7. ja 8. veebruaril Tallinna Ülikoolis peetud foorumil „Koolivägivald – kool, kodu, Internet” tõdeti, et kuigi koolikiusamist on keeruline lõpetada, on kodu ja kooli koostöös võimalik parema koolikeskkonna nimel palju ära teha.

Eesti Lastekaitse Liidu, haridus- ja teadusministeeriumi ning Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse korraldatud foorumil püüti selgitada koolivägivalla ja -kiusamise olemust ning selle ennetamisvõimalusi. Sõna said praktikud Eestist ja Põhjamaadest ning anti näpunäiteid kiusamisvastaseks tegevuseks koolis ja eelkoolis. Rahvusvahelist kogemust jagasid esinejad Soome, Rootsi, Taani ja Suurbritannia ülikoolidest.
Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi direktori Rain Mikseri sõnul tajuvad kooliõpetajad kiusamist ja vägivalda erinevalt – osa näevad selles probleemi, kuid osa ei ole midagi täheldanud. „Vahel toimuvad asjad nii, et meie ei tea ega näe, aga nad toimuvad siiski.”
Merle Haruoja (inimõiguste instituut) sõnul on oluline panustada õpetajate õpetamisse, sest inimõiguste temaatikat peaksid pedagoogid ja nende juhendamisel ka õpilased mõistma laiemalt. „Oluline on õpetada inimlikkust, kuid praegu õpetatakse üksnes seda, kuidas end kehtestada ja kaitsta. Normiks on saanud meedia võimendatud antikangelased, mitte inimlik suhtumine kaaslastesse.”

Õpetajatele rohkem õigusi
Eelkõnelejaga nõustus Eesti Laste­vane­mate Liidu juhatuse liige Aivar Haller, kelle sõnul tuleb muuta uskumust, et olelusvõitlus viib elu edasi. „Edasi viivad hoopis koostöö ja positiivsed eeskujud.” Samuti peaks Halleri sõnul vältima konkurentsi ülistamist ning loobuma usust, et osa inimesi on paremad ja tähtsamad kui teised. „Tänane kool on haigestunud konkurentsi. Kui räägime koolivägivallast, räägime paraku konkurentsi ülistamise tagajärgedest.” Eelkõige peaks kool ettekandja sõnul õpetama suhtlemist ja sallivust.
Minister Tõnis Lukase sõnul on võitlus koolivägivallaga meie kõigi ühine asi, mistõttu vägivalla ennetamise ülesannet ei saa täita kool üksinda. „Ühiskonnas on künismi liiga palju. Kui teise kiusamine on lubatud ajakirjanduses, poliitikas ja perekonnas, muutub püüe eraldi vaid koolikiusamist lõpetada iseenese karikatuuriks. Kool on vaid osa ühiskonnast.”
Lukas leidis, et võitlus koolikiusamisega saab efektiivne olla vaid siis, kui direktoril ja õpetajatel on rohkem õigusi ning võimalusi õpilast vajadusel ka karistada. Ühiskond peab usaldama initsiatiivi koolis koolijuhtidele ja õpetajatele.
Õpetajad saavad ministri sõnul õpi­lasi kaitsta vaid siis, kui iseennast turvaliselt tunnevad. Ühiskond peab õpetajale suunatud vägivallas asuma õpetaja poolele. Lukas usub, et kooli­vägivalda aitavad leeven­da­da väiksemad põhikooliklassid, kus õpetaja saab tegelda kõigi õpilas­tega ja õpilased saavad rohkem pühenduda õppimisele. Nii on ka kiusamist ja lastevahelisi konflikte vähem. Koostöös ministri juures tegutseva töörühmaga „Turvaline kool” töötatakse praegu välja tegevusmudelid koolivägivalla ennetamiseks.

Nähtamatud kiusajad
Kiusamise uudsest liigist – küberkiusamisest – rääkis Londoni Ülikooli doktorant Robert Slonje. Küberkiusamist nn tavakiusamisega võrreldes tõi Slonje välja esimese varjatuse, keerulisuse ja planeerituse. „Mobiiltelefoni või Interneti teel kaaslasi kiusavaid õpilasi on raske tabada, sest tihti on laste teadmised tehnikast paremad kui õpetajal. Kiusajad tunnevad end vähem kiusajana kui nn tavakiusajad, kuid küberkiusamise mõju kiusatavale on palju hullem, sest publik, kelleni kiusamine näiteks Interneti teel jõuab, on väga suur.” Küberkiusamine on Slonje sõnul äärmiselt pahatahtlik, sest erinevalt „tavakaklusest” on see pikalt planeeritud ja läbi mõeldud.
Slonje sõnul on väga oluline, et lapsevanemad ja õpetajad püüaksid olla kursis lehekülgedega, mida lapsed Internetis külastavad. Kui vähegi võimalik, tasub kiusajaid ignoreerida – näiteks blokeerida jututubades negatiivse kontakti otsija. Samuti tasub kiusamise ohvriks sattunud lapsel vahetada mobiiltelefoni number ja muud isiklikud andmed. „Oluline on ka preventiivne töö – kool ja õpetajad peavad selle kiusamisliigi iseärasustega kursis olema ning oskama seda ära tunda.”
Rootsis nõutakse koolidelt kiusamisjuhtumite puhul aktiivset sekkumist ja vastutuse võtmist. 1.04.2006 hakkas kehtima seadus, mis idee järgi peaks tagama võrdse kohtlemise kõikidele õpilastele ning võimaldama lapsevanematel nõuda koolidelt kahjutasu, kui õpetajad ja juhtkond kiusamist ignoreerivad. Rootsi Rahvusliku Hariduse Agentuuri liikme Lars Arrheniuse sõnul võeti seadus vastu koolikiusamise ennetamiseks. „Kiusamine on ka Rootsis levinud. On tähtis, et võrdse kohtlemise plaani koostaksid õpetajad ja õpilased koos.” Praeguseks on koolidele esitatud 900 kaebust ja 16 kahjunõuet, üks juhtum on jõudnud ka kohtusse.

Tuge vajavad kõik
Foorumi lõpetas diskussioon teemal, kas meil on võimalik eemaldada vägivald koolist, kui see on olemas väljaspool kooli? Foorumi moderaator Loone Ots (Tallinna Ülikool) leidis, et kooli tuleb vaadata kui tervikut ning meedia mõju laste arengule ei saa arvestamata jätta. „Inimesest halba välja ei saa, ta on nii loodud. Lihtsalt tuleb õppida teiste inimeste keskel hakkama saama ja probleeme lahendama.”
Merle Haruoja leidis samuti, et lapsed ei ole kiusamise ja vägivalla levikus süüdi. „Tuleb mõelda, kuidas maailm neid mõjutab. Väljaspool kooli on palju rohkem vägivalda.” Merilin Piipuu Eesti Õpilasesinduste Liidust tõdes, et need õpilased, kes koolis üks­teist kiusavad, teevad seda ka väljaspool kooli.
Koolikiusamise vähendamiseks pakuti mitmeid lahendusi ja abinõusid. Leiti, et abi võib olla nii perekonna tugiisikutest kui ka tugiõpilaste ühingust, kus noored õpivad iseenda ja teistega hakkama saama. Kuna koolivägivald ei ole vaid õpilastevaheline, on Otsa sõnul oluline luua tugiring neile õpetajatele, kes vajavad probleemidega hakkama saamisel tuge. „Kõige olulisem on olla ise positiivne ja rõõmus.”