Iga gümnaasiumilõpetaja peab sooritama viis eksamit, neist kohustuslikuna vähemalt kolm, millest üks peab olema kirjand. Miks valitakse matemaatikat, mis on ainemahult emakeele järel
suurim ja võõrkeele kõrval tähtsaim aine, nii vähe?

REKK-i andmetel on 2008. a kevadeks eesti ja vene keele kirjandile kokku registreerunud 13 587 soovijat (gümnaasiumid, kutsekoolid ja varemlõpetanud). Kuna see on kõikidele kohustuslik, määrab toodud arv ülejäänud eksamitele soovijate arvu, mis on 42 531.
Seega teeb iga lõpetaja keskmiselt veel pisut üle kolme riigieksami. Kirjandikirjutajate üldarvust teevad 70% inglise keele, 57% geograafia-, 43% ühiskonnaõpetuse, 37% matemaatika-, 33% eesti keele teise keelena eksami.

„Humanitaaristatud” õppekavad
Matemaatika riigieksam oli algselt (ja ka praegu) suures osas mõeldud ülikoolide sisseastumiseksamina, kuid praegu, mil demograafilise madalseisu tõttu võetakse kõrgkoolidesse vastu keda tahes, ei peeta enam mõistlikuks sisseastujatelt matemaatikaeksamit nõuda. Isegi TTÜ, mis oli seni suurim matemaatika riigieksami tulemuste „tarbija”, korraldab vajadusel ise eksameid. Üks üldine põhjus on kindlasti ka asjaolu, et nüüdseks on jõudnud lõpuklassidesse õppurid, kes on algklassidest alates läbinud õpingud suures osas „humanitaaristatud” õppekavade või – mis on seesama – tundide arvult nuditud täppisteaduslike õppekavade järgi.
Riigiisad räägivad küll teadmistepõhisest Eestist, insenerialade tähtsusest ja teadusmahukast tootmisest, kuid tegelikkuses vohavad endiselt sotsiaal- ning humanitaaralad, kus kõrgkooli astumiseks sobivad suurepäraselt geograafia ning ühiskonnaõpetus. Pealegi on ainuüksi gümnaasiumis geograafia maht ainult 1/3 ja ühiskonnaõpetuse maht pisut üle 1/5 matemaatika mahust. Seetõttu pole ime, et valitakse eksamid, mida on kerge sooritada ning mille tulem ülikooli minekuks on kasulikum kui raskel matemaatika- või füüsikaeksamil.
On räägitud riigi (HTM-i) sekkumise vajadusest haridusprotsesside juhtimisse, kuid seni pole tulemusi ette näidata. Praegune „puhas kapitalism” hariduses, mis tähendab, et rahastatakse õpilaste/üliõpilaste arvu pealt, ei saagi mingeid muutusi tekitada.
1960. aastail, kui nõukogudeaegne valitsus nägi, et arvutiasjandus, mis sel ajal oli matemaatikute pärusmaa, on lääne omast maha jäämas, tõsteti ülikoolide matemaatikateaduskondades stipendiume ligi 50% võrra. Kui Eesti riik tahab, et meil oleksid oma õpetajad ja insenerid – mis on arenenud maa vältimatu tingimus –, peaks täppis-loodusteaduslikel erialadel ning õpetajakoolituses midagi sarnast tegema.

Rahastamine peab muutuma
Midagi on juba ka tehtud – ülikoolide rahastamise nn eelarvekoefitsientidena, mille põhjal täppis- ja loodusteaduste üliõpilaskoha maksumus on kaks korda kõrgem kui sotsiaalteadustes. Aga ega riik vaata, kas ülikoolides raha ka tegelikult nii jaotatakse, seda võin kinnitada oma koduülikooli näitel.
Lisaks peaks riik toetama hariduse diferentseerimist reaalia ja huma­ni­taaria vahel. Matemaatika­õpetajad ja Eesti Matemaatika Selts on teinud ettepanekuid nn kitsa (humanitaaria) ja laia (reaalia) matemaatika õppekava rakendamiseks, aga seni pole need riigi toetust leidnud. Lähtuvalt kahest õppekavast saaks teha ka riigieksami ülesanded nii, et need muutuksid jõukohasemaks kõikidele ning tulemused kajastaksid paremini tegelikke oskusi. Praegu võib matemaatikaeksami osaline ebapopulaarsus johtuda ka sellest, et „humanitaaristatud” õppekava põhjal valmistudes pole õpilasel lootustki saada normaalset hinnet. On ka juhtumeid, kus õpetajad lausa keelavad matemaatika riigieksamit valida, sest võimalikud halvad tulemused võivad viia kooli ajakirjanduses levitatavate edetabelite lõpuossa.
Matemaatika riigieksami kohustuslikuks tegemine muudaks aine õpilaste jaoks veelgi vastikumaks. Kohustuslik eksam peaks praegusel tasemel olema ainult ülikoolidesse astujatele ja ülejäänutele peaks korraldama koolieksameid üle riigi ühtsete ülesannetega. Igasugusele kohustuslikkusele töötab vastu ka koolides levinud pseudovabadus, mille all kannatavad paljud, eriti täppis-loodusteaduslike ainete õpetajad, sest nende alal pole kiire edu raske tööta võimalik. Vahest õige veidi parandaks kohustuslik eksam õpilaste üldiseid teadmisi, aga see ei kõrvalda meie ühiskonna praeguse arenguetapi probleeme.
Pisut võiks olukorda leevendada õppekava sisu nüüdisajastamine ja õpe­ta­mismeetodite atraktiivsuse tõstmine. Üleriiklike õppekavadega on tegeldud aastaid, aga ega erilisi tulemusi peale „humanitaaristumise” saavutatud pole. Tuleb tunnistada ka õpetajate kõrget keskmist vanust, mis ei soosi uuemaid lähenemisi õpetamisprotsessile ja tekitab konflikte n-ö uue ja vana vahel. Õnneks matemaatikaõpetajaid praegu veel jätkub, aga mis saab edasi?

Matemaatika pole popp
Riigieksami surve sunnib tegelema eksamiülesannetega ning aine kui terviku õppimiseks jääb aega väheseks. See omakorda tekitab olukorra, kus kooliõpikutest veidigi erineva püstitusega eksamiülesannete lahendamisel ollakse üsna abitud.
Matemaatika pole popp ka meie ühiskonnas, kus prevaleerib kiire edu müüt. Pole haruldane, kui mõni poliitik või nn arvamusliider tunnistab, et ei tunne protsente. Vajame rohkem meediakajastusi, kus mõeldakse realistlikult (mitte loosungites) teadmistepõhisest Eestist ja sellest, mis peaks selle ideega koolihariduses kaasas käima. Filosoofia ja kaunid kunstid on vajalikud, kuid ühiskonna oluline areng baseerub tootmisel ja tehnikal, mille aluseks on omakorda täppis-, inseneri- ja loodusteadused ning täppisteadustel põhinevad majandusteadused.