Alaealiste komisjonid, politsei, prokuratuur, kohtud jt erikooli­dega tihedalt kokku puutuvad institutsioonid pole nendega juba ammu rahul. Samas ei ole paljudes ministeeriumi tasandi töörühmades seni midagi eriti konstruktiivset sündinud. Nii et vastutus ei lasu sugugi ainult koolidel.

Puiatu probleemistiku avalikkuse ette jõudmine võimaldab vaadata kogu valdkonna kriitiliselt üle ja teha pikemaks ajaks kehtima jäävaid muudatusi. Ministeeriumi juhtkonna tahe ja teiste asutuste toetus selleks on olemas.
Euroopas, näiteks Prantsusmaal, Hollandis, Poolas, Taanis jm on erikoolid enamasti justiitsministeeriumi haldusalas ega pea tegelema koolivälise kasvatustöö ja turvalisusega. On ka muid alluvusvorme. Ungari erikoolid on sotsiaalministeeriumi alluvuses, olles lepingulistes suhetes kohalike koolidega. Inglismaal kuuluvad need omavalitsustele, teenindades lepinguliselt ka ümbruskonna omavalitsusi – koolid käivad seal teenust osutamas. Hispaanias on paljud erikoolid tänu aktiivsele kolmandale sektorile ja religioossete sugemetega fondidele eraõiguslikud. Soome saab omavalitsuse tasandi tugeva sotsiaaltöö abil läbi erikoolideta, neil on meie Vastseliinaga võrreldavad internaatkoolid käitumishälvetega noortele.
Seega on üksnes kokkuleppe ja natuke laiema õigusruumi küsimus, kuidas lahendada nende noorte probleeme, kes hariduse omandamise ja pideva kasvatusliku mõjutamise huvides peavad viibima teatud aja eemal tavapärasest elukeskkonnast.

Kas rõhutatud on eri- või kool?
Erikoolide kahene roll Eestis on suur probleem, sest osa inimesi näeb erikooli puhul üksnes sõna esimest poolt, muist seltskonda keskendub aga vaid teisele. Erikooli suunatakse kõik lapsed kahel võimalikul viisil: valdavam on alaealiste komisjoni otsus, mille kinnitab kohtunik oma määrusega; tunduvalt haruldasem on kohtuotsusega saatmine. Väliselt on alati tegemist kohtulahendiga, mille täitmise peab tagama erikool. Prefiks „eri” viitab noore toimepandud õigusrikkumisele ja seaduse alusel tehtud otsusele, sõna „kool” õppeasutuse kohustusele anda põhiharidust, tegelda koolivälise tööga, asendada ajutiselt perekonda.
Kool peab täitma aga ka „eri” nõudeid, mille hulgas on primaarsed õpilaste turvalisuse ning kohaloleku tagamine. Tegemist on väga erinevate rollidega, millega hakkama saamine pole lihtne ülesanne. Põhilised tegematajätmised või möödalaskmised on puudutanud just seda poolt. Mujal seesugustes asutustes on omavolilised lahkumised kas täiesti välistatud või väga haruldased. Kohtulahendi täitmata jätmine naeruvääristaks kohtuvõimu ja vähendaks õiguskuulekust.

Eesmärk ja võimalused
Kas ka Eestis poleks õigem minna tegevusvaldkondade jaotamise teed, et kool saaks tegelda ainult oma tavapäraste ülesannetega? Pooldan sellist mudelit, aga taolised muudatused nõuavad palju aega ja muid ressursse – meil on vaja tegutseda kiiresti. Kui erikoolid jätkavad aga haridusministeeriumi haldusalas, peavad nad hakkama saama ka ebakooliliku probleemistikuga.
Mida me siis erikoolidelt pikemas perspektiivis ikkagi ootame? Sellise asutuse ülim eesmärk peaks olema, et õpilane saab hariduse ja sellise kasvatuskogemuse, et ta ei pane enam toime õigusrikkumisi.
Mida võiks loota, kui suudaksime luua n-ö ideaalse erikooli? Kahjuks on reaalsus üsna karm. Riikides, mille erikoolides on võimalik osutada väga mitmekülgseid tugiteenuseid ja asjad on korraldatud nii, et nagu polekski midagi lisada, on õpilaste korduvkuri­tegevus ikkagi 50–60%. Seega – institutsionaalseid superlahendusi ei ole. Vähemalt pooled noortest, kelle probleemid on nii tõsiseks kujunenud, et nad on vaja erikooli suunata, jätkavad kriminaalsel teel.
Medalil on ka helgem pool. Riikides, mida olen erikoolide toimimise tõhususe poolest uurinud, on noortevanglates viibinud laste retsidiivsus 70–75%. Seega on erikoolid, mis pole niivõrd karistavad kui just kasvatavad, vanglatest ikkagi tõhusamad. Kui suudaksime saavutada 50–60% määra, oleks seegi suur võit. Iga protsendi taga on ju konkreetsed noored.

Rohkem mõjutusvahendeid
Kindlasti tuleb muuta alaealise mõjutusvahendite seadust, mis jätab liiga vähe tegevusruumi nii alaealiste komisjonidele kui ka erikoolidele. Praegu peavad komisjonid tihti jõuetult pealt vaatama, kuidas noor paneb jätkuvalt toime ennasthävitavaid tegusid, ilma et neil oleks võimalik kohaldada tema suhtes sobilikke mõjutusvahendeid. Sellised noored satuvad juba väljakujunenud õigusrikkujatena kas erikooli või vanglasse.
Ka erikoolide õnnetus seisneb selles, et neil pole mingeid mõjutusvahendeid, mida kohaldada noortele, kes jätkavad erikoolis kaasõpilaste või õpetajate kiusamist või panevad toime muid väiksemaid õigusrikkumisi. Seega algab tulemuslike erikoolide rajamine õigusloomest.
Kindlasti on vaja selliseid seadusejärgseid mõjutusvahendeid, et komisjonid saaksid suunata noori lapsevanema nõusolekul pikemaks ajaks õpilaskodudesse või kutsekoolide juurde eelkutseõppesse. Õpilaskodus viibimise kohustuse rikkumisele järgneks erikool, mis oleks viimane aste enne justiitssüsteemi pakutavaid karistusi. Õpilaskodude ja erikoolide läbimõeldud süsteem võimaldaks ennetada nende noorte sattumist vanglasse, kelle kriminaalne karjäär on alles algusjärgus ning keda haridus- ja kasvatusasutus saaks veel mõjutada.

Piisab ühest erikoolist
Eestis on seni liiga sageli kasutatud erikooli suunamist ja varasemad ennetusmeetmed on vähesed. Meil on võrreldes teiste EL-i riikidega liiga palju erikooli õpilaskohti. Näiteks Poolas on see arv 100 000 elaniku kohta ca 5,5 ja Suurbritannias ca 4,25. Eesti oludesse võiks sobida 5, mis tähendaks 60–70 õpilaskohta, mitte enam. Eesmärk peaks olema liikuda alaealiste õigusrikkujate mõjutamise repressiivsetelt meetmetelt ennetavatele ja keskenduda varasele sekkumisele, jättes erikooli pideva kasvatusliku järelevalve viimaseks võimaluseks enne kohtulikke karistusi. Meile piisaks ühest erikoolist, mis võtaks vastu nii poisse kui ka tüdrukuid. Õpilaskodu rühmad oleksid eraldi, aga õppetunnid ja muu kontrollitud tegevus toimuksid koos nagu tavakooliski.
Eestis väärtustatakse paljudes valdkondades eeskätt nõustamist ning muid pehmeid tegevusi ja teenuseid. Mulle on jätnud parima mulje Poola erikoolid, kus on suur rõhuasetus eelkutseõppel ja tööharjutustel. On tavaline, et kolm päeva õpitakse tavakoolis ja kolm päeva kutsekoolis. Ainult üks nädalapäev on vaba.

Ilma suvepuhkuseta
Iseseisvaks eluks, eeskätt tööeluks ettevalmistamine ja sotsiaalsete oskuste õpetamine on selle õpilaskontingendi puhul palju olulisemad kui formaalharidus. Meilgi peaks erikooli eluolusse tulema võimalikult palju ametikooli elemente. Mida vähem jääb õpilastele vaba aega, seda parem.
Erikool peaks olema pideva kasvatuse koht. See tähendaks õppetöö ümberkorraldamist nii, et poleks mingeid pikki suvevaheaegu. Kuivõrd õpilasi suunatakse erikooli kogu aasta vältel ja enamasti on neil teadmistes suured lüngad, ei saa lubada kolme­kuulist pausi õppetöös. Seda teed peaksid minema nii eri- kui ka vanglates õpet andvad koolid – kumbagi ei saabu kasvandikud kõik korraga
1. septembril. Õpetajad saavad aga puhata ka eri aegadel.