Mitte ainult emakeel

Tänasel emakeelepäeval tahaksin küsida, mil moel peaks seda eestlas­tele olulist päeva tähistama meie riigi muust rahvusest elanikud. Kas ukrainlased loevad koolitunnis oma emakeelseid luuletusi ja tatarlased omi?
Olen päri Eesti Rahva Muuseumi rahvarõivauurija Reet Piiri arvamusega möödunud nädala EE Areenis, kus ta toonitab, et rahvarõivas on ühe rahva riie (kas nii nagu emakeel­gi?). Meil on oma rahvarõivad, soomlastel soome, venelastel vene omad. Ja jätkab: „TV uudistes näidati lasteaeda, kus venekeelsed lapsed laulsid armsasti eesti keeles ja lapsed olid pandud eesti rahvarõivaisse. Minu silmis on see sama kui Köstri Virvele Kihnu kördi asemel oranþ Muhu seelik selga panna! Kas need mudilased integreeruks kehvemini vene rahvarõivastes Eesti riigile sünnipäevalaulu lauldes. Vaevalt.” Seda minagi.
Kui integratsioonist juttu tuleb, meenub mulle kohe paari aasta tagune sõnasõda Paide Slaavi Güm­naasiumi toonase direktoriga, kes oli südamest solvunud, et nende kool eestikeelse gümnaasiumiga ühendada taheti. Mis sellest, et koolis õppis vaid poolsada last.
Integratsiooni Paide moodi sain tunda uue aasta esimestel päevadel haiglapalatis. Nii enne operatsiooni kui ka kümme päeva selle järel oli mu voodinaabriks eluaeg Paide teedeehituses töötanud Aleksandr. Haiglasse tõi mehe keskeas tütar, kes kõik dokumendid eesti keeles täitis ja taadile arsti juttu vahendas. „Näe, olen ju nii ihult kui ka hingelt lubjakas. Pole suutnud eesti keelt ära õppida. Nii poeg kui ka tütar räägivad ladusalt ja on ametidki eesti keeles õppinud,” seletas mees. Külalistepäeval oli palat Sassi sugulasi täis. Pojanaine on tal eestlanna, kes äia ja ämmaga vaid eesti keeles suhtleb. Nii ka pojatütar – teismeline piiga, kes isa jutu peale, et Musta­mäe Lastehaigla asemel olid vene ajal Tondi sõjaväeosa barakid, uuris: „Isa, mis asjad need barakid on?”
Sama teema täienduseks veel teletutvus möödunud sügisest. Tartu TV oli filminud Lõuna-Eesti gümnaa­siumiõpilaste küllasõitu Petseri venekeelsele sõpruskoolile. Mind ei hämmastanud enam, et õpilased omavahel inglise keeles suhtlesid, sest eestlased, kes üldjuhul hakkavad vene keelt õppima (kui hakkavad) 6. klassist, selles suhelda ei suuda, vaid Petseri kooli vene keele ja kirjanduse õpetaja ülestunnistus: „Juba mitmendat aastat ei tea eesti lapsed, keda Mihhailovskojesse ekskursioonile viime, selle paiga olemusest ega tähtsusest vene rahvale mitte midagi. Küsivad, kes see Puðkin on.”
Olen veendunud, et pärast Kanal 2 saatesarja „Braavo!” möödunud pü-hapäevast avalööki oskavad ka eestlased sellele küsimusele vastata – Maire Aunaste loomulikult!
Ees on kevadine koolivaheaeg ja klassiekskursioonid. Enne sõitu võiksid õpetajad lisaks ekskursiooniraha kogumisele pöörata veidi tähelepanu ka sõidu sihtkohaga tutvumisele. Kas või selleks, et lapsed oskaksid Mihhailovskojet kuidagimoodi Puðkiniga siduda. Ma ei mõtlegi, et nad peaksid oskama peast lugeda Tatjana kirja Oneginile.

Ülo Tikk