Elu nagu karussellil

Rein Tammik õppis Karu kooliks kutsutud kutsekoolis nr 1 väikelaeva juhiks. Elu ei viinud teda aga merele, vaid kooli. Nüüdseks on ta 28 aastat oma endises koolis, praeguses EMA Merekoolis tulevasi mere­mehi õpetanud.

Miks Matsalu koolipoiss valis just merekooli?
„Minu tädimees oli kutseline kalur, käisime kakuamiga merel. Merekool oli minu kindel soov. Pettuda mul ei tulnud, õppejõud olid isiksused, meie grupi meister Jakob Kristenbrun pärines Käsmu meremeeste suguvõsast. Koolis oli hierarhia paigas, merel käinud 3. kursuse poisid olid nii suured autoriteedid, et neile ei vaadatud naljalt isegi otsa. Distsipliin mind ei häirinud, spordipoisina olin sellega harjunud. Võrreldes praeguste noortega olime ilmselt iseseisvamad ja täis­kasvanulikumad. Lõpetasin kooli väikelaeva juhina.”

Ja kohe merele?
„Mind suunati Hiiu Kalurisse, sealt võeti kolmeks aastaks sõjaväkke – Punalipulisse Mustamere laevastikku. Ei kurda, see oli tõeline elukool, karastas ja õpetas iseseisvust. Hakkama saamine sõltus sellest, kui mõjutatav sa olid. Baltikumi rahvast aktsepteeriti, eestlasi isegi rohkem kui lätlasi ja leedulasi.
Pärast sõjaväge ei pääsenud ma kohe välissõitudele – viisal oli viieaastane piirang. Kui kunagised õpingukaaslased mind Karu tänava kooli kutsusid, läksingi direktor Ants Kuutmaa jutule ja detsembris 1981 sai minust kutsekooli nr 1 tootmisõpetuse meister. Kes oskas ette näha, et ma õpetajaks jäängi!”

Kuidas kooli sisse elasite?
„Tootmisõpetuse meister oli õpetaja, klassijuhataja, kasvataja, vahel ka isa-ema ühes isikus. Jälgisin hindeid ja puudumisi, pidasin kontakti vanematega, vastutasin praktika eest. Kui ühiselamus oli probleem, helistati ikka meistrile. Oli kordi, kus tuli välja minna öösel kell neli.
Kord oli nagu laevas. Tootmisõpetu-se meistrid käisid graafiku alusel ühiselamus, vaatasid, kas toad on korras, panid poisid koristama. Seda aktsepteeriti, vastu ei vaielnud keegi. Poistel tuleb ikka napsitamist ette, aga siis tehti number ka õllega vahelejäämisest. Selles mõttes on ajad muutunud.
1984. aastast annan kehalist kasvatust. Pärast Kaitseliidu Tallinna Maleva Meredivisjoni reservohvitseride kursuste läbimist lisandus riigikaitse.”

Kui populaarsed merenduserialad praegu on?
„Mitte nii populaarsed kui varem. Nii kalapüügi maht kui ka kalalaevastik on vähenenud. Varem motiveerisid noori võimalus välismaal käia, hea teenistus, korralik vorm. Tänapäeval sõida ükskõik kuhu, kui ainult raha on. Olgu, meremees ei pea maksma, aga sageli ei pääsegi ta sadamas maale: laev paneb laadungi maha või võtab peale ja sõidab kohe edasi. Töö on raske ja näiteks ehitaja teenib rohkem. Isegi juhul, kui maal saaks vaid 75% meremehe palgast, otsustaksid paljud selle kasuks. Ei tuleks olla perest eemal ega taluda pingeid, mis paratamatult tekivad, kui 25 meest püüavad 30 meetri pikkuses laevas 5–6 kuud järjest heeringat ja turska.”

Mis koolis kõige suurem probleem on?
„Õpilaste edasijõudmine. Kui varem oli võimalus õpilasi valida, siis nüüd võtame vastu kõik tahtjad. Tase ja võimed on väga erinevad. Kõige rohkem on õpilased hädas matemaatika, füüsika ja keemiaga. Kui füüsikas pole põhja all ega teata isegi elementaarseid mõisteid, on raske mehaanikas edasi minna – ei teki seoseid. Matemaatikaga on sama lugu.
Meie põhimõte on, et õpetajad on õpilaste jaoks, mitte vastupidi. Alati leitakse aega, et mahajäänuid järjele aidata. Õpetajad tulevad enne tunde kooli, teevad konsultatsioone õhtuti ja lõunatundide ajal. Valitseb meeskonnavaim nagu laevas, kus keegi ei jää kõrvale. Kui tehakse tööd, teevad kõik.”

Kui teadlik noorte koolivalik on?
„Ega neil merekooli tulles väga selget ettekujutust ole, arvavad, et lähevad suure valge laeva peale. Siin tuuakse nad reaalsusse. Erialaainete õppejõud, pikaajalise laevasõidu staažiga mehaanikud, tüürimehed, kaptenid räägivad asjadest nii, nagu need on, midagi ilustamata.
Saartelt ja mere äärest pärit poisid, kelle pereliige on merd sõitnud, on teadlikumad, aga tullakse sügavalt maismaaltki. Kunagi ei tea, mis kelleski peidus on. Alles õpingute ja praktika ajal selgub, kas meri on tõeline kutsumus või on tehtud vale valik. Mõni lahkub, sest talle ei sobi kooli distsipliin.”

Kuidas pedagoogitöö endistele meremeestele sobib?
„Peavad olema teatud isikuomadused ja pedagoogivaist. Ühel on seda rohkem, teisel vähem Miks ühel õpetajal on alati lasteparv ümber, teisega suheldakse ainult siis, kui on vajadus? Noortega hea kontakti leidmine sõltub suuresti sellest, kas suudetakse pälvida nende usaldus.
Karu koolis oli ääretult tugev pedagoogide kollektiiv. Kool kuulus kindlasti Eesti kolme parema kutsekooli hulka. Õppetase on hea ka praegu. Reisilaev Victoria kapten ütleb, et võtab kõige meelsamini laeva tööle neid, kes on meilt mereakadeemiasse õppima läinud, sest nad on kõik kooli­tusetapid läbi käinud – nende peale võib kindel olla.”
Õpilased hindavad teid tagasisideankeetides väga kõrgelt.
„Punkt üks – tuleb õpilastega suhelda. Poistel on suhtlemisvaegus, kas ei leita kodus nende jaoks aega või on sõpruskonnas probleeme. Teiseks –
peavad olema kindlad seisukohad, tuleb olla üheselt mõistetav. Kui asi on nii, siis see on nii. Püüame õppetööd üles ehitada korra ja distsipliini kaudu nagu laevas. Meie päev algab rivistusega. Ka igaks tunniks rivistab korrapidaja klassi üles ja kannab õpetajale ette. Kolman-daks – ei saa lasta välja paista, kui üks õpilane sulle rohkem istub kui teine.
Minu eesmärk on, et poisist kasvaks isiksus, kes julgeks oma seisukohti – olgu need õiged või valed – välja öelda ja kaitsta. Laevas tuleb otsuseid teha, olla selge, konkreetne, resoluutne. Meri ei andesta eksimust.”

Kui tihti ise merele pääsete?
„Kui on võimalus, käin kalal, aga seda juhtub väga harva. Mul on pikad päevad, ärkan kell seitse, koju jõuan õhtul kell 9–10. Olen aastaid teinud kooli kõrvalt korvpallitreeneri ja B-kategooria kohtuniku tööd. Võistlused on õhtuti ja nädalavahetustel. Ma ei nimetaks seda töönarkomaaniaks, olen lihtsalt sellele karussellile pidama jäänud. Et sealt maha astuda, peaksin leidma mingi alternatiivi. Võib-olla aitab just suur töökoormus mind vormis püsida, hoiab psüühika virge.”

Kuidas teist korvpallitreener sai?
„Korvpall on minu kutsumus. 1984. aastal sündinud poistega, kellega 1994. aastal Lasnamäe sportmängude koolis alustasin, mängisime lõpuni – U20-ni. Alguses oli minu õpilaste seas ka Janis Vahter, kes mängib nüüd Dal­kia/Nybitis. B-klassis olime Eestis kolmandad, A-klassis teised, U20-s kolmandad. See oli suur õnnestumine, tunnen, et olen end realiseerinud. Kaks aastat tagasi võtsin Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 1. klassi. Praegu mul väga suuri eesmärke pole, kontingenti vaadates püüan realistiks jääda.”

Millal ja kus ise sporti tegema hakkasite?
„Lihulas. Lihula Keskkooli õpilastel olid 8. klassi lõpuks kõik kergejõustikualad, sh odad, kettad vasarad läbi tehtud. Ainult teibaga jäi hüppamata.
Minu nooruses ei olnud kitsast spetsialiseerumist, 8–9-aastastest lastest ei moodustatud treeningrühma ega hakatud korvpalli mängima. Teades, et meie 21-aastase korvpallitipu põlve on juba opereeritud, tekib küsimus, kas spetsialiseerumine pole liiga varajane ja treening üksluine.
Omal ajal tehti ka rohkem füüsilist tööd. Maapoisina käisin viiendast-kuuendast klassist suviti kolhoosis heinal. Kodus tuli teha heina ja puid, võtta kartuleid, vedada sõnnikut.
Tahan oma õpilasi hästi mitmekülgselt arendada, neile erinevat kehalist koormust pakkuda: tunniplaanis on kergejõustik, ujumine, suusatamine, sportmängud, raskejõustik. Sel aastal eraldati teatud arv tunde kehalisele ettevalmistusele veekeskkonnas. Poisid pidid päästevestid basseinis olles selga panema ja nendega ujuma.
Kes tahavad korvpalli mängida, saavad minu juures klubis käia. Peale selle on võimalus Luise võimlas kaks korda nädalas võrk- ja korvpalli või saalihokit mängida. Oleme Tallinna kutsekoolidest vist ainuke, kes igal aastal suusatamas käib. See eeldab kokkulepet juhtkonnaga, et leitaks transport – suusad rendivad õpilased ise – ja tehtaks sobiv tunniplaan. Meie koolis pole kunagi tehtud mingeid takistusi, mis puudutab õpilaste füüsilist arengut. Võimalused on alati leitud ja tunniplaan nii koostatud, et saaksime igal aastal 8–10 tundi suusatada.
Roolis või masinas ei tohi olla kehvake, moraalne ja materiaalne vastutus on sedavõrd suur. Kurb tõsiasi on, et täna tuleb meile poisse, kes pole elus kordagi kaugust hüpanud ega kuuli tõuganud. Ma ei tea, millele koolides rõhku pannakse – kõik kipub allapoole minema. Kui vanasti tulid meile suured ja tugevad mehed, siis nüüd tulevad hädised ja haiged. Kui varem tõmbas 30 poisist viis-kuus 4–5 korda lõuga (norm on 10–12), siis täna suudavad viis-kuus normi probleemideta täita. Hea küll, see on jõuala, aga suusatamine ja ujumine? Suusatamises võib pugeda lume puudumise taha, ujumiskohti on piisavalt. Rõhuasetused on paigast ära, noored istuvad ainult arvuti taga. Kui me vähest liikumist ja ebaõiget toitumist edasi soosime, mis saab siis kümne aasta pärast? Juba praegu on 50 protsendil kaitseväkke minejatest tervisehädad.”

Kui hästi teie õpilased ekstreemseteks olukordadeks valmis on?
„Merekoolis püütakse tulevasi meremehi kõigiks ohuolukordadeks ette valmistada, aga reaalne elu on midagi muud kui õppus. Keegi ei tea ette, kuidas ta ekstreemsest situatsioonist välja tuleb. Kui ümberringi on ainult vesi, sõltub kõik sellest, kui tugev on inimese psüühika. Ka igapäevaelus on ekstreemseid olukordi, kus tuleb kõik mängu panna, et ellu jääda. Elu on kõige parem õpetaja.”

Mis teid häirib?
„Nihkes väärtushinnangud. Meeletu materialism on inimesed hulluks ajanud, ümberringi muud ei kuulegi kui ainult raha ja raha – muid väärtusi polegi. Raha nimel minnakse kas või üle laipade.
Inimene ei saa elada, kui tal pole uhket autot. Samas ei oska teatud kontingent seda kasutada, ei näita suunatulesid, ei pea kinni kiirusepiirangust, nagu oleks talle kõik lubatud.
Olen poistelt küsinud, mida nad elust tahavad. Eesmärk on liisida auto, maja, saada maksimaalselt palju raha. Kust see tuleb, pole oluline. Tõsi, raha annab sõltumatuse ja heaolu, aga hingelist tasakaalutust see ei kompenseeri. Maailmavaate kujundamine ei peaks algama koolist, vaid kodust. Aga kui kodu on katki või seal leitakse, et kasvatus on kooli rida, mida siis ikka tahta.”

Mis teil lõõgastuda aitab?
„Ikka sport. Õpilastega suusatama minnes teen ka ise kaasa. Kui basseinitund on läbi ja poisid duši all, ujun 5–10 minutit. Korvpallikohtuniku tööd tehes pean kogu aeg liikuma. Mängudevabal päeval käin Pirital jooksmas. Kui lund on, lähen pühapäeval suusatama. Suviti olen aastaid tänavakorvpalli mänginud.”

Mis lähiaja suuremad plaanid on?
„Minna tagasi Tallinna Ülikooli ja lõpetada kehakultuuri teaduskond – suure töökoormuse tõttu katkestasin õpingud 5. kursusel – ja saada täielik ülevaade oma uuest töövaldkonnast, kutseõppe osakonna juhataja kohusetäitja ülesannetest.”