Kui mina olin veel väikene mees

Tulevane koolijuht Rein Rebane Tallinna 37. Lasteaias omaehitatud auto kabiinis.


Koolimajade ehitamine sai vist alguse klotsidest...

Kõige eredamalt mäletan oma lapse­põlvest ehitamist ja sporti. Juures­oleval fotol istun Tallinna 37. Lasteaias omaehitatud autos. See oli üks Tallinna esinduslasteaedu, kuhu toodi tihti külalisi ja kus oli õue peal bassein, purskkaev keskel. Lasteaias olid tohutu suured mänguklotsid, millest sai ehitada nii suuri autosid ja maju, et mahtusid ise sisse. Püüdsin igal hommikul varakult lasteaeda jõuda, et saaksin need klotsid enda valdusse. Kui rühmakaaslased hakkasid üksteise järel kohale jõudma, oli mul maja või varjualune osaliselt juba valmis ja moraalne õigus võtta poiste hulgast kampa neid, kes mulle meeldisid. Nii saime selles majas koos mängida vähemalt lõunani. Lisaks võtsin igal hommikul lasteaeda küpsiseid kaasa. Istusime siis selles klotsidest majas ja sõime küpsiseid. See ühendas meid veelgi rohkem. Huvitav, et hilisemas elus olen renoveerinud, ehitanud või ümber ehitanud päris mitu koolimaja.
Minu lapsepõlves oli palju sporti. Elasin lastestaadioni lähedal ja võtsin seal pea kõikidest lastele korraldatud võistlustest osa. Hommikul läksin staadionile, lõunaks jõudsin diplomiga koju, sõin kõhu täis, läksin tagasi ning õhtul tulin teise diplomiga. Hiljem käisin vahelduva eduga kümmekonna spordiala trennis: iluisutamine, jäähoki, kiiruisutamine, lauatennis, tennis, sulgpall, sportvõimlemine, kergejõustik, maadlemine jm.
Eriline koht oli mu lapsepõlves aga maadlusel, sest isa töökaaslased olid August Englas, Valdeko Trisberg ja teised tollased kuulsused. Vaatasime isaga Luise tänava võimlas kõik maadlusvõistlused ära. Aga sellega asi ei piirdunud.
Mu isa oli mööblitehases sadulsepp ja meie pere suur voodi oli tema tehtud. See oli tavapärastest pikem, laiem ja tugevam. Iga püha­päeva hommikul toimusid meil seal maadlusmatšid. Ta õpetas mulle pool- ja topeltnelsoneid ning muid maadlusvõtteid.
Mu isa oli selles mõttes suur laps, et talle ei meeldinud neid pühapäevaseid matše kaotada, vanuse- ja suurusevahe oli meil aga tuntav. Kõik käis piiri peal ja vahel ka üle selle. Mõnikord oli mul väga valus. Samas suutsin mõne maadlusvõtte puhul kogu jõust pingutades ka isale haiget teha. Igatahes tegi ta vahel imelikke häälitsusi ja sai päris tõsiselt vihaseks. See tekitas sportlikku indu järgmine võte veel paremini kätte saada.
Olin siis umbes kümneaastane. Sigmund Freud oskaks selle näite põhjal isa ja poja suhteid analüüsida, aga ma ise arvan, et mitte igale poisile pole antud seda õnne, et tema isa oleks olnud spordist sama suures vaimustuses kui ta ise.

Rein Rebane