Lasteaia- ja sõimekohtade nappusest meeleheitele aetud lapsevanemad võivad kalendris 24. jaanuari ümber tõmmata kollase markeriga suure ringi. Nimelt siis andis valitsus rohelise tule programmile „Igale lapsele lasteaiakoht!”. Linnadel ja valdadel on nüüd järgmise nelja aasta jooksul kasutada uute lasteaia- ja sõimekohtade loomiseks ning olemasolevate lasteaedade seisukorra parandamiseks 1,4 miljardit krooni riigieelarve raha.
Väike võrdlus – ühe uue lasteaia maksumus jääb näiteks Viljandis eelmisel aastal valminud ja 80 lapsele mõeldud Mesimummu lasteaia näitel 24 miljoni krooni kanti. Või teine võrdlusmoment – riigi panustatav summa on ligilähedaselt sama, mis Tallinna linn praeguse tempo jätkudes kõikidesse oma lasteaedadesse kümne aastaga investeerib (2008. aastal eraldas linn lasteaedade investeeringuteks 147 miljonit krooni).
Kes saab raha taotleda?
Taotluse uue lasteaia või sõime rajamise, olemasolevale lasteaiale juurdeehituse tegemise või hoopis olemasoleva lasteaia põhjaliku renoveerimise kaudu uute lasteaiakohtade juurdetekitamise rahastamiseks peab esitama omavalitsus.
Miks ei võiks lasteaiad otse valitsuse või ministeeriumi poole pöörduda ja raha taotleda? Sest riigil ei ole plaanis hakata linnade või valdade eest otsustama, kuhu ja milline lasteaed konkreetses linnas tuleb. Riik aitab küll lasteaiakohti rahastada, aga kogu korralduse pool jääb kohapeale. Milliste lasteaedade ja sõimede remont või rajamine kõige põletavam on, saab olla ikka ja ainult linnade ja valdade otsus.
Kui palju ja kellele?
Maksimaalseks investeeringutoetuseks, mida omavalitsus aastas taotleda võib, on 50 miljonit krooni (meenutuseks eestpoolt, et ühe suure lasteaia ehitus maksis aasta tagasi ca 24 miljonit). Minimaalne taotletav toetus on 500 000 krooni. Panustama peab projekti ka omavalitsus – kui seni on olnud lasteaedade investeeringud 100% linnade ja valdade rahakotil, siis nüüd peab omavalitsuse panus olema 50% projektist.
Omavalitsused võivad samadel alustel toetust taotleda ka eralasteaedadele. Ehk – ei mingit diskrimineerimist omandivormi alusel. Eralasteaiad on vähemalt Tallinnas, aga kindlasti ka mujal olnud omavalitsuste head ja usaldusväärsed partnerid lasteaiakohtade puuduse leevendamisel. Küllap jätkub koostöö ka tulevikus.
Kas see kord ei sea ebavõrdsesse olukorda neid linnu ja valdu, kus on riigi abi ootamata näiteks laenu abil uusi lasteaedu ehitatud? Vaidlesime programmi ette valmistades ka selle üle. Järgmisel neljal aastal on osa 1,4 miljardist kroonist „reserveeritud” toetuseks, mis jaguneb linnade ja valdade kõigi olemasolevate lasteaiarühmade vahel. 2008. aastal on see summa 75 miljonit. Mida rohkem lasteaiarühmi linnas-vallas avada on suudetud, seda suurema osa sellest 75 miljonist omavalitsus saab. Kasutada võib seda riigilt automaatselt laekuvat raha ainult lasteaedade õpikeskkonna parandamiseks, olgu selleks siis õppevahendite ostmine või väiksem hooldusremont.
Kuidas täpselt?
Õigupoolest peaks omavalitsustes pärast 24. jaanuari olema lahti läinud käbe sagimine, sest projekti kavandeid saab uute lasteaiakohtade loomise toetuse saamiseks HTM-ile esitada juba märtsi algusest. Midagi hullu ei juhtu aga ka siis, kui kavand saab valmis aprilli algul, sest kavandite vastuvõtmine kestab kaks kuud.
Kõigist tähtaegadest antakse lähiajal teada ka ajalehtedes. Nagu e-riigile kombeks, hakkab info olema kättesaadav ka HTM-i kodulehel.
Pärast valitsuse 24. jaanuari otsust peaks üks asi kindel olema – kui omavalitsuses lasteaia- ja sõimekohtade olemasolu tähtsaks peetakse, siis võimalused nende loomiseks on tänu riigi appitulekule varasemast oluliselt paremad.
