Tallinna Ülikooli avatud ülikooli büroo juhataja Kadri Kiigema sõnul on täiskasvanute koolita­mine väga vastutusrikas. Õpilased on kriitilised ja teavad täpselt, mida tahavad, samas oskavad nad särasilmset andragoogi kõrgelt hinnata.

Kuidas tekkis mõte minna õppima andragoogikat?
„Õppisin pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallinna Pedagoogilises Semi­naris noorsootööd. Mul oli kindel plaan min­na kasvatusteadusi õppima. Ausalt öeldes ei teadnud ma pabe­reid pedagoogikaülikooli tuues, mi­da andragoogika täpselt tähendab. Õnneks sain kohe õpingute alguses aru, et see ongi see, mida õppida ja millega oma tuleviku siduda tahan.
Õpingute ajal vaevasid meid ka kahtlused: mis ametit me ikkagi täpselt pidama hakkame? Andragoogika puhul on võimalusi nii palju, et need ajasid pea segi. Kas hakata koolitajaks? Koolituste korraldajaks, kes teeb näiliselt peamiselt administratiivset tööd? Koolitusspetsialistiks, kes juhib mõne organisatsiooni arendustegevust? Et valikud selgemaks saaksid, võtsime teisel kursusel kursusekaaslastega ette praegu hullumeelsena tunduva projekti. Pakkusime ennast koolitajatena välja ühele juhtimiskoolitusfirmale ja ühele pangale. Tasuta ja vabatahtlikult, et jagada oma andragoogikateadmisi ning saada ise koolitajakogemus. Prae­gu töötame kõik koolitajana.”

Kas said õppides teadmisi, mida hiljem on töös vaja läinud?
„Üle 80% lõpetanutest töötab oma erialal. See näitab, et ettevalmistus on piisav ning inimestel selge kutseorientatsioon. Aka­deemilise poole puudujäägid korvasid kogemused, mille saime praktikal asutustes. Minul oli õnn olla praktikal koolitusfirmas ja riigikogus.
Olen teist aastat ka õppejõud, annan noortele andragoogidele täiskasvanute õpetamise aluseid ja põhimõtteid. Saame loengutes läbi rääkida teemad, mida raamatust lugeda ei saa ja mida toob vaid kogemus. Näiteks kuidas kujuneda koolitajaks jne. Kuna kogemus kinnistab õpitud teooriat, võiks esimesed n-ö vitsad koolitajana saada kätte juba õpingute ajal. Seetõttu lõpetavad ka minu tudengid ainekursuse, viies ise läbi koolituse.
Arvan, et mul vedas, sest õppisin neli aastat ja sain seetõttu õpingute vältel palju praktiseerida. Praeguses 3+2-süsteemis minnakse pärast bakalaureusetaseme lõpetamist pigem hurraaga tööle kui magistrantuuri. Kolme aastaga saadakse heal juhul kätte üldine orientatsioon, aga spetsialiseeruda ei jõuta. Õnneks arvestatakse tänapäeval magistriõppe organiseerimisel tööl käivate tudengitega. Kui loengud toimuvad nädalalõpul, tulevad noored suurema tõenäosusega edasi õppima, sest saavad õpingud ja tööl käimise edukalt ühendada.”

Läksid magistrantuuri õppima hariduse juhtimist. Miks just selline valik?
„Tundsin, et pean seoses oma tööga ülikoolis õppima juurde organisatsiooni juhtimist ja hariduse põhimõtteid laiemalt. Andragoogiliselt arendan ennast koolitaja ja koolituse korraldajana ju iga päev. Pealegi ei ole hariduse juhtimise erialal vähemalt TLÜ-s keegi uurinud hariduse juhtimise as-pekti täiskasvanuhariduses. Üldiselt peetakse hariduse juhtimiseks eelkõige kooli või lasteaia juhtimist, aga täiskasvanuharidus on täpselt samasugune haridussüsteemi osa, mis vajab süsteemset juhtimist ja arendamist.Mujal Euroopas ja näiteks Kanadas on seda ala palju uuritud, seal arutletakse süsteemselt selle üle, kuidas täienduskoolitus ülikoolides ühiskonna vajadustele vastavaks muuta. Eestis peavad ülikoolid konkureerima eraettevõtetega ja üritama konkurentsis ellu jääda. Aga ülikoolil on ühiskonnas ja elukestva õppe valdkonnas kanda hoopis laiem roll.
Riik võiks luua ülikoolidele sihttoetused, mille abil saaks välja arendada täienduskoolituse õppekavad. Kuna ülikoolide täienduskoolituse osakonnad on valdavalt isemajandavad, lähtutakse sarnaselt erakoolitusfirmadega ennekõike koolitusturu vajadustest.”

Milles seisneb täiskasvanute koolitaja töö?
„Meie kui koolitajate missioon on lasta inimestel õppida. Koolitaja peab kujundama keskkonna, kus inimesed saavad õppida ilma õpetamata, luua ise teadmisi, mis haakuvad nende iga-
päevaeluga. Teisalt on nõukogudeaegse kooli õppimisharjumused visad muutuma – paljud soovivad, et nad n-ö targaks tehtaks. Kuid õppimise eest saab vastutada ainult õppija ise, vastasel juhul ei õpi ta midagi.
Koolitatavad on muutunud kriitilisemaks, on nõudlikud ja järjest haritumad ning see on tore. Nad mõistavad, et õppimisele kulutatud aeg on investeering, mitte väljaminek. Järjest enam mõeldakse, mis on koolituse pikaajaline mõju organisatsioonile. Seetõttu ei lõpe ka koolitaja vastutus koolituspäeva lõppemisega.
Vaid ennast täien­dades püsivad inimesed ja organisat­sioonid konkurentsivõimelised. Ülikoolid peavad suutma kaasa aidata innovatsioonile, koolitama tippjuhte ja spetsialiste. Kindlasti peaksid ülikoolid üritama paremini vastata ettevõtja vajadusele. Paljud firmad koolitavad ettevõttesiseselt ise oma spetsialiste, seetõttu on eriti oluline olla paindlik ja koostöövalmis.”

Milline on hea koolitus?
„Koolitus peab olema huvitav ja meetodite poolest mitmekesine. Inimesed peavad saama võimaluse näha, kuulata, ise osaleda, küsida ja üksteisega suhelda, vahetada kogemusi, õppida üksteist tundma ja luua uusi kontakte. Koolitus peab inimest puudutama. Kui emotsioone ei teki, on koolituse mõju nullilähedane. Täiskasvanute koolitamisel peab koolitaja sulanduma õppijate sekka, ta õpib sama palju kui õppijad. Klassiruumis loevad täiskasvanud õppijate kogemused sama palju kui koolitaja teadmised. See on teadmiste ja kogemuste sünergia.
Koolitaja peab olema juukseotste­ni koolituse sees ja tahtma seda tööd teha. Mitmeid koolitajaid võib nimetada n-ö second-choice-koolitajateks, kes avastavad ühel hetkel, et nüüd on aeg hakata oma kogemusi jagama. Kogemuste toomine koolitusse on väga oluline, aga on vaja läbi mõelda ka enda kui koolitaja kreedo. Koolitamine ei saa koolitaja jaoks olla äri. See on ebaeetiline. Koolitamine on seotud kõrge vastutus- ja missioonitundega. Teadmisi ja koolituse mõju inimesele ei saa mõõta rahas.
Koolitaja peab olema kirglik, see peab olema silmist näha. Eestlased küll kardavad seda sõna, aga ka põhja­maine inimene võib olla kirglik, kui ta oma töösse usub ja seda armastab.”

Milline on sinu viimane koolituselamus?
„Robin Sharma koolitus, kus ta õpetas efektiivse juhtimise põhimõtteid. Tema esinemine pakkus suure elamuse. Olin peaaegu hüpnotiseeri­tud. Kuigi saalis oli palju rahvast, võis igaüks tunda, et ettekandja on tulnud sinna just tema jaoks! Koolitaja mõjusus ja veenmisvõime on väga olulised.”

Kuidas näed enda ja täiskasvanuhariduse tulevikku?
„Koolitusturg muutub korrapärasemaks ja kõrgematasemelisemaks. Selle nimel töötavad nii ülikoolid kui ka erakoolitusfirmad ning loodetavasti ühel hetkel ka riik. Tipptasemel koolitajaid ei ole palju. Pisikesed koolitusettevõtted peavad suurematega või omavahel ühinema, et ellu jääda ning teadmised koondada. Kuna sügavam teadmine tuleb aga sealt, kus seda luuakse, ehk ülikoolist, on tuleviku võtmekoolitajad just ülikoolid. Koolitatavad hindavad kõrgelt ülikooli metoodilist lähenemist ja sügavamat teadmist. Ülikooli usaldatakse.
Tahame käivitada täiendusõppe kõigis TLÜ peamistes kompetentsusvaldkondades ning integreerida seda ka rakendusuuringute ja konsultatsioonidega. Et ei peaks tõestama, et see, mida teeme, on õige, hea ja vajalik, vaid et see oleks iseenesestmõistetav osa ülikooli missioonist ja põhitegevusest. TLÜ võiks olla andragoogika taimelavana Eestis teenäitaja. Oleme elukestva õppe vallas saanud võrdväär­seks partneriks ka välisülikoolidele.
Isiklikus plaanis tahan ennast kui koolitajat arendada ning anda edasi magistriõpingutega saadud teadmisi. Töö on raske, aga pakub palju väljakutseid. Ja väljakutsed motiveerivad.”