Ilmselt pole Õpetajate Lehe lugejaskonnale vaja pikalt tõestada, et Eesti tulevase majandusedu võti peitub eeskätt korralikus koolihariduses. Küll aga lähevad arvamused lahku sel­les, kuidas head (põhi-, üld- või kõrg)hariduse taset saavutada.
Ka alma mater’i eelmine ja praegune rektor on Postimehe veergudel erinevaid seisukohti avaldanud. Nii viitab Jaak Aaviksoo õhku täis pumbatud üldkeskharidusele ja ülikooliharidusele ning totaalsele usaldamatusele õpetajate, koolijuhtide ja õpilaste suhtes. Kahjuks ei täpsusta lugupeetud akadeemik, milles mainitud usaldamatus seisneb, mistõttu on seda väidet raske kommenteerida.
Küll aga tuleb nõustuda, et meie üldharidus liigub suurema õhusisalduse suunas. Kui 1990. aastate alul kulutati üldharus valikainetele üheksa nädalatundi kogu stuudiumi 343-st, siis 2006. aasta lõpus avalikkuse ette jõudnud projektis oli see näitaja nn kitsas harus tõusnud 48 tunnini 344-st ehk umbes 14%-ni. Realiseerumise korral tähendaks see, et ligi kaks aastat gümnaasiumiharidusest oleks ennustamatu sisu ja kvaliteediga.
Muutus suurema vabaduse suunas Eesti hariduses algas 1990. aastate keskpaigas ja siinkohal on sobiv küsida, kes hoidis 1995. aasta lõpust 1996. aasta lõpuni (kultuuri- ja) haridusministri portfelli? Seesama minister Aaviksoo vastas tookord järelepärimisele, kuidas aine(sh matemaatika)tundide arvu kahanemise tingimustes tagada erialaspetsialistide tase, et piisab õppe ümberkorraldamisest ülikoolis.
Korraldatigi, aga mitte suunas, mis võimaldanuks paremat haridust anda. Nimelt ühines Eesti noil samadel 1990-ndatel Bologna konventsiooniga ning 4+2-õppest sai 3+2. Tahtmata alahinnata rahvusvahelistumise tähtsust ja vajadust meie kraade piiritagustega võrrelda, võin oma õppejõukogemusest öelda, et puuduv aasta annab noorte inimeste teadmistes väga kõvasti tunda ja kolm aastat ülikoolis käinud tudengit kõrgharituks nimetada on tugev liialdus.
Lugupeetud kaitseminister, uskuge mind, tänu Bologna konventsioonile pole ülikooliprogrammist ammu kadunud mitte ainult õhk, vaid ka pall, millega õhku kinni pidada. Enam pole näiteks informaatikute õppekavas ruumi isegi hädavajalikule matemaatilisele baasile, rääkimata filosoofiast, võõrkeeltest, majanduse alustest, eriala orientatsioonikursusest jne. Nii toodabki Tartu Ülikool praegu kolmeaastaste kiirkursustega inimesi, kes teavad natuke andmebaasidest, natuke programmeerimisest, natuke tarkvaratehnikast, aga süvitsi ei tea millestki midagi. Kust peaksid tulema spetsialistid meie loodavatesse küberkaitseliitudesse ja -keskustesse, seda minu pea ei võta. Aga ju ma sellepärast polegi veel akadeemik, et lihtsatest asjadest aru ei saa.