Klassijuhataja on meie koolisüsteemis tõeline imenaine või -mees. Levinud arusaama kohaselt peaks ta olema õpilasele teine ema. Kui vanematele valmistab muret ühe lapse käekäik, siis kuidas saab klassijuhataja hakkama 20–30-ga? Sajaprotsendilisest pühendumisestki jääb väheks.

Ametijuhend sätestab, et klassijuhataja ülesanne on kooli esindamine, informatsiooni vahendamine, asjaajamine, juhendamine ja nõustamine. Õpilaste toetamiseks ja aitamiseks peab klassijuhataja usaldusliku kontakti saavutama. Absoluutset pühendumist takistavad ajanappus ning ebapiisavad teadmised laste temperamendi- ja intelligentsustüüpidest.

Sõber ja vaenlane aeg
Kes tahaks olla viimase peal klassijuhataja, peaks osast tundidest loobuma. Mitut asja korraga hästi teha on võimatu või nõuab see ennastületavat pingutust. Ükski klassijuhataja ei taha olla pealiskaudne – ajanappus sunnib teda selleks. Koolis ei jätku aega ja pole ka ruumi, kus saab segamatult olla. Puuduv aeg võetakse isikliku elu arvelt. Vähene tähelepanu perekonnale tekitab kodus probleeme, mis tulevad õpeta­jaga kooli kaasa, mõjutades tema tähelepanuvõimet, tuju ja tegutsemissoovi. Pole kerge tuge pakkuda, kui oled ise mures ja kurnatud.
Suurem osa õpetaja tähelepanust kulub probleemse käitumisega või edututele õpilastele. Edukad jäävad sageli toest ilma. Kiitvatest sõnadest ja innustavatest repliikidest on vähe, ka tubli õpilane tahab oma kogemusi ja õnnestumisi jagada. Tedagi on vaja kuulata, kiita, talle kaasa rääkida. Kui last tema kordaminekutes ei toetata, võib õppimisind kergesti kaduda. Paljud lapsed õpivad vanemate või õpetajate rõõmuks, mistõttu viimaste tunnustus on vaieldamatult oluline.
Mul ei olnud põhikoolis ühtki usalduslikku vestlust klassijuhatajaga, kui-gi oleksin väga soovinud, et ta mind edu puhul kiitnud või rõõmu üles näidanud oleks. Üksikutelt ei nõua õppimine erilist pingutust, suurem osa peab vaeva näge­ma. Seepärast ei tohiks õpetajad edukaid õpilasi iseenesest mõistetavatena võtta. Enamikku tublisid õpilasi kannustab kohusetunne, vastutus vanemate ja kooli ees – omadused, mida üha pealiskaudsemaks muutuvas ühiskonnas tuleb tingimata tunnustada.
Tihti pöörduvad aineõpetajad klassijuhataja poole murega, et õpilane ei õpi. Lihtne on öelda, et motiveerimine on aineõpetaja asi. Paraku on õpilasi, kelle puhul õpetaja pingutused teda õppima innustada ei kanna vilja.
TLÜ dotsent Mare Leino kirjutab (vt ÕpL, 18.01.), et tihti ei juhindu õpetajad hinnete panekul õpilase teadmistest, vaid sellest, millise mulje õpilane jätab. Positiivselt hinnatakse õpilast, kes suudab piisavalt palju võimalikult lühikese ajaga ära õppida, tööd õigel ajal esitada, õpitavat kohe mõista. Üks hindamiskriteerium on tihti pingutus. Seega on koolis üliolulised õpilase isikuomadused. Õppekava sätestab kõi-gile ühesugused nõudmised, arvestamata õpilaste temperamenti.

Kuidas lapsi mõista?
Kui akadeemiliste teadmiste omandamisele suunatud koolisüsteem näeks ette enam praktilist tegevust, mitmekülgseid õpetamismeetodeid ja õpetajate täienduskoolitus pakuks teadmisi õpilaste meelelaadi kohta, võiks temperamendist tulenevat õpisuutlikkust või muid käitumuslikke erisusi õpilase kasuks tööle panna.
Kui klassijuhatajale antaks aega, oskusi ja vahendeid selgitada välja oma õpilaste temperamenditüüp, võiks ta nii neid kui ka lapsevanemaid juhendada, kuidas tulemusrikkamalt õppida. Ka aineõpetaja peaks tead­ma, missuguse õpistiiliga lapsi ta õpetab. Hindamisel tuleks eelkõige meelelaadist johtuvaid võimeid arvestada.
Tihti kuuleb, et õpetajad ei saa õpilaste käitumisajenditest aru. Tem­pera­menditüüpide tundmine aitab õpilasi mõista. Internetist võib leida teste temperamenditüübi väljaselgitamiseks. Õpetajad peaksid oma teadmisi sel teemal kindlasti avardama.

Tuleb motiveerida
Et motiveerida õpiraskustega lapsi, on vaja tõsta nende enesehinnangut. Klassijuhataja peaks välja selgitama murelapse tugevad küljed, et pakkuda talle võimalusi näidata end aladel, milles ta hea on. Harvardi Ülikooli professor Howard Gardner, kelle hinnangul kajastab IQ-test vaid inimese matemaatilist ja keelelist võimekust, on toonud välja üheksa andelaadi ehk intelligentsustüüpi, sh visuaal-ruumiline, kehalis-ki­nesteetiline, looduslik-loomulik. G. Burnett pakub raamatus „Õpime õppima” (2005) võimalusi iga intelligentsustüübi arendamiseks. Gardneri intelligentsustüüpide kirjeldusi lugedes tunneb klassijuhataja ära paljud oma õpilased. Ideaalses koolis määrataks õpilase andelaad ning arendataks last tema tugevate külgede kaudu. Kui koolides oleksid õpilaste intelligentsustüüpide määramise testid, saaks klassijuhataja hõlpsamalt ka lapsevanemat juhendada.
Suhtlemisprobleemide puhul on väga oluline tõrjutu valmisolek olukorra muutmise nimel pingutada. Klassijuhataja peaks õpilasele selgitama, milliseid signaale tema käitumine kaaslastele annab, ja arutama läbi võimalikud suhtlemisstrateegiad. Madala prestiižiga õpilasest aitab luua positiivset pilti tema tugevate külgede väljatoomine. Kui õpetaja leiab tõrjutule sobiva ülesande, tunnustab head tulemust, tõstab see kindlasti viimase mainet. Alahinnata ei tohi ka tõrjujate mõjutamise vajadust.
Üha rohkem on koolikohustuse mittetäitjaid. Sageli on laste kurva saatuse põhjus keeruline kodune olukord või vanemate suutmatus last õigesti suunata. Pean väljakutseks lapsevanema kaasamist kooliellu. Et enamikul vanematest on vähe aega, on suhtluse hoidmine vaevanõudev ülesanne.

Rohkem tunnustust
Kui algklassijuhataja vanematega hea kontakti saavutab, harjuvad vanemad lapse käekäigu järele pärima. Kontakti peab hoidma siiski klassijuhataja, sest kui lapsel käitumis- ja õppimisprobleeme pole, vanemad koolist aru ei päri. Nelja aastaga on vaid kaks lapsevanemat minuga kontakti võtnud ka siis, kui nende lastel muresid polnud.
Kooli ja kodu suhtlus taandub murede edastamisele. Ununenud on olulised stiimulid – kiitus ja tunnustus. Klassijuhataja teab oma õpilaste edusamme ega tohiks kõhelda neist vanematele teatamast. Mõjusaim on telefonikõne või vestlus isa-emaga, kus last vahetult tunnustan. Kõige enam innustab positiivne tagasiside vanemaid, kes kasvatamisele teistest rohkem aega pühendavad.
Arenguvestlus annab selge pildi õpilase ja vanema suhetest. Palun alati nimetada õpilase häid külgi, alasid, milles ta tugev on. Enamikule lapsevanematele on see raske ülesanne. Eduka lapse isa ja ema võtavad saavutusi iseenesestmõistetavana, peamiselt lapse muredega hõivatud vanem ei suuda temas positiivset näha. Arengu­vestluse meeleolu oleneb klassijuhataja suhtlemisoskustest. Tark klassijuhataja nimetab ise õpilase häid külgi, mida ta on näiteks suhtlemises märganud, või toetub õppeainetele, milles laps edukas on.
Kuigi kool soovib, et kõik õpilased elus hakkama saaksid, on ikka neid, kes kaotavad sihi silme eest ja õige tee käest. Mõnikord ei saagi õpetaja aidata last, kel kodu tugi puudub. Siiski peab klassijuhataja alati parimat püüdma. Ebaõnnestumise puhul leevendab kahetsust teadmine, et on tehtud kõik endast olenev.