Täna on emakeelepäev

 

Tiia Penjam

Repliik

Keelt igapäevaelus kasutades ei mõtle me enamasti sellele, mis ta on ja mis teeb ta eriliseks. Jah, ta on suhtlemise, info vahetamise ja talletamise tööriist. Kuid sellest vaat et tähtsamgi on keele maailmavaateline aspekt. Iga keel on maailma tunnetamise vahend. Alles selle kaudu on ta suhtlemisvahend.
Keele sõnadel, grammatikal ning kirjamärkidel on oma lugu ja tähendusväli. Äärmusesse minnes võib öelda, et kõik keeled on üksteise suhtes tõlkimatud. Loomulikult tõendab keelte õppimine, kirjanduse tõlkimine ja laensõnade olemasolu vastupidist. Kuid mingid tähendusväljad on keeltes erinevad, kipuvad tõlkes kaotsi minema ning nihkuma oma kohalt võõrsõnades.
Keele elujõu peamine tunnus ongi tema muutumine. Vaid surnud keeled ei muutu. Kõige tugevamalt suudavad keelt kujundada teadlikud keeleuuendusprojektid (eesti keele ajaloos on neid läbi viidud korduvalt, alates vana kirjaviisi kasutuselevõtust 17. sajandil kuni iga uue ÕS-i ilmumiseni tänapäeval). Keele uuenda­misel ja tema elujõu säilitamisel on eriline roll ka kirjandusel. Kirjandus on omamoodi filter, millest käivad läbi moesõnad, murdeväljendid, laenud ja autori enda sõnaloome.
Teinekord võime raamatutes puutuda kokku äärmuslikult isikupärase keelega, mis tekitab lugemisel võõrastust ega muutu ilmselt kunagi laiemalt mõistetavaks. Samas lähevad populaarsetest raamatutest sagedasti sõnad ja laused lendu. Vahel jäävad need aastakümneteks inimeste kõnepruuki, muutudes omamoodi vanasõnadeks, ning mõjutavad meie keelt ja mõtlemist.
Seda protsessi oleks vale hinnata hea-halb skaalal. See on keele elusust iga uue ilmuva ilukirjandusteosega tõendav loomulik protsess. Tõenäoliselt ei ole mõjuvõimsamaid eesti keele kujundajaid, kui seda iga päev oma tööriistana kasutavad kirjanikud. Muidugi peavad viimased suhtuma oma tööriista intelligentselt. Kuid samaga vastaku ka lugejad. Selle asemel, et langetada teinekord liiga kiireid otsuseid ühe või teise teose kõrvaleheitmiseks – näiteks kooliprogrammist kõrvaldamiseks või lihtsalt lugemata jätmiseks –, tuleks hetk mõelda. Kas meie keele tuleviku eest hoolitsevad paremini klassikud või nüüd ja praegu eesti keeles kirjutavad autorid? Kahtlemata mõlemad. Ja seepärast tulebki võrdse tõsidusega suhtuda mõlemasse. Küll tulevik otsustab, mis jääb tänapäevasest kirjandusest kaanonisse püsima. Eesti keele elujõu nimel töötab kõige paremini elavate autorite elavas keeles loodu. Loomulikult põhineb see varasemate põlvkondade loomingul. Sest keel ja kirjandus on justkui Tallinna linn, mis ei tohi iialgi valmis saada.

Avati IT Kolledži uus õppehoone

6. märtsil avati ametlikult Eesti Infotehnoloogia Kolledži uus õppehoone Tallinnas aadressil Raja 4C.

Avamislindi lõikasid läbi president Toomas Hendrik Ilves, haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, Eesti Infotehnoloogia SA juhatuse esimees Toomas Sõmera, IT Kolledži rektor Kalle Tammemäe, AS Facio Ehituse juhatuse esimees Toomas Tromp ja IT Kolledži üliõpilasesinduse esimees Mart Loorits.

Mõjub kompaktse ja õdusana
Uusim kõrgkoolihoone Eestis valmis käesoleva aasta jaanuaris ja nii võiski rektor Kalle Tammemäe lindi lõikamise päeval öelda, et tegelikult tähistatakse juba 50. õppepäeva uues majas. Viiekorruseline, ligi 100 miljonit krooni maksma läinud ja 3677 m2 kasuliku pinnaga õppehoone asub Mustamäe parkmetsas, Tallinna tehnoloogiapargi Tehnopol ja Tallinna Tehnikaülikooli vahetus naabruses.
Hoone projekt on valminud AS Meist­ri Projektis, arhitekt on Eero Palm Palm-E Arhitektuuribüroost ja sisekujunduse autor Kristiina Voolaid. Hoone ehitas AS Facio Ehitus.
Arvestades IT Kolledžis õpetatavate IT-erialade populaarsust ja iga aastaga järjest suurenevat sisseastujate arvu, annab uus õppehoone eelkõige võimaluse senisest rohkem tudengeid vastu võtta. Kui kolledži endine kodu praeguseks suuremalt jaolt lammutatud Sakala keskuse hoones mahutas 450 tudengit, siis uude mahub korraga üle 600 üliõpilase.
Kompaktse ja õdusana mõjuva maja esimesel korrusel asuvad suur fuajee, kohvik ja garderoob, teisel õppeosakond, üliõpilasesindus, õppejõudude ruumid, keeleklass ja kolm seminariruumi. Kolmandal korrusel on sissepääs 220-kohalisse moodsasse kaldauditooriumi, 130-kohaline auditoorium ja kolm arvutiklassi. Neljandal korrusel asuvad Cisco, multimeedia, robootika ja digitehnika laborid; arvutiklass ja seminariruum; raamatukogu ning lugemissaal koos välisterrassiga. Viiendal korrusel on administratsiooni ruumid.
Eesti Infotehnoloogia Kolledž on Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse (EITSA) poolt 2000. aastal loodud mittetulunduslik rakenduslik erakõrgkool, mis annab rakenduskõrgharidust IT-süsteemide arendamise, IT-süsteemide administreerimise, infosüsteemide analüüsi ja tehnosuhtluse erialadel.

Püsida tipus
IT Kolledži missioon on pakkuda regiooni parimat rakenduslikku IT-haridust, sidudes kõrgtehnoloogilise oskusteabe infoühiskonna praktiliste vajadustega. Kokku õpib 2007/2008. õppeaastal IT Kolledži neljal õppekaval päevases, õhtuses ja kaugõppes 547 tudengit, nendest 323 riigieelarvelistel õppekohtadel. Viie aasta jooksul on IT Kolledžist suundunud Eesti IT-tööjõuturule 224 IT-spetsialisti. Huvilistele pakutakse ka suurt hulka infotehnoloogia täiendusõppe kursusi.
President Toomas Hendrik Ilves ütles oma tervituskõnes kolledžipere ja külaliste poole pöördudes, et IT Kolledži avatav uus õppehoone on järjekordne märk, et Eesti kuulub juhtivate infotehnoloogia riikide hulka ning meil on tõsine kavatsus seal esiliigas ka püsida. Ehk siis veidi ümber sõnastades üht tuntud poliitilist loosungit: „Me ei pea IT-valdkonnas ja selle kasutusvõimaluste avaruse alal pürgima viie või kümne edukama hulka. Me peame seal tipus püsima. Me peame olema uuendustele avatud, võtma vastu kõik originaalsed ideed, mis aitavad edasi liikuda. Olgu need ideed kui tahes hullumeelsed. Ka Eesti koolide internetiseerimise kava üle kümne aasta tagasi oli tol ajal hullumeelne idee. Täna on see aga kauge minevik, täielik normaalsus, millesse suhtume õiglase loomulikkusega.”
Vajadus hea ettevalmistusega IT-spetsialistide järele saab presidendi sõnul vaid kasvada. „Eks ole selle märgiks seegi, et väga paljud selle õppeasutuse õppuritest on juba täna hõivatud erialase tööga. Ehk isegi liiga palju, kuid kindlasti ei ole see etteheide õpilastele.”

EMT ja Elion toetavad
Uue õppehoone avamisüritusel all­kirjastasid EMT ja Elion Eesti Info­tehnoloogia Sihtasutusega lepingu, mille alusel toetavad Telekom Grupi ettevõtted IT Kolledži uue õppehoone õppeklasside ja laborite sisustamist. EMT toetab ITK õppehoonesse juba mainitud Cisco võrgulabori seadmete paigaldamist ning Elion sisustab õppeklassi, mis võimaldab nüüdisaegse Interneti- ja digi-TV toodete tundmaõppimist ning uute rakenduste arendamist. Et sündmusele vajalikku värvi lisada, digiallkirjastatati toetusleping Mobiil-ID vahendusel.
Toetajaid on aga teisigi. Näiteks annetab Microsoft ITK raamatukogule sada Microsoft Pressi raamatut. Tegemist on kahekümne erineva raamatuga, mis räägivad tarkvara arendusest (ASP.NET, .NET veebiteenused, C# programmeerimine, LINQ) ja andmebaaside ning serverite haldusest (SQL, Windows Server, SharePoint server).
EITSA nõukogu esimees Jaak Anton ütleb, et kui kolledži loomine kaheksa aasta eest päevakorda kerkis, kaaluti tõsiselt, kas sellest peaks saama TTÜ allüksus või iseseisev õppeasutus. Toona otsustati täiesti uue kõrgkooli kasuks, sest nii loodeti olla vabamad ja innovaatilisemad. Tema hinnangul tehti õige otsus. Nüüd loodetakse uut sünergiat sellest, et TTÜ ümber kerkivas Tehnopolis paiknedes suudetakse oma võimalusi koostöös naabritega ratsionaalsemalt kasutada.

Koolide arvelt muid maju ei ehitata

Millised on teie suhted RKAS-iga?

EERO JÄRVEKÜLG, Carl Robert Jakobsoni Gümnaasiumi direktor:
„Lepingu sõlmimine RKAS-iga kahe koolimaja haldamiseks oli Viljandi linna jaoks hädavajadus: tõsist remonti vajasid kõik seitse koolimaja, raha ja laenuressurssi aga napib. Kui raha jätkuks, oleks Viljandi-suurusel linnal piisavalt kompetentsi remondi iseseisvaks organiseerimiseks. Tänu RKAS-i kaasahaaramisele on kolme aasta jooksul reaalne linna nelja koolimaja oluline remont. Kindlasti on RKAS kompetentne omanik: projektitaotluse koostamise käigus tuli just neilt mitmeid olulisi ettepanekuid nõuete ja võimalike lahenduste kohta. Probleeme võib tekitada see, et remondi puhul paratamatute koostööpartnerite (projekteerija,
ehitaja, rahastaja – linn, kool) hulka on lisandunud omanikuna juriidiliselt tähtsaim – RKAS. Mida rohkem partnereid, seda keerulisem on koostöö. Siiski on regulaarsed objektinõupidamised konstruktiivsed. Et hoone ei vasta täielikult algprojektile, on ette tulnud küllalt palju ümberprojekteerimisi ja -ehitusi. Oleme praegu ehitajaga (AS Linnaehitus) rahul, kõigele vaatamata püsitakse graafikus ja ehituse üleandmine tähtaegselt on reaalne.
Rahanappuse tõttu jäid renoveerimise praegusest põhietapist välja ujula, võimla, aula ja kooli ümbrus koos spordiväljakutega.”

TOIVO LUIK, Puiatu Erikooli direktor:
„Puiatu Erikooli kinnistu on 2007. aasta 1. augusti seisuga RKAS-ile üle antud. Pidi tulema ca 70 miljoniline remont. Praegu on tulevik tume, RKAS esitab iga kuu arve (ca 14 500),
aga HTM neid maksta ei lase... Esialgu pole projektikonkurssigi välja kuulutatud. Elame-näeme.”

TOOMAS RAJU, Rõuge Põhikooli direktor:
„Rõuge Põhikooli renoveerimisega kaasnevad tööd kulgevad ladusalt. RKAS-i esindaja on asjalik ning nõudlik mees. Ehitusgraafikust peetakse kinni, kui kõik läheb plaanipäraselt, lõpetatakse tööd enne kokkulepitud tähtaega. Muudatustele, mida oleme ehituse käigus soovinud ellu viia, on operatiivselt ja paindlikult reageeritud. Tuntav on RKAS-i huvi ehitus kvaliteetselt ning õigeaegselt lõpetada. Senimaani on kõik positiivne... Tulevase hoonete haldamise süsteemiga eelnev kogemus küll puudub, aga esialgu tundub see mõistlik olevat.”

MAIDO MÄNDMETS, Varstu Keskkooli direktor:
„Meie maja renoveerimist finantseeris RKAS umbes poole ulatuses. Nad võtsid objekti üle, kui töö juba käis. Mingeid pretensioone meil RKAS-ile pole – kõik toimis. Ka hiljem pole probleeme ette tulnud. Vald maksab neile kuumaksu. Lepingus oli küll kirjas, et vaadatakse täpselt, missuguste kemikaalidega me midagi peseme ja iga poole aasta tagant tuleb audit, aga tegelikult olen neid pooleteise aasta jooksul pärast maja valmimist näinud ühel korral. Jalutasid maja läbi ja ütlesid, et väga hästi säilinud. Meie oleme sellest lepingust seni ainult võitnud.”

Mitte ainult emakeel

Tänasel emakeelepäeval tahaksin küsida, mil moel peaks seda eestlas­tele olulist päeva tähistama meie riigi muust rahvusest elanikud. Kas ukrainlased loevad koolitunnis oma emakeelseid luuletusi ja tatarlased omi?
Olen päri Eesti Rahva Muuseumi rahvarõivauurija Reet Piiri arvamusega möödunud nädala EE Areenis, kus ta toonitab, et rahvarõivas on ühe rahva riie (kas nii nagu emakeel­gi?). Meil on oma rahvarõivad, soomlastel soome, venelastel vene omad. Ja jätkab: „TV uudistes näidati lasteaeda, kus venekeelsed lapsed laulsid armsasti eesti keeles ja lapsed olid pandud eesti rahvarõivaisse. Minu silmis on see sama kui Köstri Virvele Kihnu kördi asemel oranž Muhu seelik selga panna! Kas need mudilased integreeruks kehvemini vene rahvarõivastes Eesti riigile sünnipäevalaulu lauldes. Vaevalt.” Seda minagi.
Kui integratsioonist juttu tuleb, meenub mulle kohe paari aasta tagune sõnasõda Paide Slaavi Güm­naasiumi toonase direktoriga, kes oli südamest solvunud, et nende kool eestikeelse gümnaasiumiga ühendada taheti. Mis sellest, et koolis õppis vaid poolsada last.
Integratsiooni Paide moodi sain tunda uue aasta esimestel päevadel haiglapalatis. Nii enne operatsiooni kui ka kümme päeva selle järel oli mu voodinaabriks eluaeg Paide teedeehituses töötanud Aleksandr. Haiglasse tõi mehe keskeas tütar, kes kõik dokumendid eesti keeles täitis ja taadile arsti juttu vahendas. „Näe, olen ju nii ihult kui ka hingelt lubjakas. Pole suutnud eesti keelt ära õppida. Nii poeg kui ka tütar räägivad ladusalt ja on ametidki eesti keeles õppinud,” seletas mees. Külalistepäeval oli palat Sassi sugulasi täis. Pojanaine on tal eestlanna, kes äia ja ämmaga vaid eesti keeles suhtleb. Nii ka pojatütar – teismeline piiga, kes isa jutu peale, et Musta­mäe Lastehaigla asemel olid vene ajal Tondi sõjaväeosa barakid, uuris: „Isa, mis asjad need barakid on?”
Sama teema täienduseks veel teletutvus möödunud sügisest. Tartu TV oli filminud Lõuna-Eesti gümnaa­siumiõpilaste küllasõitu Petseri venekeelsele sõpruskoolile. Mind ei hämmastanud enam, et õpilased omavahel inglise keeles suhtlesid, sest eestlased, kes üldjuhul hakkavad vene keelt õppima (kui hakkavad) 6. klassist, selles suhelda ei suuda, vaid Petseri kooli vene keele ja kirjanduse õpetaja ülestunnistus: „Juba mitmendat aastat ei tea eesti lapsed, keda Mihhailovskojesse ekskursioonile viime, selle paiga olemusest ega tähtsusest vene rahvale mitte midagi. Küsivad, kes see Puškin on.”
Olen veendunud, et pärast Kanal 2 saatesarja „Braavo!” möödunud pü-hapäevast avalööki oskavad ka eestlased sellele küsimusele vastata – Maire Aunaste loomulikult!
Ees on kevadine koolivaheaeg ja klassiekskursioonid. Enne sõitu võiksid õpetajad lisaks ekskursiooniraha kogumisele pöörata veidi tähelepanu ka sõidu sihtkohaga tutvumisele. Kas või selleks, et lapsed oskaksid Mihhailovskojet kuidagimoodi Puškiniga siduda. Ma ei mõtlegi, et nad peaksid oskama peast lugeda Tatjana kirja Oneginile.

Ülo Tikk

Ministeeriumis

  11. märtsil kohtus minister Tõnis Lukas HTM-i suures saalis Saksimaa liidumaa maapäeva koo­li- ja spordikomisjoni liikmetega Saksamaalt. Minister tutvustas külalistele rahvusvahelise PISA-uuringu tulemusi, koolide iseseisvuse temaatikat, Eesti e-kooli projekti, võõrkeelteõpet jm. Saksimaa delegatsiooni juhtis liidumaa haridus- ja kultuuriminister Steffen Flath, HTM-i poolt osalesid kohtumisel üld- ja kutsehariduse asekantsler Katri Raik, alus- ja põhihariduse talituse peaekspert Merike Mändla ning välissuhete talituse juhataja Katrin Rein. 13. märtsil osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel.
14. märtsil algab Võru kultuu­ri­keskuses Kannel noortemess. Toi­muvad filmi- ja bändikonkurss.

Sõnumid

Karjääriteenused muutuvad süsteemseks ja kättesaadavaks

Interneti kasutamise trendid

c   

Mõte

Vabadussõja võidusamba rajamise otsus käivitas Eestis vastuallkirjade kogumise. Vastu olla on lihtne, selle puhul ei eeldata põhjendamist. Kuid ühtlasi tähendab see, et vastuolijaid koondab vastuolemine, sõltumata tagamaadest. Mõnele ei meeldi kavandatav tegu, mõnele otsustajad, mõnele teo idee. Parteisõdurid omakorda püüavad teha kõik, et teise erakonnaga seostatav teoks ei saaks. Vastuolemise rida on lõputu.

Praegune sambasaaga näitab, et just sellised me oleme – võimetud üheskoos otsustama ja tehtud otsuse järel võimetud seda tunnustama. Lisaks paljude isikute tohutu ambitsioonikus, mis realiseerub alles otsuse materdamisel ning otsusele ja otsustajatele ärapanemisel.
Kogu seda kära võimendab parteipoliitiline taust ning soov kõikvõimalikke vastasseise esile kutsuda ja oma erakonda upitada. Selle ilmekaim näide on konkursi žürii süüdistamine erakondlikkuses alles nüüd, tehtud otsuse järel. Kõige saamatum selgitus selle juures on, et poliitik kirjutas vastuavaldusele alla kodaniku, mitte poliitikuna. Kas sellega annavad need poliitikud tõesti teada, et neil on poliitikutena asjade kohta mingi teine seisukoht kui kodanikena? See on harvaesinev poliitiline enesepaljastus!

Vastu olla on kõige lihtsam
Kui neli kunsti- ja arhitektuuri­spetsialisti žüriis kuulutatakse tagantjärele ebapiisavaks, tähendab see minu jaoks nende ebakompetentseks kuulutamist kolleegide poolt. Olen ise olnud paljude komisjonide liige ja võin öelda, et ka ühel liikmel on piisava argumentatsiooni olemasolul võimalik komisjoni liikmete seisukohti kujundada. Kui aga mängu tuuakse riigist võõrdumise argument, võib päris kindel olla, et tegemist on valimisi silmas pidava erakondliku kampaania alustamisega.
Räägitakse usalduse kadumisest riigijuhtide vastu, kuid ultimatiivsete avaldustega õõnestavad rääkijad seda vägagi tahtlikult ise.
Kõikvõimalikele ausammastele an-navad tähenduse kaasaegsed. Seda ka tulevikus. Nii on olulisem tegelda sellega, et Eesti ühiskond oleks ühtsem, mitte aga erakondlikult lõhestatud. Vastasus killustab, konstruktiivsus suudab ühiskondi ühendada. Häda vaid selles, et hoopis lihtsam on vastu olla ja nii tähelepanu pälvida, kui tehtavasse panustada.
Sambasaaga on kasvatanud minu usku Eesti ühiskonna tulevikku. Samba autorid on noored mehed, kes väärtustavad eelmiste põlvkondade võitlust vabaduse eest. Omamata otsest sidet iseseisvuse taastamisega, ei näe nad vabadust millegi abstraktsena, vaid millenagi, mis kutsub kogu ühiskonda mõtlema vabaduse saavutamisele ja säilitamisele. Usun, et nii mõtleb enamik noori. Vabadus ei kuku sülle ja seda ei kingita, vabaduse jaoks on vaja iga päev tööd teha.

Vastujõud tekitab uue vastujõu
Kindlasti jagub igasse ühiskonda neid, kes seavad oma vabaduse kõrgemaks ühiskonna omast. Nende jaoks ongi vabadus abstraktne, nende õigusi esikohale seadev kontseptsioon.
Tsunfti- või korporatiivsed ühiskonnad on vastanduvad ühiskonnad. Tsunftisiseselt kaob ära kriitilise mõtlemise võime, väljund on tsunftiväli­sele vastu olemine. Iga vastujõud tekitab veel tugevama vastujõu, kutsub esile ja kasvatab teisigi vastujõudusid.
Sambasaaga on avanud Pandora laeka. Suurt avalikku vastukaja leidnud vastukampaania andis mõnelegi erakonnale vihje käivitada omakorda vastukampaania. Üks neist algatas kiiresti „Ei tuumajaamale” allkirjade kogumise. Sellest haarasid kinni ka meediaväljaanded, algatades riigikogu liikmete palkade vastase ei-kampaania. Kindlasti on mõlemad Eesti jaoks arutamist vajavad teemad, kuid kumbagi neist ei lahenda ei-allkirjade abil, vaid ikka konstruktiivseid ettepanekuid esitades. Et riigikogu liikmete palgasüsteem vajab muutmist, selles ei kahtle keegi. Näitas ju avaliku arvamuse küsitlus, et 80% inimestest ei pea seda õiglaseks. See peaks toimivas kodanikuühiskonnas olema piisav argument kiire korrastamise käivitamiseks.

Otsustamine peab viima edasi, mitte tagasi
Samamoodi jätkates leiame end peatselt elamas mingis kummastavas killustunud ühiskonnas. Kas see on paljuräägitud kodanikuühiskond? Ei ole. See on vastuühiskond. Kodanikuühiskond on konstruktiivse arutelu, kaasamise ja osalemise ühiskond. Sealjuures aktsepteeritakse avaliku võimu kehtestatud tähtaegasid ja tähtaegselt tehtud otsuseid. Vastuühiskonnas konstruktiivsust ei-ratakse ning asetatakse ennast üle avaliku võimu – meie käes on absoluutne tõde, mis paneb vastalisi ultimatiivselt nõudma otsustamist nende seisukoha alusel.
Kui otsus on tehtud demokraatlikult ja on olnud piisavalt aega arutatava kohta arvamust avaldada, ei ole demokraatlik otsust vaidlustavat ümarlauda korraldada. Tegutsemise summutamine „pikkadesse väsitavatesse aruteludesse” on obstruktsioon. Mingit absoluutset ühist mõistmist ei ole võimalik saavutada. Kui need etapid on korrektselt läbitud, ettepanekud ja arvamused läbi vaetud, siis otsustamise ajal otsustatakse ja asutakse selle alusel tegutsema.
Demokraatia tähendab usaldusühiskonda, kus kõik ei saa ega peagi olema iga otsuse juures. Otsustamisel minnakse ikka edasi, mitte aina tagasi. Otsustavate kogude uued koosseisud ei tühista võimule tulles eelnevaid otsuseid, vaid töötavad edasi juba tehtud otsustele tuginedes.
Praeguseks on sambaotsuse „rong läinud” ja otsustajad võtnud vastutuse. Arutada ja arvamust omada võib ka edaspidi, kuid nüüd saab selle tulemus olla vaid otsus otsustajate ja vastaliste kohta. Seda saab väljendada järgmistel valimistel.

Kirjad

Kutseharidus pole alaväärtuslik

Peagi on käes riigieksamite tegemise aeg, mil tuhanded õpilased pingutavad kõigest väest heade tulemuste nimel, sest vaid need tagavad ihaldatud kõrgkoolikoha. Ülikoolidiplom on paljude arvates elamisväärse täiskasvanuea vältimatu eeldus. Viimastel aastatel populaarsust kogunud lävendipõhine vastuvõtt on seadnud noortele kvalifikatsiooninormid, nagu neid määratakse kergejõustikus –
hüppad latist üle ja oled või sees, vastasel juhul on tegemist põrumisega. Läbikukkunuid lohutavad aga vähesed...
Mida teeb õpilane, kes kõrgete lävenditeni ei küündi? Üks variant on, et läheb tööle ja proovib järgmisel aastal eksamitel uuesti. Paljudel kaob aga aastaga õppimisisu ja esimest raha nuusutades ei saada enam aru, miks seda haridust üldse vaja on. Mõned üritavad kutsekoolis omandada mingi ameti. Paljudele mõjuks aga selline „langemine” enesehinnangut alandavalt ja seepärast tehakse panus erakõrgkoolile, kus tasulisel kohal õppides omandatakse „akadeemilist kõrgharidust” ja juriidiliselt ollakse riigikõrgkoolidega võrdne. Sageli pole tähtis õpitav eriala ega õppekava sisukus, peaasi on omandada pa-
ber – saaks CV-sse täienduse teha.
Pahatihti pole aga CV sodimise kõrval selle diplomiga muud peale hakata. Eriala on liiga hägune või üldine, selle paremates koolides omandanud võtavad turul kõik head kohad ära ning tööle tuleb minna muul erialal. Või saadaksegi õigele erialale, aga ollakse õnnetud, sest ei tunnetata seda oma tõelise kutsumusena.
Kuhu tahan oma jutuga jõuda? Eestis on terve taasiseseisvusaja alahinnatud oma ala spetsialiste ja vastavaid ameteid. Meie seas on hea torumees madalamat tõugu tegelane, keda ei saa võrrelda poliitikute, ärimeeste, arstide ja juristidega. Abituriendile võib pakkuda mõni traditsiooniline „sinikraede” amet palju huvi, kuid klassikaaslaste ja vanemate halvustavad ja mõistmatust väljendavad pilgud on sellega tagatud. Vabandatav oleks asi vaid kehvade hinnete korral, isegi keskpärastega peaks ikka kuhugi kõrgkooli pürgima, et „elus hästi läheks”.
Öeldakse, et ülikooliharidus annab laia silmaringi, suurema empaatiavõime ja oskuse muutuvas ühiskonnas toime tulla ning et selliseid inimesi on Eestile hästi palju tarvis. Aga kes keelab kuskil kutseühikas raamatuid lugeda või huviringis käia.
On ütlemine, et ülikool matsi ei riku. Kui sa ise maailma vastu huvi ei tunne, ei tee sind toredaks ja empaatiliseks ka ükski (era)kõrgkool.

SIIM BOIKOV, Tartu Ülikooli ajakirjandusüliõpilane

Kui mina olin veel väikene mees

Tulevane koolijuht Rein Rebane Tallinna 37. Lasteaias omaehitatud auto kabiinis.


Koolimajade ehitamine sai vist alguse klotsidest...

Kõige eredamalt mäletan oma lapse­põlvest ehitamist ja sporti. Juures­oleval fotol istun Tallinna 37. Lasteaias omaehitatud autos. See oli üks Tallinna esinduslasteaedu, kuhu toodi tihti külalisi ja kus oli õue peal bassein, purskkaev keskel. Lasteaias olid tohutu suured mänguklotsid, millest sai ehitada nii suuri autosid ja maju, et mahtusid ise sisse. Püüdsin igal hommikul varakult lasteaeda jõuda, et saaksin need klotsid enda valdusse. Kui rühmakaaslased hakkasid üksteise järel kohale jõudma, oli mul maja või varjualune osaliselt juba valmis ja moraalne õigus võtta poiste hulgast kampa neid, kes mulle meeldisid. Nii saime selles majas koos mängida vähemalt lõunani. Lisaks võtsin igal hommikul lasteaeda küpsiseid kaasa. Istusime siis selles klotsidest majas ja sõime küpsiseid. See ühendas meid veelgi rohkem. Huvitav, et hilisemas elus olen renoveerinud, ehitanud või ümber ehitanud päris mitu koolimaja.
Minu lapsepõlves oli palju sporti. Elasin lastestaadioni lähedal ja võtsin seal pea kõikidest lastele korraldatud võistlustest osa. Hommikul läksin staadionile, lõunaks jõudsin diplomiga koju, sõin kõhu täis, läksin tagasi ning õhtul tulin teise diplomiga. Hiljem käisin vahelduva eduga kümmekonna spordiala trennis: iluisutamine, jäähoki, kiiruisutamine, lauatennis, tennis, sulgpall, sportvõimlemine, kergejõustik, maadlemine jm.
Eriline koht oli mu lapsepõlves aga maadlusel, sest isa töökaaslased olid August Englas, Valdeko Trisberg ja teised tollased kuulsused. Vaatasime isaga Luise tänava võimlas kõik maadlusvõistlused ära. Aga sellega asi ei piirdunud.
Mu isa oli mööblitehases sadulsepp ja meie pere suur voodi oli tema tehtud. See oli tavapärastest pikem, laiem ja tugevam. Iga püha­päeva hommikul toimusid meil seal maadlusmatšid. Ta õpetas mulle pool- ja topeltnelsoneid ning muid maadlusvõtteid.
Mu isa oli selles mõttes suur laps, et talle ei meeldinud neid pühapäevaseid matše kaotada, vanuse- ja suurusevahe oli meil aga tuntav. Kõik käis piiri peal ja vahel ka üle selle. Mõnikord oli mul väga valus. Samas suutsin mõne maadlusvõtte puhul kogu jõust pingutades ka isale haiget teha. Igatahes tegi ta vahel imelikke häälitsusi ja sai päris tõsiselt vihaseks. See tekitas sportlikku indu järgmine võte veel paremini kätte saada.
Olin siis umbes kümneaastane. Sigmund Freud oskaks selle näite põhjal isa ja poja suhteid analüüsida, aga ma ise arvan, et mitte igale poisile pole antud seda õnne, et tema isa oleks olnud spordist sama suures vaimustuses kui ta ise.

Rein Rebane





 

Argipäev jälle käes

Argipäev on argipäev – vahet pole, kas nn tarbimispeoaegne või aastapäevapeojärgne. Kui pidupäeval on hea unistada, kui ilusad, targad ja demokraatlikud me oleme, siis argipäev teeb kiiresti oma korrektiivid.

Pidupäeval võib tunduda, et miski pole võimatu, kuni pole tõestatud vastupidist, nagu ütles president Too­mas Hendrik Ilves aastapäevakõnes.

Meie tahtmisest sõltub vähe
Argikogemus aga õpetab, et on siiski üht-teist, mille võimatuse tõestami­seks pole mõtet hakata ressursse raiskama – rohkemgi: et inimese tahtmistest sõltub selles maailmamelus ja ilmaelus väga vähe.
Pidupäeval on ilus unistada, et järgmise veel suurema peopäeva paiku kümne aasta pärast on kõik palju parem kui nüüd ja et see on ainult meie enda, mitte teiste teha. Pidupäeva ei sobi tõepoolest tumestada argipäiste tõdemustega nagu näiteks et esimese iseseisvuse aastatel 1934–1935 oli Eesti riik samas arengujärgus kui taasiseseisvunu praegu ja et mis oli maailmas toimunud aastaks 1945.

Pidupäeval paistab kõik ilus
Pidupäeval paistab, et polegi meid nii vähe. Tsiteerin: „Kui Vana-Kreeka kõrgperioodil, neli-viissada aastat enne Kristuse sündi, loodi Ateenas lääne filosoofia alused; loodi teatrikunst, ajalookirjandus ja demokraatia – kui seal loodi Euroopa alustalad, koosnes see linnriik vaid neljakümnest tuhandest kodanikust. Sellisesse inimhulka võis toona ja võib ka praegu mahtuda võrratult vaimukust ja tohutult häid ideid.” Pidupäeval pole muidugi paslik meenutada, et antiikkreeka kodanike mõtiskeluvabadus põhines orjatööl. Orjad olid arstid ja õpetajadki –
tõsi, veidi eelistatumas olukorras, aga orjad ikkagi (nagu praegugi, oleks käsi äärepealt arvutisse toksinud). Olid loomulikult ka võlaorjad ja origi võis pidada orje. Ori oli ‘hingega tööriist’ (Aristoteles); räägiti ka ‘kõnelevast tööriistast’, vrd tumm tööriist ja häälitsev tööriist.
Kas on Eestist võimalik leida 40 000
kodanikku, kes ei pea tegema palgatööd – elutaseme säilitamiseks muide üha rohkem ja intensiivsemalt? Kahtlane. Kui palju võib meil olla ülal­peetavaid intellektuaale, kes selle seisuga rahul olles saavad pühenduda loovale tegevusele? Kindlasti tuleksid kõne alla riigikogu pensionärid, aga neid on vähevõitu ega ole nad ka enam parimas loomeeas. Kas võiksid need olla kultuurkapitali „Ela ja sära” aastastipendiumi laureaadid? Neidki on üksikud ja ühest aastast loovmõtisklustel ei piisa, sest põhiaur võib kergesti minna vanade võlgade klattimiseks (rõhuasetus näibki olevat siirdunud sõnakesele „ela”, mida näitab ka asjaolu, et selle stipendiumi toel sündinud säravatest loometeostest pole tõesti eriti palju kuulda olnud). Rantjeedel on nähtavasti muud huvid ja miljonärijärglastest võib vahest alles kolmas põlv kõne alla tulla.

Arvamusliidrid mõtlejate asemel
Niisiis – kus on meie suured mõtlejad? Praegused olud soodustavad pigem nn arvamusliidrite teket, kes on võimelised iga kell iga asja kohta midagi arvama. Kuidas võiks vaimukate ideede tootmine igapäevase palgatöö ja pangale rahateenimise kõrvalt välja näha? Keda võis president silmas pidada, tuues eeskujuks antiikkreeka töövabu kodanikke? Eelkõige ilmselt ikkagi palgatöölistest haritlasi, sh õpetlasi, õppejõude, õpetajaid. Kes, üritades mõtiskleda elatise teenimise kõrvalt, leiavad võimaluse pühenduda loovale tegevusele. Kuid selgub, et isegi ülikoolide õppejõud ei ole oma sissetulekuga rahul, mis tähendab, et nad ei tule elatise teenimisega toime, mis omakorda tähendab, et konstruktiivseteks mõtisklusteks jääb veel vähem aega ja võimalust.
Pealegi – heast ideest üksi ei piisa, see on vaja ka teoks teha, mis nõuab kindlasti väljaminekuid. Siin ongi koht, kus võib selguda, et mõnu eest mõtiskleda tuleb peale maksta. Seda ka siis, kui üritades vältida ohtu jääda oma ideede arendamisel profaansele tasemele, tahaks edasi õppida. Mis teadmistepõhise Eesti ja elukestva õppe kontekstis on küll väga kiiduväärt, aga võib palgatöötajale ka rahaliselt üle jõu käia. Siit küsimus: kas riik (see oleme meie) ei võiks garanteerida oma kodanikele (need oleme meie) vähemalt tasuta doktoriõppe, sh vanemaealistele?

Tuleb ikka ja jälle rõhutada, et lolliks minnakse tuhandel ja ühel väga värvikal, võluval ning meeliülendaval viisil. Kuid targaks saadakse ühel, väga igaval, vaevanõudval ja kauakestval moel –
ning sellest tõsiasjast ei päästa mingid direktiivid, internetid ega automobiilid, tavamobiilidest kõnelemata.

Kui mõtlen sellele, kuidas Eesti ühiskond suhtub loodusesse, ei pääse mõt­lemast, kuidas suhtutakse loodus­teadustesse. Tundub, et neid peetakse millekski elektrijaamataoliseks –
kusagil säherdune asi vist ikka on, aga ega meil ole sellega palju pistmist, vaja on ju ainult elektrit. Ja mis see elekter on, arutagu lollid. Targad huvituvad spordist, e-lobisemisest ja muudest toredatest meelelahutustest.
Kuid kurb küll, kool ei saa õpetada meelt lahutama. Ehkki, jah, seda püüti teha ka vene ajal. Ka siis oli loosungiks, et noortel pole kusagil aega veeta, ja eks nad seepärast jõlguvadki kampades ja panevad tina – mis aga ongi aja veetmine.
Mis loodusteadustesse puutub, siis kõneldakse meil vaid loodushariduse vajalikkusest. Õuesõpe on kahtlemata tarvilik nii emotsionaalselt kui ka praktiliselt, ent sellele peab eelne­ma eakohane süvenenum vaatlus. Eesmärk ei peaks olema vaid, et laps tunneks ära, kes on kask, kes kuusk, vaid pigem see, kuidas kask ja kuusk hakkama saavad, kuidas toimivad ja edukad on, kuigi tunduvad nõnda erinevad. Kust puud näiteks teavad, et juured peavad olema all, aga lehed-okkad ühes okstega ülal?

Trikimehed populariseerimas
See, et huvi loodusteaduste vastu ei ole ühiskonna korralikuks, st nüüdisaegsel tasemel toimimiseks piisav, pole muidugi ainult Eesti mure, vaid vaevab kogu Euroopat. Vähemasti olen kuulnud selle üle kurtmas nii tähtsaid euroametnikke Brüsselist kui oma Hispaania, Itaalia ja isegi Suur­britannia kolleege.
Huvi äratamiseks mõeldakse välja igasuguseid trikke. Britid näiteks on välja nuputanud pubifüüsika – teadlane läheb õllekasse ja teeb seal näitlikke katseid. Korralikes riikides on oma nn teaduskeskused, nagu Heureka (Soome), Cosmocaixa (Barcelona). Korraldatakse teaduspäevi, mis on eriti moes Suurbritannias, aga nüüd sügisese teadusöö näol käigus suisa üle Euroopa. Eestiski on oma teadusbuss ja Ahhaa teaduskeskus.
See kõik on tore. Kuid et olen näinud üsna palju eri maade teaduse populariseerijaid tegutsemas – sh leidub ka tunnustatud teadlasi, eriti inglaste seas –, olen ehk ülekohtuselt hakanud kahtlema, kas säherdune tsirkus ikka teadust populariseerida aitab. On isegi pisike kartus, et teadusest võib tekkida üsna vale pilt. Kõik on justkui põnev, huvitav, rõõmsameel­ne ja kerge – nagu esimest korda elus kasiinot külastava inimese jaoks ruletilaud. Tegelikult aga on asi nii, et teadlase jaoks on pea väga tähtis, aga tagumik tähtsamgi veel. See tähendab võimet istuda pealtnäha tuimalt ja tulemusteta oma probleemi kallal vahel kuude ja aastate pikku, teadmata, kas asjast üldse midagi välja tuleb – vahel tuleb ka, ent õige vähestel.
Minu poisipõlves polnud mingeid koolilastele mõeldud teadust populariseerivaid väljaandeid nagu ka teadusteatreid, pubifüüsikat või õuesõpet. See-eest oli tolle aja tasemega võrreldes hea Horisont ja üsna palju häid, peamiselt vene autorite populaarteaduslikke raamatuid pluss raadioringid, mudellennuklubid ja säherdused oma-käte-asjad.

Miski ei asenda koolitundi
Ei ihka ma tollaseid poliitilisi olusid taga, ent sihukest nämmutamist, nagu praegu püüab korraldada kogu Euroopa, et lapsi teaduse meepottide manu meelitada, küll ei olnud. Ameerika käitub vist veidi teisiti, ent nemad teevad asja lihtsamalt ära – ostavad üle maailma kokku helgemad loodusteaduslikud pead ja kogu lugu. Umbes nii, nagu Iisrael ei hakka oma veeressursse raiskama viljakasvatuseks, vaid ostab vilja enamjaolt sisse, ja ajud muidugi ka.
Teadusteatril on kindlasti oma koht. Aga veel parem, kui neidsamu küllaltki elementaarseid katseid saaks teha koolitundides nagu siis, kui õppisin Tallinna 2. Keskkoolis. Riigil lihtsalt peab olema raha, et koolikatsete jaoks vajalikke riistu osta. Miski õuesõpe, mis muidugi ju tundub odav, ei asenda füüsika, keemia ja bioloogia katseid koolitundides. Need võivad küll osale õpilastest tunduda koormavana, kuid vabandust kordamast – lolliks saab saada väga huvitavatel viisidel, kas või näiteks ärapanijate, rallisõitjate või stripparitena, kuid targaks saamine nõuab tõsisemat pingutust.
Kas tõesti on inimese evolutsiooni programmeeritud mingi omapärane vastuolu: mida keerukamaks muutub tehnoloogia, mis meid ümbritseb, mida enam seondub ühiskond igasugu sõiduvahendite, sideriistade ja arvutite külge, seda vähemaks muutub huvi, et kust säherdused asjad üldse välja kargasid, kuidas neid tehakse ja mismoodi nad toimivad. Inimene on Maa loodust nüüdseks juba nii pal­ju muundanud, et võiks tunnetada – teadmine, kuidas loodus toimib, on iseendale eluliselt vajalik.
Võib-olla siiski on võimalik teaduse vastu huvi tekitada ka erilistesse teatraalsetesse kõrgustesse tõusmata? Teadusteave MTÜ, mis kodanikualgatuse korras saadab varsti juba kolm aastat järjepanu laiali elektroonilist uudiskirja teadus.ee (www.teadus.ee), püüab seda teha mitte ainult kirjutatud teksti kaudu.
Oleme kolm aastat korraldanud teaduse suvekoole Käsmus, järgmine selle aasta augustis. Seal oleme võtnud ette ühe teema – tuli, vesi, õhk – ja seda siis läbi eri teaduste lukuaukude piiluda püüdnud. Mõte selles, et ega looduses leidu säherdusi asju nagu füüsika, keemia, bioloogia, matemaatika. Need on inimese loodud kastid, mis vajalikud vaid selleks, et looduse toimimist mõista. Kuid vahel on kasulik kooliklassilised piirid ära unustada ja näha asja sünergeetiliselt – kui pidulikult öelda.

Reitingul pole teaduses kohta
Uudiskirja lugejate seas on ka üksjagu õpetajaid ja kooliõpilasi, suvekoolides on osalenud nii üht kui ka teist rahvast. Ja kuigi suvekooli formaat on suisa tavaline, loenguline, inimesele siiski meeldib aju pingutada ka mujale kui meelelahutuse suunas. Üsna noorukesed lapsedki on mõnda loengut huviga kuulanud. Või vähemasti kuulata püüdnud.
Teist korda korraldasime ka Eesti teadusfoto võistluse, sedapuhku tuli kokku 128 fotot. Loodus­foto­kon­kurs-si­dega võrreldes pole seda ju palju, ent pildistatud on nii mikro- kui ka makromaailma, nii koolitööd kui labori­õhkkonda, välitöid Hiinas, Eestis, An­tarktikas.
Mis oluline – mingeid reitinguid me taga ei aja. Arvan, et reitingul on oma koht küll bordellis ja parteis, ent mitte teaduses. Olulisi asju ei otsusta­ta kunagi reitingute põhjal, vaid ük­sinduses või väheste asjatundjate koostöös. „Hämarates küsimustes on läbinägelikum alati pisem hulk, ilmselgetes suurem,” ütles itaalia kirjanik Giacomo Leopadi juba kahe sajandi eest. Nõnda et tsirkus võib olla, kuid tõsine õppetöö peab olema. Kui see kaob ning jääb vaid üksikute fanaatikute asjaks, võime küll rahumeeli meelt lahutada, ent meelt mõlgutada ei oska, viitsi või vaata et ei julgegi.

Mis silma alt ära, kaob ka südamest

Kui Eesti pere lahku läheb, lakkab mineja tihti osalemast oma laste kasvatamisel. See on meie elu eripära vana hea Euroopaga võrreldes.

Suhteid kodudes ja neist väljaspool uurib Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi elustiilide uurimise, vana nimega perekonnasotsioloogia osakond. Vanem­teadur Leeni Hansson selgitab, et elustiile defineeritakse tänapäeval väga erinevalt, kasutades seda sõna ainult mitmuses ning pidades seejuures silmas käitumismalle, mis inimesed ise valivad.

Meie pere ja muud loomad
Üks mees, kellest meie leht hiljuti kirjutas, rääkis, et tema valib ise endale elutempo, ja tõi näiteks suusamaratoni, kus ta ei tee sellest välja, kui keegi rajal temast mööda tuiskab. Nimetas seda enda elustiiliks.
„Ja õigesti tegi, sest osutas oma valikule. Meie räägime veel ka elulaadist, mis on üldisem mõiste, hõlmates tervet ühiskonda või suuremat gruppi. Seda inimesed ise ei määra, see kujuneb grupi sees. Muidugi on enda valikud ka piiratud. Noor saab valida üht, vanem teist, sama kehtib maa- ja linnainimese kohta. Elustiile uurime kolme alateemana: perekonnauuringud, elamisviisid ehk elukohavalikud ja subkultuurid ehk noorsookultuur.”

Mida me siis tänapäeval perekon­naks peame?
„Meie ülikool õpetab sel aastal esimest korda valikainena perekonnasotsioloogiat, mis osutus väga populaarseks. Esimene loeng oligi sellest, kuidas defineerida perekonda. Üks on kindel: üksik inimene ei ole perekond, vaid on leibkond. Soome uurijad andsid küsitletuile variandid ette ja tahtsid teada, kas see või teine kooslus on perekond. Isa, ema ja kaks last sobisid paljudele. 98% vastanuist pidas seda kohe perekonnaks, sest isa ja ema olid ka ametlikult abielus. Miks 2% selles kahtles, ei ole teada. Järgmine sobilik variant oli mees ja naine vabaabielus ning kaks last. Ja nii ikka edasi kuni samasooliste paarideni, ka siis, kui nad lapsi ei kasvatagi. Meie uurijatena ei kasuta perekonna juriidilist definitsiooni. Meie jaoks moodustavad perekonna need, kes ise ennast perekonnaks peavad.”
Mõned peavad oma koeri pere liikmeteks. Ongi nii või?
„Soomlaste küsitluses tuli küll nii välja. Meie seisukoht on, et kui inimesed nii arvavad, siis see nii ongi. Meie küsime tavaliselt, kellega koos te elate, ja vastusevariantide juurde kuulub ka tühi rida, kuhu igaüks kirjutab, mida heaks arvab. Esialgu ei ole meil sinna kasse ja koeri lisatud.”

Vabadus paneb vastutama
Üks väike poiss seletas kord üksi kodus olles rahvaloendajale, et siin elame mina, minu ema ja kaks isa, mis oli tõsi, sest isa ei olnud veel ära kolinud, aga ema uus mees oli juba platsis. Loendaja tuli õhtul tagasi, sest ei teadnud, kas uskuda poissi või mitte.
„See on väga tüüpiline situatsioon. Pärisisa võib ka kuskil mujal elada, aga laps tunnistab mõlemaid kui omi. Meie nimetame neid uusperedeks. Noored ja vanemad inimesed saavad neist asjust tihti erinevalt aru. Esimeste seas on vabaabielu laialt levinud ka ühise lapse või laste puhul.”

Mehed saavad lapse
„Üks meie tudeng intervjueeris oma bakalaureusetöö tarvis Rakvere linnas ja lähikonnas alla 30-aastaseid koos elavaid inimesi. Tudeng küsis, miks nad on või ei ole ametlikult abielus. Tüüpiline vastus kõlas, et kuna keegi sõpradest ei ole abielus, ei saa ka meie abielluda, seda peetakse vanamoeliseks. Üks paar selgitas, et kui nad abi­elluksid, satuks nende laps kooli minnes kimbatusse, sest teised küsiksid, miks tema isal ja emal on sama nimi. Klassis pole ju ühtegi teist sellist. Vabaabielu peetakse ametlikust ka selle poolest paremaks, et sellises suhtes peavad osalised ühte jäämiseks rohkem pingutama. Teineteisest hoolitakse rohkem.”
Mis teid perekonnas peale juriidilise staatuse huvitab?
„Me ise ütleme selle peale naerdes, et küsimus, kes peseb nõud ehk milline on mehe ja naise roll perekonnas, kuidas need teisenevad. Üks doktorant uurib näiteks isa rolli. Kui enne vaadati isa peale peres kui leivatoojale, siis nüüd on tema roll muutunud tunduvalt pehmemaks, isaga arvestatakse laste kasvatamisel senisest rohkem.
Vanasti öeldi, et see või teine naine sai lapsed, nüüd saavad meil lapsi ka mehed. Meil oli üks bakalaureusetöö, mille käigus autor intervjueeris isasid, kes kas olid olnud või olid parajasti väikelastega ema asemel kodus. Mehed olid alguses arvanud, et ühiskond ei suhtu sellesse hästi, aga nende teguviisi olid kõik ümberringi tervitanud.
Veel huvitab meid, kuidas töö- ja pereelu omavahel suhestuvad. Tahame teada, kuidas neid rolle pere sees ühitatakse ja millisel juhul jääb peale pere, millal töö. Nõukogude ajal peeti õigeks, et inimene teostab end eelkõige tööl. Majanduskaalutlustel küll mitte alati, aga siiski on inimestel nüüd juba ka teisi valikuid.
Meie pärime selle kohta, et kui teie abikaasa teeniks piisavalt võimaldamaks teil koju jääda, siis mida teeksite. Jääksite koju, läheksite täis- või osaajaga tööle? Omavahel nimetame seda loteriiküsimuseks. Muidugi selgub kohe, et kõrgharidusega naisi on rohkem kui mehi ja nad läheksid tööle. Need, kellel ei ole tööturul kindlat positsiooni, jääksid pigem koju. Viimaste hulgas on vene naisi rohkem kui eestlannasid. Ja üsna palju on ka mehi, kes jääksid koju, kusjuures ühed teeksid seda selleks, et hoolitseda laste eest, ja teised soovist tegeleda sellega, mis kõige enam meeldib. Laste pärast jääksid koju rohkem ikka naised, mehi võlub meelistegevus.”

Uued riskid
„Kahjuks ei küsinud me meestelt, mis nimelt meeldiks, aga eeldame, et see ei oleks suusavõistluste jälgimine televiisorist, võiks olla näiteks majaehitamine või midagi muud niisugust. Niisuguseid küsitlusi viime läbi iga viie aasta tagant, sel sügisel tuleb uus, siis täpsustame.”
Teie jutust tuleb välja, et Eesti pereelu edeneb tõusujoones: paarid püsivad ka ilma paberita hästi koos, mehed osalevad laste kasvatamisel ja kodustes ettevõtmistes, ühiskond tunnustab ema-isa uusi valikuid, aga Õpetajate Leht on sunnitud tihti kirjutama, et kool ei olegi meil pelgalt haridusasutus, vaid täidab sotsiaalset rolli, mida vanasti pere etendas. Mida teie sellest arvate?
„Meie kogumikus „Perekond ja uued sotsiaalsed riskid” ongi palju juttu sellest, mis juhtub, kui pere oma ülesannetega hakkama ei saa. Ja häda on selles, et seoses lastevaesusega on senini rõhutatud pere üht funktsiooni – rahvastiku taastootmist, laste sotsialiseerimine on tagaplaanile jäänud. Kui perekond sellega hakkama ei saa, tekib oht, et ühiskond saab juurde ühiskonnaeluks kohanematu noore. Akadeemilises keeles öeldakse, et perekonnas ei reprodutseerita mitte üksnes bioloogilist liiki, vaid ka sotsiaalset korda.
Laps ei tule mitte ainult üles, vaid ka inimeseks kasvatada. Meil on liiga palju üksikvanemaid. 58% lapsi sünnib väljaspool abielu, neist 10% on klassi­kalised vallasemad.
Kui vanemaid ongi kaks, aga nad lähevad lahku, ei osale üks neist enam laste kasvatamisel, mis erineb oluliselt Euroopa mallist. Seal suudavad vanemad laste huvides kokku leppida, kuidas hoolitseda laste eest, vastutada nende eest siis, kui enam koos ei elata. Meil on see hoiakutes kinni, tihti ei soovi ema, et tema lapsed veel isaga suhtleksid, kui isa enam kodus ei ela. Mujal maailmas elavad lapsed siis vaheldumisi mõlemas peres. Meie kultuuris on igal elujuhtumil süüdlaste otsimine ja karistamine veel väga sügavalt sees.”

Alli Lunter räägib õiget juttu: õppekava tegemine tuleb aidata õigele teele. Lisaksin vaid ühe täienduse.
Kohe tuleks hakata kirjutama õppekava koostamise ajalugu. Annaksin hea meelega uurijate kätte oma arhiivis olevad protokollid, kirjavahetuse ja muud dokumendid, millest on selgesti näha, kes mida tegi või tegemata jättis, kuidas üks või teine otsus sündis. Selgub ka, et nii mõnigi asi ei olnud nii, nagu tagantjärele mäletada tahetakse.
Eesti õppekava ajalugu sisaldab vägagi pikantseid seiku nii aastatest 2005–2007 kui varasemast
ja – mis seal salata – ka hilisemastki ajast. Pakun ainult mõned intrigeerivad teemad.
Miks toimis Tartu Ülikooli õppekavakeskus nii alatult, et mõnele oma kaastöölistest avaldas õppekava teoreetilised alused, teistele mitte (Alli Lunteri andmed)?
Kuidas on eesti keele ja kirjanduse ainenõukogusse sattunud nii võimekad inimesed, kes suudavad ainekavadele (olgugi alternatiivsetele) anda hinnangu neid läbi lugemata?
Kas Sulev Valdmaa varastas REKK-i kodulehelt õppekava täies tükis koos ainekavadega (niisugust süüdistust talle küll veel esitatud ei ole)? Kust neid lugeda saaks? Või ei olnud neid olemaski, oli kuri unenägu?
Kelle käsul peideti ära ainekavade parendamiseks tehtud ettepanekud ja töörühmade vastused, kas neid on arvesse võetud, ning kui ei, siis miks? Mäletan, et meie töörühm vastas piinliku püüdlikkusega kõigile arvamustele, saime kokku 54 lk. Kus neid peidetakse? Või oli seegi unenägu?
Mis imeaine on kirjandus, et õppekava üldosa tööversioonides ta kord on, siis kaob mõistatuslikult, tuleb jälle tagasi, kaob uuesti? Kes on nööritõmbaja?
Ehk suudab mõni sõltumatu uurija kirjeldada Tartu-Tallinna mudamaadluse käiku ja tagamaid – õpetuseks, et me taas sellesse rappa ei satuks. Mul on endalgi olnud kange kiusatus neid lugusid avaldada, aga pean ennast liialt erapoolikuks. Ehk kunagi räägin ära ka.

Brüsselis toimunud EL-i liikmesriikide ministrite keelelise mitmekesisuse edendamise konverentsil „Ühine tahe” seati ühised eesmärgid ja määrati kindlaks valdkonnad, kus järgmise 3?5 aasta jooksul tuleks arendada keeltega seotud koostööd. 2008. a septembris soovib Euroopa Komisjon (EK) vastu võtta mitmekeelsuspoliitika teemalise teatise, millesse on hõlmatud arutelude tulemused.

EL-i on palju kritiseeritud tervikliku keelelise mitmekesisuse poliitika puudumise pärast. Kriitikute arvates on EL-i moraalne kohustus aidata leevendada majandustegevusest tulenevat kahju nii looduskeskkonnale kui ka väikese kõnelejaskonnaga keeltele ja kultuurikeskkonnale.
Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso tõi keelelise mitmekesisuse teema EK tööülesannete hulka ning määras volinik J?n Figeli vastutama mitmekeelsuse eest hariduses, kultuuris, tõlketöös ja väljaannetes. Seda on peetud EL-i järjepidevama ning terviklikuma keelepoliitika loomise alguseks. Keeleline mitmekesisus sai 1. jaanuaril 2007 eraldi poliitikavaldkonna staatuse, mille eest määrati vastutama volinik Leonard Orban. Mitmekeelsuse poliitika tekke üks põhjus on liikmesriikides üha enam tunnetatud oht, et inglise keele jätkuv pealetung võib vähendada liikmesriikide keelte oskust, elujõudu ning hulka.

Suurte keelte seis parem
Keelelise mitmekesisuse edendamine tähendab EL-is laia keeltevalikut, mida koolides, ülikoolides, täiskasvanute koolituskeskustes, ettevõtetes jne on võimalik õppida. Ideaal on, et EL-i kodanikud oskaksid peale emakeele vähemalt kaht võõrkeelt. Praegu on EL-is eesmärk soodustada kõikide keelte, sh regionaal- või vähemuskeelte, kuid ka sisserännanute keelte ja suurimate maailmakeelte õppimist.
Tegelik keelteoskus ei vasta kaugeltki soovitule ning on riikide ja sotsiaalsete rühmade lõikes ebaühtlaselt jaotunud. Võõrkeeli rääkivad eurooplased on peamiselt noored kõrgharidusega kodanikud, kes on kas töö või õppega seoses viibinud EL-i teistes riikides (2005. a Eurobaromeetri uuring).
Suur osa EK keelepoliitika meet­me­test on suunatud formaalharidusele, seega võib olukord tulevikus parane­da just suurema kõnelejaskonnaga keel-te – inglise, prantsuse, saksa ja hispaania – võõrkeelena oskajate osatähtsus. Võimalus väiksema kõnelejaskonnaga keelte õppimiseks järjest väheneb. Seda on tauninud Euroopa Parlament, kes kritiseeris EK-d, sest too jätab EL-i
kohustuseks peamiselt dokumentatsiooni liikmesriikide riigikeeltesse tõlkimise. Euroopa Parlament leidis, et mitmekeelsuse säilitamiseks ja arendamiseks on vaja senisest selgemat, liikmesriikide tasandil legaalselt siduvat terviklikku keelepoliitikat.
Euroopa Parlamendi kultuuri- ja hariduskomisjoni esimehe Katerina Batzeli sõnul tuleb liikuda keeletunnistuste tunnustamise suunas, et liikmesriikide keeleoskuse tõendeid EL-is aktsepteeritaks. Mitmekeelsus peab saama kõikehõlmava poliitika osaks. Oluline on ka sisserändajate integreerimine ja nende emakeeleõpe. Keeled ei tohi olla takistuseks, vaid lisaväärtuseks.
Volinik Leonard Orbani arvates peitub vastus küsimusele, miks ja kus on keeled olulised, EL-i põhialustes. Kodanikud on liikuvamad kui varem ning kavandavad EL-i piires oma karjääri. Samasugused võimalused on ka sisserändajail kolmandatest riikidest, kuid ebapiisav keeleoskus ei võimalda välismaal karjääri kujundada. Keeleoskus mängib innovatsiooniski suurt osa. Ühe võõrkeele (inglise keele) oskusest ei piisa.
Kodanikel olgu võimalus õppida keeli, millest nad huvituvad. Ka eakamad inimesed peaksid keeli õppima, sest pensionärid veedavad oma vanaduspõlve tihti välismaal. Keelteoskus on vajalik pea igal erialal: ka torumeestel, müürseppadel ja meditsiiniõdedel läheb seda vaja. Tekkinud on lõhe keeli oskavate ja mitteoskavate inimeste vahel. Mida teha, et keeled meid ühendaksid?

Ükski keel ärgu olgu tõrjutud
Sageli nähakse keelteoskust ohuna, mis loob aluse ksenofoobiaks. EL vajab dialoogi, mitmekultuurilisust. Peame elama sõbralikult koos sisserännanutega, meil on neilt mõndagi õppida. Integratsiooni alus on riigikeelte õppimine ja oskamine. Samuti on vaja õpetada ja õppida sisserännanute keeli. Mitmekeelsus ulatub (formaal)haridussüsteemist kaugemale. Keeled avaldavad mõju nii majandusele, haridusele kui ka kultuurile. Leidub ettevõtete võrgustikke, mis jagavad head keeleõppekogemust.
Kirjaniku ja filosoofi Amin Maalou-fi sõnul on keel midagi enamat kui oluline kommunikatsioonivahend. Ei suure ega väikese kõnelejaskonnaga keele kõneleja tohi tunda, et tema keel on tõrjutud. Keelte võrdsusele aitab kaasa liikmesriikide kahepoolne suhtlus. Nõnda ei jää ükski keel tähelepanuta. Õppida võiks EL-i ametlikke keeli, teisi Euroopa keeli, Aasia keeli, endiste vaenlaste keeli jne. Kui midagi osta, siis piisab ühe keele (nt inglise) oskusest. Kui midagi müüa, tuleb osata paljusid keeli. Immigrandid peavad oskama sihtmaa riigikeelt ja kultuuri, see on lõimumise alus. Samuti oma emakeelt, vastasel juhul puudub identiteet ja keeleline väärikus.

Võidujooks keelte vahel
Sloveenia Ljubljana Ülikooli professori Marko Stabej arvates toimub keelte vahel võidujooks, nn külm sõda. Tema arvates kasutatakse EL-is vaid suurema kõnelejaskonnaga keeli, vähemkasutatavad, sh vähemus- ja regionaalkeeled tõrjutakse kõrvale. Neid ei tohiks jätta ainult liikmesriikide hooleks. EL toetab mõningaid võrgustikke, kuid need ei paku pikaajalisi lahendusi. Vajame EL-i tasandil kokkulepet, et kõik keeled võiksid püsida.
Pahatihti ei pakuta konverentsidel võimalust väikese kõnelejaskonnaga keelt kasutada. Mitmed riigid disk­ri­mineerivad regionaal- või vähemuskeeli. Kõneldakse keelest kui kul­tuuri­väärtusest, kuid unustatakse keel kui infrastruktuur, selle kandja. Leidub inimesi, kes ei pea keeleõpet vajalikuks. On oluline, et lapsed õpiksid keeli. Sloveenia arvates on ainete õppimine võõrkeeles õige suundumus, kuid vajalik on ka emakeeleoskus. Võõrkeelte õpe ja kasutamine peaks olema vabatahtlik.
EK hariduse ja kultuuri peadirektoraadi juht Odile Quintin rõhutas, et keelteoskus on inimese võtmeoskuseid. EK-l on mitmekeelsuse valdkonnas tegutsemiseks erinevaid vahendeid. Töötatakse välja keeleoskuse näitaja uuringut, nt 2007. a esitasid liikmesriigid keelelise mitmekesisuse edendamise tegevuskava rakendamise kohta aruande. Sõnumid: mitmekeelsus on oluline teema, keeleõpet tuleb alustada varajases eas, sisserändajad osaku sihtmaa keelt jne. Aasta 2008 on Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta. Koostamisel on hariduse ja migratsiooni roheline raamat, mis sisaldab ka keeleteemat.
Hispaania, Bulgaaria ja Rumeenia toetasid Maaloufi seisukohti, kuid Itaalia pidas neid utoopiaks. Hollandi arvates oli põhikeele ehk adoptiivkeele rakendamise käsitlus raportis lihtsustatud. Leidus ka neid, kes Maaloufi adoptiivkeele mõistele konkreetsemat sisu püüdsid anda, nt Saksamaa arvates võiks selleks keeleks olla naaberriikide keel. Prantsusmaa esindaja märkis, et sisserändajate adoptiivkeel peaks olema sihtriigi keel.
Rõhutati, et sisserännanud peavad õppima ja oskama sihtriigi riigikeelt, mis on lõimumise ja ühiskonna sidususe alus (nt Prantsusmaa, Saksamaa, Eesti, Holland, Luksemburg, Suurbri­tan­nia). Sisserännanud peavad sihtriigi keele kõrval oskama oma emakeelt, kuid selle õppimiseks ka ise pingutusi tegema, sihtriik võib vajadusel tuge pakkuda. Itaalia pidas oluliseks toetada EK põhimõtet õppida emakeelele lisaks kahte võõrkeelt.
Ungarlaste eesmärk on õppida li-saks emakeelele üht võõrkeelt. Põhju­seks ungari isoleeritud keel: teised rahvad seda ei räägi (grammatilises struktuuris ega sõnavaras teiste keeltega sarnasusi ei ole). Seetõttu olevat võõrkeelte õppimine ungarlastele suur ja keeruline väljakutse. Ungari on seisukohal, et liikmesriigi (rahva) ülesanne on säilitada ja arendada oma keelt ja kultuuri, mis on aluseks teiste keelte ja kultuuride väärtustamisel.

Riigikeelt tuleb kõigil osata
Eesti (HTM-i asekantsler Katri Raik) rõhutas, et väikese kõnelejaskonnaga keeled vajavad senisest suuremat toetust. Vähemalt kahe võõrkeele õpe on Eestis ammune traditsioon. Meie lasteaedadeski on võimalik võõrkeeli (nt inglise, vene) õppida. Riiklik õppekava annab õiguse õppida kolmandat võõrkeelt – selleks võib olla mis tahes keel. Sihtmaa riigikeelt tuleb osata. Eestis toimib riiklik integratsiooniprogramm ning väärtustatakse elukestvat õpet. Tegutseme ka uussaabujate teemaga, nt itaalia lapsed Eesti koolides. Meil õpetatakse-õpitakse koolides ka EL-i mitteametlikke keeli, nt populaarne on vene keele õpe.
Portugal väljendas rahulolematust, et EK keeleoskuse näitaja (indikaatori) uuringu esimeses etapis jääb portugali keel kõrvale. See näitavat ilmekalt, et kõik keeled ei ole EL-is võrdsed. Portugali keel (maailmas u 200 miljonit kõnelejat) on suurem kui Portugali rahvaarv (10 miljonit). Euroopa liigub lingua franca suunas.
Rootsi pakub sisserändajatele võimalust saada haridust nende emakeeles. Võõrkeele õppijad tunnevad huvi inglise keele, kuid teiste keelte õppimises ei nähta mõtet. Prantslased leidsid, et sisserännanud peavad kindlasti õppima sihtriigi keelt, mis oleks neil integreeruda aitavaks adoptiivkeeleks. Kreeka leidis, et EL peaks tegema jõupingutusi toetada väiksema kõnelejaskonnaga keeli, mitte reklaamima 3?4 suurt keelt. Belgia arvates on vaja kasutada Euroopa Nõukogu instrumente (Euroopa keeleõppe raamdokument, Euroopa keelemapp jne). EK ja EN-i tihe koostöö on vajalik ka keeleindikaatori uurimuse puhul.
Üksmeelselt toetati keelelise mitmekesisuse ideed: kõiki keeli tuleb võrdselt kohelda. EL-i vahendid rikastavad, aga ei asenda liikmesriikide tegevust. Liikmesriigid propageerivad mitmekeelsust ja enamik püüab emakeelele lisaks õpetada kahte võõrkeelt. EL peab välja tulema uute algatuste ja lahendustega riikide, institutsioonide ja kodanike jaoks. Isiklik põhikeel (adoptiivkeel) pole utoopia, vaid realistlik visioon. Jätkame liikmesriikidega konsulteerimist. Loodetavasti peegeldab septembris vastuvõetav mitmekeelsuse strateegia kõikide liikmesriikide seisukohti.

Ilmar Tomusk, Keeleinspektsiooni peadirektor
Keelealase koostöö arendamine Euroopa Liidu tasandil vajab kindlasti tunnustamist, ennekõike juhul, kui see tõesti aitab kaasa väikese kõnelejaskonnaga keelte arengule ja positsioonile Euroopa Liidus.
Arvestades tõsiasja, et Euroopa Liit on ennekõike majandusliit, on EL-i ühised poliitikad suunatud just sellega seotud valdkondade arengule. Seetõttu on EL-i mitmekeelsuspoliitikal ennekõike majandusarengut ning liidu õiguse liikmesriikides rakendamist toetav väljund. Selle kohta leiame viite Euroopa Komisjoni uuest mitmekeelsuse strateegiast (2005), kus on sõnaselgelt kirjas: „Komisjoni mitmekeelsuspoliitikal on kolm eesmärki: ergutada keeleõpet ja edendada ühiskonna keelelist mitmekesisust, edendada tugevat mitmekeelset majandust ja muuta Euroopa Liidu õigusaktid, menetlused ja teave kodanikele nende omas keeles kättesaadavaks.” Teadupärast nimetatakse just isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumist Euroopa Liidu põhi­vabadusteks.
Lähtuvalt EL-i varasematest aluslepingutest ja Lissaboni lepingust, saab EL-i keelepoliitika valdkonnas võtta meetmeid liikmesriikide tegevuse toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks, kuid ühtseid reegleid liikmesriikide keelepoliitika kujundamiseks kehtestatud ei ole. Näib, et liikmesriigid ei näe selleks ka mingit vajadust, sest tõenäoliselt hakkaks EL-i ühtset keelepoliitikat kujundama suurriigid.
Vaadates aga, millised on Euroopa Komisjoni algatused, tuleb tõdeda, et paljudes valdkondades oleme oma keelepoliitikaga EL-i teistest riikidest sammu võrra ees. Enam kui kümme aastat on Eesti tegelnud süsteemselt vähemuste integratsiooniga, mitmetes „vanades” liikmesriikides hakatakse sellest rääkima alles praegu. 2002. aastal vastu võetud põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava seadis juba toona ülimalt euroopaliku eesmärgi: „Eesti kool seisab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu eest, toetab Eestis elavate rahvusvähemuste kultuurilist identiteeti, Eestis elavate rahvaste vastastikust mõistmist ja koostööd ning arvestab Eesti suundumust integreeruda Euroopas.” Õppekava annab üldhariduskooli õpilastele võimaluse vähemalt kahte võõrkeelt õppida, kuid on koole, kus õpitakse rohkem võõrkeeli, nende hulgas Eestis elavate vähemuste keeli.
Haridus- ja teadusministeeriumis äsja valminud võõrkeelte strateegia üldeesmärkidest (visioon aastaks 2015) võime aga lugeda: valdav osa elanikkonnast on nii formaal- kui ka mitteformaalhariduse kaudu kaasatud võõrkeeleõppesse, emakeelele lisaks osatakse vähemalt kaht võõrkeelt; keeleõppevõimalused on mitmekesistunud, õpetatavate võõrkeelte valik on laienenud, formaalhariduses on inglise, saksa, prantsuse ja vene keelele lisaks võimalik õppida naabermaade ning Euroopa Liidu ametlikke keeli; hea võõrkeelteoskus on parandanud ühiskonna jätkusuutlikkust ja sidusust, vähendades erinevusi põlvkondade ning rahvuste ja piirkondade vahel; kasvanud on ühiskonnaliikmete ettevõtlikkus, sotsiaalne kapital ja
kultuuriline avatus ning võõrkeele­õppe tähtsus elukestvas õppes.
Õpiväljundite kohta on strateegias seatud järgmised eesmärgid: elanikkonna mitmekeelsus on laienenud ja põhikoolis on loodud võimalused esimese võõrkeele omandamiseks vähemalt B1-tasemel ja teise võõrkeele omandamiseks vähemalt A2+-tasemel; gümnaasiumis ja kutseõppeasutustes on loodud võimalused esimese võõrkeele omandamiseks vähemalt B2-tasemel ja teise võõrkeele omandamiseks vähemalt B1-tasemel; üldhariduskoolis ja kutseõppeasutuses on laienenud võimalused õppida ka kolmandat ja neljandat võõrkeelt; kõrgkoolides on loodud võimalused kahe võõrkeele õppimiseks; bakalaureuse õppekavad sisaldavad kohustusliku ainena võõrkeelt (vähemalt 4 AP); täiskasvanute võõrkeeleõppes on loodud võimalused võõrkeelteoskuse täiendamiseks ja arendamiseks.
Seega on paljud Euroopa Komisjoni jaoks aktuaalsed probleemid Eestis juba läbi vaieldud ning pikaajalised sihid seatud, nagu asekantsler Katri Raigi esinemise kokkuvõttest ka nähtub. Eestil tuleks tähelepanelikult jälgida Euroopa Komisjoni keelepoliitika algatusi ning teha meid huvitavates valdkondades koostööd, kuid see ei tohiks asendada Eesti iseseisvat keelepoliitikat. Esiteks on see üks meie suveräänsuse nurgakive, teiseks oleme probleemidele vaatamata olnud nii riigikeele kui ka võõrkeelte poliitika valdkonnas küllalt edukad.

Mart Rannut, Tallinna Ülikooli dotsent
Mitmekeelsus ning sellega tihti paaris käiv sõna mitmekultuurilisus (ehk multikultuursus) on mitmetähenduslik ning seetõttu ei ole siin ettevaatus liiast. Kuigi mitmekultuurilisteks peavad end nii Rootsi (nendel on ilmunud isegi teatmik „Mångkulturella Sverige”), Suurbritannia, Prantsusmaa ja Läti, tõlgendab iga riik seda sõna vägagi erinevalt. Sama pädeb
mitmekeelsuse puhul, mida näiteks Prantsusmaa tõlgendab kui inglise keele vastaste meetmete kogumit. Brüsseli eurokraatide arvamus mitmekeelsusest lähtub keelte mitmekesisusest olukorras, kus probleeme ei teki. See tähendab näiteks, et kui Venemaa tõstab häält meie keeleliste ümberkorralduste vastu (nt üleminek eestikeelsele gümnaasiumiõppele), siis Eesti mitmekultuuriliselt ei käitu.
Praegu on Euroopa Liidul keelepoliitilised aluspõhimõtted, millest olulisim on liikmesriikide suveräänsus keele- ja kultuuriküsimustes. Ettevaatlikult on Euroopa Liit oma kanda kinnitamas selles valdkonnas laiemalt, vältides otseseid poliitilisi küsimusi. Töö käib mitmes valdkonnas, alates võõrkeelte laiemast ning kvaliteetsemast õpetamisest kuni vähemuskeelte ning immigrantide keeleküsimusteni välja.
Praegused Euroopa Liidu programmid ja tegevussuunad ei ole keelte tegeliku mitmekesisuse tagamiseks tõhusad. Suurem mobiilsus ja keeleõpe toetab ennekõike inglise keelt ning vähemal määral ka teisi suuremaid keeli. Eestikeelsus on suurenenud põhiliselt siia õppima tulevate soomlaste kaudu, mõni teine keel on siin hoopis märkamata jäänud, kuigi maksumaksjad need programmid kinni maksavad. Sisuliselt on keeleküsimused kanaliseeritud keeleõppesse (nii vahendi kui ka eesmärgina), muud keelekorraldusmõõtmed alles ootavad Brüsselis avastamist.
Eesti seisukoht peaks olema, et mitmekeelne ühiskond on integreeritud ühiskond. Kõik meetmed, mis takistavad lõimimist, kahjustavad lõppkokkuvõttes ühiskonna mitmekeelsust tervikuna. Vaevalt peaks Eesti alaväärsuskompleksi tundma oma mitmekeelsuse pärast, sest siin oleme Euroopa tipus, küll aga ei saa lugeda mitmekeelseks ühiskonda, kus inimesed vähese keeleoskuse tõttu üksteisest aru ei saa.
Mitmekeelsus on mõttekas eesmärk, kui selle sisus on kokku lepitud. Selleks on tarvis oluliselt tugevdada Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat, mis võimaldaks resoluutselt tõrjuda mõningate maade sekkumist keeleküsimustesse, aluseks udused määratlused.
Samuti peaks Euroopa Komisjon pühenduma rohkem ebavõrdsusega seotud küsimustele keelepoliitikas, olgu selleks suurkeeltele orienteeritud majandustegevus, EL-i projektid, millest väikesed keeled tihtipeale välja jäetakse, kui ka Euroopa Komisjonis endas toimuv, kus (ühe EL-i keelepoliitika tippametniku sõnul) peetakse normaalseks, et „tõlget on vaja ainult Lõuna-Euroopa keelte kõnelejatele, muidu ei saa nemad aru, aga põhjaeurooplased on mitmekeelsed ja saavad ise hakkama”. Säh sulle mitmekeelsust!

Elu nagu karussellil

Rein Tammik õppis Karu kooliks kutsutud kutsekoolis nr 1 väikelaeva juhiks. Elu ei viinud teda aga merele, vaid kooli. Nüüdseks on ta 28 aastat oma endises koolis, praeguses EMA Merekoolis tulevasi mere­mehi õpetanud.

Miks Matsalu koolipoiss valis just merekooli?
„Minu tädimees oli kutseline kalur, käisime kakuamiga merel. Merekool oli minu kindel soov. Pettuda mul ei tulnud, õppejõud olid isiksused, meie grupi meister Jakob Kristenbrun pärines Käsmu meremeeste suguvõsast. Koolis oli hierarhia paigas, merel käinud 3. kursuse poisid olid nii suured autoriteedid, et neile ei vaadatud naljalt isegi otsa. Distsipliin mind ei häirinud, spordipoisina olin sellega harjunud. Võrreldes praeguste noortega olime ilmselt iseseisvamad ja täis­kasvanulikumad. Lõpetasin kooli väikelaeva juhina.”

Ja kohe merele?
„Mind suunati Hiiu Kalurisse, sealt võeti kolmeks aastaks sõjaväkke – Punalipulisse Mustamere laevastikku. Ei kurda, see oli tõeline elukool, karastas ja õpetas iseseisvust. Hakkama saamine sõltus sellest, kui mõjutatav sa olid. Baltikumi rahvast aktsepteeriti, eestlasi isegi rohkem kui lätlasi ja leedulasi.
Pärast sõjaväge ei pääsenud ma kohe välissõitudele – viisal oli viieaastane piirang. Kui kunagised õpingukaaslased mind Karu tänava kooli kutsusid, läksingi direktor Ants Kuutmaa jutule ja detsembris 1981 sai minust kutsekooli nr 1 tootmisõpetuse meister. Kes oskas ette näha, et ma õpetajaks jäängi!”

Kuidas kooli sisse elasite?
„Tootmisõpetuse meister oli õpetaja, klassijuhataja, kasvataja, vahel ka isa-ema ühes isikus. Jälgisin hindeid ja puudumisi, pidasin kontakti vanematega, vastutasin praktika eest. Kui ühiselamus oli probleem, helistati ikka meistrile. Oli kordi, kus tuli välja minna öösel kell neli.
Kord oli nagu laevas. Tootmisõpetu-se meistrid käisid graafiku alusel ühiselamus, vaatasid, kas toad on korras, panid poisid koristama. Seda aktsepteeriti, vastu ei vaielnud keegi. Poistel tuleb ikka napsitamist ette, aga siis tehti number ka õllega vahelejäämisest. Selles mõttes on ajad muutunud.
1984. aastast annan kehalist kasvatust. Pärast Kaitseliidu Tallinna Maleva Meredivisjoni reservohvitseride kursuste läbimist lisandus riigikaitse.”

Kui populaarsed merenduserialad praegu on?
„Mitte nii populaarsed kui varem. Nii kalapüügi maht kui ka kalalaevastik on vähenenud. Varem motiveerisid noori võimalus välismaal käia, hea teenistus, korralik vorm. Tänapäeval sõida ükskõik kuhu, kui ainult raha on. Olgu, meremees ei pea maksma, aga sageli ei pääsegi ta sadamas maale: laev paneb laadungi maha või võtab peale ja sõidab kohe edasi. Töö on raske ja näiteks ehitaja teenib rohkem. Isegi juhul, kui maal saaks vaid 75% meremehe palgast, otsustaksid paljud selle kasuks. Ei tuleks olla perest eemal ega taluda pingeid, mis paratamatult tekivad, kui 25 meest püüavad 30 meetri pikkuses laevas 5–6 kuud järjest heeringat ja turska.”

Mis koolis kõige suurem probleem on?
„Õpilaste edasijõudmine. Kui varem oli võimalus õpilasi valida, siis nüüd võtame vastu kõik tahtjad. Tase ja võimed on väga erinevad. Kõige rohkem on õpilased hädas matemaatika, füüsika ja keemiaga. Kui füüsikas pole põhja all ega teata isegi elementaarseid mõisteid, on raske mehaanikas edasi minna – ei teki seoseid. Matemaatikaga on sama lugu.
Meie põhimõte on, et õpetajad on õpilaste jaoks, mitte vastupidi. Alati leitakse aega, et mahajäänuid järjele aidata. Õpetajad tulevad enne tunde kooli, teevad konsultatsioone õhtuti ja lõunatundide ajal. Valitseb meeskonnavaim nagu laevas, kus keegi ei jää kõrvale. Kui tehakse tööd, teevad kõik.”

Kui teadlik noorte koolivalik on?
„Ega neil merekooli tulles väga selget ettekujutust ole, arvavad, et lähevad suure valge laeva peale. Siin tuuakse nad reaalsusse. Erialaainete õppejõud, pikaajalise laevasõidu staažiga mehaanikud, tüürimehed, kaptenid räägivad asjadest nii, nagu need on, midagi ilustamata.
Saartelt ja mere äärest pärit poisid, kelle pereliige on merd sõitnud, on teadlikumad, aga tullakse sügavalt maismaaltki. Kunagi ei tea, mis kelleski peidus on. Alles õpingute ja praktika ajal selgub, kas meri on tõeline kutsumus või on tehtud vale valik. Mõni lahkub, sest talle ei sobi kooli distsipliin.”

Kuidas pedagoogitöö endistele meremeestele sobib?
„Peavad olema teatud isikuomadused ja pedagoogivaist. Ühel on seda rohkem, teisel vähem Miks ühel õpetajal on alati lasteparv ümber, teisega suheldakse ainult siis, kui on vajadus? Noortega hea kontakti leidmine sõltub suuresti sellest, kas suudetakse pälvida nende usaldus.
Karu koolis oli ääretult tugev pedagoogide kollektiiv. Kool kuulus kindlasti Eesti kolme parema kutsekooli hulka. Õppetase on hea ka praegu. Reisilaev Victoria kapten ütleb, et võtab kõige meelsamini laeva tööle neid, kes on meilt mereakadeemiasse õppima läinud, sest nad on kõik kooli­tusetapid läbi käinud – nende peale võib kindel olla.”
Õpilased hindavad teid tagasisideankeetides väga kõrgelt.
„Punkt üks – tuleb õpilastega suhelda. Poistel on suhtlemisvaegus, kas ei leita kodus nende jaoks aega või on sõpruskonnas probleeme. Teiseks –
peavad olema kindlad seisukohad, tuleb olla üheselt mõistetav. Kui asi on nii, siis see on nii. Püüame õppetööd üles ehitada korra ja distsipliini kaudu nagu laevas. Meie päev algab rivistusega. Ka igaks tunniks rivistab korrapidaja klassi üles ja kannab õpetajale ette. Kolman-daks – ei saa lasta välja paista, kui üks õpilane sulle rohkem istub kui teine.
Minu eesmärk on, et poisist kasvaks isiksus, kes julgeks oma seisukohti – olgu need õiged või valed – välja öelda ja kaitsta. Laevas tuleb otsuseid teha, olla selge, konkreetne, resoluutne. Meri ei andesta eksimust.”

Kui tihti ise merele pääsete?
„Kui on võimalus, käin kalal, aga seda juhtub väga harva. Mul on pikad päevad, ärkan kell seitse, koju jõuan õhtul kell 9–10. Olen aastaid teinud kooli kõrvalt korvpallitreeneri ja B-kategooria kohtuniku tööd. Võistlused on õhtuti ja nädalavahetustel. Ma ei nimetaks seda töönarkomaaniaks, olen lihtsalt sellele karussellile pidama jäänud. Et sealt maha astuda, peaksin leidma mingi alternatiivi. Võib-olla aitab just suur töökoormus mind vormis püsida, hoiab psüühika virge.”

Kuidas teist korvpallitreener sai?
„Korvpall on minu kutsumus. 1984. aastal sündinud poistega, kellega 1994. aastal Lasnamäe sportmängude koolis alustasin, mängisime lõpuni – U20-ni. Alguses oli minu õpilaste seas ka Janis Vahter, kes mängib nüüd Dal­kia/Nybitis. B-klassis olime Eestis kolmandad, A-klassis teised, U20-s kolmandad. See oli suur õnnestumine, tunnen, et olen end realiseerinud. Kaks aastat tagasi võtsin Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 1. klassi. Praegu mul väga suuri eesmärke pole, kontingenti vaadates püüan realistiks jääda.”

Millal ja kus ise sporti tegema hakkasite?
„Lihulas. Lihula Keskkooli õpilastel olid 8. klassi lõpuks kõik kergejõustikualad, sh odad, kettad vasarad läbi tehtud. Ainult teibaga jäi hüppamata.
Minu nooruses ei olnud kitsast spetsialiseerumist, 8–9-aastastest lastest ei moodustatud treeningrühma ega hakatud korvpalli mängima. Teades, et meie 21-aastase korvpallitipu põlve on juba opereeritud, tekib küsimus, kas spetsialiseerumine pole liiga varajane ja treening üksluine.
Omal ajal tehti ka rohkem füüsilist tööd. Maapoisina käisin viiendast-kuuendast klassist suviti kolhoosis heinal. Kodus tuli teha heina ja puid, võtta kartuleid, vedada sõnnikut.
Tahan oma õpilasi hästi mitmekülgselt arendada, neile erinevat kehalist koormust pakkuda: tunniplaanis on kergejõustik, ujumine, suusatamine, sportmängud, raskejõustik. Sel aastal eraldati teatud arv tunde kehalisele ettevalmistusele veekeskkonnas. Poisid pidid päästevestid basseinis olles selga panema ja nendega ujuma.
Kes tahavad korvpalli mängida, saavad minu juures klubis käia. Peale selle on võimalus Luise võimlas kaks korda nädalas võrk- ja korvpalli või saalihokit mängida. Oleme Tallinna kutsekoolidest vist ainuke, kes igal aastal suusatamas käib. See eeldab kokkulepet juhtkonnaga, et leitaks transport – suusad rendivad õpilased ise – ja tehtaks sobiv tunniplaan. Meie koolis pole kunagi tehtud mingeid takistusi, mis puudutab õpilaste füüsilist arengut. Võimalused on alati leitud ja tunniplaan nii koostatud, et saaksime igal aastal 8–10 tundi suusatada.
Roolis või masinas ei tohi olla kehvake, moraalne ja materiaalne vastutus on sedavõrd suur. Kurb tõsiasi on, et täna tuleb meile poisse, kes pole elus kordagi kaugust hüpanud ega kuuli tõuganud. Ma ei tea, millele koolides rõhku pannakse – kõik kipub allapoole minema. Kui vanasti tulid meile suured ja tugevad mehed, siis nüüd tulevad hädised ja haiged. Kui varem tõmbas 30 poisist viis-kuus 4–5 korda lõuga (norm on 10–12), siis täna suudavad viis-kuus normi probleemideta täita. Hea küll, see on jõuala, aga suusatamine ja ujumine? Suusatamises võib pugeda lume puudumise taha, ujumiskohti on piisavalt. Rõhuasetused on paigast ära, noored istuvad ainult arvuti taga. Kui me vähest liikumist ja ebaõiget toitumist edasi soosime, mis saab siis kümne aasta pärast? Juba praegu on 50 protsendil kaitseväkke minejatest tervisehädad.”

Kui hästi teie õpilased ekstreemseteks olukordadeks valmis on?
„Merekoolis püütakse tulevasi meremehi kõigiks ohuolukordadeks ette valmistada, aga reaalne elu on midagi muud kui õppus. Keegi ei tea ette, kuidas ta ekstreemsest situatsioonist välja tuleb. Kui ümberringi on ainult vesi, sõltub kõik sellest, kui tugev on inimese psüühika. Ka igapäevaelus on ekstreemseid olukordi, kus tuleb kõik mängu panna, et ellu jääda. Elu on kõige parem õpetaja.”

Mis teid häirib?
„Nihkes väärtushinnangud. Meeletu materialism on inimesed hulluks ajanud, ümberringi muud ei kuulegi kui ainult raha ja raha – muid väärtusi polegi. Raha nimel minnakse kas või üle laipade.
Inimene ei saa elada, kui tal pole uhket autot. Samas ei oska teatud kontingent seda kasutada, ei näita suunatulesid, ei pea kinni kiirusepiirangust, nagu oleks talle kõik lubatud.
Olen poistelt küsinud, mida nad elust tahavad. Eesmärk on liisida auto, maja, saada maksimaalselt palju raha. Kust see tuleb, pole oluline. Tõsi, raha annab sõltumatuse ja heaolu, aga hingelist tasakaalutust see ei kompenseeri. Maailmavaate kujundamine ei peaks algama koolist, vaid kodust. Aga kui kodu on katki või seal leitakse, et kasvatus on kooli rida, mida siis ikka tahta.”

Mis teil lõõgastuda aitab?
„Ikka sport. Õpilastega suusatama minnes teen ka ise kaasa. Kui basseinitund on läbi ja poisid duši all, ujun 5–10 minutit. Korvpallikohtuniku tööd tehes pean kogu aeg liikuma. Mängudevabal päeval käin Pirital jooksmas. Kui lund on, lähen pühapäeval suusatama. Suviti olen aastaid tänavakorvpalli mänginud.”

Mis lähiaja suuremad plaanid on?
„Minna tagasi Tallinna Ülikooli ja lõpetada kehakultuuri teaduskond – suure töökoormuse tõttu katkestasin õpingud 5. kursusel – ja saada täielik ülevaade oma uuest töövaldkonnast, kutseõppe osakonna juhataja kohusetäitja ülesannetest.”

Sõprade kommentaarid

Märt Läänemets, Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse teadur:
„Mina sain Tarmo Kulmariga tuttavaks 1980. aasta sügisel, kui ülikooli astusin ja hakkasin käima orientalistikaringis, mille kuraator ta oli. Ta on äärmiselt seltskondlik, suure tutvusringkonnaga, saab hästi läbi väga erinevate inimestega. Ma ei tea, et Tarmo Kulmar oleks kunagi kellegagi tülis olnud või et keegi temasse halvasti suhtuks. Akadeemilises plaanis väga pühendunud. Kui võtab mingi teema ette, tegeleb sellega äärmiselt põhjalikult. Väga hea laulumees. Olen temalt saanud seltskondliku laulmise pisiku ja õppinud palju akadeemilise seltskonna laule. Selliseid kooslaulmised nooremas eas on olnud väga meeldejäävad.”

Aivar Kriiska, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja:
„Tutvusime aastal 1981, kui organiseeriti õpilasmaleva arheoloogiliste kaevamiste rühma. Tarmo on sõbralik, tark ja ääretult innustav. Ta ei tee mitte ainult ise, vaid aitab kaasa, et ka teised leiaksid just nimelt selle, mida nad parasjagu teha tahavad. Tema roll minu elus on toetus ja tugi, et valitud tee on õige ja seda mööda tuleb käia. Muuseas, peale selle, et Tarmo on hea rääkija, on ta ka väga hea kuulaja. Temaga oleme igasuguseid probleeme arutanud. Hea näide selle kohta, et kui inimene midagi väga tahab, siis ta, sõltumata oludest ja olukordadest, seda ka saab. Arvan, et keegi tema tolleaegsetest kursusevendadest ei uskunud, et Eestis on võimalik tegelda amerikanistikaga. Tarmo on tõestanud, et on küll.”

Egiptus, jõulud. Kuum ja ere päike, sulanud asfalt, ümberringi kõrberõivais araablased-egiptlased, lisaks mõni üksik eurooplane-ameeriklane, kes viskab mulle sagivas rahvamassis solidaarse pilgu. Euroopalikes riietes araablased seda ei tee – nii saab inimestel vahet teha.

Olen Al Ghardaqahi ehk lihtsamini öeldes Hurghada bussijaamas, see asub vanalinna ja turu taga, sealt kostab kauplemiskisa. Tean, et kõige heledama häälega hüüdja kõrge plangu taga müüb kuumi lihapirukaid. Pirukad on tal hääd, rasvased. Loobusin nende nimel kaalujälgimisest ning lõin katku­ohule käega. Ikkagi ehe Egiptus. Võib-olla sõid juba vaaraod selliseid? No vähemalt mamelukid kindlasti, kuigi nemad ei mähkinud pirukaid araabiakeelsesse ajalehte.

Igal oma vaarao
Iga tunni-kahe järel müriseb peatustaskusse mingi buss, rahvast tuleb maha, teised kottide ja pampudega voorivad peale. Mootorit välja ei lülitata, buss laseb kõvasti musta tossu. Egiptus on ju nafta- ja gaasi­riik! Bussideks on vanad punased Ikaruse-logud, mis meil veeresid viimati vene ajal. Võib-olla ongi Eestist pärit, mõne meie bussipargi viimane direktor parseldas need romud maha? Bussikülgedele on uhkelt maalitud Tutankhaten (nagu on kirjas), märksa ilusam kui Carteri kuulsal fotol.
Olen püüdnud jälgida, milliseid nimekujusid on kandnud see noorelt surnud ning muistse Egiptuse ja arheoloogia maailmakuulsaks teinud vaarao eri rahvaste juures. Muidugi, hieroglüüfide translitereerimine on päris suvaline asi. Meie kirjutame Tutanhamon, inglased Tutankhamun, kõigil on oma rahvuslik vaarao. Peale selle on bussikülgedele kirjutatud inglise ja araabia keeles maalitud Ülem- või Alam-Egiptus. Püramiidide ja hauakambrite rajajate kaartidel oli lõuna üleval- ja põhi allpool, nõnda et mulle läheb vaja Ülem-Egiptust. Võib-olla nad teadsid, et maakera on ümmargune ning lõuna poole liikudes tuleb küüru pidi üles ronida? Tutanhamoni juurde ma lähengi, tahan ära näha kaks paleed Luxoris, Surnute Linna oma Kuningate ja Kuningannade oru ning Hatshepsuti paleega. Muidugi oleks õigem öelda Vaaraode org, aga mis üle keele, see üle keele, pruuki läinud väljendit tagasi ei võta nagu suust lipsanud sõnagi. Tahan üürida eesli ning ratsutada Surnute Linnas kõrbemägede kurude kaudu ühest orust teise.
Käin ikka bussijuhtidelt küsimas: „Luxor? Luxor? Al-Uq?ur?” Bussijuht raputab eitavalt pead. Tundun endale veidi narrina, paistab, et olen ainus tõmbleja. Isegi mu rassikaaslased on araablaste eeskujul külma kõhuga. Allah teab, millal ta bussi saadab, mis siin ikka kangesti rabelda! Mina ei suuda kärsitust maha suruda. Ja mis sa peale hakkad, kui muud informatsiooni ei olegi? Jaamahoone külje sees on küll putka, selle aknaklaasile on kirjutatud ainult inglise keeles Information, klaasi taga istub sohvrimütsis inglise keelt tönkav ametnik, kelle juures käivad saabuvate busside juhid, paberid näpus, templit ja allkirja võtmas. Temalt kuulsingi eile, et Luxori buss tuleb nii umbes kella üheteistkümne paiku hommikul, aga võib-olla varem või hiljem. Ta eksis, eile bussi ei tulnudki, vähemalt mitte valgel ajal. Nii olen täna jälle jahtimas. Miks ei ole üleval sõiduplaane? Arengut jumaldav europotsentristlik sotsioloog ütleks, et siin pole veel jõutud infoühiskonda. Võib-olla on ta kaotanud sideme kõrgema võimuga, peab infoks vale asja? Täpselt nagu mina…
Allah võiks siiski mulle teada anda, kas pean sõitma hääletades. Kindlasti ei võta ma seda sõitu reisifirmast, nemad käivad Luxoris ainult ühes palees ning teisel kaldal vaid ühes orus, harilikult Kuningannade orus, kuid turistidele öeldakse, et see on Kuningate org.
Ootajad on enamuses üksikud me­hed, ilmselt käisid nad kuskil mereäärses linnas tööl, nüüd, palk taskus, siirduvad koju kõrbekülasse. Leidub ka suuri peresid, pereema mustas parandžaas, mille pilu vahelt välgub valge näonahk ja päikeseprillid, ümber posu lastepäratult rahulikke jõnglasi. Vanemad tütred samuti parandžaas, nooremad kleitides, mille all teksapüksid.

Kuulekus koduukseni
Tüdruku rõiva määrab mulla, tema ütleb isale, millal võib tütrele jääda pidama mõne mehe himur pilk, ja seepärast tuleb selga panna must vammus, et see pilk teda ei rikuks. Harilikult on mulla otsus seotud neiu esimese kuuverega, seega piiga keha- ja näoilu soomusena varjama mõeldud parandžaa hoopis paljastab intiimsusi. Tegelikult pole see, nagu polnud suurrättki algselt, olnud sugugi religioosne rõivas, vaid liivatormide ajal väga otstarbekas ürp, mida kandsid juba beduiinid ammu enne prohvet Muhamedi.
Naiste kuulekus on üldjuhul suur teesklemine, seda jätkub kuni koduukseni. Seespool läve rollid vahetuvad, liidriks ja kamandajaks tõuseb seesama sõnakuulelikkus ise. Kas nimetada seda silmakirjalikkuseks? Või austuseks koraanirituaalide vastu? Isegi seda, et rahakott on naise käes, ilmalikemas paikades enam ei varjata. Kauba turul valivad mees ja naine kahekesi, aga kui maksmiseks läheb, urgitseb naine kauka parandžaahõlma alt välja, annab täpselt vajaliku summa mehe kätte, kes raha siis müüjale ulatab.
Bussid tulevad kaugelt-kaugelt, Al Iskandariyhast ja Al Cahirast, tuhande kilomeetri kauguselt, tiirutavad Niiluse ja Punase mere vahel, kihutavad edasi Aswan ja Wahdi Halfasse. Viimane asub Sudaani piiril Niiluse kaldal. Egiptus on ääretu. Kirjutan meelega Aleksandria, Kairo ja Assuani nimed nõnda, nagu araablased neid ladina tähtedes üles tähendavad. Nimekujud Kairo või Cairo oleksid nagu meie pealinn ühe l-i ja ühe n-iga.
Lõpuks ometi! Bussijuht noogutab: „Al-Uq?ur-Aswan!” Žestid on meil ühesugused, trügin mahatulijate rodu järel esimesena peale, maksan juhile umbes 300-kilomeetrise sõidu eest 30 Egiptuse liiri, mida kutsutakse naeladeks, umbes 60 krooni. Rahad on neil räbalad, lõhki ja liimitud. Vastu saan korraliku pisikese pileti, ja viimasel ajal juhtub seda üha sagedamini.
„Mitu kilomeetrit on Luxorini?” küsin inglise keeles. – „Nii umbes õhtuni sõita,” vastab bussijuht. – „Millal me pärale jõuame?” – „Siis, kui kuu paistab.”
Õnnestub hõivata esimene pink, siit on hea välja vaadata. Minu kõrvale asub sohvrimütsiga mees, bussijuhi sõber või kolleeg, mingid lähedased suhted neil igatahes on. Hirmsa mürinaga nihkub buss paigalt, sukeldudes kesklinna liikluskaosesse. Seda küll ainult meie jaoks.
16-miljonilises Al Cahiras pole ainukestki valgusfoori, sest nagunii ei hooliks nende märgutuledest keegi. Samal ajal pole plekimõlkimist oluliselt enam kui Euroopa suurlinnades, liikluseeskirju asendavad vastutustunne, südametunnistus ja signaalitamine.

Paremal kõrb, vasakul Punane meri
Juba kihutame linnast välja. Paremal kõrb, vasakul Punane meri, mis helendab helesiniselt. Paremal luidete vahel mõni üksik hotell palmipuiesteega, vasakul laevad, peamiselt hallid sõjalaevad, olgugi et Iisraeliga ollakse juba pea kolmkümmend aastat suur sõber. Riik on vaene, kuid armee tugev. Maantee on esmaklassiline, selliseid Eestis polegi. Mis sest, et tolmab, kõrbes peabki tolmama. Küljeaknast välja ei näegi, huvitav, kas seda on kunagi pestud? Ma ei imestaks, kui maantee nimi oleks Mubarak, Egiptuses on kõik vägevad asjad rohkem kui veerand sajandit võimul oleva Ameerika-meelse presidendi nimelised. Sillad, lennujaamad, staadionid ja mis veel.
Hosni Mubaraki portreed kõrguvad tee ääres, needki on kaetud tolmukorraga. Oleme maailma kuivapoolusel, siin sajab vihma kord viie-kuue aasta jooksul, oaase ei olegi. Bur Safajahi ehk Port Safaja juures pöörame kõrbesse, urgitsen seljakotist välja oma kaardid, need ütlevad, et kuni Niiluseni on ees ainult üks küla, muidu aina liiva-, kivi- ja soolaväljad. Kaardid pakuvad huvi minuga pingi jagajalegi, mustade kokkukasvanud kulmukaartega mees paistab olevat jutuhimuline. Sellist mulle vaja ongi! Olen alati unistanud võimalusest näha võõraid maid seestpoolt, olgu või sel kombel.
„Olev, Eestist,” tutvustan ennast. –
„Muhammad…” saan vastuseks, aga teine sõna lipsab kõrvust mööda.
Mehe inglise keel on päris sorav, mõnest sõnast ei saa siiski aru, kuid see võib olla minu viga. Mees näitab mulle kaardil kohta keset kõrbet, kus ta elab. Seal pole küll ühtki küla märgitud. Küsin perekonna kohta, selleta ei tohi lõunamaadel kuidagi. Saan teada, et tal on kuus last. Teen kohustuslikku nalja ja uurin naiste kohta: „Kas ainult üks naine või?”
Tean vastust ette, moslemimaailmas esineb polügaamiat äärmiselt harva. Ehk vaid kolm protsenti meestest võib endale lubada luksust pidada mitut abikaasat. Kohe kindlasti on Euroopas üheaegselt paari naisega suhteid omavaid mehi enam, ainult et meil tehakse seda vargsi, ei juleta tunnistada naljalt sotsioloogidelegi. Ma ei ütle, et moslemimees ei ihkaks endale rohkem naisi. Ent moslemiabielu on eelkõige majanduslik tehing, sedagi täiesti avalikult, naine tuleb endale kõigepealt osta, seejärel teda ülal pidada. Armastusabieludest räägivad ainult luuletused ja müüdid, tegelikkuses neid suurt ei esine. Tütar müüakse ja pruudiluna kasseerib isa sisse harilikult juba siis, kui too veel parandžaad ei kanna, nii tuleb odavam. Lisaks ostusummale peab peiukandidaat kõigist oma sissetulekutest täpselt aru andma. Näita, kui paks on su rahakott, alles siis võid huvi tunda minu tütarde vastu! Kõik pannakse lepingusse täpselt kirja ja kui sa abielu ajal ei jaksa kodu majandada, läheb ostetud abikaasa, lapsed kaasas, isakoju tagasi, sa jääd ilma kalõmmistki, milleks oli mitme aasta sissetulek. Kui sa naist rahuldada ei suuda – ka see on lepingus kirjas –, teeb naine sama, ja sa jääd lisaks suurele rahakaotusele veel suuremasse häbisse. Naine aga süütab õhtul oma sängi kohal õlilambi ning mehel pole õigust enne ära minna (näiteks teise naise kambrisse), kui lamp kustub. Ja õli põleb kaua-kaua.
Seepärast on kavalam olla ettevaatlik, endale üle ühe naise mitte ahnitseda. Koju tagasi pöördunud naise kuulutab mulla süütuks ning ta on uuesti saadaval. Lastega puutumatus! Midagi neitsi Maarja taolist, eks ole? Muidugi on süütus vaimne nähtus, ei midagi muud.
Rahahimu ja ekspluateerimist leidub poolfeodaalses Araabia maailmas kaugelt rohkem kui kapitalistlikus Euroopas-Ameerikas, ainult et kasumiteenimise võimalusi on kasinamalt. Ega sisemaal peale tütardemüümise ja põllumajanduse suurt olegi, viimastki üksnes oaasides.
Muhamed tunnistab kurvalt, et tal on ainult üks naine, küsib minu perekonnaseisu ja laste kohta ning hakkab seejärel lobisema oma armukestest. Kuulen, et üks elab tal Al Cahiras, teine Al Iskandariyhs, mõlemad on väga ilusad. Kuidas siis muidu, ikka ilusad ja ikka nendes linnades, mida võõras teab.
Ma ei tea, kas uskuda või mitte. Pi­gem pean Muhamedi kiidukukeks. Ent bussijuht rooli taga kuuleb meie juttu, see peaks Muhamedi fantaasialendu talitsema! Selline kiitlemine on tavaline terves araabia maailmas. Mis araabia maailmas! Mäletan oma Moskva-õpingute ajast Kesk-Aasia poisse, kes muud ei teinudki kui hooplesid oma saavutustega naiste vallas.

Lõppematu puberteet
Mis selle tingib? Kas lõppematu puberteet? Teadmised kunagiste pašade ja šeikide haaremitest, soov lasta end paista nende võimurite ja rikkurite sarnane? Küllap nii ongi, ent need pole vist põhimotiivid. Toonasele Kesk-Aasiale oli peale surutud europotsentrism, mu õpingukaaslastel oli kange tahtmine olla eurooplaste-venelaste sarnased, nende ettekujutuses eurooplased-venelased muud ei teegi, kui peavad armukesi. Ja nii nad hooplesid, täpselt nagu bussijuht Muhamed.
Ent asjal on veel üks põhjus, ehk koguni freudismimaiguline. Sek­suaal­moraal on kuuma, kirgi kütva päikese all tõesti väga range, abieluvälised vahekorrad on šariaadi järgi absoluut­selt keelatud (mis ei tähenda, et neid ei esineks). Ometi leidub üsna palju inimesi, kes elavad ja surevad ilma seksita, ja seda eelkõige vaesuse tõttu. Kui sul ei ole raha, siis sa naist ei leia, ei legaalselt ega illegaalselt. Veri vemmeldab aga edasi, leiab väljapääsu paremal juhul lobas, halvemal terrorismis ja sõjapidamises. Ja mille nimel siis sõditakse? Kalifaadi taastamise, islami levitamise pärast? Nafta ja raha nimel? Lihtsõdurid kindlasti mitte. Nemad lähevad surma hoopiski Euroopast-Ameerikast pealetungiva lõdvema kombestiku vastu.
„Kõik nende naised on litsid, kas tahate, et meie naised kah litsideks saavad?” agiteerivad kaplanid, mullad-ajatollad, kihutavad üles meeli, ja süütud noorukid asuvad himuga kaitsma oma kodumoraali, milles peamine sümbol on parandžaas naised.
Siinpool surma võivad nad rahapuudusel süütuks jäädagi, langenuna džihaadis lendavad aga ainsa viivu vältel vihinal paradiisi. Süütud neitsid, kelle arv on koraanis kirjas ühekohalise täpsusega, ootavad seal just teda. Et asi on kindel mis kindel, tõestab peale koraani (mida nooruk ei ole ise lugenud) ka roheline plastmassvõti, mille mulla rindele minejale või põuepommarile kaasa annab. Võti keerab lahti paradiisiukse luku, selle on Taivanis pika konveieri taga valmistanud paarkümmend piltilusat hiina neiut, igaüks teinud vajaliku standardliigutuse, mitu tuhat korda vahetuses. Vaat nemad võiksid olla araabia noorukite kallimad!
Tuleb peatus, Muhamed läheb maha. Minagi tahan jalgu sirutada. „Mis koht see on?” uurin juhilt. Jällegi ei saa ma vastusest aru, aga tundus, et juht ütles sama nime, mille ennist lasi kuuldavale Muhamed oma koduküla kohta. „Kui pikalt me peatume?” küsin edasi. – „Ära karda, ilma sinuta me ära ei sõida,” kostab juht. – „Kui palju sõita jääb?” – „Palju, palju.”

Tuhande ja ühe öö maailm
Juba on pime, paistab kuu. Üllatavalt rahvarohke ja sumisev kõrbekõrts, hämara pillirookatuse all ühel pool euroopalikud lauad-toolid, teisel pool kinnisõtkutud liivapõrandal vaibad ja padjad, et saaks kaksiratsi teed juua. Samas vaip palvetamiseks, kolm meest harrastavadki seda hoolega. Muidugi haistad seesuguses kollektiivses andumuses silmakirjalikkust, tundub, et seda kõike tehakse teistele näitamiseks. Aga ehk olen ma ise rikutud, ei suuda mõista teiste sügavat religioossust? Palvetamine sarnaneb meie võimlemisega, kui seda viis korda päevas teha, nagu käsk antud, sirgud tugevaks meheks, kellel on omad tarvidused.
Ma ei julge bussist eriti kaugele minna, äkki sõidab siiski minema. Näen kuuvalgel, kuidas mu sõpra Muhamedi kamandab vanem valges parandžaas naine. Muhamed tõstab bussi kõhu alt pagasiruumist välja mingeid valgeid kotte, laob neid aiakärule. Ehk on neis jahu?
Mõni meeter eemal kisub bussi esitulede valgel suitsu juht. Mees tõmbab mind enda poole: „Vaata, see ongi tema naine,” ütleb ta muiates.
„Lesk?” uurin. Ma tean ometigi, kellel on õigus kanda valget parandžaad.
Lesed tõusevad islamihierarhias kõrgele, kuna pärivad oma surnud abikaasa varanduse. Lesestaatus on ainuke võimalus naisel hõivata perekonnas või koguni ühiskonnas liidrikoht. Prohvet Muhamed ise abiellus väljapaistva ja rikka lesega, kes ta järjele aitas.
„See on ka tema armuke,” ütleb juht naeru kihistades. „See on tema ema. Muhamedil polegi naist.” Mis see tähendab? Ega ta vihja ometi intsestile, mille eest Egiptuse külas loobitakse kividega surnuks ja linnas puuakse üles? Käru saab kotte täis, Muhamed ja bussijuht vahetavad paar sõbralikku repliiki ja Muhamed lükkab oma käru ema kõrval pimedasse kõrbesse.
Siis mõistan. Muhamed ei luisanud mulle. Tal ei olnud ka bussijuhi eest midagi varjata. Muhamed lihtsalt luuletas, pajatas mulle ühe kogumikku võtmata jäänud „1001 öö” muinasjutu, mida bussijuhilgi oli meeldiv kuulata. Mina, rikutud realist, ei tabanud võtit. Ja bussijuht andis selle mulle, et asjast aru saaksin.

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.