Kaarepere kooli viimased päevad

 

Sirje Tohver

Repliik

Kas õpetajad ei peaks soolise võrdõiguslikkuse kaarti jõulisemalt välja käima? Läinud nädalal sai Eesti Brüsselist noomituse, et 2002. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse direktiiv on Eestis endiselt rakendamata. Tõsine etteheide, mis puudutab otseselt ka pedagooge, kes on enamasti ju naised.
Võtame ebavõrdsed palgad. Soolise võrdõiguslikkuse eestvõitlejad väidavad, et õpetajate (ka õmblejate, õdede jt) palk on madal sellepärast, et tegemist on „naiste tööga”. Kuni koolis õpetasid peamiselt mehed, oli õpetaja palk tublisti üle keskmise. Kas tänased õpetajad ei peaks rõhutama, et nad ei taha saada „naiste palka”?
Brüsseli noomituses osutatakse, et Eesti soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi on ahistamisega tegemist ainult siis, kui ülemus kiusab alluvaid. Tegelikult võib ette tulla sedagi, et alluvad ahistavad ülemust. Õpilane pole tänapäeva koolis muidugi alluv, vaid koostööpartner, kuid mõnedki noormehed on käitunud naisõpetajatega niivõrd kiuslike alluvatena, et nende ohjeldamiseks on olnud vaja kutsuda politsei. Seega võiks õpetajad ka „soolise ahistamise” mõiste tõlgendamisel kaasa lüüa.
Eestis on vähe tehtud rasedate ja väikelaste emade diskrimineerimise vähendamiseks, on Brüsseli noomituses kirjas. See on kriitika emapalga kohta. Minister Urve Palo kirjutas juba enne Brüsseli märkust Eesti Päevalehes, et naised soovivad käia tööl, mitte väikeste lastega kodus olla. Mõnevõrra paradoksaalne, aga nendes maades, kus väikeste lastega naised saavad täiskoormusega tööl käia, sünnib rohkem lapsi. Seega tuleks vabaneda lapsega kodus oleva naise patriarhaalsest mudelist ja suurendada lasteaiakohtade arvu ning võtta kasutusele väikelaste emade muud tugisüsteemid. Kas õpetajaskondki ei peaks lasteaiakohti jms juurde nõudma?
Tore muidugi, et Euroopa Liit taotleb paljuski sama, mida omal ajal Nõukogude Liit. Siis püüti kõik naised täiskohaga tööle saada. Naised võisid siis ka traktoriga põldu künda ja muid „meeste töid” teha. Taasiseseisvunud Eesti Vabariik asus aga naiste kaitsele, keelates paarkümmend raskemat tööd neile ära. Nüüd on Brüssel pahane, et Eestis ei või naisterahvas korstnapühkijaks ja dokitööliseks hakata. Parim lahendus oleks ilmselt, kui igal naisel oleks võimalik vabalt otsustada, kas minna täiskohaga tööle või olla lastega kodus, hakata tuukriks, korstnapühkijaks või hoopis õpetajaks. Seega tuleks õpetajatel nõuda tingimusi, mis taolise vabalt otsustamise võimalikuks teeks.

Sõna „koolitugi” tähendab, et keegi vajab abi ning keegi saab seda. Olenevalt sellest, kumba sõnapoolt rõhutada, võib tõlgendus olla mitmene: kool on see, kes toetab abivajajat; või vajab tuge kool ise, täitmaks talle pandud kohustusi.

Eesti hetkeolukorda analüüsides peavad paika mõlemad variandid – kord abistatakse õpetajat ning kooli tervikuna, siis saab tuge õpilane.
Meie põhja­naabritel on ebamäärasust vähem: probleemidega lapsi abistab Soomes oppilashuoltoryhmä (otsetõlkes õpilase tugirühm; lühidalt: koolitugi). Sinna kuuluvad lisaks direktorile koolikuraator (meie mõistes sotsiaalpedagoog), psühholoog, meditsiinitöötaja (kooliarst või -õde), nn kooliskäimise abiline (meie mõistes sotsiaalse suunitlusega abiõpetaja), aineõpetaja(d), klassijuhataja ja vajadusel veel keegi.

Koolikuraator Soomes
Väljend „kuraator” tuleneb ladinakeelsest sõnast „cura”, mis tähendab hoolitsemist; või sõnast „curo”, mis tähendab nii hoolimist kui ka tegevuste õnnestumise pärast muretsemist/vaeva nägemist. Populaarseim sünonüüm on „kooli sotsiaaltöö tegija”. Sipilä-Lähdekorpi sõnul lähtuvad selle professiooni juured koolikohustuse tagamise vajadusest.
Inglismaal näiteks algas vastav tegevus juba 19. sajandi lõpul, mil palgati esimesed kooliskäimise valvurid. Nende tegevus eeldas taustainfo kogumist: millised isiklikud, sotsiaalsed või majandusprobleemid mõjutavad õppetööd. Ameerika Ühendriikides loodi 20. sajandi algul uus amet „külastav õpetaja”.
Euroopas teatakse sotsiaalpedagoogi ametit alates 1940. aastatest, algselt seostati seda sotsiaaltööga. Soomes seevastu eristatakse sotsiaaltöötaja ning sotsiaalpedagoogi rolle senini rangelt. Meie mõistes sotsiaalpedagoogi tööd teeb Soomes koolikuraator, kel peab olema kõrgharidus. Ideaalis teeb sotsiaalpedagoog tõhusat profülaktikat, praktikas keskendub enamasti probleemide lahendusele. Enamik koolikuraatori ajast kulub õpilase argimurede lahendamisele: et laps hommikuti ikka kooli ning tulevikus lõputunnistuseni jõuaks. Süstemaatiliseks profülaktikaks piisavalt aega ei jää.
Sipilä-Lähdekorpi sõnul on koolikuraatoril topeltidentiteet: sotsiaaltööle lisaks ta ka kasvatab. Potentsiaalne konflikt koolikuraatori töös seisneb lojaalsuses: kas esikohal on õpilase ja pere või kooli huvid (alati need ei kattu).
Mil määral peaks koolikuraator käivitama muutusi või tuleks tal vahel olukorraga pigem kohaneda? Vastuolu seisneb autonoomse professionaali (reflekteeriv, analüüsiv tööstiil) ja managerismi (domineerivad mehhaanilised sooritused) vahel. Nn manageristliku mõtteviisiga koolikuraator on kohaneja, kelle tegevus lähtub standardkontekstist. Kliendist lähtuv tööstiil on selle vastand. Managerism on vajalike töövõtete mehhaaniline sooritus, kus napib subjekt-subjekti usaldussuhet. Juhendite järgimine on isiklikku suhtumisse panustamisest lihtsam.
Eesti koolitoe projekti kogemused kinnitavad personaalse panustamise tõhusust. Lisaks võib Eesti kohta öelda, et meie nõrkus on ühtlasi meie trump: kuni puudub riiklik sotsiaalpedagoogi kutsestandard ning ühtne kohustuslik ametijuhend, on võimatu dokumentidele keskenduda.

Kooliskäimise abiline
Lisaks koolikuraatorile on Soome koolis oluline tegija ka koulunkäyntiavusta-ja, otsetõlkes kooliskäimise abiline. Erinevus koolikuraatori ning kooliskäimise abilise vahel on suur: esimesel on kõrgharidus; teisel ei pruugi eriharidustki olla. Kooliskäimise abilise põhitöö on ühe või mitme õpilase toetamine eeskätt praktilistes küsimustes, nt ratastooli lükkamine, abi käelises tegevuses vms, mis alati ei eelda kvalifikatsiooni. Soomes võidakse kooliskäimise abiliseks palgata töötuid, kelle koolikauge taust ning töösuhte ajutisus võivad hoopis lisaprobleeme tekitada.
Soome haridustegelaste seas olen selle professiooni kohta kuulnud vastandlikke arvamusi. Aga kindlasti on tegu ressursside ökonoomikaga: kui probleemidega lapsel on valida, kas mitte kellegi või hariduseta inimese tugi, eelistab ta ilmselt viimast varianti. Kooliskäimise abiline on Soomes igal juhul elujõuline professioon, millele viitab ka äsjailmunud käsiraamat „Koulunkäyntiavaustajan kirja” (Merimaa & Virtanen, 2007).
Refereerin raamatu olulisemaid sõnumeid. Kooliskäimise abilise töö Soomes on eri vanuse ning kultuu­ri­taustaga õpilaste kasvatus-, juhen­damis- ja hoolekandetöö. Nad tööta­vad lasteaedades, põhi-, kutse- ja kesk­koolides, üldhariduskoolide hommiku- ja pikapäevaringides ning huvihariduse institutsioonides. Olulisim koostööpartner on õpetaja, kes jagab korraldusi. Lisaks koopereerub kooliskäimise abiline lapsevanematega, koolikuraatori ning -psühholoogiga. Ta aitab õpilasel koolimaailmas toime tulla tema iseseisvumist toetades ning abistab last vajadusel kooliteed puudutavates küsimustes.
Kooliskäimise abiline hoolitseb kooli üldiste kasvatuseesmärkide realiseerimise eest, toetades õpilase iseseisvust, probleemide lahendamise oskust ning positiivset enesehinnangut. Seejuures süveneb ta oma töö jaoks vajalikul määral ka õpilase taustaandmetesse. Töö spetsiifika erineb kooliti: vajadusel toetab ta ainult raske puudega last, vahel tegeleb õpilasrühmaga.
Meie mõistes on soomlaste kooliskäimise abiline sotsiaalse suunitlusega abiõpetaja. Inimlikkuse kontekstis võib ta vastata meie tugipersonalile, näiteks garderoobitädile või raamatukoguhoidjale. Selle vahega, et Eesti koolis ei lähe mainitud inimesed tundi ega abista õpilast kooliteel, küll aga võivad nad olla toetavaks sõbraks koolimaja sees.

Eesti koolitoe projekt
Kuigi meil ei ole Soome võimalusi, tehakse tublit tööd siingi. Innove koolitoe projekti raames kaardistasime Tallinna koolide sotsiaalpedagoogilisi praktikaid. Üldistatult võis fikseerida järgmised variandid.
     Lapsest lähtuv n-ö lilleõiekujuline võrgustik, kus koosolekutele kaasatakse kõik spetsialistid, kes omal kombel aitavad probleemi(de)ga õpilast.
     Neljasilmavestlused: klassijuhataja–psühholoog, klassijuhataja–sotsiaalpedagoog, klassijuhata–lapsevanem jne. Need võtavad rohkem aega ning energiat, samas saadakse infotki enam, aga laps ise jääb justkui kõrvalseisjaks.
     Klassijuhataja tuvastab probleemi ning annab juhtumi üle näiteks sotsiaalpedagoogile, koolipsühholoogile, noorsoopolitseile või mõnele teisele spetsialistile, kes olukorda stabiliseerima asub. Ja elu klassis läheb edasi.
Koolitoe projekt ning selle üheks väljundiks olev käsiraamat aitavad loodetavasti kaasa, et meie õpetajad ikka jaksavad märgata ja toetada.

Mida oleks vaja muuta alaealiste mõjutusvahendite seaduses (AMS-is) ja erikooli töökorralduses?

BORIS GOLDMAN, Tartu LV haridusosakonna juhataja:
„Alaealisi on võimalik tõhusalt mõjutada üksnes järjepidevalt ja süsteemselt. Seadused peavad sellise süsteemi (loe: sunni) toimimisele kaasa aitama. AMS-is sätestatud mõjutusvahendid on piisavad, ma ei oska neile midagi lisada. Leiduks ainult häid spetsialiste, kes seadust hästi rakendaksid. Probleem on, et alaealiste komisjonid määravad liiga kergelt hoiatusi ja materjal jõuab sinna viivitusega, kui lapsel on tegu juba meelest läinud.
Lõuna politseiprefektuuri korrakaitseosakonna preventsioonitalituse komissar Marina Paddar leiab, et oskuslik hoiatus on piisavalt mõjus. Tähtis on rikkumine lapsega põhjalikult läbi arutada. Erikoolide süsteem ei võimalda lastega mõjusalt tegelda. Noori peaks olema võimalik õppeedukuse, käitumise ja isikuomaduste järgi diferentseerida. Ka 16,5–18-aastased vajavad mõjutamist. Erikooli neid aga võtta ei taheta, sest kohe-kohe saavad nad täiskasvanuks. Terviseprobleemidega – vaimse alaarenguga jms – noori peaks saama teistest eraldi õpetada-kasvatada. Praegu peksavad ja terroriseerivad nad karistamatult teisi või saavad ise peksa. Erikoolide süsteemi hoolimatu suhtumine lastesse väljendub ka ebapiisavas järelevalves. Tihti jalutavad lapsed koolist vabalt minema. See süvendab teen-mis-tahan-käitumistava. Reegleid kehtestades tuleb tagada ka nende täitmine.
Pole teada, kas tehtavad seadusemuudatused võimaldavad lapsi, kes ei täida alaealiste komisjoni otsust, saata prokuratuuri kohtu alla andmiseks. Ja kas kohus saab erikooli suunata ka lapse, kes ei ole väär- või kuritegu toime pannud, kuid ei täida koolikohustust ega sobi tavakooli.”

ENE KUKK, Tapa Erikooli direktor:
„Erikooli suunatakse 10–18-aastased õpilased maksimaalselt kaheks aastaks. Selle ajaga peab erikool korvama kellegi tegemata töö. Meie õpilaskond aina nooreneb. Probleemidega alaealist tuleb varem märgata. Vaja on eri koolitüüpe, mis tagaksid kooliskäimise ja järelevalve. Erikool peaks selles süsteemis olema viimane, kõige rangem asutus.
AMS-i mõjutusvahendid pole piisavad ega toimi, kui kümneaastane erikooli saadetakse. Kodukoha sotsiaalne võrgustik toetab alaealist ja püüab probleemidele lahendusi leida, kuid sageli on selles puudu üks lüli – lapsevanem(ad). Kohe, kui laps jõuab alaealiste komisjoni, peab algama töö vanematega. Seadus on aga lapsevanemate vastutuse taandanud peaaegu olematuks.
Kui alaealine suunatakse erikooli, on tema peres midagi tõsist lahti. Kohe tuleb alustada „remonti”, anda lapsevanemale teadmisi, kuidas toimida pärast lapse erikoolist naasmist. Perekonna kaudu on võimalik jõuda selleni, et alaealine tunnetab kohustust õppida, olla seadusekuulekas, tulla toime eneseteenindamisega, teha jõukohast tööd.
Erikoolid vajavad seadust, mis võimaldaks neil täita ühiskonna ootusi, aitaks tagada õpilaste ja töötajate turvalisuse, tasakaalustaks õiguste ja kohustuste vahekorra. Pole õige, et õpilastel on ainult õigused ja töötajatel kohustused – nad peavad olema võrdväärsed partnerid. Edu sünnib üksnes siis, kui üks pool on valmis toetama ja abistama, teine pool nõus abi vastu võtma.”

MALLE HALLIMÄE, Eesti Lastekaitse Liit:
„Lapse eraldamine tema igapäevasest kasvukeskkonnast peaks tulema kõne alla alles siis, kui teised
võimalused on tulemuseta ära proovitud.
Kas alati on aga võimalik kõiki AMS-is toodud vahendeid pakkuda? Tihti kasutatakse neist vaid mõnda üksikut, sest kohapeal ei ole vajalikke teenuseid välja töötatud või puudub spetsialist, kes neid osutab. Puudulik on ka alaealiste komisjoni otsuse rakendamise järelevalve. Vaja on juhtumikorraldajat, kes jälgiks mõjutusvahendi rakendamist, oleks pidevas kontaktis noore ja tema lähedastega ning hindaks saavutatud tulemust.
Kas lapse/nooruki erikooli saatmise eesmärk on karistamine või/ja kasvatamine/mõjutamine? Kas last/noorukit tahetakse pelgalt ühiskonnast eemal hoida, et ta formaalselt põhihariduse omandamist jätkaks, või peaksid sel ajal toimuma muutused ka tema hoiakutes ja väärtus­hinnangutes?
Erikool peaks andma noorele signaali, et saab ka teisiti. Oluline on, et ta omandaks seal oskusi kutseõppes või huviringis, õpiks vastutust võtma. Seda saab kõige paremini teha hästi korraldatud ja läbimõeldud tegevuse kaudu.
Laps ei tohiks olla tegevuse objekt. Tegevus- ja arengukava tuleks koostada koos temaga. Taoline kool vajab spetsialiste, kes oskaksid töötada laste ja noortega, kelle kasvukeskkond ei ole nende põhivajadusi, sh emotsionaalseid ja sotsiaalseid, rahuldanud.
Põhjenduseks ei tohi tuua rahapuudust. Õigeaegne sekkumine on riigile vähem kulukas kui täiskasvanu, kes ei tule oma eluga toime.”

Erikooli kodumaad teenima?

Põhiseaduse § 124 näeb ette, et kõik Eesti Vabariigi kodanikud peavad võtma osa riigikaitsest. See ei tähenda üksnes klassikalist ajateenistust, näiteks usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldujad peavad läbima asendusteenistuse. Kahjuks on viimane jäänud Eesti riigikaitse taasloomise algusest alates marginaalsesse rolli. Nii on viimase kümne aasta jooksul 15-kuulise asendusteenistuse läbinud pisut enam kui tosin noormeest, praegu teenib sel viisil aega kümmekond noort.
Eelmisel nädalal kiitis valitsus heaks seadusemuudatuse, mille koha­selt võivad asendusteenistuse valinud noormehed suunduda haiglas sanitaride või hooldajate abistamise asemel haridus- ja teadusministeeriumi käsutusse – muuhulgas erivajadustega laste koolidesse.
Ministri sõnul peaks religioossete põhimõtete järgi elavate inimeste elu teljeks olema eelkõige teiste aitamine ning sellistes õppeasutustes on palju tuge vajavaid lapsi. Kuna Puiatu ja Kaagvere erikoolis on tõsine puudus abikasvatajatest, ei välista minister Lukas asendusteenistuslaste saatmist just nendesse koolidesse (PM, 5.06.).
Kuidas aga vältida olukorda, kus eri- (ja elu-)koolis karastunud turske kasvandik on füüsiliselt abiteenistujast üle ning muutub talle ohtlikuks? Minister soovitabki saata noormehed raskesti kasvatatavaid õpilasi kantseldama vaid vanema ja kogenuma kolleegi kõrval.
Tundub siiski, et kõik ei ole veel läbi mõeldud. Asendusteenistus ei tohiks olla karistus. Ning seda kummalegi poolele – ei asendusteenistujale ega inimesele, kellele ta selle aja jooksul abiks on. See eeldab aga mitte ainult head tahet, vaid terve süsteemi olemasolu. Erivajadustega laste (kellest osa on tõsiste käitumishäiretega) kasvatamine eeldab spetsiaalset ettevalmistust. Väga raske on keerulise minevikuga noorukitega hakkama saada, omamata elementaarseidki teadmisi psühholoogiast või pedagoogikast. Peale selle nõuab töö raskestikasvatatavate lastega elukogemust, ülihead pingetaluvust ja tugevat motiveeritust.
Ehk tasub alustada hoopis teisest otsast, n-ö rohujuure tasandist. Piisavalt personali ei jätku ka tava­koolides ja -lasteaedades. Ehk võiks pedagoogilise ettevalmistuseta noored mehed saata pigem sinna? Riigi teenimise seisukohast ei oleks ju tegemist väiksema panusega. Lisaks on olemas vähemalt üks hea näide toimivast koostööst: Tallinna Liivamäe Lasteaed arendab ühistegevust üksik-sidepataljoniga, kutsudes sõdurpoisse lasteaialastega tegelema. Tõsi, see puudutab ajateenijaid, mitte abiteenistujaid, aga see ei muuda asja sisu. Ettevõtmine toimib, lasteaed on rahul ning ajateenijatest soovijad lausa järjekorras.
Sellised algatused võiksid leida oma koha ka abiteenistuse süsteemi arendamisel. Liiatigi võib nii loota, et ühe või teise erialaga kokku puutuvaid noori abistab see tulevasel karjäärivalikul.
Kui rääkida välismaistest näidetest, siis Saksamaal on abiteenistus väga populaarne ning abiteenistujatest füüsiliste ja vaimsete puuetega inimeste ning vanurite hooldekodude töötajad saavad hilisemal töö- ja õpingukoha valikul eelise, mida teistel ei ole: hindamatu elu- ja töökoge­muse.

Kristi Helme

Ministeeriumis

  10. juunil peeti Tallinnas Lille­paviljonis projekti „Karjääriteenuste süsteemi arendamine Eesti Vabariigis” lõpukonverents. 11. juunil viibis minister Tõnis Lukas Belgia kuninga visiidi puhul korraldatud vastuvõtul Kumus. 12. juunil peeti Luua Metsan­dus­koolis täiskasvanuhariduse eelfoorum „Kust king pigistab”. Eelfoorumi eesmärk oli saada ülevaade täiskasvanuhariduse olukorrast „Elukestva õppe strateegia 2005–2008” rakendamisel. Eelfoorum toimus HTM-i, Eesti Täiskasvanute Koo­litajate Assot­siatsiooni ja Eesti Haridusfoorumi koos­töös. 12. juunil osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil. 13. juunil osaleb minister Tõnis Lukas Mart Nuti artiklite kogumiku esitlusel Tartu Kirjanike majas.

Sõnumid

„Koolikatsuja” juhtrühm tutvub Saaremaa koolidega
Õppeasutuste sisehindamist ning nõustamissüsteemi toetava „Koolikatsuja” projekti juhtrühm tutvus 5. juunist kolme päeva jooksul Saaremaa koolidega ning kohtus Saaremaa koolijuhtidega.
HTM-i välis­hindamis­osakonna algatusel ja Euroopa Sotsiaalfondi kaasfinantseerimisel käivitus 2006. aastal projekt „Koolikatsuja 2006+”, mille eesmärk on toetada õppeasutusi sisehindamise rakendamisel ja luua õppeasutuste nõustamissüsteem.
Projekti juhtrühm eesotsas HTM-i välishindamisosakonna ning REKK-i esindajatega kohtus Saare maavanemaga ning haridus- ja kultuuriosakonna juhatajaga, teemaks hariduskorraldus maakonna tasandil.
Juhtrühm käis külas Kuressaare Gümnaasiumis ja Kuressaare Ameti­koolis ning kohtus projektis osalenud õppeasutuste juhtidega Kures­saa­re Gümnaa­siumist, Kuressaare Ame­ti­-
koolist ning Saaremaa Ühis­güm­naa­siumist.
Kuressaare Gümnaasiumi ja Kuressaare Ametikooli juhid on projekti raames läbinud õppeasutuse nõuniku koolituse. Saaremaa Ühisgümnaasiumi meeskond osales projektis kolmeliikmelise meeskonnaga ning lisaks läbis koolijuht nõuniku koolituse. Kohtumiste ja koolide külastuste kau­du sai ministeerium tagasisidet projekti tulemuslikkusest, aga koos vaadati ka tulevikku, ehk siis arutleti teemal, kuidas parimal viisil tagada haridusasutustes läbiviidava õppe kvaliteet.
„Koolikatsuja 2006+” projekti raames koolitati 36 õppeasutuse meeskonda ja 78 õppeasutuse nõunikku, anti välja metoodilised materjalid, loodi Koolikatsuja veebileht ning viidi läbi uuringud õppeasutustes toimivatest sisehindamissüsteemidest.
Asso Ladva, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Kõrgkooliõpikute koostamine jätkub riigi toel
HTM-i juures oleva riikliku programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine” juhtkomitee soovitusel sõlmib sihtasutus Archimedes lähemal ajal lepingud viie uue kõrgkooliõpiku koostamiseks.
Juhtkomitee valikul pälvivad toetuse viie õpiku koostajad: täppisteaduste alal Mati Väljas („Analüütiline geomeetria”), keemia alal Jaak Järv („Orgaanilised polümeerid”), tehnikateaduste alal Andres Lahe („Ehitus­mehhaanika”), põllumajanduse alal Loit Reintam ja Alar Astover („Mulla­teadus”) ning humanitaarteaduste alal Margus Puusepp („Suuline tõlge”).
Lähiajal otsustab programmi juhtkomitee, millised kavandatavad arstiteaduse ja sotsiaalteaduste kõrgkooliõpikud pälvivad samasuguse toetuse. Vastavalt lepingutele on riigi toetus mõeldud autoritasude ja käsikirja retsensentide töötasu maksmiseks.
Möödunud aastal sõlmiti program­mi lootsprojekti raames lepingud üheksa eestikeelse kõrgkooliõpiku kirjutamiseks, esimene neist ilmub järgmisel aastal.
Riiklik programm „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine” kestab aastani 2012. Selle aja jooksul toetatakse kuni 50 kõrgkooliõpiku koostamist ja kirjastamist 19 miljoni krooniga. Programmi eesmärk on tagada, et eri teadusvaldkondades ilmuks igal aastal vähemalt üks põhitermineid sisaldav ja korrektses eesti keeles kirjutatud kõrgkooliõpik.
Asso Ladva, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Tallinna Ülikool ja Brüsseli Vaba Ülikool sõlmisid koostöölepingu
Tallinna Ülikooli (TLÜ) rektor Rein Raud ja Brüsseli Vaba Ülikooli (Vrije Universiteit Brussel) rektor Ben van Camp allkirjastasid 11. juunil Tallinna Ülikoolis vastastikuse koostöö raamlepingu. Lepingu sõlmimisel osalesid Belgia kuningas Albert II, Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ning Belgia kuningat tema visiidil saatvad akadeemilise ja äridelegatsiooni liikmed.
TLÜ ja Brüsseli Vaba Ülikooli koostöölepingu sõlmimise ajendiks on vajadus edendada koostööd uurimistööde ja õppekavade valdkonnas, hoogustada kahepoolset infovahetust, professorite, teadlaste, administratiiv- ja tehniliste töötajate ning tudengite vahetust.
„Brüsseli Vaba Ülikool on oma regiooni ülikoolide seas üks liidreid ning ka ideoloogiliselt meile lähedane. Olen rõõmus, et lisaks erinevatele Eesti esindustele on meil seal linnas nüüd ka hea akadeemiline koostööpartner. Rektor van Campiga seob meid koostöö Euroopa ülikoolide võrgu UNICA juhatuses, ta on laia visiooni ja terava mõtlemisega juht ning usun, et samad omadused iseloomustavad ka kogu tema ülikooli,” kommenteeris koostöölepingu allkirjastamist TLÜ rektor Rein Raud.
Lepinguga seavad TLÜ ja Brüsseli Vaba Ülikool endale eesmärgiks tõhustada vastastikust koostööd ning kontakti teaduse ja kultuurivaldkonnas. Leping sõlmiti esialgu neljaks aastaks, tähtaja möödudes on seda võimalik pikendada. Euroopa pealinnade ülikoolide võrgustikku UNICA kuulub lisaks Tallinna Ülikoolile ka Tallinna Tehnikaülikool. Tallinna Tehnikaülikool sõlmis samal kohtumisel koostöölepingu Brüsseli Vaba Ülikooliga.
Maiki Voore, TLÜ pressiesindaja

Simon Levini nimeline stipendium
10. juunil allkirjastasid advokaadibüroo Glikman & Partnerid ning TÜ Sihtasutus Tallinnas Simon Levini nimelise stipendiumi statuudi, millega luuakse Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistritaseme üliõpilastele uus väärikas stipendium. Igal õppeaastal alates käesoleva aasta sügisest antakse välja üks 50 000 krooni suurune stipendium, millega toetatakse TÜ õigusteaduskonna magistriõppe üliõpilasi, kes on saavutanud silmapaistvaid tulemusi õppetöös ning karistusõiguse, kriminaalmenetluse, kriminoloogia ja õiguspsühholoogia alases teadustöös.
„Simon Levin tegeles kriminaalkaitse ning selle efektiivsuse menetlus- ja materiaalõiguslike probleemide, kassatsioonimenetluse, samuti advokaaditöö eetiliste aspektide uurimisega. Seetõttu on stipendium mõeldud nende valdkondade uurimise jätkamiseks,” ütles Glikman & Partnerid üks omanikke Aleksander Glikman.
Tartu Ülikooli Sihtasutuse juhatuse liikme Ruth Kotsari sõnul annab Simon Levini nimelise stipendiumi asutamine tunnistust kolleegide austusest tema elutöö vastu ja soovist jäädvustada järeltulevate põlvede õigusteadlaste jaoks oma eriala suure meistri nimi.
Simon S. Levin (1928–2008) oli juudi päritolu legendaarne Eesti advokaat. Ta lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1947. aastal ning võeti samal aastal ka advokatuuri liikmeks. 2004. aastast töötas S. Levin advokaadibüroos Teder & Partnerid ning advokaadibüroos Teder, Glikman & Partnerid. Simon Levinit on autasustatud Valgetähe IV järgu ordeniga.
Lisainfo: TÜ Sihtasutuse juhataja Ruth Kotsar (tel 521 6820); advokaadibüroo Glikman & Partnerid (tel 665 7070).
Anneli Maaring, TÜ pressiesindaja

Noorte head ideed saavad Hansapangalt 360 000 krooni
Hansapanga Noortepank NPNK korraldatud konkurss „Tähed särama” kevadine voor on lõppenud. Kokku laekus ligi 200 projekti, millest toetust saavad kümme osalenut. Hansapanga Noortepank NPNK juhi Piret Põllu sõnul lähevad projektid iga aastaga aina loomingulisemaks ning kohati tundub, et noorte ideedel ei olegi piire. Teemad olid seinast seina: materjalide taaskasutusõppeasutuse loomisest kuni üle-eestiliste konkurssideni.
„Tähed särama” laureaadid: noorte­(ka­)-öö – Merit Uueni (Märjamaa, Raplamaa); noortekohvik Flauerpauer – Lille Maja, Hele Riit-Vällik (Tartumaa); pärmivabriku töökoja loomine Tartu Kultuuritehase juurde – MTÜ Pärmivabriku Töökoda, Anna Rosenthal (Tartumaa); kooliteatri­te suvekool Raplamaal – Krista Olesk (Raplamaa); „Noored seiklema” – Merike Soomets (Valgamaa); Tartu Kultuuritehase Pärmivabriku teatrisaali loomine – MTÜ Genialistide Klubi, Ivar Põllu (Tartu­maa); heategevusprojekt „Tee head läbi kunsti” – MTÜ Killo, Kristo Viiart (Harju­maa); noortefestival – Kristiina Lillepea (Harjumaa); „Õpilasest ettevõtjaks 2008” –
Õpilasest ettevõtjaks, Katrin Rosse (Harju­maa); robootika Eesti üldhariduskoolidesse integreerimine – MTÜ Robootika, Heilo Altin (Tartumaa).
Juba on alanud sügisene voor, kuhu saab taotlusi esitada 1. novembrini, võitjad selguvad juba sama kuu lõpus. Projekte saab esitada NPNK kodulehe kaudu aadressil www.npnk.ee. Aasta jooksul annab Hansapank „Tähed särama” konkursi raames välja miljon krooni, millest 100 000 läks põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele suunatud eriprojekti „Puhas loodus” laureaatidele.
Noortepank toetab noorte algatusi põnevate ideede elluviimisel. Taotlusi saavad esitada nii juriidilised kui ka eraisikud. Piiranguid ideedele ja toetatavatele valdkondadele ei ole.
Kristi Künnapas, Hansapanga pressiesindaja

N MEMORIAM Leelo Tamm 25.10.1927 – 2.06.2008
Lahkunud on Leelo Tamm, kunst­nike ja õpetajate õpetaja, kunagine Tartu 2. Keskkooli ja Tartu Kunsti­kooli emakeele õpetaja, Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja Eesti Kunstiinstituudi pedagoogika ja psühholoogia õppejõud, Tallinna Pedagoogika Uurimise Instituudi teadur, Tallinna Perenõuandla psüh-
holoog, raadiokuulajate tuttav „Pere ja kodu” ning „Prillitoosi” saadetest, Eesti Rahva Muuseumi ja Kirjandusmuuseumi kaastööline, ajakirja Elukiri kauaaegne korres­pondent.
Leelo Tamm (Kütt) sündis Juu-rus Atla külas Mardi talus. Õppis Tallinnas Prantsuse Lütseumis ja E. Lenderi Eragümnaasiumis. Seejärel astus Tartu Ülikooli õppima eesti keelt, kirjandust ja psühholoogiat. Pärast ülikooli lõpetamist töötas pisut aega Tartu 2. Keskkoolis ja seejärel Tartu Kunstikoolis, kus algaski meie tutvus ning algavad meie mälestused.
Sel kaugel 1957. aastal olime viieteist-kuueteistaastased kunsti­kooli pedagoogilise osakonna õpilased, esimest korda kodust eemal, oma iseseisva elutee algu­ses. Kui boheemluse laine meie peade kohal aeg-ajalt kokku lõi, oli õpe­taja Leelo Tamm see, kes meid jälle kuivale maale aitas. Tema rääkis meile aususest ja eetikast, õpetas meid kuulma emakeele ilu. Heas eesti keeles, ilmekalt, sõnu selgesti hääldades luges ta meile ette vastilmunud luulet, tutvustas uusi raamatuid. Juba sel karmil ajal – 1950-ndate lõpus – rääkis ta vaimustunult ennesõjaaegsest kirjanduselust ja kasvatas meis kirjanduse kaudu rahvustunnet.
1960. aastal kutsuti Leelo abi­kaasa, tulevane teenekas sise­arhitekt Väino Tamm Tallinnasse Kunstiinstituuti sisearhitektuuri osakonda rajama ja juhtima. Aasta hiljem järgnes talle Leelo. Veel aasta pärast oli ka suurem osa meist Tallinnas.
Kunstiinstituudis saime temalt pedagoogiteadmised ja -paberid. Siit sai alguse meie, täiskasvanud kunstnike ja õpetajate eluaegne sõprus ja läbikäimine. Meenuvad jaanipäevad Leelo kodus Aegviidus, kokkusaamised Tallinnas või Saaremaal Viidu külas, kus väitluse mõõgad veel vahedad olid. Meenub endiselt särav Leelo oma 80. sünnipäevapeol läinud sügisel rahvusraamatukogus…
Jääme tänutundes meenutama oma mõistvat, vaimukat ja õiglast õpetajat, head sõpra.
Tartu Kunstikooli 1962. aasta lõpetanud

Endised kolleegid Rakvere Reaalgümnaasiumist

Märka matemaatikat enda ümber

Mõte

On õige aeg vaadata tulevikku ja otsustada, missugune peaks olema gümnaasiumi emakeele riigieksami uus vorm, kus kirjandil on oma kindel koht, aga senisest erinevatel alustel. Kuus tundi kestev kirjandi kirjutamine on end ammendanud.

Eksamitööde parandajana julgen väita, et kirjand kui eksamivorm ei näita keele- ja kirjandusteadmisi. Pole saladus, et õpilane valib juba varakult kolm teemavaldkonda, kogub materjali ja kirjutab läbi. Eksam on kujunenud kätteõpitud tekstide mälu järgi ümber kirjutamiseks. Võrreldes kümme aastat tagasi kirjutatud kirjanditega on praegused sisu poolest hallid ega erine üksteisest kuigivõrd. Muidugi on ka suurepäraseid mõtte­arendusi, nagu alati on olnud, aga valdavalt eksamikirjand kirjutaja mõtlemist ja originaalseid seisukohti ei kajasta. Olen igati nõus Priit Ratassepaga (ÕpL, 18.04.): „Kirjand on ainuke eksam, kus väga hea tulemuse võib saada pähetuupimisega.” Alusteksti põhjal kirjutamine, mis on eksamikeskuse ettepanek olnud kauemat aega, võtaks ära võimaluse teksti varem kokku panna.

Kas rituaal või teadmiste kontroll?
Oleme lõpukirjandist teinud endale müüdi ja usume sellesse, andmata aru, kuidas kirjand riigieksami vormiks saanuna on hakanud iseenda vastu töötama. Mõne õpetaja hirm uue ees on nii suur, et uutmoodi eksamile omistatakse kõike, mida temas kindlasti ei ole: grammatikareeglite tuupimist, erandite küsimist või seda, et osaoskustest välistab mõtlemisvõime ja arutlusoskuse, on emakeelevaenulik ja toob kaasa keeledrilli. Müütiline mõtlemine (eksamikirjand on meie kultuuriruumis samasuguse märgilise tähendusega nagu laulupidu – R. Vääri, ÕpL, 25.04.) segab eksamikirjandi mõttekuse sisulist analüüsi. Asja tuum ongi selles, et kirjandit ja laulupidu ei saa võrrelda märgi tähenduses: üks on rituaal, teine teadmiste kontrolli võte. Me ei saa kirjandist teha rituaali, eeldades pimesi, et kirjand väljendab õpilase keele- ja tekstiteadmisi piisavalt.
Samal on noor põlvkond kätte õppinud, kuidas manipuleerida kok­ku näiline oskus. Sissejuhatuses eba­-
määrane siit-sealt-jutt, siis küsimus/küsimused, millele tekstiosas ei kavat­setagi vastust anda. Reastatakse varem kokku otsitud ja meelde jäetud tavatõed, mida ei hakatagi analüüsima, poetatakse sisse paar sidumata tsitaati ja ilukirjandusteosest võetud näidet. Tekst ehitatakse üles kunstlikult ja nii sünnivadki väheveenva sisuga kirjatööd.
Soovitus toetuda ilukirjandusele on viinud ilukirjanduse näilise tundmise afišeerimisele. Haruharva tuleb ette töö, kus kirjandusteose põhiolemust suudetakse probleemist lähtuvalt avada, enamasti on tegemist trafaretsete hinnangutega.
Vahel, kui kümme kirjandit järjest pealiskaudseid vildakaid hinnanguid sarnaselt edasi annavad, kahtlen, kas kirjutajate õpetajagi on tundi mineku eel teose värskelt üle vaadanud. Keeletunnis tüüpteksti treenimine on vähendanud aega teist laadi tekstidega tegelemiseks, sealhulgas ilukirjandustekstide analüüsiks ja interpreteerimiseks. Meil ei ole õigust kujunevat põlvkonda ilukirjanduse lugemisest edasi võõrutada.

Mida kardab EES?
Minu jaoks on mõistetamatu emakeeleõpetajate seltsi 2002. aastast alanud eitav suhtumine eksamivormi muutmisse. See selts, kes on palju teinud eesti keele ja kirjanduse kaitseks, tegelnud heal tasemel väljaannete ja õpetajate täienduskoolitusega, peaks olema koostöövalmim ka eksami­uuenduse komisjoni ühises töös. Miks peaks kartma praktilise keeleoskuse süsteemset kontrolli? Üks võimalikest vastustest on, et uus eksamivorm paneb õpetaja senisest raskema ülesande ette – peab hakkama keelt õpetama teadlikult keelestruktuurist lähtuvalt ja kirjandust õpetades teoseid analüüsima.
Ülikoolid on juba aastaid nurisenud esmakursuslaste kirjaoskamatu­se üle ja seadnud sisse õigekirjaõpe­tuse. Õigekiri ja õigekeel peavad selgeks saama siiski gümnaasiumis. Osaoskustest (või nimetatagu seda kuidas tahes) annab kindlasti objektiivsema pildi keele- ja kirjandusteadmistest kui praegune kätteõpitud teksti taasloomine.
Praeguse EES-i seisukohta ei saa absolutiseerida juba sellepärast, et selts ühendab endas eesti keele õpetajate vähemikku. EES-i juhatuse arvamus pole kõigi eesti keele õpetajate oma. EES peaks jagama kaasvastutust oma aja ära elanud emakeeleeksami vormi uuendamisel. Tundub, et praegusesse kitsasse nägemisnurka ei mahu olulised tekstiõpetuse arendavad võtted, nagu teksti mõtestamine, järelduste tegemine, sõnumi leidmine, alltekst, detailne lähilugemine, ülesehitus jne. Samuti tekstiloome võtted, oma mõtte arendamine, mitte reprodutseerimine.
Mitte pimesi hääletada, vaid usaldada teadjaid
Mingi hääletuse või survegrupi müü­tilise kirjandile pühendumisega ei lahenda praegust olukorda. Otsustajatel peab olema professionaalne visioon, kuidas uus eksamivorm tagaks koolis õiged rõhuasetused õigekirjale, tekstiloomele ja (ilu)kirjandusteksti mõistmisele, mis kõik omavad võrdset tähendust. On oluline pöörata tähelepanu funktsionaalsele lugemisoskusele, mis on kõige alus. Selle oskuse omandamist tulebki eksamitestidega stimuleerida ja kontrollida.
Soovitan kõigil avatud mõtte ja heatahtliku dialoogivalmidusega lugeda veel kord Jüri Valge selgitust teksti mõistmise ülesande kohta (ÕpL, 25.04.). Just see on oskuste ring, mida on vaja arendada ja ka kontrollida ning mis näitab õpilase tegelikke pädevusi. Miks küll ei saa usaldada Märt Hennoste ja Külli Habichti seisu­kohti, kes on olnud üle pea eksami­kirjandite analüüsi sees? On vaja respekteerida teadjaid, kõiki tähtsaid otsuseid ei saa vastu võtta hääletamisega.

Ajahädas

Kas aega võib olla piisavalt?
Alati tundub aega napiks jäävat. Meie süütunne annab märku, kui peaksime mõne asjaga rohkem tegelema. Meie rahulolematus on märk sellest, et hobideks või lihtsalt laisklemiseks jääb aega puudu (või ei jää üldse). Viimastel aastatel on räägitud, et ka eestlane tegeleb üha enam oma tervisega ning enese taastootmisega. Ületunnid ja pikad tööpäevad ei ole enam nii popid kui viis aastat tagasi. Samas ei peeta niisama laisklemist heaks.
Tavaliselt jääb õpetaja haigeks siis, kui on koolivaheaeg. Ta ei jõua sageli jaaniõhtul sõpradega suhelda, sest tal on suhtlemisest üleküllastus ning ta vajab vähemalt kaks nädalat vaikust, et taas suhtlemisega toime tulla. Sageli ei osata stressi maandada ega enese jaoks vaba aega võtta. Õpetaja on üldjuhul pigem kehv ajaplaneerija. Varnast võtta on vabandus ? la „õppeaasta ongi selline ja mina ei saa midagi muuta, kõik kirjutatakse kõrgemalt poolt ette”.

Muutused on võimalikud
Kõik pole siiski nii jäik, kui tundub. Näiteks üks minu lastest käib koolis, kus antakse tunnistus vaid kolm korda aastas, nii jääb õpetajal ja õppuril ära stressirohke jõulueelne aeg. Tuttavate laste käest on kuulda teisigi uuendusmeelseid lahendusi koolides. Näiteks kasutatakse märtsivaheaega õpetajate koolituseks, kus töö ja lõõgastus koos tagavad stressi­vähenduse enne viimast pingutust. Lisaks on meile abiks ikka see lihtne matemaatika – aastas on 52 nädalat, õpetajal on puhkust kaheksa nädalat, pühadega seoses võib arvestada maha veel kuni kaks nädalat, õppetöö nädalaid on eri haridustasanditel 35–40. Lihtne arvutus näitab, et minimaalselt kaks nädalat (kõrgkooli õppejõul) kuni
seitse nädalat (gümnaasiumi õpetajal) jääb aega, kus õppuriga tegelda ei tule. Need saab sisustada enesetäiendamise või järgmise õppeaasta ettevalmistamisega, et ennetada võimalike ületundide tekkimist õppeaasta pingelistel perioodidel.

Millele aeg kulub?
Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on õppejõudude töö planeerimisega ning töö sisulise ja ajalise arvestamisega tegeldud juba viis aastat. Tasapisi hakkavad ilmnema tulemused. Näiteks tööaja kasutamist kaardistades on mõned kolleegid jõudnud tõdemusele, et kui kaheksa tundi päevas tõesti koolis tööd teha, polegi vaja seda koju kaasa võtta. Samuti on jõutud järeldusele, et palju aega investeeritakse täienduskoolitustesse ja edasiõppimisele. Edasiõppimise ajal (magistri- ja doktoriõpingud) tuleb jätta kõrvale muud erialased täiendused ning konspektide uuendaminegi jääb tihti mõneks ajaks unarusse. Täienduskoolituste puhul tuleb aga enam selekteerida, millest tõesti kasu võiks olla ja mis pigem mõnusa äraolemise pärast osalejaid leiab. Koolijuhina võin kinnitada, et üks töökuu ilma lähetuste ja koolitusteta võimaldab mahutada töö kaheksale tunnile päevas. Ühes töökuus nädalake koolitustel viibimist toob tavaliselt koheselt ületunde lisaks. Kui koolitused on aga planeeritud pikka aega ette, on igapäevatööd võimalik paremini planeerida.
Õppejõud-õpetajad on valdavalt naised ja üldiselt saadakse hästi hakkama oma n-ö päristööga ehk sellega, mille eest palka makstakse. Tihti ei tihka naised puhata kodu, laste, pere ja sugulaste arvelt ja aega „tekitatakse juurde” enese arvelt. See lõpeb aga tihti stressi, tervisehäda või mõne muu suurema probleemiga sealsamas kodus. Väga palju on igapäevaeluga seotud tegevusi, milles meid saaksid aidata pereliikmed või mille võiksime lihtsalt tegemata jätta.
Kallid kolleegid, millal te lugesite viimati lihtsalt niisama raamatut, naistekat või kriminulli, mis teie tööga seotud ei ole (ja ärge tulge ütlema, et raamatud on kallid – on ka raamatukogud)? Millal ütlesite oma perele, et täna ei tee te midagi? Suvi tuleb ja selleks, et mitte kaht esimest puhkusenädalat haigena veeta, tuleb teha ümberkorraldusi kohe.

Kõik algab iseendast
Alustada võiks sellest, et... Pange kas või kaks nädalat (kuu aega oleks veel parem) kirja kõik see, mida te täpselt teete ja millele kui palju aega kulub. Kindlasti tuleb üles kirjutada kõik kohvipausid, telefonikõned, sõbrannale raske elu üle kurtmised jms. Siis vaadake kirjapandule otsa ja hakake selekteerima, mis on olnud kõige ajamahukam, mis oluline ja mis vähem tähtis. Lisaks mõelge kriitiliselt, mille oleksite võinud üldse tegemata jätta või mida oleks teie asemel keegi teine teha saanud.
Ajaplaneerimise väärtusanalüüsi alusel kulutame 65% ajast väheolulisele ning vaid 15% ajast olulisele – suhte muutmine on meie endi kätes. Kõik algab pisikestest asjadest ning ikka ainult iseendast.
Jõudu ajaröövlite leidmiseks ning järgmise õppe-, töö- ja puhkuseaasta paremaks planeerimiseks.
 

Anneli Kannus, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor, kahe lapse ema

Kui mina olin veel väikene mees

Epp-Mariale meeldis poodi mängida.

Teadsin juba väiksena, et minust peab saama kunstnik

Juuresolev pilt on tehtud Tallinnas Võidu väljaku kunstihoone neljandal korrusel, kus me tollal elasime. Isa Luulik Kokamägi oli maalikunstnik ja temal oli seal 28 m2 ateljee, kus me kõik pead-jalad koos elasime: ema, isa, kolm last ja talvel ka vanaema ja vanaisa. Tänapäeval ei kujuta keegi seda enam ettegi, aga tollal, 1960-nda­tel, olime päris õnnelikud, et selline elamiskoht olemas oli. Mäletan, et meie, lapsed, võitlesime selle eest, kes laua all magab. Mulle meeldis laua all magada, madratsil või välivoodil.
Sellel pildil istun ma oma väikesel taburetil, minu ees on mängukaal – kaal ise oli punane ja kaalukausid hõbedased – ja mängin poodi. Mulle meeldib see pilt, olen sellel tegevuses ja see pole poseeritud. Mulle meeldis poodi mängida, sest mu emapoolne vanaema oli Valgas lihapoe müüja ja lapsed teevad ikka järele, mida vanemad ees teevad. Mäletan, kuidas ta poes liha ja vorsti kaalus; seda tegin minagi.
Mu õde on minust seitse aastat vanem. Kui mina sündisin, läks tema juba kooli. Siis meil ju ühiseid mänge olla ei saanudki. Aga vend, kes on minust kaks aastat noorem, oli küll hea mängukaaslane.
Linnast on mul vähe mäletada, Võidu väljaku ümbruses mängukohti kuigi palju pole, küll aga olime kõik suved maal Lõuna-Eestis. Meil oli Laanemetsa külas toake. Seal oli valge hani, kes võttis meie pere omaks ja käis meil igal pool järel nagu kutsikas. Suur pehme valge hani. Haned võivad kurjad olla ja temagi kaitses meid võõraste eest päris tigedalt, aga meie vastu oli hästi sõbralik.
See oli poliitiliselt raske aeg, aga ema-isa hoidsid meid ja mul on lapse­põlvest ainult helged mälestused. Maaliateljees kasvades ja kunstniku tööd jälgides teadsin juba väiksena, et minust peab saama kunstnik. Lõpetasin Tallinna 7. Keskkooli, inglise keele erikooli, nii et kuskil kunstiklassis ma ei käinud. Kui ma pärast keskkooli paberid kunstiinstituuti viisin, mõtlesin küll, et kui ma nüüd sisse ei saa, siis rohkem enam ei proovi. Aga sain!
Mul oli isaga hästi hea kontakt, nii et kui ta Kadrioru Kunstimuuseumisse oma elutöönäitust üles pani, siis olin alles üliõpilane ja aitasin teda. Isa maalis mind ka – temale poseerida polnud kerge. Ta tahtis ikka, et istuksin tõsiselt pikka aega paigal, aga mind ajas peaaegu kohe haigutama.
Paljud isa tööd on praegu minu valduses ja need tahan oma Haapsalu galeriisse välja panna. Isa mälestuseks.

Epp-Maria Kokamägi



 

Tänavu võistlesid suitsuprii klassi tiitlile juba neljandad klassid.

Alati tekitab küsimusi, kui auhindu jagatakse millegi eest, mis peaks olema justkui iseenesestmõistetav. Kas ei anna see soovitule hoopis vastupidist signaali, nii et lapsed veenduvad üha kindlamalt: suitsetamine on norm. Tean koole, kus just selles kartuses põhimõtteliselt suitsuprii klassi võistluses ei osaleta. On see tegelikkuse ees silmade kinni pigistamine või mõistlik seisukoht?
Tänavu võitis suitsuprii klassi au-hinna teiste hulgas Kuressaare Gümnaasiumi 4.b. Nende klassijuhataja Kristel Salumaa tunnistas, et temagi kolleegid on küsinud, miks nii noored on võistlusesse kaasatud.

Kas märkame või tekitame probleeme?
Kristel Salumaa ise peab positiivseks, et probleemi on varakult märgatud. „Kõik proovimised ja katsetamised on nihkunud paratamatult algklassidesse. Enamik püsisuitsetajaid on alustanud just noorukieas ning põhiosa neist pärineb kodudest, kus suitsetamine on tavaks. Usun, et eakaaslaste mõju siinkohal on vähemoluline. Tegemist ei ole pärilikkuse, vaid otsese eeskujuga – suitsetamine justkui võimaldaks pääsu täiskasvanute maailma. Eestis on suitsetamise eeskujuks iga teine pere, kus kasvavad lapsed. See on mõtlemapanev!”
Eestis suitsuprii klassi liikumise eestvedaja, Tervise Arengu Instituudi tubakaekspert Kristel Ojala teab kinnitada, et 13–15-aastastest koolinoortest suitsetab või tarbib mingit muud tubakatoodet kolmandik. Suur osa noortest teeb oma esimese suitsu juba enne 10. eluaastat, mistõttu tubakaennetustegevus peaks tema hinnangul hakkama võimalikult varakult ning ideaalne oleks alustada teemakäsitlust juba lasteaias – seda loomulikult eale vastaval moel.
Kahelda võib ka laste seas läbi viidud kõikvõimalike küsitluste tulemus­tes ja isegi nende eetilisuses. Kui küsime juba kümneaastaselt, kas ta on suitsetanud, või kolmeteistkümneselt, kas ta on seksuaalvahekorras olnud, kas me siis ise ei provotseeri teda vasta­valt käituma? Samas on mul värskelt silma ees pilt suitsetavatest teismelistest päikeselisel maihommikul ühe väikelinna koolimaja nurga taga ja sellele vahetult järgnenud stseen õpetajate toas, kus just neljanda klassi poiss andis aru sellest, kust ta sai suitsud, mida lahkelt kaaslastelegi jagas.

Kuidas edasi?
Ajakirjanduses on jäänud kõlama pigem suitsuprii klassi võistluse katkes­tanute protsendid kui tõsiasi, et osalejad ei pea ainult tubaka kasutamisest hoiduma (ja üksteise järele nuhkima), vaid iga võistlusele registreerinud klass lööb ka kaasa vähemalt ühel õpilastele suunatud tubaka ennetamisega seotud üritusel ning tubakaennetusteemalisel omaloomingukonkursil. Kuressaare Gümnaasiumi 4.b näiteks võttis samaaegselt osa ka koolides toimunud kampaaniast „Ütle „ei”” ja Kristel Salumaa usub, et tema klassis ei ole küll kellelgi huvi suitsetamise vastu – piisas erinevate katsete näitamisest.
Suitsuprii klassi liikumine sai alguse juba paarkümmend aastat tagasi Soomest. 1997. a hakati looma suitsupriide klasside võrgustikku teistes Euroopa riikides, millega esimestena liitusid Taani, Soome, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa, Hispaania ja Wales, kus 1998. a peeti esimene rahvusvaheline suitsuprii klassi võistlus. Nüüdseks on sellega seotud 20 Euroopa riiki, kaasa arvatud Eesti. Nii Tervise Arengu Instituut kui ka Õpetajate Leht on väga huvitatud õpetajate arvamusest, kuidas oleks õigem sellega jätkata.
Aga seniks lugege Lindgreni:
Ei, Pipi, nii me ei saa kirjutada,” lausus Tommy etteheitvalt. „See pole ju õige.”
„Mis asi?” küsis Pipi.
„Me ei saa kirjutada „ilma tubakata”,” ütles Tommy.
„Või ei saa?” küsis Pipi. „On sul vahest tubakat?”
„Ei ole,” vastas Tommy.
„Kas Annikal on tubakat?”
„Ei, muidugi mitte, aga…”
„Kas minul on tubakat?” küsis Pipi.
„Ei, võib-olla ka mitte,” ütles Tommy. „Aga me ei tarvita ju tubakat.”
„Jah, just seda sa minu meelest peadki kirjutama: „Kaks päeva ilma tubakata…””
„Aga kui me nõnda kirjutame, arvavad inimesed, et me tarvitame tubakat, ma olen päris kindel,” jäi Tommy kangekaelseks.
„Kuule, Tommy,” jätkas Pipi, „ütle mulle niisugust asja. Missugused inimesed on sagedamini ilma tubakata – kas need, kes tubakat tarvitavad, või need, kes e i tarvita?”
„Loomulikult need, kes ei tarvita,” kostis Tommy.
„Noh, mis sa siis kraakled,” sõnas Pipi. „Kirjuta nii, nagu ma ütlesin!”
Ning siis kirjutas Tommy: „Päästke meid, enne kui hukkume! Vaevleme juba kaks päeva ilma tubakata sellel saarel.”

Klassijuhataja on meie koolisüsteemis tõeline imenaine või -mees. Levinud arusaama kohaselt peaks ta olema õpilasele teine ema. Kui vanematele valmistab muret ühe lapse käekäik, siis kuidas saab klassijuhataja hakkama 20–30-ga? Sajaprotsendilisest pühendumisestki jääb väheks.

Ametijuhend sätestab, et klassijuhataja ülesanne on kooli esindamine, informatsiooni vahendamine, asjaajamine, juhendamine ja nõustamine. Õpilaste toetamiseks ja aitamiseks peab klassijuhataja usaldusliku kontakti saavutama. Absoluutset pühendumist takistavad ajanappus ning ebapiisavad teadmised laste temperamendi- ja intelligentsustüüpidest.

Sõber ja vaenlane aeg
Kes tahaks olla viimase peal klassijuhataja, peaks osast tundidest loobuma. Mitut asja korraga hästi teha on võimatu või nõuab see ennastületavat pingutust. Ükski klassijuhataja ei taha olla pealiskaudne – ajanappus sunnib teda selleks. Koolis ei jätku aega ja pole ka ruumi, kus saab segamatult olla. Puuduv aeg võetakse isikliku elu arvelt. Vähene tähelepanu perekonnale tekitab kodus probleeme, mis tulevad õpeta­jaga kooli kaasa, mõjutades tema tähelepanuvõimet, tuju ja tegutsemissoovi. Pole kerge tuge pakkuda, kui oled ise mures ja kurnatud.
Suurem osa õpetaja tähelepanust kulub probleemse käitumisega või edututele õpilastele. Edukad jäävad sageli toest ilma. Kiitvatest sõnadest ja innustavatest repliikidest on vähe, ka tubli õpilane tahab oma kogemusi ja õnnestumisi jagada. Tedagi on vaja kuulata, kiita, talle kaasa rääkida. Kui last tema kordaminekutes ei toetata, võib õppimisind kergesti kaduda. Paljud lapsed õpivad vanemate või õpetajate rõõmuks, mistõttu viimaste tunnustus on vaieldamatult oluline.
Mul ei olnud põhikoolis ühtki usalduslikku vestlust klassijuhatajaga, kui-gi oleksin väga soovinud, et ta mind edu puhul kiitnud või rõõmu üles näidanud oleks. Üksikutelt ei nõua õppimine erilist pingutust, suurem osa peab vaeva näge­ma. Seepärast ei tohiks õpetajad edukaid õpilasi iseenesest mõistetavatena võtta. Enamikku tublisid õpilasi kannustab kohusetunne, vastutus vanemate ja kooli ees – omadused, mida üha pealiskaudsemaks muutuvas ühiskonnas tuleb tingimata tunnustada.
Tihti pöörduvad aineõpetajad klassijuhataja poole murega, et õpilane ei õpi. Lihtne on öelda, et motiveerimine on aineõpetaja asi. Paraku on õpilasi, kelle puhul õpetaja pingutused teda õppima innustada ei kanna vilja.
TLÜ dotsent Mare Leino kirjutab (vt ÕpL, 18.01.), et tihti ei juhindu õpetajad hinnete panekul õpilase teadmistest, vaid sellest, millise mulje õpilane jätab. Positiivselt hinnatakse õpilast, kes suudab piisavalt palju võimalikult lühikese ajaga ära õppida, tööd õigel ajal esitada, õpitavat kohe mõista. Üks hindamiskriteerium on tihti pingutus. Seega on koolis üliolulised õpilase isikuomadused. Õppekava sätestab kõi-gile ühesugused nõudmised, arvestamata õpilaste temperamenti.

Kuidas lapsi mõista?
Kui akadeemiliste teadmiste omandamisele suunatud koolisüsteem näeks ette enam praktilist tegevust, mitmekülgseid õpetamismeetodeid ja õpetajate täienduskoolitus pakuks teadmisi õpilaste meelelaadi kohta, võiks temperamendist tulenevat õpisuutlikkust või muid käitumuslikke erisusi õpilase kasuks tööle panna.
Kui klassijuhatajale antaks aega, oskusi ja vahendeid selgitada välja oma õpilaste temperamenditüüp, võiks ta nii neid kui ka lapsevanemaid juhendada, kuidas tulemusrikkamalt õppida. Ka aineõpetaja peaks tead­ma, missuguse õpistiiliga lapsi ta õpetab. Hindamisel tuleks eelkõige meelelaadist johtuvaid võimeid arvestada.
Tihti kuuleb, et õpetajad ei saa õpilaste käitumisajenditest aru. Tem­pera­menditüüpide tundmine aitab õpilasi mõista. Internetist võib leida teste temperamenditüübi väljaselgitamiseks. Õpetajad peaksid oma teadmisi sel teemal kindlasti avardama.

Tuleb motiveerida
Et motiveerida õpiraskustega lapsi, on vaja tõsta nende enesehinnangut. Klassijuhataja peaks välja selgitama murelapse tugevad küljed, et pakkuda talle võimalusi näidata end aladel, milles ta hea on. Harvardi Ülikooli professor Howard Gardner, kelle hinnangul kajastab IQ-test vaid inimese matemaatilist ja keelelist võimekust, on toonud välja üheksa andelaadi ehk intelligentsustüüpi, sh visuaal-ruumiline, kehalis-ki­nesteetiline, looduslik-loomulik. G. Burnett pakub raamatus „Õpime õppima” (2005) võimalusi iga intelligentsustüübi arendamiseks. Gardneri intelligentsustüüpide kirjeldusi lugedes tunneb klassijuhataja ära paljud oma õpilased. Ideaalses koolis määrataks õpilase andelaad ning arendataks last tema tugevate külgede kaudu. Kui koolides oleksid õpilaste intelligentsustüüpide määramise testid, saaks klassijuhataja hõlpsamalt ka lapsevanemat juhendada.
Suhtlemisprobleemide puhul on väga oluline tõrjutu valmisolek olukorra muutmise nimel pingutada. Klassijuhataja peaks õpilasele selgitama, milliseid signaale tema käitumine kaaslastele annab, ja arutama läbi võimalikud suhtlemisstrateegiad. Madala prestiižiga õpilasest aitab luua positiivset pilti tema tugevate külgede väljatoomine. Kui õpetaja leiab tõrjutule sobiva ülesande, tunnustab head tulemust, tõstab see kindlasti viimase mainet. Alahinnata ei tohi ka tõrjujate mõjutamise vajadust.
Üha rohkem on koolikohustuse mittetäitjaid. Sageli on laste kurva saatuse põhjus keeruline kodune olukord või vanemate suutmatus last õigesti suunata. Pean väljakutseks lapsevanema kaasamist kooliellu. Et enamikul vanematest on vähe aega, on suhtluse hoidmine vaevanõudev ülesanne.

Rohkem tunnustust
Kui algklassijuhataja vanematega hea kontakti saavutab, harjuvad vanemad lapse käekäigu järele pärima. Kontakti peab hoidma siiski klassijuhataja, sest kui lapsel käitumis- ja õppimisprobleeme pole, vanemad koolist aru ei päri. Nelja aastaga on vaid kaks lapsevanemat minuga kontakti võtnud ka siis, kui nende lastel muresid polnud.
Kooli ja kodu suhtlus taandub murede edastamisele. Ununenud on olulised stiimulid – kiitus ja tunnustus. Klassijuhataja teab oma õpilaste edusamme ega tohiks kõhelda neist vanematele teatamast. Mõjusaim on telefonikõne või vestlus isa-emaga, kus last vahetult tunnustan. Kõige enam innustab positiivne tagasiside vanemaid, kes kasvatamisele teistest rohkem aega pühendavad.
Arenguvestlus annab selge pildi õpilase ja vanema suhetest. Palun alati nimetada õpilase häid külgi, alasid, milles ta tugev on. Enamikule lapsevanematele on see raske ülesanne. Eduka lapse isa ja ema võtavad saavutusi iseenesestmõistetavana, peamiselt lapse muredega hõivatud vanem ei suuda temas positiivset näha. Arengu­vestluse meeleolu oleneb klassijuhataja suhtlemisoskustest. Tark klassijuhataja nimetab ise õpilase häid külgi, mida ta on näiteks suhtlemises märganud, või toetub õppeainetele, milles laps edukas on.
Kuigi kool soovib, et kõik õpilased elus hakkama saaksid, on ikka neid, kes kaotavad sihi silme eest ja õige tee käest. Mõnikord ei saagi õpetaja aidata last, kel kodu tugi puudub. Siiski peab klassijuhataja alati parimat püüdma. Ebaõnnestumise puhul leevendab kahetsust teadmine, et on tehtud kõik endast olenev.

Sotsiaalpoliitika miljardid ja laste vaesus

Laste heaolu koosneb paljudest komponentidest, millest perekonna materiaalne olukord on üks olulisemaid.

Paremal järjel olevates peredes on suuremad kulutused lastele, sh nende haridusele, vabale ajale ja tervisele, mis võimaldab järglastel nii koolis edasi jõuda kui ka tulevikus tööturul paremini toime tulla. Materiaalselt kindlustatud peredes on vanemate igapäevastress väiksem ning kasvamise ning kasvatamise keskkond seega rõõmsam. Lapseeas vaesuses elamine ei võimalda lapsel enda potentsiaali täiel määral rakendada ning tõhusa sotsiaal-, haridus- ja tööpoliitikata võib see kaasa tuua ka vaesuse täiskasvanueas – tekib vaesuse ülekandumine põlvkondade vahel, mida iga arenenud ühiskond püüab vältida.

Eestis on rahatoetuste osatähtsus suur
Perede toimetulek sõltub nii lapsevanemate palgast kui ka riigi toetustest. Lastega perede toetamiseks on kaks peamist võimalust: raha (nt peretoetused või maksusoodustused laste arvu järgi) ja mitterahaline toetus (nt tasuta eluase või subsideeritud lastehoiuteenused). Eestis moodustavad peredele suunatud sotsiaalkaitse kulutustest üle 90% rahatoetused. Sellise toe otsene mõju on perede sissetuleku suurenemine, mille tulemusena väheneb lastega perede vaesus. Suurem sissetulek võib omakorda mõjutada lapsevanemate tööturu- ja sündimuskäitumist.
Prognooside kohaselt kulutatakse 2008. aastal riigieelarvest üle 4 miljardi krooni lastega perede rahatoetuseks, sellest 1,6 miljardit vanemahüvitisteks, ligi 1,6 miljardit riiklike peretoetuste seaduse järgi makstavateks toetusteks (nt lapsetoetus, lapsehooldustasu, üksikvanematoetus jt), ligi 350 miljonit täiendavaks tulumaksuvabastuseks laste arvu järgi ja veel ligi pool miljardit rasedushüvitisteks. Lisaks hulk väiksemamahulisi toetusi.
Peredele minev raha on viimase kümne aasta jooksul püsinud 1,2–1,6% sisemajanduse kogutoodangust, kasvades, kui on lisandunud uus toetus (nt vanemahüvitis) või suurendatud märkimisväärselt mõnda kehtivat toetust, ning kahanedes vahepealsetel perioodidel. Ühe lapse kohta on toetuste koguväärtus alates 1996. aastast tarbijahindadega võrreldes kasvanud siiski ligi neli korda.

Kasvavad toetused jõukamatele
Samas on toimunud olulised muutused toetuste struktuuris. 2004. aastani domineerisid universaalsed peretoetused – näiteks lapsetoetus või lapsehooldustasu –, mis ei sõltu perede sissetulekust, vaid eelkõige laste arvust ja vanusest. Viimastel aastatel lisandunud vanemahüvitis ja laienenud täiendav tulumaksuvabastus kolmandalt lapselt esimesele on leibkonna sissetulekutasemest aga pigem samasuunaliselt sõltuvad toetused. Kõrgem vanemahüvitis on neil, kellel olid eelnevalt kõrgem palk ning seetõttu arvatavasti ka kõrgemad säästud ja suurem abikaasa sissetulek. Täiendava tulumaksuvabastuse kasutamine eeldab samuti maksustatava tulu olemasolu, mida kõige vaesematel ei pruugi olla. Pigem suurema sissetulekuga peredele on suunatud ka planeeritav kodulaenu toetus, mille kohaselt tasub riik laenu põhisummast kuni tuhat krooni kuus, kui peres on kolm ja enam last. On ilmne, et just vaesematel peredel on raskem pangalaenu saada ja seega ka toetust kasutada.
Sellise arengu tulemusena viimastel aastatel on riigieelarvest üha väiksem osa läinud vaesemates peredes elavatele ja üha suurem osa paremal järjel elavatele lastele. Kui näiteks 2000. aastal said kõige rikkamas viiendikus peredes ja kõige vaesemas viiendikus peredes elavad lapsed riigilt võrdselt raha, siis käesolevaks aastaks tehtud prognoosid näitavad, et kõige rikkamas sissetulekurühmas on toetus ühe lapse kohta ligi 1,8 korda suurem kui kõige vaesemas sissetulekurühmas elava lapse toetus. See on tingitud just vanemahüvitisest ja täiendavast tulumaksuvaba miinimumist laste arvu pealt.
PRAXIS-e varasem uuring on näidanud, et riiklikud peretoetused, vanemahüvitis ning täiendav maksuvaba tulu laste arvu järgi kokku vähendasid aastatel 2000–2005 suhtelisest vaesuspiirist allpool elavate laste osatähtsust peaaegu kolmandiku võrra. Kõige efektiivsemad olid vaesuse vähendamisel paljulapselistele peredele suunatud toetused. Kõige kulukamad meetmed on olnud vanemahüvitis ja maksuvaba tulu laste arvu järgi, kui seda rakendada teisest või esimesest lapsest.
Perepoliitika kulutusi suurendades on lõpptulemuse jaoks seega oluline, missuguseid meetmeid kasutada. Iseloomustamaks poliitikameetmete efektiivsust vaesuse leevendamisel on läbi viidud arvutus 2009. aastaks kuue hüpoteetilise poliitikavaliku kohta, mis kõik on vähemal või rohkemal määral olnud avaliku debati objektiks.
Analüüs näitab, et kuluefektiivsemad meetmed laste vaesuse vähendamisel oleksid kas lapsetoetuse tõstmine alates kolmandast lapsest või lapsehooldustasu tõstmine kuni kolme­aastaste eest, kus peaaegu iga viies kroon jõuab suhtelises vaesuses elavate lasteni. Vanemahüvitise mitme­kordistamine alates kolmandast lapsest oleks vaesuse leevendamisel sarnase efektiivsusega, sest lisaressurss on sellisel juhul suunatud just paljulapselistele peredele. Samas on vanemahüvitise mitmekordistamise negatiivne kõrvalmõju töötamise stiimulite pärssimine ka abikaasal.
Kõige kulukamad meetmed laste vaesusega võitlemisel oleksid maksuvaba tulu täiendav tõstmine ja kodutoetuse juurutamine. Mõlema puhul jõuab suhtelises vaesuses elavate lasteni üksnes mõni protsent rahast.
Kas saaks aidata suuremat hulka lapsi sama raha eest?
Laste vaesuse leevendamine ei ole loomulikult peretoetuste ainus eesmärk. Näiteks vanemahüvitis peaks aitama kaasa sündimuse kasvule eelkõige kõrgemapalgaliste seas. Seega ei olegi oluline ainult vaesuse vähendamine madalama sissetulekuga rühmades, vaid ka kõrgemapalgaliste naiste tööturult ära meelitamine. Tulumaksuvabastuse lisaeesmärk on suurendada just töötamise stiimuleid, muutes töötamise keskmise maksumäära lastega peredele madalamaks. Kodutoetus peaks aga motiveerima inimesi investeerima kinnisvarasse ja mitte tegema muid mõttetuid kulutusi.
Et anda lõplik hinnang, kas üha kasvavad kulutused vanemahüvitisele ja täiendavale tulumaksuvabastusele on otstarbekad, on vaja põhjalikult analüüsida nende meetmete oodatavat positiivset mõju lapsevanemate tööturu- ja sündimuskäitumisele ning võrrelda seda sissetulekust mittesõltuvate universaalsete peretoetustega. Kui sama raha eest – raha hulk on aga teatavasti piiratud – saab teha valikuid, mis aitavad suuremat hulka inimesi, oleks mõistlik seda teha.

Kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots sedastab, et „kutsealuste tervis on langevas trendis. Noorsugu oma kehalise vormi eest eriti hoolt ei kanna, õieti pole väljakujunenud süsteemigi, mis selle eest hoolitseks. Sisuliselt peaks õige kehaline treening algama juba lasteaias ja jätkuma koolis.” Tema arvates „suur osa praegustest noortest on parajad silguniisad, mamma-papa ärahellitatud, ei oska vooditki üles teha” ja „see ei ole enam ainult sõjaväe probleem, see on rahvuse kestmise ja ellujäämise asi” (Maaleht, 29.05.).
Ka D.Sc.Med. Jaak Uibu, kirjutades Eesti kaduvast talust kui tervislikust ja tööharjumuslikust kasvukeskkon­nast, viitab kutsealuste kehvale ter­vi­sele. Rahva tervis oleks otsekui pöörd­võrdelises sõltuvuses tervishoiutöötajate arvust – mida rohkem arste-õdesid, seda kehvem on inimeste tervis.
Tööharjumuskasvatuse konteksti kuu­lub kahtlemata ka kutseõpe põhikoolis – nende laste jaoks, kes tunnevad pigem tõmmet käelise tegevuse järele. Tartu KHK kogemus aga näitab, et seda võiks küll läbi viia, aga pole võimalik.
Talulapse ja maatöö probleem on rahvuse kestmise ja ellujäämise asi. Maatöö toob leiva lauale. Juba võib aja­lehtedes kohata pealkirju, et ülerahvastatud maa seisab silmitsi näljaga. ÜRO pidas Roomas toidukriisikonverentsi. Lähema paarikümne aasta jooksul tuleb maailmas toiduainete tootmist kahekordistada. Ilmselgelt ei saa ses suhtes jääda lootma üksnes suurtootmisele. Suurtootmine on väga haavatav, see toimib pealegi ainult väga kitsastes piirides. Peaks midagi juhtuma, kas või see kõige lihtsam ja üha igapäevasemaks muutuv – tõsise energiakriisi korral jääksid suurpõllud kündmata-külvamata-koristamata, lehmad lüpsmata, sead söötmata. Suurtootmine tõstab paradoksaalsel kombel toidu hinda, kuigi loogiline oleks vastupidine tendents.
Talu on riigi tagamaa, vähemalt oli seda kõige viimaste aegadeni. Isegi Euroopa suurriigid peavad loomulikuks toetada väiketalusid. Eesti talu tagas rahvastiku pealekasvu pärast mus­ta surma külaskäike, suurt nälga ja laastavaid sõdasid. Talu võttis vastu põgenikelaviinid linnadest, hoolitses oma väetite eest. Noored ärksad taluperemehed äratasid eesti rahva rahvustunde, viisid kohe kui võimalik oma lastele koolis sisse emakeelse õpetuse. Kas praegu saaks eesti talu vajaduse korral millegi taolisega hakkama? Kahtlane.
Talu on alati suutnud oma rahva ära toita ja leivavilja väljagi vedada. Praegused põllumajanduslikud tootmisüksused sellega enam millegipärast nii hästi toime ei tule. Ajalehest aga on lugeda (EPL 5.06.): „...naljaga pooleks võib öelda, et strateegiliselt on põllumajandusministeerium sama tähtis kui kaitseministeerium.” Miks naljaga pooleks?

Talu on lapse kasvukeskkonnana ideaalvariant, pingerea teises otsas asub linnakorter.

Linnanoorel jääb töö, eeskätt kehaline töö kasvueas episoodiliseks, ja suurel osal inimestest kogu eluks. Kahjuks elavad ka peaaegu pooled maalapsed kortermajades, mis töövõimaluste ja lähiümbruse poolest erinevad vähe linlikest oludest.
Juba paar aastakümmet olen teadlikult jälginud tervisesuundumusi Eestis ja mujal ning püüdnud mõista nende põhjusi. Need jäävad enamasti arstiteadusest väljapoole, kuuludes majandusteaduse, demograafia, hariduse, tehnika, bioloogia ja muude teaduste uurimisvaldkondadesse. Aegridade kõrvutamine elanikkonna tervisenäitajate ja inimese eluvaldkonda käsitlevate näitajate vahel, kus iganes see võimalik on, annab tõepärase aluse kausaalsete seoste leidmiseks ja võimaldab eristada arengut taandarengust.

Pöördvõrdelises sõltuvuses?
Võtame suundumused elamistingimustes, töö iseloomus, tervishoiupersonali arvus ja kutsealuste tervises, mis on kõik mõõdetavad suurused. Praeguseks on Eestis kujunenud olukord, kus suurem osa rahvastikust elab linnades, kaks kolmandikku elab mugavustega korterelamutes ja töö iseloom on muutunud kehalise töö kahjuks.
Meil on 18 000 registreeritud tervishoiutöötajat koos nüüdisaegse meditsiinitehnikaga. Seitsekümmend aastat tagasi oli see arv peaaegu kümme korda väiksem, õdede arv koguni kakskümmend korda. Võtame näiteks meie kutsealuste tervise – kas see on nüüd veelgi parem ja keha tugevam? Võrdleme kutsealuste tervist 1924. aastal ja praegu – tollal oli noormeestest riviteenistuseks kõlbulikke 71,6%, nüüd on riigikogu riigikaitsekomisjoni 16. aprilli pressiteatel tegevteenistuseks kõlbulikke vaid 23%.
Näeme, et kutsealuste/rahva tervis oleks nagu pöördvõrdelises sõltuvuses tervishoiutöötajate arvuga – mida rohkem arste-õdesid, seda kehvem on inimeste tervis. Pigem on nii, et ülemäärasest linnastumisest tingitud rahva tervise halvenemist püütakse vähendada tervishoiusüsteemi laiendamisega. Juba praegu käib riigieelarve igast kuuest/seitsmest kroonist üks läbi haigekassa.

Kehaline töö kasvueas
Töö iseloomu muutuste kohta oleks öelda järgmist. Kuigi lastekaitseseadus tähtsustab töö osa lapse arengus, jääb see õõnsalt deklaratiivseks, sest mugavustega kortermajas ei ole ealiselt sobivat tegevust kustki võtta. Nii jääbki linnanoorel töö, eeskätt kehaline töö kasvueas episoodiliseks, ja suurel jaol inimestest seda kogu eluks. Kui lapse arenguruum on linnakorter, sillutis ja hoovid, on ta lahutatud vanemate töisest tegevusest. Põlvkondade vahel ei kujune ühist tööprotsessi oskuste ja elukogemuse üleandmiseks. Nii on raske elimineerida negatiivseid tänavamõjusid.
Spordiväljakud ei asenda kehalist tööd. On kummastav, et inimene otsib mugavustega elamist, et vabaneda tülikatest majapidamistöödest. Ja kui ta selle kätte saab, hakkab ta otsima jõusaali, et saada mittetöise kehalise koormuse kaudu fitness’i. Meenutame, et Hando Runnel soovitas põhiseaduses defineerida töö kui inimtegevuse väärikaima viisi, ent Põhiseaduse Assamblee lükkas selle tagasi.

Talulaste osatähtsus
Ajakirja Eesti Statistika 1926. aasta 15. number annab meile täpse arvu talulaste osatähtsusest keskkooliõpilaste hulgas 1924/1925. õppeaastal. See oli 25,1%, teisisõnu moodustasid talulapsed keskkoolis õppivatest lastest ühe neljandiku. Sel ajal õppis keskkoolide kuues klassis kokku 18 721 last. (Algkoolides oli lapsi 114 695, aga nende vanemate elu­kutse kohta ma andmeid ei leidnud.) Väidan, et eeskätt need kümned tuhanded haritud noored tagasid elu edasimineku omaaegses Eesti Vabariigis, suutsid rahva alal hoida sõdades ja okupatsioonides, tagasid eestluse püsimise siin ja piiride taga.
Miks tähtsustan just talulapsi? Sest nad põlvnesid töisest, tervislikust ja perekondlik-kristlikele väärtustele rajatud keskkonnast. Ja kui talulaps ei saanud ka põhjalikumat kooliharidust, sai ta oma kodust kaasa teadmised ja oskused vanemate tegevuse ja eluviisi jätkamiseks, sealhulgas omaniku, ettevõtja ja peremehe väärtussüsteemi. Juba kakssada aastat tagasi kirjutas Põltsamaa kirikhärra Hupel, et lugemisoskuses ei ületavat ükski Euroopa maa Eesti- ja Liivimaa talulapsi.
Tänapäeva maalapsed ei ole enamasti talulapsed, sest tõelisi talusid on liialt vähe. Talulaps kasvab ja elab talus – töises, looduslikus ja perekondlikus keskkonnas.
Talu on seni käsitatud kui majanduslikku tootmisüksust, aga mina väidan, et talu tuleb käsitada ka kui kvaliteetrahvastiku taastootmise üksust. Linnastumine on objektiivne protsess loendamatute plussidega. Ometi on seda vaja tasakaalustada ökoloogilise maaeluga, et võimalikult suur osa elanikkonnast elaks ja töötaks looduslähedastes tingimustes. Linn vajab enda ümber ökoloogilist tagamaad ja demograafilist ressurssi maaelu näol.

Kui palju on veel talulapsi?
Praegune koduarendus linnalähedastes valdades ei kannata kriitikat, sest enamasti on oma maja näol tegu vaid elamu ja armetult väikse krundiga, mitte maakoduga/majapidamisega, kus nii vanematel kui ka lastel oleks tööd ja tegemist. Mingil määral noored pered linnast maale ju ka siirduvad, aga riigi toetuseta. Hoopis võimatu oleks noore linnapere asumine maale talu pidama, milleks on vaja ette valmistada vaheastmeid linna ja talu vahel.
Kauni mõiste „talu” asemele on tulnud meil käibele põllumajanduslik majapidamine. Ka „talulaps” on vajumas unustusehõlma ja kasutusel veel vaid poeesias ja belletristikas. Igatahes mitte statistikas, hariduselus, tervishoius, teadusuuringutes. Isegi Õpetajate Lehe elektroonilistes andmebaasides ei leia me „talulast”. Siiski on meil veel (või jälle) Eestis mõnedki tuhanded talud.
Kui palju on talulapsi? Kas märkame neid? Ehk avaldaks mõni maaõpetaja oma sellekohaseid tähelepanekuid!

Me tuleme kõik maalt, isegi kolmanda põlve linlasi on üsna vähe. Maaelanikkond on ikka enamasti teinud talutöid ja kasvanud talus. Talupojamõistus tähendab terminina elutervet tasakaalukat otsustamist. Selline suhtumine on üldaktsepteeritud.

Ei tea küll täpset arvu, kuid suurem osa meie riigi otsustajatest, ministritest riigikogulasteni on pärit maalt. See ei tähenda sugugi, et nad kuidagi rohkem maaelanikkonnale panustak­sid. Seda ei luba avalik arvamus ega meediagi. Meenub, kuidas Rahva Hääle viimases numbris teatati, et nüüdsest hakatakse rohkem maaelanikkonnale panustama, lisama in­vesteeringuid maale jne. Samas lehes olid ka kahe kolumnisti esimesed kirjutised päevateemadel (pärast nad hakkasidki Päevalehes kolumne kirjutama). Mõlemad teatasid pikalt ja resoluutselt, et ei kavatse oma tee­nistusest sentigi rumalate maainimeste kasuks ära anda (justkui keegi oleks neilt küsinud). Need verivärsked kolumnistid olid... Kaarel Tarand ja Enn Soosaar. Kui ei usu, vaadake vanast lehenumbrist järele!

Raske ja tervisele ohtlik
Talutöö on füüsiliselt raske ja tervisele ohtlik. Igas perekonnas on mõni, kes on saanud kannatada kas lõhkuma läinud hobuse tõttu, jäänud ümberkukkunud adra külge või saanud puskida loomadelt. Kuid mitte ainult. Väga paljud talutöötajad kannatasid songa käes. See tuli ülemääraste raskuste tõstmisest.
Ise olen püüdnud maatöid tehes tõsta mõistlikke raskusi, kuid ikkagi on olnud seljahädasid. Kui vanamehed rääkisid, et nad tõstsid selga suuri kotte, mis olid nagu voodi põhu­kotid, ei tahtnud ma hästi usku­da. Aga nüüd lugesin põllutööministeeriumi eeskirjadest 1936. aastast, et maatöötaja peab suutma tõsta selga sajakilose koti ja kandma seda redelil seitsme meetri kõrgusele! Järelikult ei saanud nõrgematele maks­ta täispalka. Ega ilmaasjata ei ole eestlased hinnanud meie tõstjate ja maadlejate saavutusi.
Teine töö, mida pidid mõistma nii naised kui ka mehed, oli käsitsi heinaniitmine. Energiakulu tabelitest on näha, et see nõuab kõige rohkem kilokaloreid, neli korda rohkem kui jooksmine. Kõik maainimesed teavad, et maatööd tuleb teha opti­maalsel ajal. Paljud mäletavad isiklikult pingutust, hangudes heina hommikutundideni välja. Sama oli kartulivõtu ja viljakoristusega. Ei ole seega ime, et enamik rahvast on püüdnud lahkuda raskelt maatöölt. Eriti on see õnnestunud neil viimase kahekümne aastaga. Kui talutööga end ära ei toida, tuleb otsida mõni muu töö.
Olen jälginud ühe piirkonna lapsi paarkümmend aastat, küll õpetaja, küll lapsevanemana. Meie õpilased pärinevad nelja laadi kodudest: loomi kasvatavast talust, loomadeta talust, keskküttega majadest ja ahjuküttega korteritest.

Talulapsed on arukad ja visad
Ma ei olnud sellele varem tähelepanu pööranud, kuid tõepoolest on meie külakooli olümpiaadivõitjad peaaegu eranditult pärit loomi kasvatavatest taludest. Järelikult on nad sihikindlamad, kohusetundlikumad ja suurema analüüsioskusega. Talulapsed olid visama hingega ka spordis. Üks Skandinaavia uurimus, mida levitas taluliit, näitas, et kunagised talulapsed on kogu elus sihikindlamad ja parema otsustusvõimega.
Kas saab teha ka üldistusi füüsilise tervise kohta, ei oska ma öelda, sest siin tulevad mängu igasugused tegurid, lisaks pärilikkus. Selle vastu ei aita ka talu. Meenub huvitav näide Taanist. Kutsekooli arst oli hädas laste ülemiste hingamisteede haigustega – nohu, köha jne. Ta jalutas ümber ühiselamu ja vaatas, et kõigil olid aknad öösel tervislikult praokil, et värsket õhku saada. Ainult ühe toa aken oli kinni. Ja sealsed kaks poissi ei olnud üldsegi nohused. Poisid rääkisid, et nad on pärit talust. Mõlemad olid märganud, et kanad peidavad magades pea tiiva alla. Sellest järeldasid nad õigesti, et magades peab hingama sooja õhku...
Kui me 1989. a talu vormistasime, sai ühe lehma piimarahast rohkem kui pool õpetaja kuupalka. Meil oli kaks, hiljem neli lehma. Lehmi pidas ligi 50 lapsevanemat ja õpetajatki.
Loomulikult harrastati taludes tervislikku eluviisi ja viidi laste nahal ellu töökasvatust. Aga siis tekkis tõrkeid piimaraha maksmisel, ajalehed kirjutasid, et maakool ei arenda last piisaval määral. Nii kahaneski lehmapidajate arv, mitmed vanemad siirdusid lastega linna. Üksikud talud jõudsid mitmekümne lehmani, kuid nende lapsed lõpetasid kooli ja neid ma ei käsitle. Pealegi siirdusid lapsed ka sealt linna.

Hüvasti, talu!
Kümne aasta eest palusin põllumajandusministeeriumist abi uue lüpsimasina ostmiseks. Vastus oli kummaline. Nad teatasid, et toetama peab suurtootmist. „Ministeerium hindab Teie tööd lehmade produktiivsuse tõstmisel, mis on võimaldanud saada lehma kohta aastas üle 5000 kg piima. Põllumajandustootjate esindajate ja Vabariigi Valitsuse vahelistel läbirääkimistel analüüsiti põhjalikult võimalusi piimalehma otsetoetuse maksmiseks. Kuna toetuse rahaline üldsumma oli suhteliselt tagasihoidlik, siis otsustati toetada neid talusid, kus põhitegevusalaks on põllumajandussaaduste tootmine. Selle tõttu harrastus- ja hobitalusid toetuse saajate hulka ei arvestatud.
Ministeeriumi pädevuses ei ole Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korra muutmine. Teie palvele raha eraldamise kohta teatame, et vastavalt riigieelarve seadusele (RT I 42 614) paragrahv 25-le on põllumajandusministeeriumil õigus võtta rahalisi kohustusi ainult eelarves selleks ettenähtud assigneeringute piires. Teie talule soovitud lüpsimasina ostmiseks põllumajandusministeeriumi eelarves rahalised vahendid puuduvad.
Lugupidamisega Toomas Kevvai Majanduse asekantsler”

Püüdsime parimat, tulemuseks oli üldriiklik väiketalunike mõnitamine, sest peatselt teatati, et põllumajandusministeerium ei tegele sotsiaalabi küsimustega. Nüüd on talulapsedki siirdunud mujale. Aga lehma peab kogu lapsevanematest ainult kolm inimest, lisaks kaks vanaema. Piimakombinaadid lõpetasid nn pukipiima vastuvõtu, mitu ametnikku teatas, et me ostame oma piima edaspidi Hollandist, Taanist või Uus-Meremaalt, kus see on tunduvalt odavam.
Käesoleval sajandil on PRIA asunud maksma lehma- ja rohumaa toetust. Lehmatoetuse nõuded muutuvad üle aasta – kord toetatakse lihalehmi, keda nimetatakse ammlehmadeks, kord on piimalehma otsetoetus. Viimastel aastatel on see 800 krooni ringis aastas. See ei takista ametnikke kuulutamast, et Euroopa Liit toetab meid väga tugevalt. (Lätis on need toetused tunduvalt suuremad nii lehma kui ka hektari kohta.) Häbematuse tipp oli meie välisministri Urmas Paeti kirjutis veebruaris Eesti Päevalehes, et meie lehm saab päevas 34 krooni toetust. No ei saa, isegi kolme krooni mitte!
Ja nüüd, kus on näha, et Eestis maainimene oma tööga ära ei ela, on alanud nooremate inimeste ränne. Eemale siit hädaorust! Mitukümmet külanoort käib tööl Skandinaaviamaades ehitusel, mõned Suurbritannias ja Iirimaal. Mõned noorikud on välismaale abiellunud. Tallu tullakse ehk tagasi suvitama, kui sedagi.

Heiferi pingutused
Möödunud sajandi lõpuaastatel püüti ellu viia noortele mõeldud liikumisi 4H ja Noor-Eesti, mis mõlemad tahtsid aidata talulapsi kodukohta kinnistada. Arvatavasti sai raha otsa. Paaril viimasel aastal on taluliidu kaudu arendatud ameeriklaste Heiferi-programmi. Inimestele antakse tasuta lehm, mullikas, lammas või kits. Seda tingimusel, et esimese järglase kingib ta järgmisele soovijale. Programm tegutseb saartel, Pärnu- ja Võrumaal. Eriline sihtgrupp on noored alustajad. Nii on paar noort alustanud looma- ja lambakasvatusega. Kuulsin, et Rõuge vald toetab lautade remonti 25 000 krooniga, üks alustaja sai toetuseks 250 000. On ju ilus, samas aga ei toeta enamik valdu põllumajandust sugugi. Kuid mida teha lammastega, kui kõik tapamajad on teatanud, et nad ei võta lambaid vastu? Kaua sa seda lammast silitad? Ka Ettevõtluse Sihtasutus annaks meeleldi raha majutusmajadele, kuid mitte teistele. Nagu maal ei saakski muuga tegelda!
PRIA on sel aastal toetanud 15 000
krooniga nn elatistalusid, kus on maad vähemalt 0,3 hektarit ja peetakse kas või üht kana või küülikut. Kas sellest töökasvatuseks piisab? Vaevalt. Rong on jäädavalt läinud. Kahju. Ei saa me lapsi tervislikult kasvatada.

Toomas elab teisiti kui teised

Toomas Valsbergil, meiliaadressi järgi Tomil, on juunipäikeses villane triibuline müts peas, teksadel mitmevärviliste niitidega väljaõmmeldud lilled peal.

Kohtume Harju tänava nurgal telgis Tallinn Traveller Info ehk Ränduri Infopunktis, mille Tom ise välja mõtles.
„Olen palju maailmas ringi rännanud, aga teist sellist pole näinud, pole sellisest kuulnudki. Võib-olla olemegi ainukesed, kes seljakotiga vaesevõitu turisti aitavad.”

Mis mees sa oled?
„Põhiliselt muusik, mängin kitarri ja laulan ansamblis Indigolapsed. Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli reklaami ja meedia erialal. Reklaamide eest on mind üsna palju autasustatud, kasutan oma haridust sellest infopunktist teavitamisel. Reklaamifirmasse ma enam iialgi tööle ei lähe, sest see tähendaks, et toetaksin niigi mõttetut tarbimist. Et näiteks osta endale veel üks tore jope, kuigi sul ju on üks, käib veel küll!
Infopunktis läheb meil 15 noorel inimesel hästi, tuleme ots otsaga kokku, kõik on õnnelikud, aga riik või linn võiks meid siiski rahaga toetada. Liigutame ju tohutul hulgal turiste mööda Tallinna, õpetame neid ka sisemaale sõitma. Meil on endi välja mõeldud kaart vaatamisväärsuste ning taskukohaste peatus- ja söögikohtadega. Selleks suveks tellisime neid juba 22 000 tükki läinudaastase 18 000 vastu. Info meist on kõikides Tallinna hostelites, ka Riia ja Helsingi turismiinfo keskustes.
Meie kaardil ei ole reklaami, suuri logosid. Sellepärast tegimegi oma kaar­di, et oleks ühene pilt ja jutt, ei oleks mingeid segavaid lisandusi. Teeme rattaretki Koplisse ja Kalamajja, Patareis­se – kohtadesse, mida varsti enam ei ole või on need siis hoopis teist nägu. Selle juurde jutustame naljakaid lugusid linnaosade saamisloost, Tallinnas tegutsenud inimestest. Igavene ei ole nii huvitav kui kaduv. Rattaga käime ka Kadriorus ja Pirital, teeme keskaegses vanalinnas musitseeriva giidiga jalgsituure, videviku tulles ka õhtuseid peotuure. Meelt lahutava seltskonnaga läheb giidki kaasa. Telgi juurest saab lugeda, kuhu ööseks minna võiks.”

Giidiks pole kerge saada
Rändurite infojuhiks või giidiks ei ole lihtne saada. Tavaliselt läbivad kooli­õpilased märtsis-aprillis ränga konkursi, kohe mitu vooru. Valiku teevad Toomas Valsbergi partner, kaardi kujundaja Kalev Külaase ja infotelgi juhataja Liis Sinisaar, mõnikord kutsuvad veel mõne hea inimesetundja ligi. Järgnevad müügi- ja suhtlemise koolitused.
Kaart on tasuta, igaüks võib võtta. Kuidas siis nii ikkagi omadega välja tulla? „Ma olen võlur,” naerab Tom ja lisab siis, et lõõgastuskohad, restoranid, mida Tallinn Traveller igal aastal vahetab, sest võrdväärseid on palju, toetavad teda, ka linnavalitsus annab natuke raha.
Kaardile kandis Tom need paigad, kus ta ise liigub, mille kohta ta teab, et seal on odav ja noortele meeldiv, „soodne ja äge”. Nüüd, kolmandaks töösuveks on selge, et infopunkti sihtgrupp ei ole ainult noored, koguni pooled on vanemad inimesed, ka need, kes elavad hirmkallis hotellis, aga tahavad näiteks rattaga mere äärde sõita. „Ja on sellest täiesti vaimustuses,” kinnitab Tom. „Mõned tulevad restorane küsima ja valivad kõige kallimad. Mõnikord juhtub, et küsitakse mõnd paika Eestis, mida tüdrukud telgis ei tea, aga telefon on olemas ja meie põhimõte on, et me ei ütle kunagi „ei”. Kui ei tea, siis tunnistame seda ja lubame, et viie minuti pärast saame teada.”

Eesti on põnev
Tom on ise palju reisinud, tavaliselt ei oska keegi arvata, kus on see Eesti, kust ta tuleb. Välja arvatud soomlased. „Vaat kui lähedal on meile Holland, aga seal ei teadnud keegi, kus Eesti on, ei olnud seda nime kuulnudki,” imestab Tom.
Infotelki pöördujatel ei ole endisest sovettide maast tavaliselt ettekujutust. Tomi meelest on Eesti just selle poolest huvitav, et siin on euroopalik kultuur ja linnapilt ning elu turvaline, aga kui oskad, võid minna Balti jaama turule, mis on üks vene ilming, isegi keel on ju tundmatuseni teine. Elame nagu kahe maailma kokkupõrkekohas. Tomil on kahju kruiisituristidest, kes on kuus tundi maal, näevad paari kirikut, ostavad mõne matrjoška ja sõidavad edasi. Võib-olla nad muud ei tahagi, rändurite infotelki nad igatahes ei ulatu, Tomi poisid-tüdrukud neid aidata ei saa.
Kui uus Eesti aeg alles algas, arvati, et eestlased ei ole kõige paremad teenindajad, mistõttu turistide mekaks ei ole meil šanssi saada. Tom on sellega üldjoontes nõus, aga leiab, et teenindama ja suhtlema tuleb õppida ka siis, kui meil seda loomuses ei ole, sest teenindus peab Eestis olema sama heal tasemel nagu mujal Euroopas. „Olen omadele selgeks teinud, et kui nad ebasõbralikud on, siis nad meil enam ei tööta. See on elementaarne.”

Absurd jääb hästi meelde
Üks naljakas asi on Tomi meelest Tallinna Linnahall. Tehti valmis, aga keegi ei oska temaga enam midagi peale hakata. Vabaduse väljak oli aastaid turvafirma Falck käes kui parki­misplats, isegi paraadi ei saanud kaitsevägi linna esindusväljakul pidada muidu kui firma loal, sest kuni mehed marssisid, ei laekunud parkimisraha.
Tomile meeldib rääkida külalistele absurdseid lugusid, pärast seda jääb ka vanalinn paremini meelde. Toreda loo saab jutustada näiteks sellest seina­tükist, mis Sakala keskusest järele jäi. „Vahel räägime lugusid, mille kohta me ei tea, kas see võis nii olla, ja siis ütleme, et see on müüt. Räägime Nigu­liste kiriku juures haljasalal, et kui 9. märtsil 1944 Tallinna pommitati, tegid seda ainult naislendurid, sest eel­misel päeval oli Venemaal olnud kõva naistepäevapidu ja meestel pead haiged. Saidki ainult naised välja lennata. Või et linnahalli või Olümpia hotelli tuli olümpia-aastal nii suure kiiruga ehitada, et ehitajatele, keda ei jätkunud, tehti kiirkursused, müürsepaks sai kahe päevaga. Pärast tuli palju ringi teha. Teiste ajuvabaduse üle meeldib kõigil naerda.
Raekoja platsil on Saiakäigu ees üks ristiga kivi. Legendi järgi meenutab see kehva teenindajat, kellel rahulolematu klient pea maha lõi. Siit võib turist teha järelduse, et me pole iidsetel aegadelgi kõige paremad kostitajad olnud, peab katsuma meid mõista.”

Tulevik ei jää tulemata
Niisuguseid tuure, nagu eespool kirjeldatud, sobibki Tomi sõnul teha Tallinna-suuruses linnas. Pariisis ta seda hästi ette ei kujuta. Et iga asi peab arenema, on Tallinn Traveller Info teinud kaardid ka Tartu ja Pärnu kohta. Esimeses neist avab firma ehk oma infopunkti. Ja võib-olla ka Helsingis. Tomi meelest on tema idee originaalne, ta tahaks seda Eestist väljagi viia.
Tom on palju reisinud Euroopas, ka Türgis, Austraalias, Uus-Meremaal, Tais. Suvel nõustab kodus rändureid, oktoobris sõidab ise ära, aprillis on tagasi. „Tööd ma siis ei tee, sõidan ringi ja kogun mõtteid, kodus käin neid teoks tegemas ja bändiga mööda Eestit tuuritamas. Kes Tomiga koos Tallinna Ülikoolis õppisid, käivad enamikus aasta ringi tööl, on edukad. Tom lubas emale ammu, et kui ta 25 aastat vanaks saab, siis ta enam tööle ei lähe, sest ei taha teistele halba. Reklaam on ju halb – propageerib ületarbimist, tekitab vajadusi, mida inimestel tegelikult ei ole. 25-aastaseks sai Toomas Valsberg möödunud aastal.

Turismi edendab Eestis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse turismi­arenduskeskus. Selle direktor Tar­mo Mutso (pildil) kinnitab, et see majandusharu areneb meil endiselt tõusvas joones, moodustades 10% SKT-st. Läinud suvel jäi külalisi korraks vähemaks, aga tänavu esimeses kvartalis oli neid jälle rohkem kui mullu. Läti ja Leedu on meist suuremad, Riiat peetakse Baltikumi pealinnaks, aga külaliste hulga poolest oleme mõlemast riigist ees.
Arenemisruumi on meil siiski palju. Oleme kolmest küljest vee­ga piiratud, rannajoont küllaga, aga mereturism ei saa jalgu alla. Möö­dunud aastal huvitus turismiarendus­keskus, kui palju on meil registree­ritud inimesi, kes kaugelt tulnu kalale kutsuvad. Üksainuke leitigi. Võib-olla käivad teised ka külalistega vee peal, aga ei ole end sellistena kirja pannud. Võib-olla pole kala.
Turismiarenduskeskus saab arendajaid tublisti toetada. Suur raha Euroopa tõukefondidest aastatel 2007–2013 on meie poole liikumas. Kes küsib 50 miljonit tingimusel, et paneb ise poole, võib seda ka saada.
Toomas Valsberg palus Tarmo Mutsolt küsida, kas ta on alternatiivsest rändurite infotelgist kuulnud. Oli küll.
 

Ükski diplom ega tunnistus ei tee kellestki õpetajat. Millegipärast võetakse noort õpetajat kui professionaali, kes oskab kõike võrdväärselt ja veel paremini kui pikki aastaid töötanu. Miks see nii on? Ilmselt loodetakse neist uute ja värskete tuulte toojat.

Pettutakse aga siis, kui noor õpetaja keeldub kõike kaasa tegemast, korraldamast ja palub jääda esialgu kõrvaltvaatajaks. Võib-olla hakkab talle vastu, kui teda pannakse enesestmõistetavalt kõigeoskaja rolli. Võib-olla ta oskab ja tahabki, aga sellega võetakse temalt valikuvabadus. See tekitab protesti.

Suur vaimne koormus
Kutseaastale enda ja teiste noorem­õpetajate pilguga tagasi vaadates näen pikka ja rasket teekonda. Peatus­punktideks ja jõu kogumiseks on paljudel olnud vaid koolituspäevad. Kellel vedanud, sellel ka mentor. Minu mentor oli minu jaoks alati olemas, kui teda vajasin. Sain temaga jagada nii rõõme kui ka muresid. Tänu tema positiivsele ellusuhtumisele ja soovitustele olen õnnelikult lõpusirgel.
Kutseaastal tuleb iga oma sammu analüüsida. Kogu aeg jälgivad sind ka võõrad silmad – mentor, juhtkond. Pinget on palju ja vaimne koormus suur. Tähtis on see, mida tunned kutseaasta lõpuks. Kas oled endaga rahul? Kas oled kuhugi jõudnud?

Vigadest õpib igaüks ise
Igaüks elab oma elu ise. Parimagi soovi korral ei saa kedagi päästa tema elu õppetundidest. Noor õpetaja kohtab oma esimesel tööaastal positiivse kõrval ka palju negatiivset. Millekski on see hea. Kas selleks, et halba edaspidi vältida, või selleks, et see endale heaks kogemuseks pöörata.
Eesmärkide teadvustamine aitab elus edasi jõuda. Vera Peiffer ütleb oma raamatus „Mõtle ikka positiivselt”: „Ärge laske enda lõppeesmärki silmist, ja te jõuate pärale, sõltumata sellest, kui paljudest tõketest tuleb teel üle ronida, kui paljudest ringiga mööduda või kui paljud kõrvale või ümber lükata.”
Kutseaasta on läbi. Ent õpetajal tuleb end edasi analüüsida. Arenedes ja edasi liikudes on ta oma jüngritele heaks eeskujuks. Aeg näitab, kas meie, noored õpetajad, oskame ükskord vanaks saades noori õpetajaid hoida ja neist lugu pidada. Kas oskame neile toeks olla ega korda meie peal tehtud vigu?

„Kas meil on maakonnas veel mõni töötu?” küsivad oma­valitsusjuhid, kui pika nimega projekti – „Läänemaa riskirühma töötute rehabiliteerimine ja tagasitoomine tööjõuturule” (Euroopa Sotsiaalfondi meede 1.3) – juht Peeter Alekand töötute nõustamis­probleemi uuesti üles võtab.

Projekt kestis üle aasta, on nüüd lõppenud ja üldsegi mitte halbade tulemustega, arvab Alekand. Läks isegi üle ootuste hästi. Kui üldiselt peetakse väga heaks tulemuseks 20% pikaajaliste töötute tööjõuturule tagasi toomist, siis Läänemaal oli see protsent 1. jaanuari seisuga 29,2 ja nüüd, kolm kuud pärast projekti lõppemist, isegi veel pisut kõrgem.

Töötute nõustajad
Projekti käigus koolitati koostöös tööturuametiga Läänemaa kümnesse valda igaühesse üks töötute nõustaja. Lootus oli, et kui nad teevad head tööd, leiavad omavalitsused võimaluse nad palgale võtta, kas või 0,25 kohaga. Paraku on omavalitsused seisus, kus peavad iga senti peos veeretama, enne kui selle välja käivad, ja tõepoolest – ega töötuidki nii väga ole. Vähemasti mitte selliseid, kes on ennast registreerinud ja keda veel aidata saaks. Ent Risti vallavanem Rein Kruusmaa ja töötute nõustaja Urmas Mägi nii optimistlikud ei ole.
Urmas Mägi, keskeriharidusega jurist, elas 2000. aastal üle ränga südameoperatsiooni ja pärast seda ei tule täiskohaga töö tema puhul enam kõne alla. Samas ei taha ta parimates aastates mehena elust ka täiesti kõrvale jääda. Nii koolitas ta ennast abipolitseinikuks ja võttis vastu valla pakkumise asuda töötuid nõustama.
„Vallavanemal oli õigus, kui ta ütles, et töötu nõustamine on mehe töö,” arvab Urmas Mägi. Peeter Alekand li­sab, et Läänemaal on siiski ka väga häid naisi-töötunõustajaid, näiteks Ilse-Viktoria Rannik Noarootsi vallas on loonud oma hoolealustega nii usalduslikud suhted, nagu neil ema või vanaemaga olla võiksid. „Pole tähtis, kas oled mees või naine, noor või vana, selles suhtlemises peab igaüks kasutama oma tugevaid külgi,” arvab Peeter Alekand. „Algul tõesti kartsime, et mehed ei võta naisterahvast tugiisikut tõsiselt, aga seda ei juhtunud.”

Abi vanadele ja päris noortele
Urmas Mägi peab tähtsaks, et töötunõustaja oleks abivajajale tuttav, mitte ei sõidaks kohale kusagilt kaugelt. Oluliseks peab ta ka töötunõustaja koolitust, kus õpetati psühholoogiat, suhtlemist, anti kiirülevaade seadustest ning tutvustati koostööpartnereid.
Pole mingi uudis, et kalk ja edule orienteeritud ühiskond jätab paljud rataste vahele. Urmas Mägil on eriti hea meel ühe teismelise poisi üle, kes pereprobleemide ja teiste halbade asjaolude kokkusattumisel järjest enam põhja käis. Jättis põhikooli pooleli, jõi, hakkas narkootikume tarvitama.
„Me saime kokku ja rääkisime ja rääkisime ning ma sain ta niikaugele, et ta läks pottsepakursustele,” ütleb Urmas Mägi. Mitte kõik alustanud ei lõpetanud. Oli neid, keda Alekand hommikuti kodus äratamas käis ja autoga kohale viis, ent isegi see ei aidanud. Aga Mägi hoolealune lõpetas kursuse edukalt, leidis endale paarilise ja ehitab nüüd üle Eesti ahjusid-kaminaid, nii et ei vaja reklaamigi.

Sinu valu minu kehas
Või teine juhus. Alkoholiprobleemidega mees, vahetustega töötav naine ja kümneaastane laps. Ametlikult tegeleb töötunõustaja ju ikka ainult töötuga, aga pereprobleemid tulevad paratamatult juurde. „See kümneaastane oli väga hooletusse jäetud ja ega teda millegi eest kiita olnudki. Ema oli igatepidi hädas. Aga saime poisi internaati, nüüd käib kodus ainult nädalavahetustel ja tundub, et uues koolis läheb tal päris hästi. Mehe saime ka tööle, kuigi tema juhtum on nii piiripealne, et veel ei tea, millega see lõpeb,” võtab Urmas Mägi juhtunu kokku. „Sa pead inimesele sisendama, et ta suudab ja on vajalik. Vahel võtab see päris palju aega. Aga olen ise olnud seisukorras, kus olin väga haige ja mulle tundus, et sellest ma enam välja ei tule; ma tean, mis tunne see on ning kuidas sellest üle saada. Usun, et see aitab mul teisi aidata,” räägib Urmas Mägi.
Projekti raames oli Urmas Mägil 11 hoolealust, neist kaks naist. Kümme kõigist käivad nüüd korralikult tööl. Töötunõustajal tuli ajada igasuguseid asju: aidata vahetada aegunud passi ja juhiluba, suhelda ametiasutustega, otsida sobivaid ümberõppevõimalusi ja töökohti, pidada sidet tööandjate ning valla sotsiaaltöötajaga.

Tume tulevik
Praegu on Risti vallas ainult üks registreeritud töötu, aga sellele vaatamata näeb Urmas Mägi probleeme: „On noori naisi, kes on sünnitanud enne koolihariduse saamist, olnud lastega kodus ega julge sealt enam ninagi välja pista. Tavaliselt ei vasta nad kahele tingimusele, mis kõigist töökuulutustest läbi jooksevad: ei oska inglise keelt ega arvutit.
Muret teevad ka noored, kes põhikoolist välja langevad või selle isegi lõpetavad, on mõnes ametikoolis kirjaski, aga nii palju kui mina näen, nad seal ei käi, vaid kakerdavad küla vahel. Kaua kool neid oma nimekirjas niimoodi hoiab? Keegi peaks probleemsete õpilaste kodudega tegelema, aga seda ei saa teha ainult ühiskondlikus korras.”
Vallavanem Rein Kruusmaa on kahe käega nõus, aga valla rahakotis sellise ametimehe jaoks palgaraha lihtsalt pole.
„Tööturuametil on igasuguseid huvitavaid projekte käsil – kuni alkoholiravini välja –, aga mitte töötunõustajate jaoks,” on ta pisut kibestunud.
Peeter Alekannul on käsil uue töötunõustamisprojekti koostamine. Millal ESF-i uus voor avaneb, seda veel ei teata, aga loodetavasti sügisel. Riik võiks töötunõustamisse senisest rohkem panustada, arvavad asjaosalised, eriti noortele mõeldes. Selles valdkonnas ei saa jääda lootma ainult headele projektikirjutajatele.