud laugude alla, aga mulle see töö sobis. Mind on alati häirinud inimeste kurjus, aga haiglas kurjust ei olnud – see oli aitamise koht.”
Kurjusega puutus Aino Arumäe lähedalt kokku juba väga varakakult. Esimene tõsine löök oli kolmandas klassis, kui tema imetlusobjekt, vene keele õpetaja Rängel ja pinginaaber Siberisse küüditati. Kumbki ei tulnud tagasi, pinginaaber suri juba teel. Toonast hirmu ja surutist suurendas veelgi see, et isa oli sõdinud sõjas valel poolel. „Ema rääkis mulle asjad selgeks. Minust ei saanud kunagi lojaalset kodanikku, olin varjatult vihane. Aga see on selle põlvkonna valu ja vaev, millest pole enam mõtet rääkida.”

Savisellid
Aino Arumäe esimene töökoht oli Pärnu ehitusmaterjalide tehase keraamikatsehh. Peagi kutsus õpetaja Meeta Viks ta Pärnu pioneeride majja. 1965. aastast saati on ta kogu aeg õpetanud, alguses tehase kõrvalt, pärast Tallinna tulekut põhitööna.
Tallinna pioneeride palees ei võetud Aino Arumäed kui noort ja tundmatut inimest alguses jutulegi ja ta käis Arsist tööd otsimas. Suur oli tema üllatus, kui pioneeride palee inimene talle mõne aja pärast koju järele tuli – taas kord oli õpetaja Meeta Viksi käsi mängus. Arsi pakkumine tuli pärast seda. „Kuidas ma sain sinna minna, olin just Kullole jah-sõna öelnud.” põhjendab Aino Arumäe tegevkunstniku tööst loobumise otsust.
Kui Aino Arumäe õpetajana alustas, piirdusid ta teadmised kunstipedagoogikast Tartu kunstikooli loengutega, praktika puudus sootuks, aga hakkama ta sai. „Õpetajale nii vajaliku tähelepanelikkuse, ärakuulamis- ja arvestamisoskuse omandasin haiglas töötades. Aga mis kõige tähtsam, mul on olnud väga head õpetajad, nende tegutsemisviis, rääkimine, suhtlemine, käitumine on mulle külge jäänud,” ütleb ta. „Pedagoogitöö on väga loominguline ja individuaalne, seda ei saagi õppida, seda tuleb tajuda. Kasvatusest on päris head kirjandust, aga käsulauad elus alati ei toimi. Õpetaja peab olukorra ikka ise lahendama, asjad oma pilgu ja olekuga selgeks tegema. Karjuda ei tohi. Karjumise asemel pane laps mõtlema. Kui laps hakkab mõtlema, oled saavutanud kõik, mis vaja.”
Õpetajana peab Aino Arumäe väga tähtsaks, et laste loomingul oleks väljund. Üle-eestilise Savisellide konkursi idee pärineb temalt. Augustis avati Kullo lastegaleriis kolmas Savisellide näitus. Esimene oli aastal 2004, teine 2006. „Joonistamises-maalimises on suured võimalused, palju võistlusi Eestis ja väljaspool. Tarbekunstil, eri-
ti keraamikal, polnud mitte midagi. Nii hakkasingi rääkima, et võiks teha konkursi vähemalt Eesti ulatuses. Mind võeti kuulda, küsiti, mis võiks selle nimi olla. Pakkusin välja Savisellid, lapsed ei ole ju veel meistrid.”
Savisellide konkurssi juba teatakse ja oodatakse. Et tänavu langes see õpetajate puhkuse aega, oli töid tavalisest vähem. Aino Arumäel on sellega raske leppida. „Olgu konkurss kas või jaanipäeval, nii palju peab õpetaja ikka aega leidma, et lasta oma õpilaste loomingut hinnata. Kurb, kui laps ei saa ka sellel ainukesel võistlusel esineda.”
Aino Arumäe unistab sellest, et Savisellidest kujuneks kogu Baltikumi konkurss, nii nagu olid omaaegsed nelja linna näitused, või isegi üleeuroopaline. „On igasuguseid kunstibiennaale, miks ei võiks olla midagi ka lastele. Me ainult räägime, et lapsed on kõige tähtsamad. Aga väljundeid pole.”

Unistusi jätkub
Kunstiõpetajal on teinegi suur unis-tus – laste kunsti muuseum. „Thbilisis nägin väga toredat laste kunsti muuseumi, kus laste töid kogutakse ja säilitatakse. Miks ei võiks olla ka Eestis midagi taolist. Eesti lapsed teevad väga ilusaid asju, olgu siis käsitöös, maalimises, joonistamises või skulptuuris.” Idee ja tahtmine võib olla, aga selja taha on vaja neid, kes sõlmivad riikidevahelised kokkulepped, toetavad rahaga. Õpetaja käed jäävad siin lühikeseks. „Mina ei ole projektikirjutaja, mulle piisab tööst lastega. Kui killustaksin ennast kõigi asjade vahel, ei suudaks ma olla tähelepanelik õpetaja. Tunnis keskendun ainult õpilastele.”
Aino Arumäe õpilastest on nii mõnedki oma hilisema elu kunstiga sidunud. On mindud isegi Londoni kunstide akadeemiasse keraamikat ja Ameerikasse filmi õppima. Õpetaja ei pea siiski oma eesmärgiks kunstnikke koolitada. „Tähtis on, et laps saaks keraamikatunnist elamuse, tõekspidamised, arusaamad, hindamisoskuse ja kriitkameele, mis on kvaliteetne ja mis mitte. Püüan kasvatada vaimset distsipliini.”
Aino Arumäe on nõudlik õpetaja. Ütleb, et ei suuda juhendada last, kes ei taha tööd teha. Sellised lapsed kas kaovad ringist ära või alluvad tema tahtmisele. Enamasti alluvad. „Alguses protestivad küll, et ei oska, ootavad, et paneksin tööle ise käe külge. Aga vaat seda õnne neil ei ole. Ma ainult suunan, põhjendan, miks ei tohi nii olla, miks peab olema teisiti, lasen vaadata ja võrrelda, kas töö on tasakaalus, kas sel on oma rütm – aga ainult sõnadega, õpilane peab ise lahenduse leidma ja oma vea parandama. Soovitan õpilastel teha töö nii, et nad võiksid ka 10–15 aasta pärast selle üle uhkust tunda. Vaat see on see, mida ma tahan. Just nii tulid ka tänavused üheksa Savisellide auhinda.”

Usalduslikud suhted
Nõudlikkusest hoolimata on Aino Arumäel oma kasvandikega väga usalduslikud suhted. „Õpilased räägivad mulle oma muredest, nad teavad, et minu käest ei lähe midagi välja. Vahel on nii, et kõik lapsed lähevad koju, aga üks jääb – tahab oma murest rääkida. Ma ei vaata kella, me vestleme nii kaua, kui lapsel hakkab kergem.”
Tundides on kõne all olnud paljud elulised teemad, sh peresuhted. Tüdrukutega on räägitud muu hulgas ka moest „Ega ma tuhkblondile tüdrukule, kes on oma juuksed süsimustaks värvinud, otsesõnu ütle, et see ei lähe tema naha ja olemusega kokku. Kõik asjad tuleb läbi proovida ja tulemust ise kriitiliselt hinnata. Õige naine hakkab juba varakult meigivahendeid proovima, et pärast mitte käpard olla.”
Õpetaja sõnul on lapsed varasemaga võrreldes väga palju muutunud. Kuueaastasedki ei kuula enam sõna. „Laps saab oma käitumismalli ja arusaamad kodust. Kui teda ei ole õpetatud kuulama, ei kuula ta kedagi – kõnnib nagu kass omapead,” väidab Aino Arumäe. See ei kehtivat siiski tema õpilaste kohta. „Minu õpilased on distsiplineeritumad, suhtuvad õppetöösse tõsisemalt. Ilmselt on need lapsed, kes Kullosse tulevad, juba algselt tublimad, neil on kodu selja taga.”
Keraamikarühmas on 12 õpilast. Õpetaja leiab, et kui tahta igaühele individuaalselt läheneda, on seda palju. Eriti väikesed lapsed vajavad väga palju tähelepanu. Laps, kellega kodus piisavalt ei tegelda või kes kannatab koolistressi all, tuleb siia oma tundeid väljendama. „Kuidas nad suhelda tahavad, kui näevad, et nendega ei olda kuri! Kui ma ühega tegelen, tuleb teine: õpetaja, mis ma nüüd teen, kuigi olin minuti eest talle kõik ära rääkinud. Ta ei talu, et olen teise õpilase juures. Ma saan hakkama, aga see on küllaltki väsitav. Ühe rühma tund kestab kolm korda 45 minutit. See on pikk aeg, aga lapsed ei tunneta seda, kui nendega kogu aeg suheldakse,” põhjendab õpetaja.

Mitte ainult õpetaja
Aino Arumäe võttis kunagi ringi vastu ka viieaastaseid – just sellest rühmast kasvas välja palju kunstiga tegelejaid –, praegu on noorimad 1. klassi õpilased. „Viieaastastega võiks tegelda, kui piirmäär oleks kuus õpilast. Praegused lapsed on küll väga targad, aga nad on pidurdamatud ja kõigiga korraga suhelda on võimatu.”
Näitustel Aino Arumäe pärast Pärnu keraamikatehases töötamist esinenud pole. See ei tähenda aga, et ta loominguga ei tegeleks. „Olen ikka teinud, kas või kingituseks. Kõige rohkem meeldib muidugi keraamika, aga olen tegelnud ka klaasimaali ja teiste tehnikatega.” Kes teab, võib-olla tuleb ta lõpuks välja ka isiknäitusega – töid ju on.

ÕpL

Saaremaalt Senegali

Marju Niit, Saaremaa ühisgümnaasiumi inglise ja prantsuse keele õpetaja

Marju Niit õpetas viis aastat Dakaris, kooli nimi oli West African College of the Atlantic.

Algus eelmises Õpetajate Lehes.

Septembri keskpaik Senegali pealinnas Dakaris. Kerge varikatuse alla koguneb 180 beeþides-pruunides koolivormides õpilast, kelle selja taga uudistavad lapsevanemad. Koolipere ees laval seisavad õpetajad, keda uutele õpilastele ja lapsevanematele tutvustatakse. Õpilased seisavad klasside kaupa reas, jutuajamist ei kosta. Kui aktus lõpeb, kõnnivad nad õpetajate saatel hanerivis klassidesse. West African College of the Atlantic (WACA) on avanud uue õppeaasta.
WACA on rahvusvahelise programmi „International Baccalaureat” (IB) kool, mis on suunatud n-ö maailmakodanike kujundamisele. Praegu on 129 riigis 2384 IB-kooli, kus õpib kokku 645 000 õpilast. Kooliprogramm on segu IB ja vastava riigi õppekavast. Keskkooli lõpueksamid on kõigis IB-koolides ühtlustatud ja neid hinnatakse riigist väljaspool.
IB-programmis on ette nähtud teatud arv nn ühiskondlikult kasuliku töö tunde. WACA õpilased käivad igal kolmapäeval pärast tunde SOS-lastekülas abiks. Enamasti aidatakse lapsi koolitöös, kuid tehakse ka palju muud huvitavat, näiteks minnakse koos ekskursioonile. Sageli korraldavad õpilased korjandusi majanduslikult viletsamas seisus laste heaks. WACA õpilased on ikkagi rikkam rahvas, kooli õppemaks on 3800 Eesti krooni. Tore on näha, kuidas nad on alati nõus aitama neid, kel pole raha isegi kooliraamatute ja -vihikute ostmiseks.

Kõnekeel poole aastaga selgeks
WACA on algkooliosata kakskeelne keskkool, kus pool programmist on inglise, pool prantsuse keeles. Et Senegal on prantsuskeelne riik, räägivad noorimasse, 7. klassi tulevad õpilased ainult prantsuse keelt.
Kakskeelse programmiga tehakse algust esimesest koolipäevast alates. 7. ja 8. klassis on kümme inglise keele tundi nädalas, millele lisanduvad viis ingliskeelset matemaatika- ja kolm loodusõpetuse tundi. Esimese nädala lõpuks on paljud uued lapsevanemad vähemalt korra koolis kurtmas käinud, et nende laps „ei saa mitte millestki aru”. Ingliskeelseid aineid andvatel õpetajatel on nimelt keelatud õpilastega tunnis ja ka väljaspool seda prantsuse keeles suhelda. Lapsevanemad rahustatakse maha. Detsembri lõpuks on kõik 7. klassi õpilased võimelised vähemal või rohkemal määral inglise keeles suhtlema. Oma esimesel tööaastal WACA-s ei suutnud ma oma kõrvu uskuda, kui mu umbkeelsed „prantslased” jõuluvaheajaks minuga inglise keeles lobisesid.

Kõrvakiilud on tavalised
Eesti koolist tulnuna tundus 60-minutine tund mulle alguses väga pikana. Kõige harjumatum oli aga tundide jaotus. Päevas on ainult kaks vahetundi: 15 minutit pärast teist ning 45 minutit pärast neljandat tundi. Seega lähevad kaks esimest tundi jutti, järgmised kaks ning pärastlõunased kolm tundi antakse samuti ilma vaheajata. Lapsed on kogu päeva ühes klassiruumis, vahetuvad õpetajad. Õpilastel ei ole lubatud mõjuva põhjuseta tundide ajal juua või WC-s käia. Kui lisada, et ükski laps ei tohi kooli territooriumilt lahkuda (väravad on lukus ja valvur tee peal ees), võib jääda mulje, nagu oleks tegemist vanglaga. Vahel tundsin ennastki ahistatuna, sest täiskoormusega töötavad õpetajad pidid igal hommikul kell 7.30 toimuval infokoosolekul kohal olema ja võisid lahkuda alles kell 17, kuigi tunnid lõppesid tunni võrra varem. Teised Senegali koolid olid siiski leebema korraldusega.
WACA-sse on alati suur tung, sest kooli omanikud on sinna koondanud Senegali õpetajate koorekihi. Väga harva juhtub, et lõpuklassi õpilane põrub eksamitel. Eks oma osa on sellelgi, et erakoolil on kerge „ebasoovitavast” kontingendist lahti saada. Hindamissüsteem on range. Maksimumhinne on 20 (v.a kahes viimases klassis, kus hinnatakse seitsmepallisüsteemis). Kui kõigi ainete keskmine on kevadeks alla kümne, jäetakse õpilane klassi kordama. Teist korda talle seda võimalust ei anta, isegi juhul, kui tegemist on eri klassidega. Siis tuleb koolist lahkuda. Senegalis puudub absoluutselt Eestile nii omane mõtteviis, et „kaks” on õpetaja tegemata töö. Läbi kukub ikka õpilane, mitte õpetaja, eriti kui suurem jagu klassist kontrolltöö hästi kirjutas.
Lapsevanemad on enamasti õpetaja poolel. Kui ühe oma õpilase pärast tunde jätsin, kiitis tema isa minu meelekindlust, mainides muu hulgas, et kinniistumise päev olnud poisi sünnipäev ja et ta jäi ka sünnipäevakingitusest ilma, sest oli koolis loru olnud. Tundsin ennast suure süüdlasena, aga parandada ei andnud enam midagi.
Et Senegali pole veel jõudnud „Ära löö last” kampaania, on sagedased needki juhtumid, mil pahane papa direktori kabinetis või suisa klassiruumis teiste õpilaste ees oma võsukest nahutab. Kõrvakiilud on väga populaarsed. Kuigi see algul mind väga ðokeeris, ei saanud ma midagi teha –
kultuuriga tuleb arvestada.

Karistusi jalaga segada
Senegalis on õpetajal kordi kergem kui Eestis, laste korralekutsumiseks on palju meetmeid ja karistused edasikaebamisele ei kuulu. Kui laps kodus õpetaja peale kaebab, saab ta tõenäoliselt paar kõrvakiilu ja sellega asi lõpebki.
Kui jutt juba karistustele läks, siis neid on õpetajatel jalaga segada. Suurem jagu lastest tõmbab kõrvad pead ligi juba õpetaja noomimise või lubaduse peale papale-mammale kaevata. Kui sellest siiski ei aita, on võimalikud muud variandid. Igal õpilasel on laual kollast värvi Carnet de liaison, päevik kodu ja kooli vahel sidepidamiseks. Sinna kirjutatakse infot kooliürituste, haiguste jne kohta, kuid ka märkusi, kui õpilasel on kodutöö tegemata või kui ta tundi segab. Märkus peab olema järgmiseks päevaks allkirjastatud, vastasel juhul võib õpetaja rakendada karistust B –
tunnist väljasaatmist. Väljasaadetu peab suunduma raamatukokku tegema õpetaja antud harjutusi-ülesandeid. Raamatukokku võidakse saata ka lärmakamad tunnisegajad. Suuremate pahategude puhul rakendatakse karistust C – jäetakse õpilane reede pärastlõunal kaheks tunniks pärast tunde. Selle ajaga tuleb sooritada üks või mitu kontrolltööd, mida hinnatakse arvestuslike hinnetega.
Ka kodutööde tegemata jätmist ei jäeta kahe silma vahele. Õpetaja püha kohus on anda alati koduülesandeid, nädalavahetuseks tavalisest rohkem. Igas klassis on seinal suur ruuduline tabel, kuhu märgitakse, kes mingis aines kodutöö tegemata jättis. Kuu lõpus võetakse tabel maha ja arvatakse „ristid” kokku. Õpilane, kel kolm risti, jääb üheks reedeks pärast tunde, kel kuus, peab ka laupäeva hommikul paariks tunniks kooli tulema. Kel üheksa või enam, saadetakse terveks päevaks koolist välja. Ta ei saa aga kodus jalgu kõlgutada, vaid peab tegema ülesandeid-harjutusi, mida arvestuslikult hinnatakse. Üks päev kodus võrdub ühe distsipliininõukoguga, teave selle kohta jääb õpilase dokumendikausta ega näe seal teps mitte hea välja, kui peaks tulema tahtmine kooli vahetada. Distsipliininõukogu kutsutakse kokku ka siis, kui õpilane on kellegagi kaklema läinud, õpetajat solvanud või mõnel muul äärmuslikul juhul.

Senegali üks parimaid koole
Hoolimata rangest korrast, ei ole õhkkond koolis nii halb, et lapsed klassis väriseksid. Võib-olla sõltub see ka ainest, kuid minu tunnid olid alati väga elavad. Senegali lapsed on jutukad, 8. klassis, kui keeletase võimaldab kõik jutud ära rääkida, võib ühe küsimuse arutelu kesta tunni või kaks. Seda muret, et rääkida kardetaks, ei ole. Senegallased, ka väikesed, arvavad igast asjast midagi.
Et WACA-s on palju inglise keele tunde, võetakse kohaliku programmi jaoks ettenähtud raamatud palju kiiremini läbi. 8. klassis arutasime juba 10. klassi teemasid, nagu AIDS ja abielu. Kultuuripõhiselt hõlmab abielu teema ka vanemate korraldatud ja mitmikabielu. Need on nii põletavad küsimused, et neist võiks rääkima jäädagi. Olgu märgitud, et igas klassis on nimetatud abieluliikide pooldajaid.
Nüüd pean end harjutama mõttega, et Eesti lapsed on palju tagasihoidlikumad ja ei tuleks imeks panna, kui arvamusküsimusele ühtki vastust ei tule.
Elu WACA-s oli nagu öö ja päev, võrreldes sellega, mida ma Eesti koolis olin näinud. Esimesel aastal parandasin kolm ja pool tuhat kirjalikku tööd, millele lisandusid suulised esinemised ja eksamid. Õpilased kurdavad, et WACA-s on raske, õpetajad samuti, aga edu ei tule raske tööta. WACA on kindlasti üks Senegali paremaid koole, mille diplom avab maailma parimate ülikoolide uksed. Et lõpetanud räägivad vabalt inglise ja prantsuse keelt ning enamik valdab hästi ka hispaania keelt, on neile pea kogu maailm valla. Ja mida rohkemat võiks ühelt koolilt tahta.

ÕpL

Üleilmastumine, vanad tavad ja ajalugu

Peep Leppik, Helme kutsekooli õpetaja

Käisin suvepuhkuse aegu juba seitsmes või kaheksas kord Saksamaal.

Eestlasi ja maailma üldse kammitsevad seoses Saksamaaga mitmed kompleksid. Eks ole kompleksid ka sakslastel endil. Need on seotud ajaloo ja eriti kahe maailmasõjaga. Kuna Rooma paavst on palunud ristisõdades toime pandu eest vabandust, peaksime lahti saama ka kahe maailmasõja painest.
Olen märganud, et õpilasteski on teatav hoiak Saksamaa suhtes. See on nõukogulik n-ö võitjate, ka brittide-ameeriklaste hoiak, mis ei vasta täielikult tegelikkusele. Õpetajana rõõmustab mind, et ajalugu analüüsides näen, kuidas õpilased mõtlevad kaasa ja nende hoiakud muutuvad. Selles ongi õpetajatöö keerukus ja võlu.

Tänapäeva Saksamaa
Saksamaa on nüüd juba Euroopa Liidu majandusvedur. Kahju, et meie poliitikud ja majandusinimesed võtavad liigselt eeskuju nn ülemeremaadest, kus valitseb meile võõras anglosaksi kultuuriruum. Ilmselt on selle üks põhjus saksa keele oskuse kidumine ja kõige välise tähtsustumine. Poliitikud räägivad palju üleilmastumisest, sakslased säilitavad oma vanu tavasid ja elulaadi.
Sõitsime sel korral ringi Harzi mägedes, mis koos Tüüringiga moodustavad Saksamaa ürgse ja omanäolise südame. Mägedevahelises Stollbergis leidsime vaid ühe maja, mis oli korrastamata, kõik teised olid nagu äsja pintsli alt tulnud. Püha Cyriakuse romaani stiilis ja kaunite freskodega Saksamaa kõige vanemas kirikus Gernrodes ja kiriku õues imetlesime vanade meistrite imelist kooskõlataju. Nii ka Quedlinburgi Püha Servatii suurejoonelises keisrikirikus. Saksamaal on loodud fond kirikute korrastamiseks. Olgu lisatud, et paar aastat tagasi taastati Dresdenis 1945. aastal puruks pommitatud barokses kesklinnas kuulus Frauenkirche, milleks olevat kogutud ca 8 miljardit Eesti krooni.

Inimlikkus ja alalhoidlikkus
Tundub, et see on hea konservatiivsus. Joostes pidevalt kõige uue järel, võime kergesti kaotada aastasadadega järeleproovitu ja just meile sobiva. Nii tuleb meie ellu närvilisus ja tõmblemine, mida ma pole Saksamaal märganud. Elatakse aastasadade jooksul rajatud hoonetes, süüakse traditsioonilisi toi-te ja peetakse kinni kujunenud kommetest. Küll tundub, et alati on täh-
tis kvaliteet, see peab olema kõrge.
Nii on kujunenud inimlik elukorraldus.
Üks näide. Sõitsime sinna laupäevasel päeval, mul oli vaadatud Internetist välja teekond mööda raudteed Maagimägede Freibergi, kus pidime kohtuma vanade saksa kolleegidega. 300-kilomeetrise teekonna normaalhind oli ca 30 eurot inimese kohta, rongis pakkus aga konduktor meile grupipiletit nn ilusa nädalalõpu tariifiga, mis tegi ca 90 krooni.
Tagasi Tallinnas, küsiti meilt Helmesse sõiduks (ca 220 km) 180 krooni inimese kohta. Kui üks pensionär päris soodustuse kohta, siis nähvati, et bussifirmale ei anta pensionäride jaoks odavamat bensiini. Muidugi ei anta, ka Saksamaal ei anta, aga selleks poliitikud-ametnikud rahva palgal ongi, et korraldada argielu inimlikuks.
Selles erinevad Eesti ja Saksamaa nagu öö ja päev. Saksamaal on väga tähtis perekond, kõikjal tehakse peredele soodustusi. Valitseb stabiilsus, mis võimaldab inimesel oma elu rahulikult planeerida. Juba aastaid saab Saksamaal näiteks kaubahallis õlle alates 5–6 kroonist, veini võib söögi juurde osta 20 krooni eest pudel. Kala ja puuvilju saab odavamalt kui Eestis. Suhteliselt kallis on must leib ja söögikohas joogivesi.

Uus tehnoloogia
See pole Saksamaal eputamiseks, vaid on jõudnud nagu märkamatult argiellu. Ootamatult nägin uue tehnoloogia võrratuid võimalusi Eislebenis Martin Lutheri sünnimajas, mille uuendatud väljapanekut pean parimaks, mida on muuseumides õnnestunud näha. Käies seekord ära ka Lutheri surimajas ja Eislebeni Andrease kirikus ning olles varem viibinud Wittenbergis asuvas õukonnakirikus, kus Luther alustas oma reformiteed ja kuhu ta ka maetud on, aga roninud ka Wartburgi lossi, kus ta paavsti viha eest varjul oli ja piiblit saksa keelde tõlkis, on saanud ring täis selle renessanssaja suure sakslase eluteega tutvumisel.
Täiesti omalaadselt võis näha tehnoloogia kasutamist aga Dresdenis asuvas Panometris 1756. aasta Dresdeni panoraami (27 x 105 m) loomisel. Seda peab ise nägema. Ja muidugi tuleb Thales sõita köisteel üle metsade nõidade tantsuplatsile, kust paistab Põhja-Saksa kõrgeim mägi Broken. Just siin kogunevad ammusest ajast 30. aprilli õhtul nõiad, et üle kaljuste mägede ja kuristike luudade seljas tantsuplatsile tormata. Meie jõudsime Brockenile päikeselisel suvepäeval popsutava kitsarööpmelise rongiga. Saksamaal on müüdid ja tehnikamaailm kõikjal imelises ühenduses.

ÕpL

Lennata nagu lind

Anu Mõttus

Lendamine on inimeste jaoks muutunud igapäevaseks. Samas on tänapäevase reisilennukiga pikkade vahemaade läbimisel tõelise lennutundega üsna vähe pistmist. Nii leidubki ikka ja jälle neid, kes ihkavad enamat – lennata nagu linnud.

Valga- ja Viljandimaa piiril Riidajas Torupillitalu pidav Ants Taul on laiemale avalikkusele tuttav eelkõige torupillimängija, -õpetaja ja -meistrina. Praeguseks on ta oma sõnul pillide valmistamise töö küll täielikult vanemale pojale Andrusele pärandanud ja kinnitab, et too on selles temast juba osavamgi. Kui isa Ants aastas üle kahekümne pilli valmis teha ei jõudnud, siis pojal läheb usinate rahvapillimängu õppivate torupillihuviliste varustamine kümnetes muusikakoolides märksa nobedamalt.

Torupillid ja deltaplaanid
Taulide turismitalul on kolm dominanti: rahvamuusika, mesindus ja lennundus. Ants Taul on lennuusku juba pisikesest peale ja nagu paljud lennundusest huvitunud, alustas temagi mudellennukite ehitamisest. Ise tõusis ta õhku juba 1970-ndatel, kui Eestisse jõudsid deltaplaanid. 1992. aastal valmis Ants Tauli esimene motodeltaplaan – siis ei pidanud enam ka kellegi teise õhkuvedamisest sõltuma. Talu lennuväli rajati kaks aastat hiljem.
Oma seni viimase motodelta on Ants Taul ehitanud just niisuguse, et sellega saaks pärast mootori väljalülitamist ja enne maandumist võimalikult pikalt mootorita planeerida. Lennata nagu kotkas. Temaga ühe reisi kaasa teinuna võin kinnitada – see on iseäralik ja omamoodi ülev tunne küll, kui äkitselt adud, et õhk tõepoolest kannab. Küllap veel erilisem siis, kui tunned, et sinust selles õhuspüsimises ka midagi sõltub. Motodeltaplaani juhib piloot oma käte jõuga, nii et lind mis lind…
Ants Tauli motodelta gondel on mehe enda modelleeritud ja osalt ka valmistatud. 10,6-meetrise siruulatuse ja 14-ruutmeetrise pindalaga tiib on valmistatud lennukitehases, kuid sedagi on parema juhitavuse saavutamiseks pisut ise täiustatud. Lennuaparaadi telik on muide liimpuidust – pillimeister kasutas siin materjalina kuuse- ja saarepuud.
Nii nagu kõik lennundust tõsiselt võtvad inimesed, peab ka Ants Taul väga tähtsaks ohutusnõuete täitmist. Ja just tema on see mees, kelle juures peavad kontroll-lennu sooritama need, kes tahavad iseseisvalt motodeltaplaani piloteerima hakata.

Lennuväli õunaaia asemel
Ehkki lennundushuvilised leiavad, et üldiselt ei ole Eestis väikelennuvälju ülearu palju, pole Ants Tauli lennuväli lähikonnas siiski ainus. Paarikümne kilomeetri kaugusel Karksis avati lennuväli kaks aastat tagasi. Juba teist suve peeti seal ka lennupäevi – peamine initsiaator ja korraldaja lennuvälja omanik, Õpetajate Lehe lugejatele Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi direktorina tuntud Hendrik Agur.
Kui endise õunaaia kohale alles lennuvälja rajama hakati, kartis nii mõnigi kohalik, et sellest saab nende vaikuse ja rahu röövija. Tegelikult ei tee õhusõidukid, millele Karksi lennuväli mõeldud, palju suuremat müra kui naabri muruniidumasin puhkepäeva hommikul. Ja kui tegemist on hoolsate naabritega, töötab nende muruniiduk ka märgatavalt sagedamini, kui lennukeid ühel väikelennuväljal maandub ja õhku tõuseb.
Tõsi, lennupäeval pidid Karksi elanikud tõepoolest arvestama tunduvalt suurema müraga, sest langevarjureid vedas neile vajalikku kõrgusesse ja tegi soovijatele huvireise ka sõjaväelangevarjuklubi vana hea AN-2. Paljudele nõukogude ajast tuttav „moosiriiul” on lende kommenteerinud asjatundjate sõnul nii lollikindel sõiduriist, et kunagi olla üks AN Venemaa avarustes mehhaaniku tähelepanematuse tõttu koguni piloodita õhku tõusnud, seni lennanud, kuni kütus otsa sai, ja seejärel täiesti tervena ka omapead maandunud. Niisugused asjad saavad õnnelikult lõppeda muidugi vaid stepiavarustes, mitte metsases Eestis.
Lennunduses sõltub teadagi väga palju ilmast. Motodeltaplaaniga, mille juhtimisega piloot peab oma käte jõul toime tulema, lennatakse ainult suhteliselt vaikse ilmaga ja peamiselt vahetult enne päikeseloojangut või pärast päikesetõusu, kui tuul enamasti vaibub. Karksi lennupäevgi nihutati tänavu ilmaennustuse tõttu esmalt laupäevalt pühapäevale ja seejärel oodati ikka veel mitu tundi, et suurepärase ilmaga Lõuna-Eestisse saaksid startida ka lennukid põhja poolt Eestist, kus hommik oli väga udune.
Nii saigi publik esmalt soojenduseks jälgida mudellennukite vigurlendu, seejärel tegid oma avahüppe langevarjurid. Õhku tõusis ka aerofotode tegemiseks kasutatav mudelhelikopter ning soovijaid lennutas Pakker Avio kopter Robinson 22.

Kupli all
AN 2-lt sooritati muuhulgas ka tandemhüpe – sünnipäevakingitus ühele Viljandi neiule. Langevarjuhüppeid ja erapilootide demonstratsioonlendu kommenteerinud Raul Reap, kes on ka tandemlangevarju instruktor, pidas tandemhüppe eeliseks algaja jaoks muuhulgas võimaluse puudumist lennuki ukse peal kõhklema ja ümber mõtlema hakata. „Kuna olete kinnitatud instruktori ette ja tõenäoliselt on tema piisavalt hingega langevarjur selleks, et mitte viitsida lennukiga maanduda, siis ta lihtsalt tõukab teid mõlemaid uksest välja.”
Tandemhüppe sooritamiseks tõustakse lennukiga rohkem kui kolme kilomeetri kõrgusele ja hüpatakse koos instruktoriga. Esialgu kukutakse vabalangemises 1,5 km kõrguseni, seejärel avatakse langevari ja lennatakse koos maapinnale. Langevarju all on juba võimalik omavahel suhelda.
Langevarjuhüpped toimuvad tavaliselt maksimaalselt kõrguselt, kus inimesel on veel hapnikku ja kuhu lennuk suudab tõusta, just sellepärast, et saaks võimalikult palju nautida vabalangemist, mis eelneb langevarju avamisele. Raul Reapi sõnastust kasutades: „Langevari on langevarjuritel kaasas ainult selleks, et saaks teha veel ka järgmise hüppe. Põhielamus saadakse ikka vabalt kukkumisest.” Seejuures on võimalik teha igasuguseid manöövreid: kukkuda kõht, pea, selg või jalad alaspidi, hüpata teistega koos ja moodustada kujundeid, võttes vabalangemisel üksteisel käest kinni. Inimese kiirus vabalangemisel kasvab kõhuli asendis kukkudes kuni 200 kilomeetrini tunnis, pea alaspidi keerates isegi üle 300. Nii et seal pole tegemist hõljumisega, nagu James Bondi filmide põhjal võib tunduda.
Tänapäeva langevarjudki on nagu lennukid – ümmarguste dessantvarjudega visatakse maale ainult sõjaväelasi, et ainult lendur saaks otsustada, kuhu polk maandub. Kõik sportlikud hüpped tehakse tiib-tüüpi langevarjudega, mida on eri suuruse ja kujuga vastavalt sellele, kui äkiliselt juhitavat ja põnevat lendu keegi soovib. Raul Reapi sõnul on sealgi olemas nii omad Moskvitðid kui ka Porsched.
Langevarjudega saab teha manöövreid, ennast õhus väga hästi juhtida ning maandumiskohta vabalt valida. Väga levinud ala langevarjuspordis ongi täpsusmaandumine, milles maailma parimad on teinud paarkümmend hüpet järjest kolmesentimeetrise läbimõõduga märklaua pihta. Jällegi märk sellest, et inimvõimetel ei ole piire. Kellel jätkub viitsimist ja tahet treenida, võib saavutada esmapilgul uskumatuna tunduvaid tulemusi.
Pärastlõunaks oli Karksisse jõudnud juba kolme marki väikelennukeid: paar ilmselt maailmas kõige levinumat väikelennukit Cessna 172, neist veel pisut pisem ja kergem Ikarus C 42 ning ülikergklassi kuuluv Lambada, mida soodsa ilma puhul saab kasutada ka purilennuks – lülitada mootor välja ja lennata lausa tundide kaupa ainult tõusvate õhuvoolude abil.

Auto või lennuk
Muide, ka näiteks Bowing 737, mida kasutab Estonian Air, ei kuku pärast mootorite seiskumist kivina alla, vaid on täiesti võimeline kilomeetri kõrguselt umbes 10 km laueldes lendu jätkama. Iseasi, kas talle selle aja jooksul sobiv maandumisplats on võimalik leida. Mõnigi Karksis nähtud väikelennuk saab pidama ka paarisajal meetril tasasel pinnal, aga parem, kui seda tegema ei peaks. Ants Tauli lennuvälja raja pikkus Riidajas on 900 meetrit, Karksi lennuvälja pikendati tänavu 675 meetrini.
Oma võistlusalad on ka harrastuslenduritel – Karksis viidi läbi näiteks täpsusmaandumis- ja pommitamisvõistlus. Viimase puhul pidi kaassõitja ülelennu ajal tabama kahekilose jahukotiga lennuväljale pargitud traktorit.
Ilmastikuolude tõttu jäid sedapuhku lennupäevale tulemata nii pilotaaþlennu meister Andres Rätsepp kui ka motodeltaplaanid. Aga ega see lennupäev viimaseks jää.