Eelmisest reedest on haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel väljas Eesti õpetajahariduse strateegia 2008–2013 projekt.

„Tahan õpetajaks!” Just nõnda teatas mulle hiljuti üks tragi ja nutikas noor, kel äsja põhikool lõpetatud. Tunnistan, et minu esimene reaktsioon oli hämming. Andekas noor inimene, kõik teed valla. Miks õpetajaks? Tahtsin juba seda küsida, aga sain sõnal sabast kinni ning ütlesin selle asemel: „Väga hea valik, sinusuguseid on kooli väga vaja!” Nägin, kuidas noore inimese silmad eestlaslikult vaoshoitud tunnustust kuuldes särama lõid ning mõtlesin kõhedusega, millist mõju oleks võinud talle avaldada kaastundliku umbusuga küsitud „miks”.

Ka publikul on oma roll
Kui soovime, et meie lapsed tunneksid mõnu õppimisest, naudiksid kooliskäimist, austaksid iseend ja oma ligimest, tuleks meil kõigil – lapsevanematel, poliitikutel, ajakirjanikel, õpetajail – endalt küsida, kas me ikka anname aru, milline vägi on õpetaja rollil ühiskonnas. Ja kas tajume kaasvastutust selle rolli õnnestumisel? Sest kuigi õpetaja mängib kandvat osa, ei sõltu kogu näitemängu õnnestumine siiski ainult tema panusest.
Esimesele ebaõnnestumisele järgnev vilekoor võib algaja näitleja sedavõrd rivist välja lüüa, et ta ei pruugi enam mäletadagi, miks tema rolli vaja oli. Kui vanemad kolleegid näevad temas võistlejat, jääb ta oma ebaõnnestumisega üksi ning lahkub peagi teatrist. Erinevalt klassikalisest teatrist on koolis oma roll ka publikul. See ei seisne mitte ainult reaktsioonis, vaid ka aktsioonis, mitte ainult vastutoimes, vaid ka toimes. Publiku pühendumisest, osalemisest, toetusest ja tunnustusest peaosatäitjaile sõltub vägagi suurel määral kogu näitemängu õnnestumine.

Õpetajahariduse põhiprobleemid
Mida ja kes saaks ära teha selleks, et õpetaja tunneks rõõmu oma tööst ja noored sooviksid saada õpetajaks? Küsimus, mille esitab endale enamik Euroopa Liidu riike.
Haridus- ja teadusministri käskkirjaga moodustatud 23-liikmeline töörühm, kuhu kuulusid ülikoolide, HTM-i, õpetajate kutseorganisatsioonide, lapsevanemate, õpilaste ja koolijuhtide esindajad, määratles Eesti õpetajahariduse peamised probleemid.
     Õpetaja staatus ühiskonnas ei vasta õpetaja rolliga seotud ootustele, kutse prestiiž on madal, ilmne on ebakõla vastutuse määra ning tasu ja tunnustuse vahel. Õpetajakutse mai­ne­kujundus on nõrk ja juhuslik. Õpetaja ei väärtusta oma kutset piisavalt.
     Õpetajate kutseorganisatsioonide roll ja tähendus õpetajakutse arendamisel ja esindamisel ning õpetajate kuuluvusvajaduse rahuldamisel on vähene.
     Erialase kvalifikatsiooniga õpetajaid on koolides valdkonniti ebapiisavalt, vanuseline struktuur ja selle regionaalne jaotus murettekitav.
     Heal tasemel kandidaatide arv õpetajakoolitusse ning noorte õpetajate tulek kooli on aastaid olnud ebapiisav, tendents on vähenemise suunas.
     Õpetaja ettevalmistus esma- ja täiendusõppes ning tema arengu toetamine toimetulekuks väga erilaadseid oskusi nõudvas töökeskkonnas pole piisav ega reageeri paindlikult muutustele haridussüsteemis.
     Õpetajal on vähene valmisolek ja oskus tegelda oma töö analüüsiga ja arengu juhtimisega, töötada meeskonnas õppija arengu toetamisel, rakendada kolleeg-kolleegilt õppimise võimalusi ning panustada kooliarendusse.
     Koolijuhtimise, sh personaliarenduse kompetentsus ei ole paljudes koolides piisav, kooli organisatsioonikultuur ei toeta alati õpetaja professionaalset arengut.
     Täiendusõppe kavandamine ning kvaliteedi tagamise ja hindamise süsteem nii riigi kui ka õppeasutuse tasandil on puudulik.
     Õpetajahariduse regulatsioonid ei arvesta kutsestandardi põhimõtteid ega ole omavahel kooskõlas.
     Käivitamata on õpetajahariduse valdkonna süsteemne seire ning uuringud, mis võimaldaksid teha pädevaid juhtimisotsuseid.

Visioon aastaks 2013
Kui eelmises arengukavas oli põhirõhk õpetajapädevuste kirjeldusel, kutseaasta sisu ja rakenduskava väljatöötamisel ning esmaõppe arendamisel, siis uues strateegias on raskuskese nihkunud õpetajale, tema kutsealase arengu tugisüsteemi arendamisele ning positsiooni väärtustamisele ühiskonnas. Õpetaja kutsealase arengu toetamine teenib õppija arengu toetamist.
Töörühma sõnastatud visiooni saab võtta kokku ühe lausega: „Aastal 2013 töötavad Eesti koolides väärikad, motiveeritud ja asjatundlikud õpetajad.” Igal omadussõnal on siin lai tähendusväli ja suur kaal.
Väärikas: õpetaja tunnetab oma vastutust ja suudab seda kanda, on uhke oma ameti üle ning eeskujuks kogukonnale, ühiskonnas lugupeetud ja tunnustatud.
Motiveeritud: õpetaja on pühendunud oma tööle ja tunneb rõõmu õpilase arengust, seab endale ise eesmärke, on innovaatiline, osaleb kooli- ja kutseala arenduses.
Asjatundlik: õpetaja on oma ainevaldkonna asjatundja, tunneb selle arengutrende, suudab lõimida ainevaldkondi, siduda neid ümbritseva keskkonna ja õppija kogemusega, õppijaid motiveerida, valida sobilikud õpitegevused ja metoodikad ning analüüsida nende mõju õpilaste arengule.
Olgu rõhutatud, et väärikaid, motiveeritud ja asjatundlikke õpetajaid on Eesti koolides juba praegu palju. Visioon kõneleb sellest, et 2013. aastal oleks nende osatähtsus sedavõrd suur, et ühiskonnas levinud õpetajakuvand sisaldaks just neid omadusi.

Kuus põhieesmärki
Visiooni elluviimiseks on vaja saavutada hulk eesmärke. Strateegias on sõnastatud kuus põhieesmärki.
     Õpetajaks õppimine on teaduspõhine ning toetab kutsestandardis kirjeldatud pädevuste kujunemist.
     Õpetajahariduses rakendatakse paindlikke, haridussüsteemi vajadusi ja õppijate individuaalsust arvestavaid mudeleid.
     Õpetaja kutsealane areng ja sel­le toetamine on süsteemne ja järjepidev.
     Õpetaja on kogukonna (kolleegid, aineliidud, kutseliidud) aktiivne liige ja panustab kutseala arendamisse.
     Õpetajahariduse valdkonna juhtimine ja arendamine põhineb uuringutulemustel, on järjepidev ning sidustatud haridussüsteemi kui terviku arenguga.
     Õpetajakutse on ühiskonnas väärtustatud ja köitev.
Iga eesmärgi all on toodud konkreetne tegevus. Rakenduskava määrat­leb nii põhivastutajad kui ka rahasta­misallikad. Et strateegia projekt sai valmis vahetult enne EL-i tõukefondide avanemist, on kõikidel tegevustel rahakate.
Strateegia eesmärke on võimalik saavutada üksnes osaliste koostöös. Varasemast enam on ootused suuna­tud koolile, õpetajate kutseorganisatsioonidele ja õpetajaile. Tulles aga artikli alguse juurde tagasi – oluline roll õnnestumises on täita ka „publikul” – kogu Eesti ühiskonnal. Strateegia töörühm ootab uusi ideid ja konstruktiivseid ettepanekuid e-aadressil eveli.evestus@hm.ee.